Nagu ennegi mainitud on mõned varjupaiga koerad minemas 20. aprillil Rannametsas toimuvale Luitekrossile. Et minu partner Hugo, Hetty Tuusja ja Karini kaasa Roki pole varem ilmselt nii rahva ja koerarohkes kohas viibinud (noh, varjupaik välja arvata) hakkasid just Tuusja ja Hetty algselt kõige enam huvi tundma sotsialiseerumise trenni vastu, sest tal kombeks ärevaks ning ülierksaks minna. Kui võimalus anti ning neljapäeva õhtu parajasti vaba ka, siis otsustasin ka Hugoga head võimalust ära kasutada ning liitus ka Karin koos Rokiga. Seega sõitsime me kolm Vana-Pärnusse ja saime ühtlasi trenni minemisega proovida ära ka autosõidu. Alustan nagu ikka algusest. Varjupaigas läks natuke sehkendamiseks. Otsisin Hugole uue, poova kaelarihma, mida treener soovitas, et tagada kontrolli. Ärge palun endale ette kujutage suurte ogadega metallrihma, sest see pole seda. Rihm on nahkne ja lihtsalt nii öelda väikseks jooksev, et juhul kui koer tirib aitaks see säilitada kontrolli koera üle. Koerainimesed nagunii teavad. Lisaks üritasin leida Hugole meeldivat mänguasja. Proovisin köiemoodi ollust, tennisepalli, Frisbee't, kummimänguasja, piiksuvat mänguasja ja karvast mänguasja, kuid Hugo vaatas mulle selle peale sellise näoga otsa nagu ma oleks veidi peast põrunud. Teda ei huvitanud absoluutselt minu vibutused, piiksud, visked. Ainus millest ta hoolis oli minu tähelepanu ja silitused. Seega mänguasjad jätsime vähemalt me Hugoga maha. Tuusjale vastupidiselt Hugole meeldis kõik. Kõik koerad said kerged jalutuskäigud ning tuuri aedikus, tegime enne trenni mõned pildid ja hakkasimegi end autosse pakkima. Hugo sai endale pagasiruumi koha, kuid sinna ta mängleva kergusega ei läinud. Pidin ikka mitu viinerit viskama, et ta esikäppadegagi end autosse viitsiks upitada. Lõpuks ma lihtsalt tõstsin ta autosse mille vastu tal midagi ei olnud. Tuusja paiknes tagaistmel minu kõrval ja oli sellega superrahul, Roki ja Karin mahtusid ette. Pärast esimesi sõiduminuteid sai selgeks, et Hugole kohe üldse kiirus ei meeldi. Küll ta oigas ja ähkis seal taga, kui oma käega teda sügasin (samal ajal vajas seda ka Tuusja), siis veidikeseks rahunes aga hakkas jälle oma ooperit laulma. Ekslesime kohale ja kõik tundus nii põnev. Erinevalt kuulekuse trennist oli seal palju rohkem koeri, kümme kindlasti pluss siis meie. Kõik varjupaiklased käitusid üllatavalt hästi. Ei mingit klähvimist või urinat kellegi peale. Uhke tunne kui samal ajal on kõrval olev taks täiesti endast väljas ning teisedki näevad koerte rahustamisega vaeva. Treener tervitas meid kui uusi, kompis korraks koeri, küsis vanuse ning ''probleemi'' kohta. Silmasime kohe, et trennis on ka varjupaigast 2013 aastal kutsikana võetud koerapliks Tessa. Esimene nii öelda harjutus oligi see, et treener tuli ja surus omanikel kätt. Pärast seda läksime ringi liikuma ja meie kui händlerite ülesandeks oli koera oma kontrolli all hoida. Kõik meie koerad käitusid nagu pailapsed. Hugo sai kiita oma kohanemisvõime pärast ja ega teisedki halvemad polnud. Vahepeal juhtus, et Hugo hakkas ukse poole tirima, aga kui teda kiitva häälega ergutama hakkasin, siis vaatas ta mulle rõõmsa näoga otsa, liputas saba ja kepsutas kõrval edasi. Poov rihm mängis suurt rolli. Et suurendada kontrolli tuli see tõmmata kõrvade tagant ja kurgu alt. Nii me seal tegime mitu raundi liikumist, üht ja teistpidi, ühed ja teised koerad ees. Samuti said kõik koerad kõigi teiste poolt nuusutatud ning ise teisi nuusutada. Konflikte meie koertel kellegagi ei tekkinud, Hugo läks ühe koera puhul natukene uudishimulikuks ja pidin ta lõpuks sealt ära tirima kuid muidu oli pigem arglikult lähenev. Vahepeal jälle ringis liikumist, treener rääkis Luitejooksust koeraga ehk cani-krossist. Iga nö harjutuse vahepeal tuli koeri kiita ja neid ergutada. Kiitmine polnud lihtsalt silitus või maius, vaid just täpselt koera kallistamine, ümbert kinni võtmine. Üks viimaseid harjutusi oli veel 'siia!' ehk et treener hoidis koera sama ajal kui omanik eemale liikus ning lasi lahti kui koer hakkas kutsuva omaniku poole liikuma. Tuusja ning Roki läksid oma händlerite juurde kohe, kuid Hugo vaatas ringi, tšillis treeneriga ja liputas talle saba, keerutas ja vingerdas ja ei saanud arugi et mina minema läksin. Seega ta sisuliselt ei saanudki ise mu juurde tulla, sest Hugo-nimi pole talle veel omane ning samuti pole minu-tema kontakt veel selline, et ta peaks mind päris omaks - ma olen talle küll tuttav ja sõber, aga tee hää kontaktini on veel käimata. See on ka see mille kallal tuleb meil kõige rohkem vaeva näha, et Luitekrossil edukalt 'esineda'. Tuusja sai teise koeraga mängida lahtiselt, kuid et koer oli emane, siis läks asi veidi konfliktseks ja tuli hoopis Roki kord. Roki sai trennikaaslase Terriga imehästi läbi! Roki ootas terve tund seda et saaks kellegagi mängida ja lõpuks täitus ta soov - neid oli nii hea vaadata. Mõlematel ainult head kavatsused. Hugo sai seal ka aega rihmastamata olla, kuid selle asemel et Roki või Terriga ühineda kasutas ta aega urineerimiseks. Autosõiduga sai tagasiteel korda, sest Hugo ja Tuusja vahetasid kohad. Viimane küll rahmeldas seal, aga kui käsi kurgu alt sügamas, siis rahunes temagi. Küll me hakkama saame, sest midagi katastroofilist ei toimunud. Lõppkokkuvõttes saab öelda, et meie koerad panid meid kõiki üllatuma. Nad olid lihtsalt nii tublid! Kõik käitusid suurepäraselt, suuri probleeme ei tekkinud ning me händlerid saime nendega kenasti hakkama. Võib öelda, et meil on üsna sotsiaalsed loomad! Tunnen et trenn andis kõvasti juurde nii mulle kui Hugole. Kinnitus ka teadmine et Hugo on üks ütlemata lahe koer! Loomulikult ka Tuusja ning Roki, lihtsalt nende käitumise kohta oskavad võib-olla Hetty ja Karin ise rohkem kirjutada. Mul jätkus silmi peaaegu ainult Hugo jaoks. :) Mida panin kõrvataha:
*Koera NIME ei tohi keelamise/karistamise ajal kasutada!!! See tekitab negatiivse emotsiooni tagasiulatuvalt ka siis kui kutsud koera näiteks mängima või lihtsalt enda juurde. Mõelda tuleb mõni teine operatiivnimi/käsusõna. Näiteks EI (kasutan nt ka mina) või JÄTA (kasutab nt ka Hetty). *Rihm peab olema käes noh kuidas seda nüüd kirjutada.. Nii et käeselg oleks üleval pool. *Kui koer nö keeb üle või teeb midagi väga lubamatut (nt näksab teist koera) ning ei allu nö äkktirimisele ehk psühholoogiliselt võttes nende hetkeks rivist välja löömisele, siis tuleb ta suruda küllili maha, oma põlv kaelale. Lahti lasta alles siis kui koer on rahunenud. Kui kohe läheb uueks madinaks tuleb uuesti maha suruda ning kui see ka ei aita siis kahekümneks minutiks eraldada tühja ruumi. Kui see ka ei aita siis eraldus tunniks ajaks. (Eraldamiseni treener ise pole jõudnud ühegi koeraga, see väga ekstreemne) *Et koerad ja kassid ja muudki loomad saavad infot üksteise kohta tagumikke nuuskides, siis sellel hetkel tuleb kontrollida koera pead ning hoida rihm lõtv et ei tekiks pingeid. *Käsi, mis hoiab rihma peab olema küünarnukist sirge, rihm lõtv. Kui vaja teha korrektuure ehk et koer hakkab tirima, siis tuleb korraks rihm äkitselt liigutusega enda poole tirida ja kohe jälle lõdvaks. *Koerad peegeldavad teise koera olekut. St kui üks ruumis urr, siis on seda ka teised. Näiteks kui ruumi tuli uus koer, kes hakkas urrama hakkasid kohe ka teised, kui järele jättis rahunesid ka teised. *Samamoodi tuleb ise jääda võimalikult rahulikuks (ka keelamisel) ja seda toonitas treener pidevalt. Samuti see peegeldamisteema. *Kiita tuleb kõrge heleda häälega (teadsin ja tegin muidugi nii ka varem, aga lihtsalt las need kõik olla siin samas kohas) *Koera saab kiita ka patsutuste ja silitustega, kuid need peavad mitte toimuma pea peal, vaid suunurgast alates külgedel, rinnakul, patsutustena. *Enne Luitekrossi või ükskõik mis jooksu/pikka läbitavat maad tuleb koerale anda rohkelt juua. Isegi kui ta ei taha tuleb leida võimalus talle seda meeldivamaks teha. Näiteks poetada vee sisse maiust või lasta käe pealt lakkuda. Eriti kehtib see pikakarvaliste koerte kohta, kellel läheb joostes praktiliselt kohe väga palavaks. Kui koer sörgi ajal tõmbab nt muruliblesid sööma, siis on tal ilmselt tekkinud janu ja janu tekkimine tähendab juba veepuudust kehas, nagu inimeselgi. Seega jootke oma lemmikuid ja jooge ise ka hoolega! *Kui käite lemmikuga pidevalt asfalti peal jooksmas oleks tark osta lemmikule käpavaha. Rohkem hetkel ei meenu, kuid kui midagi tuleb meelde, siis kindlasti lisan. Ilusat nädalavahetust! Hanna
0 Comments
Laupäev andis meile ilusa päikesepaistelise ilma ja uskuge mind, seda nautisid varjupaigas absoluutselt kõik. Praktiliselt kõik kollase maja suure toa kassid püherdasid väliosas, koerad olid rõõmsad ning nii minul kui Hettyl oli energiat et toimetada. Varsti on tulemas Luitejooks ja meil on selleks käimas usinad ettevalmistused. Eelmisel nädalal valisin endale retkepartneri ja selleks saab koer Hugo, keda olen küll tundnud vähest aega, sest ta saabus veebruari alguses, kuid algus temaga on tehtud ning pealekauba paljutõotav. Hetty kinnitas oma partneriks Tuusja ning et tegemist ülienergilise ning jõulise koeraga, kes pole esmapilgul just kõige tolerantsem teiste koerte ja inimeste suhtes, siis hakkavad nad sotsialiseerumise trennis käima neljapäeva õhtuti. Esimene samm, koera valik oli võrreldes eelmise aastaga üpris keeruline, sest eelmisel aastal oli mul käepärast superkoer Cleidis, kellega selleks ajaks olin olnud tuttav ja tegev juba poolteist aastat. Samuti olime temaga juba kaks kuud käinud kuulekuses ning üleüldiselt parimad sõbrad. Teadsin täpselt kuidas ta käitub autosõidul ning meel oli igas olukorras temaga üsna rahulik, sest selle üsna pika aja jooksul olime teineteisega täielikult kohandunud. Hugol ma alles alustasin nurkade lihvimisega. Tegemist on ka veidi vanema, umbes 6-7 aastase koeraga, kuid samas esmakontakti on temaga lihtne luua, sest ta on kõigiga sõbralik, vähemalt siiani olnud. Küll aga on ta selles mõttes keeruline, et hüppab ja rahmeldab nagu kutsikas. Tunnen end temaga umbes nagu ühiselamu korrapidaja räpaka tudengiga, ainult et nii armsa olendi peale ei suuda eriti kuri olla. Teiseks sammuks sai trakside valimine. Tuusjale istusid kui valatult Cleidise eelmise aasta traksid, kuid Hugoga oli rohkem pusserdamist. Ta lasi endale neid ilusti peale panna, kuid mitmed traksid olid suured, siis väikesed ja järeleandmatud, kuid lõpuks leidsime kiftid punased traksid. Kolmandaks – koerte omavaheline läbisaamine. Vajalik minimaalne – et koer teise nägemisest segaseks ei läheks ning et taluks sellise piirini, et koos ühes autos sõita saaks, üks ees ja teine kuskil tagapool. Kuna Hugo isane ja Tuusja emane koer, siis nad on täiesti okei ja tolereerivad teineteist. Seega üks mure vähem. Neljandaks – käitumine liikluses. Koos käisime Ehitajate teel jalutamas. Tuusja läks veidi äksi täis kui suurem auto möödus, kuid Hugo oli pigem pelglik versioon endast. Mööduvatest inimestest ei teinud eriti välja kumbki. Läks oodatust paremini. Viiendaks – allumine händlerile, kontakt. Tegelikult kõige-kõige tähtsam selle protsessi juures. Kui ikka koeraga head kontakti pole, siis pole ka koostööst väga midagi oodata. Koer peab teadma kellele alluda ning arusaamine mida tohib ja mida kindlasti ei tohi peab minu arvates koerale olema selgeks tehtud. Sellega tegelesin just selle ülemäärase hüplemise ja rahmeldamise osas. Alustasin ’’EI’’ selgeks tegemisega, sest tol hetkel ta lihtsalt ei tajunud mitte midagi. Minu eesmärgiks on tema hüppamise kommet hüppeliselt vähendada, teha selgeks käsklus istu! ning et ta teaks mis tähendab käsklus siia!, vaata!, ning mingil määral ka oota!. Tahaksin nii väga et saaksin iga päev varjupaigas käia, et seda juba selgeks saanud osa pidevalt kinnistada. Vähemasti sel ajal kui varjukas olen annan endast parima ning tegelen sellega süvitsi. Kuuendaks - Hugot tuleb autosõiduga proovida. Kas tal hakkab halb või hakkab ta jällegi rahutult tõmblema või hoopis meeldib? Kas ta üldse nõustub autosse minema? Seda pole veel proovinud, kuid Hetty lubas mingi päev oma sõiduvahendiga kohale tulla et saaks sellegi kogemuse kätte. Pärast Luitejooksu teen sellest ka blogipostituse kuidas Hugo käitus ja kuidas mina temaga hakkama sain, mis riivas silma ning mis tegi ürituse nautitavaks just Hugo aspektist. Laupäeval tegelesin veel natuke ka Nupsuga, jalutasin uut koera Matildat ja mängisin päääris kaua sulepulga abil kassidega. Päikesepaisteline päev sai ruttu otsa! *** Pühapäeval jalutasin taas Hugoga ning alustasime käskluse siia! ja istu! Õppimisega. Ta on veidi kärsitu ja hetkel väga ei taju, kuid oli ka väga edukaid minuteid. Hugo on tegelikult väga võluv ja hea koer ning õnneks ka õppevõimeline olenemata vanusest – teame ju kõik, et vanus on lihtsalt number. Samuti kammisin tema metsikut kasukat, kuid ma ei jõudnud sellega poolepealegi - tal on lihtsalt liiga tihe kasukas. Kui Hugo tagasi viisin ei saanud ma lootusrikaste, kuid kurbade silmadega Gustav Kastan Coconutist ehk Kastanist mööda vaadata ja viisin ka tema jalutama pärast mida sai ta veel ka aedikus tšillida. Sama hetk kui Kastani rihmastasin vaatas mulle ka sügavalt silma Sämmi ning siis viisin ka tema pisikesele retkele müttama. Sämmi on teatavasti kõige staažikam varjupaiklane – jutud liiguvad, et varsti saavat tal täis juba 8 aastat seda elu. Selle ajaga on temast saanud väga mõnus jalutuspartner. Ei hooli ta sikutamisest ega muust rahmeldamisest. Lust ja lillepidu. Mängisin jälle ka kassidega. Nad on meil ikka nii lahedad. Nikolas ja Njuuton hämmastavad mind oma veidrusega. Kui Njuuton vihaseks saab siis ta mitte ei kähise või urise vaid konkreetselt vingub. Muust niipalju, et külastasin karantiini-Bauhofi, Audru-Bellat, jalutasin hoiul olevat koera Supsut ning tegin kerge visiidi ka Vioola tuppa. Samuti tšillisin Cramo kassitoa uute asunike ning Donna ja Lucyga aedikus. Kõige selle tegevuse juures on vaid üks nõme asi – aeg läheb nii ruttu, juba jälle esmaspäev ning see tähendab tavaliselt kõike muud kui varjupaika.
Õnneks lõppeb minu jaoks see nädal natuke varem. Juba reedel taas varjupaika! Elagu ülikooli-elu! Hanna Järjekordne mõnus nädalavahetus pooleldi varjupaigas mööda saadetud. Laupäevane Ilm oli natuke kõle ja vahepeal sadas mingit.. ee.. asja(?) taevast alla ning siis oli kõik korraga hästi sopane, siis päike ja jälle mingi niiskuselaviin.. Hetty hakkas kohe taastusravimaja kallal lammutama ja mina vaatasin kähku üle kutsikad ning lohutasin kass Bauhofi, kes peab Soome saamiseks veidi aega eraldi karantiinis viibima, et tagada tema tervislik valmisolek reisiks üle lahe. Ta oli nii rõõmus et keegi tuli teda sügama, et ronis kohe kui ta korraks maha panin mööda jalgu üles tagasi. Kindlasti on see ohverdusaeg seda väärt ning Bauhof saab selle kuhjaga päris oma kodus tagasi igavese hellitamise näol uute pereliikmete poolt. J Viivuks vaatasin ka Vioola kutsikad üle. Kõigil olid just kui minu auks silmad lahti tulnud. Nad on sellised armsad tuduvad vorstikesed, kuid ilmselt nädala pärast vudivad juba veidi rohkem ja siis lähevad nunnumeetrid kohe eriti põhja, sest enda jäsemete otsa koperdavad kutsikad on lihtsalt nii siiralt armsad totukesed. J Nupsuga ma sel nädalavahetusel tegeleda ei jõudnudki. Ma ütlen see varjupaik on nagu must auk – aeg kaob käest ära. Joosta ta teiste koertega igatahes sai, lihtsalt minu-tema kontakti jäi olematuks. Osa laupäevasest ajast veetsin kas kassimajas kasside juures või jagasin koertele maiuseid, mida taaskord kogunenud oli. Koos Hettyga käisime Thori ja Bellaga jalutamas. Nende vahel tekkis lühikese ajaga pingevaba klapp. :) . Käisid ka mõned külastajad, kellele tuli tuure teha ning siis tulid inimesed, kelle sooviks oli leida omale kaitseinstinktiga õuekoera maale omadele sõbraks aga võõrastele veidigi hirmuäratavaks, sest elatakse maal metsatukas. Pärast iga boksi juures peatumist jõudsime tiiruga Rommi boksi juurde, kes neile silma hakkas. Võtsin Rommi rihma otsa, sest boksis lõugas ja märatses ta võõraste peale nagu tal kombeks, sest noh ikkagi tema territoorium kuhu ’teised’ tulid. Kõndisime kontori poole, et ta natuke rahuneda saaks. Alguses polnud tutvus väga lubav, sest minulegi imestuseks käitus Rommi rihma otsas samamoodi nagu aedikus – klähvis ähvardavalt. See oli just seepärast imelik, et kui varemgi on võhivõõrad temaga jalutamas käinud siis pole probleemi olnud. Kuna Rommi ei lõpetanud kiuslikku käitumist, siis viisin ta aedikusse jooksma ja rahunema, kui samal ajal läksid inimesed Rokit ’’proovima’’. Et kuts oli nende jaoks liiga rahulik ning et nad tulid otsima natuke suuremat ning hirmuäratavamat kuju, siis proovisime uuesti. Sel hetkel lõi mul pirn veidike hõõguma – et äkki oli Rommi minu suhtes kaitsev ja hakkasin märke lugema. Ilmselt nii see oligi, sest kui hakkasin koos temaga inimeste poole uuesti kõndima, siis astus ta mulle ette, mida ta pole varem teinud. Nad tahtsid veelkord proovida ning seekord soovis meesterahvas, kelle peale Rommi kuri oli tema rihma enda kätte võtta, et kaugemale jalutada. Ma ütlesin, et olen nõus kaasa jalutama Rommiga, et vältida võimalikku uut halba kokkupuudet, kuid et mees oli endas kindel ka pärast seda kui ütlesin et üksnes omal vastutusel, siis jäi mul üle ainult kaugelt valmisolevalt vaadata. Üsna pea kadus paarike Rommiga võsa vahele ning mina jäin ootama. Umbes kümne minuti pärast astusid mees ja naine rõõmsalt võpsikust välja, Rommi läks mehe juurde kutsumise peale sabaliputades pai nuruma ning naine teatas mulle rõõmsalt, et just sellist sütikut neil vaja ongi. Et eelnevalt olid nad juhatajaga telefonitsi tingimuste osas vestelnud täideti paberid, vahetati rihmad ning Rommi läks rõõmsalt tagaistmele, et alustada pikka autosõitu Järvamaale. Selline ilus lõpp siis Rommile. Mulle vägagi ootamatu, kuid mul on tema üle superhea meel – poiss hakkaski veidi närviliseks minema varjupaiga õhkkonnas. Laupäev sai eduka lõpu ning pühapäev algas samamoodi nagu eelpool kirjeldatud – taastusravimaja, Bauhof, Viola kutsikad.. Siis jalutasin Liisuga ning lisasime tema kuuti uut põhku, sest ta ikkagi lühikarvaline koer ning kuudis oli põhk ära lamatud – või noh mina tõstsin katust ja Hetty sebis kiirelt põhuhunniku sinna kus vaja. Sealt edasi said asjad aga veidi keerulisema käigu. Viisin jalutama ja mängima uue asuka – laika moodi koera, kelle ristisin Thoriks ning kes leiti kolmandal märtsil Pärnu linnast, Mai rajoonist Olerexi tankla juurest uitamas. Kiipi tal tol hetkel ei tuvastatud ning homme oleks saanud 14 päeva täis ehk ametlikult Varjupaikade MTÜ asukaks, kui poleks juhtunud kõige hullemat juhuste kokkulangemiste sarja. Esiteks, et kuna Rommi sõitis laupäeval koju, siis pühapäeval mõtlesin, et kuna Thori aediku kuut on vana ja vilets ning üpris väike võrreldes uute kuutidega, mis saime eelmisel aastal, kuid mida täpselt kolme aedikboksi ei jagunud, siis liigutan ta kõrvalaedikusse, mis kuulus ennist Rommile. Kraamisin aediku ära ning panime koos Hettyga tallegi põhku juurde. Kõik sai korda ja läksin midagi muud tegema, endal mõtteis, et kuna Rommi aediku ukse kohal olev ava oli katmata ja vabatahtlik Marko käepärast, siis peaks tal laskma selle kinni võretada. Olin ära maksimaalselt 15 minutit kui äkki kõik teised koerad lõugavad külaliste peale, aga keda pole on Thor. Läksime siis Hettyga aedikusse sisse, et ehk mõnnab kuiva põhuga kuudis, aga seal polnud teda. Paanika! Et aega oli tõesti nii vähe möödas, siis võtmed, autosse ja otsima. Jõudsime Raba tänava keskele kui äkki märkasin tuttavat beežikat selli. Pidasime auto kinni ja mul tarvitses vaid häält teha kui Thor tuli veidi alandlikult minu juurde. Mul oli nii hea meel, et me ta kätte saime ja ma lihtsalt kiitsin ja paitasin teda. Hops autosse ja ots ringi. Marko parajasti parandas aedikut ja ma ei julgenud teda üksi jooksuaedikusse ka enam jätta. Ise ei tahtnud ka seal olla, sest just sellel hetkel hakkas tulema väga visalt kõige ehtsamaid lumelärakaid. Olime siis kontoris ja sügasin teda kui äkitselt mõtlesin et o kiibilugeja siin ja võiks ju lihtsalt kontrollida nii pulli pärast. Lugeja tegi vajaliku piiksu ja äkki oli seal kirjas kiibinumber! Lemmikloomaregister andis kellegi telefoninumbri, kes olevat selle koera vana omanik, jändasime umbes tunnikese, et leida õige kontakt ja lõpuks saime kätte! Thori pärisnimi on Jacky ning tegemist Lääne-Siberi laikaga. Imelik on see, et nii hooldajad kui juhataja kontrollisid mitmeid kordi kiipi ja tol hetkel ei leitud midagi. Samamoodi pärast minu leidu uuesti kontrollides ei andnud kiibilugeja enam vastust. Soovitasime omanikul kliinikusse kiipi kontrollima minna, et äkki juhuslikult on tegemist praagiga ning tagastasime looma. Veidi uskumatu lugu, aga ometi on seegi võimalik.
Pärast ThorJacky juhtumit oli minul toss väljas ja oli ka aeg koju minema hakata. Viis tundi varjupaigas olid läinud nagu pool tundi. Kes soovib värskes õhus aega veeta nii et ise ka aru ei saa kui ruttu tunnid mööduvad, siis soovitan! Uue nädalavahetuseni! Hanna ..algas taastusravimaja koristamisega (teeme ka vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt). See tähendas loomulikult seda, et Hetty koristas ja mina istusin Dexteri, Tomi, Luna ja Janseniga teises toas ning üritasin neid kõiki ükshaaval nunnutada. Neist kõige pohhuistlikum on Dexter, kes ei kähise üldse. Samas ei ole mina teda veel nurruma saanud. Ta laseb end vabalt sülle võtta, kuid võimalusel poeks ikkagi peadpidi jaanalinnu kombel kuhugi sisse või millegi taha. Jansen, ilvese moega kiisuke oli võrreldes eelmise korraga palju ee talutavam. Ta kähiseb küll korralikult ning üritab end igal võimalusel lahti rabeleda, kuid täna leppis ta minuga üllatavalt kiiresti. Võib vabalt väita, et ta tegelikult nautis silitusi, sest kui järgmist kiisut 'ahistama' asusin ei jooksnud ta kohe minema. Järgmiseks sai Tom, kes pole küll nii arg kui Jansen, kuid temaga tuleb ka aega varuda. Ja viimaseks haarasin Luna, kellega väga pikka juttu polnud - võrreldes eelmise korraga küll natukene parem, kuid usalduseni on veel pikk tee.
Veel oli taasturavimajja paigutatud kaks kartlikku täiskasvanud kiisut - üks üleni must ja teise värvi ei oska määrata - temas oli oraanži, musta, pruuni, nii tumedaid kui heledaid toone. Nimesid kiisudel veel pole, sest neil sai äsja 14 päeva varjupaigas oldud, mis tähendab, et järgmise nädala jooksul paigaldatakse neile kiip, nad vaktsineeritakse, teostatakse parasiiditõrje ning opereeritakse sigimisvõimetuteks et me saaksime neile uusi kodusid otsima hakata. Lisaks kassidele elab taastusravimajas ka taksikoer Axel, kelle loovutas varjupaigale tema omanik väga mõjuval põhjusel. Koer on sügavas siiani kerges šokis ja ei usalda kedagi varjupaiga personalist, kuid pole ka otseselt agressiivne. Õnneks tullakse juba homme teda vaatama, loodame väga, et pere ei kohku tema praegusest seisundist ning otsustavad Axeli endaga kaasa võtta, algul kas või hoiukodulepinguga, sest koera niisuguses õnnetus olekus näha on piin meile kõigile ja talle endale ka. Viimasesse vabasse tuppa kolisime ühe suure koera kutsika, kes samuti hetkel nimetu. Ta leiti täna hommikul Rohu tänavalt, Pärnu linnast ning siiani pole tema kohta uuritud. Tegime temast telefoniga pildid ja saatsime administraatorile, et ta Lemmikuleidjasse tema kohta postituse teeks, sest äkki keegi tõesti otsib seda armast olevust. Kolisime ta koeramajast taastusravimajja, sest oma lolluses surus ta oma pea boksivõrest läbi ning iseseisvalt enam sealt lahti ei saanud. Tema õnn, et ta seda siis katsetas kui me kohal olime. Kartuses, et ta proovib seda veel (seda on teiste koertega ennegi juhtunud, kuid rohkem kui korra nad ei ürita) viisime ta taastusravimajja, kus sääraseid võresid ei ole. Üleüldiselt läks päev kohutavalt kiiresti, sest kogu aeg oli midagi teha. Neljast tunnist varjupaigas ilmselgelt ei piisa, sest näiteks ei jõudnud ma kordagi kassimajja või Cramo vabapidamistubadesse ning samuti ei jõudnud ajaliselt ka Rommiga jalutada. Üks pere tuli koos oma emase koeraga meilt kedagi talle seltsi vaatama, nad jalutasid nii Morrisega kui Mäxiga ning otsustasid Mäxi oma koeraga klapitada proovida. Sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest esimene tutvumine lõppes kergelt negatiivselt ja kuna pinget maha ei saanud jäi esimene katse ka viimaseks. Mäxi puhul huvitav reaktsioon, sest mitte kaua aega tagasi olid nad Stellaga parimad sõbrad, jooksid mitmed tunnid koos aedikus ilma ühegi negatiivse noodita. Pere mõtet päris maha ei matnud ja lubasid varjupaiga lehti jälgida. Saime teada, et Reede ja Roomet on kindlalt Soome broneeritud ning lahkuvad veebruari lõpus, Nupsu koha pealt on veel küsimusi, kuid hiljemalt aprillis peaks temagi uude kodu Soome riigi näol leidma. Loomasooviavaldusi on samuti üksjagu täidetud nii kasside Sabiine, Njuutoni kui Sveta kui ka koer Jaqueline'i kohta. Loodame et nemadki varsti oma koju saavad. :) Tänaseks kõik! Homme oleme mõlemad jälle platsis ja üritame ka digikaamerat kasutada, ikka ja jälle unustame tegemisi pildistada - kulupead. Hanna. Video on tehtud umbes kaks nädalat tagasi, kui lund oli rohkem kui küll ja külmakraade samuti. Selles videos on näha ka koera Carrot, kes aga nädalajagu juba uut kodu nautimas on. :) Video postitan hilinemisega, sest esiteks avastasin ma selle olemasolu alles teisipäeval ja Viljandis pole mul nii hea internetiühendus kui kodus et seda üles laadida. Mõnusat sõbrapäeva ning ärge unustage oma armsaid neljakäpalisi. :) Kuna hetkel talvevaheaeg veel kestab, siis oleme usinalt ka varjupaika külastanud.
29. jaanuar, kolmapäev: Oli erakordne päev selles mõttes, et absoluutselt kõik koerad said jalutatud! Varjupaiga kõige staažikam elanik Sämmi (Lord) ilmutas sel päeval korraks kergeid vananemismärke, mis ehmatas Hannat päris korralikult. Läksime jalutama ja äkki hakkas ta tagumist paremat käppa lonkama. Sama tegi ta hetkepärast ka vasema jäsemega, kuid arvasin alguses et see on vast külmast pinnasest (nii teeb näiteks ka Carrot kui oleme aedikus nad kõik jooksma lasknud). Siis aga laskus Sämmi paremale küljele maha ja niuksatas ning jäi sellisesse asendisse umbes kümneks sekundiks, tõusis siis püsti, lonkas veel korra ja kõik oli tagasi normaalne. Vägaaaaa imelik. Rääkisime sellest muidugi ka hooldajale ning veterinaarile kes tol päeval õnneks kohapeal oli. Arvame, et see on lihtsalt sellest, et Sämmi on soliidses eas härra, kuid kui selline asi peaks jätkuma hakkab ta kindlasti ravi saama. Loodame, et Sämmi kestab veel kaua! Käisime veel kassidega jalutamas. Hettyl Njuuton ja Nikolas, Hannal Saamuel, kelle ta peagi siia lehelegi paigutab, sest oma hea käitumisega teenis ta plusspunkte. Korrastasime ka varjupaiga tavaari. Üsna tihti on kellelgi vaja rihmade-trakside kastidest midagi otsida ja siis lendavad tavaliselt asjad kahte lehte laiali. Võtsime siis kastid põhjalikult ette. Et ajaga on kogunenud väga palju Flexisid (tagasikerivad jalutusrihmad), kaelarihmasid, jalutusrihmasid ja trakse, siis said mõned katkised, kohe katki minemas, jäigad ja vanad ka ära visatud. Saime kastid korralikult korda ja personalilt ka kõvasti kiita. :) 30. jaanuar, neljapäev: Kohe hommikupoole saabusid Lilian ja Age koeraga, kes oli esmaspäeval ilmunud Are valla metsatukka. Ka teisipäeval olid kohalikud teda näinud. Kolmapäeval õnnestus kohalikul ta toiduga tuppa meelitada kuid kuna tööaeg oli selleks kellaajaks läbi saanud mindi järgi neljapäeva hommikul. Kui Lilian ja Age selle piiiiiisikese ja üliarmsa külmast kange koeraga kontorisse tulid, läks nunnumeeter taevani. Sättisime talle taastusravi majja sooja pesa, pakkusime süüa ja juua ning soojendasime süles. Et tegu oli nii väikese koeraga ja meile on toodud ka väikeste koerte riideid, sai temagi endale vahva tšempri selga ning seega ka nimeks Gucci. (Lisan pildid hiljem) Saime tutvuda ka opijärgselt kollase maja väiksesse tuppa paigutatud kiisudega. Nüüdsest on seal lisaks Pumale, Mirtelile, Indigole ja Ferrule ka Sveta, Leena, Mozart ja Fabian, kelle kohta ilmub informatsioon peagi varjupaiga kodulehele. :) Aaaaa ja kõige parem uudis! Meie väike armas Ferru sõitis uude koju! :) 31. jaanuar, reede: Jällegi varjupaigas. Tundub et Gucci oli sooja sisse saanud. Ta tuli uksele vastu sillerdavas meeleolus, tundis väga seltskonnast rõõmu. Ta on tõeline sülekoer. Nupsu ja Roometiga tegi Hanna eraldi ''õppetunni''. Nupsu muutus julgemaks, kuid Roomet oodatule vastupidiselt oli väga-väga alandlik ja ei julgenud ise süllegi tulla.. See näitas vaid seda, et tulebki nendega ka eraldi tegeleda, mitte grupina jooksuaedikus. Viineripakid kaasa! Hetty ja Reede vallutasid tõkked, poomi ja A. Reede on tohutult rõõmus ja lausa ootab, et saaks poomi ja tõkkeid ületada. Temas on taas seda viitsimist ja tahet teha tööd. Enneolematu kiirusega jookseb ta üle poomi, ise nii rõõmus ja "pöörane" :) Ka Tuusjaga tegi Hetty põhjalikult tööd. Nimelt sai tehtud pikem jalutuskäik tänaval ja seal harjutatud korraliku kõndi. Algselt oli Tuusja pöörane, kuid pidevalt seisma jäädes ja tema hoogu pidurdades muutus ta rahulikumaks. Tagasi tulle kõndis ta juba ilusasti kõrval ning puudud igasugune rahmeldamine. Kui kellelgi peaks olema küsimusi ükskõik millise teise, ka siin konkreetsel veebilehel kajastamata koera/kassi kohta, siis võib nii Hanna kui Hetty käest küsida! Oleme alati valmis aitama ning küsimustele vastama. :) Andmed leiad lehelt ''kontaktid'', vajadusel jagame privaatvestluses ka oma telefoninumbreid ning loomulikult ka Facebookis. :) Hanna & Hetty! Täna oli jälle meil mõlemal Hettyga piisavalt aega, et varjupaika minna. Kuna mõlemad polnud paar päeva käinud (noh välja arvatud see, et Hetty laupäeval väljakutsel käis) siis otsustasime minna eriti vara - kell 9 olime juba varjupaigas. Alustasime seekord kassimajast, kus lõpuks on jälle rahu maa peal. Seoses 15 kassi lahkumisega Pesaleidja kassitubadesse said uued kassid, kes olid kas sinise maja kassitoas (varjupaiklastele Cramo buduaar) või puurides suurde kollase maja kassituppa - toimus suur rahvasteränne, sest ruumi tuli ju juurde. Nii tuli uutel kassidel omavahel piirid paika panna ja see tähendab tavaliselt seda, et kõik hoiavad omaette (eriti need, kes pole teiste kassidega vabapidamistoas enne olnud), sest kõik on võõras ja teised kiisud tunduvad jubedad. Nüüd on aga kõige hullem nurrumootor Saamuel taas uksel vastas, mitte ei kössita kartlikult asemel ja teisedki tunnevad end piisavalt hästi, et toas ringi kooserdada. Hetkel pesitsevad siis suures kollases kassitoas kiisud Njuuton, Nikolas, Norman, Klaara, Annabella, Cassandra, Emma, Sabiine, Bauhof, Marleen, Sofi, Müstika ja Saamuel. Kuna taastusravimajja kolisid uued elanikud pidi Ferru 'üksindusravilt' naasema kollase maja väikesesse tuppa. Aga ta ei ole enam pooltki nii metslane kui enne, mille üle on meil hea meel - saavutasime oodatud tulemuse. Koos oma uue sõbranna Indigoga nad täna küll kössitasid puukastis, kuid sülle lasi Ferru end võtta ja kui ta juba süles on siis laseb end täiesti lõdvaks ning ei soovigi enam mujal olla. Täna ta küll ei nurrunud, kuid ometigi lasi endal näiteks karvapulstid kaelapiirkonnast ära lõigata. Ta on tõeline väike lummav prints! Kui kollase maja väikeses toas oli hommikul veel viis kiisut - Puma, Indiana, Indigo, Ferru ja Mirtel, siis äraminekuajaks jäi neid sinna vaid neli - Indiana lahkus loodetavasti uude koju - see sõltub sellest kui hästi klapib ta teise, täiskasvanud kassiga. Ka Njuutonil on potensiaalne kodu olemas, kuid kurb on sellest, et vennad koos sellesse koju ei saa. Nad on lahutamatud sõbrad, teineteise mängukannid ja kus on üks, sinna läheb ka teine. Nad on mõlemad tohutult veidrad, komistavad iseendi jäsemete otsa ja on samal ajal ka võrratult pehmed sülekiisud. Pere aga soovib vaid ühte kassi ja kuna Njuuton ronis esimesena sülle otsustatigi Njuutoni kohta loomasoovija küsimustik täita. Loomulikult on hea kui Njuutongi uue kodu saab, aga et vennad on harjunud algusest saadik koos eksisteerima, magama, mängima, teineteist jälitama ja lihtsalt veidrad olema, siis on see ikka veidike kurb. Saime teada, et vennad Black ja Jack on vahepeal hoiukodusse sotsialiseeruma viidud. Ühtlasi koos nendega ka kiisupreili Karin, kes tegelikult on väga sotsiaalne loom, aga ju ta siis hakkas kellelegi meeldima. :) Hoiukodus on kiisudel kordades parem seal jagatava rohke tähelepanu ja stabiilsema keskkonna tõttu. Koer Reedest on üleval uus video, samuti on lisandunud mõned uued pildid. Lisaks on mõned klõpsud tehtud ka Roometist, Nupsust. Pärast iga ilmunud blogipostitust soovitan kiigata kõikide meie hoolealuste lehtedele - uuendame nii tihti kui võimalik. :) Täna said kõik koerad peale Morrise ja Liisu mõnusa jalutuskäigu. Ka varjupaiga pikaajaline elanik Sämmi ning teine jõujunn Sull. Morris ja Liisu jäid lihtsalt ootama külastajaid, keda täna ei olnudki. Samuti jäid tulemata teised vabatahtlikud. Samas Liisu külmakartliku loomana ei tihkanud üle minuti boksi väliosas tiirutada. Vaikselt hakkab varjupaik jälle täituma. Küll tasa ja targu ja ühe looma haaval, kuid ikkagi. Ferrugi pidi taastusravimajast tagasi kassituppa kolima just sellepärast, et tema tuppa kolis Raba tänavalt leitud kurt vanem koer. Veel on üksindusravil kiisu Singapur, kelle puhul edusamme täheldanud veel kahjuks pole - tegemist on psüühiliselt rikutud loomaga. Iga kord kui tema juures käin ja näen kuidas ta hirmust/teadmatusest, sest kokkupuude inimesega on olnud napp või negatiivne, agressiivsena toas edasi-tagasi libab, mõtlen, et mida kurja on temaga küll tehtud. Lisaks kolisid äsja alles tühjana seisvasse taastusravi kambrikesse kiisud Jansen, Lenna, Dexter ja Tom. Neljandas toas elab hetkel kastratsioonist taastuv Carrot. Koeramaja bokse täidavad lühikarvaline ja seetõttu õueboksist sissekolitud koer Liisu, Lepakülast mõned päevad tagasi leitud kartlik koer Muskaat ehk Muska ning Roomet, Jaqueline ja Nupsu. Uute käimisteni!
Hanna Saime täna Hettyga taas varjupaigas pilte teha, sest Hetty leidis oma autot koristades mu vana kompaktkaamera üles. Jei!
Uued pildid on Nupsust, paar tükki Roometist ja veidi ka Rommist. Samuti on nii Rommi kui Nupsu profiililehele lisatud täna neist tehtud videod. Minge vaatama! Varjupaigas käis täna Pärnu toimetulekukool, kes tõi koerte- ja kassitoitu ning kassiliiva. Nende poolt jalutatud said koerad Morris, Reede ja Carrot ning paljud kassid said pai. Aitäh vahvatele lastele ja nende õpetajatele! :) Täna mõtlesin selle peale kui vahva on see, et neli koera (Carrot, Nupsu, Roomet ja Jacky ehk Jaqueline) omavahel läbivad ning seetõttu neljakesti aedikus joosta-mängida saavad. Neil ja meil lõbusam, ühtlasi saab koeri kiiremini jalutatud-jooksutatud, sest aega läheb ju ka nendega 3 korda vähem. Tegelesin ka Rommiga kes hetkel veel on nii võimatu jalutaja. Tal on nii palju jõudu ja tahet joosta ja nuuskida.. Täna me jalutamas ei käinud, kuid see eest aedikus jooksmas ja ka temast saime mõned uued pildid ning video. Nupsu areneb tasa ja targu. Mõnel päeval nagu täna polnud minu juurde tulek tema jaoks hirmus, kuid kord enne tänast oli ta täitsa tõrges. Üks vastik komme ka tal tekkinud - kui kõnnin siis ta hüppab mu toele ja võtab mu käe oma hammaste vahele. Mitte üldse agressiivselt või halvas mõttes, vaid lihtsalt justkui annab märku ja väljendab oma rõõmu. Hetkel ma ei saa talle seda kuidagi selgeks ka teha sest üks vale liigutus Nupsuga ja oleme jälle tagasi alguses. Roomet on nagu Roomet ikka. Rõõmus valget värvi turbojänes, kes muutub aina vallatumaks ja sülekoeramaks. Peaksin temaga nüüd eraldi tegelema hakkama, sest üldiselt on mingi kontaktipõhi mul temaga olemas. Viisime koos Hetty ja Kariniga kõikidele õueboksikoertele kuutidesse põhku. Igaüks sai suure 200l kotitäie pesamaterjali, Sämmi, Mäx ja Sull said veel pool kotti peale. Nüüd on neil palju-palju soojem ja kuivem küljealune. Rohkem midagi märkimisväärset täna ei toimunudki. Mainin lihtsalt ära, et pühapäeval lahkuvad 14 miisut Pesaleidja Tallinna kassituppa, kus neile aktiivsemalt kodusid hakatakse otsima. :) Hanna. Hei taas!
Möödunud on juba mõned nädaladki, on aeg kirjutada uus postitus. Pole isegi aimu kui paljudest varjupaigapäevadest ma kirjutamata olen jätnud, kuid üritan nii igast oma hoolealusest kui üldiselt toimuvast kirjutada, samas ei korda väga seda millest Hetty juba kirjutada jõudis. Kõige parem mis vahepeal juhtunud on: CLEIDIS KÄIS VARJUPAIGAL KÜLAS!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :))) Kujutage ette minu rõõmu kui ma koer Rommiga jalutuskäigult naasedes läbi värava nägin üht tuttavat ja eriti armast lõusta. Minu kallis kallis Cleidu tuli oma uue vahva perenaisega meid korraks vaatama. Loomulikult tundis ta mind ära, rõõm oli tohutu, sest ta nägi nii õnnelik ja hea välja - karv oli pehme ja läikis, silm säras. Süda on niiiiiiiiiii rahul, et Cleidisel on suurepärane kodu ja omanikud teevad kõik selleks, et tal oleks hea, turvaline ja huvitav elu. Loodame et nad külastavad meid varsti jälle, Cleidu nägemine tegi minu aasta lõpu eriti imeliseks. :) Ahjaa, uus koerake on varjupaigas: noor, umbes aastane Rommi, kes loovutati omaniku poolt. Tegemist väga vahva koerapoisiga, kes hetkel rakendab oma jõudu liiga palju, kuid ma teen temaga tööd ja tänasel metsajalutuskäigul oli käsi suures osas lõtv. Kui oma kaamera garantiihooldusest kätte saan hakkab pilte lendama - praegu kahjuks Rommist häid pilte pole, seega lehekülg tema kohta tuleb hiljem. Nupsu käis vahepeal steriliseerimisel. Tänaseks on temaga kõik korras, plastikkrae kaelast võetud ning tagasi koeramajas, kuid nädalakese veetis ta uhkes üksinduses taastusravimajas, oli kraega kohmakas ning seljas oli kõhuvest. Ta on nii hämmastavalt arenenud - tuleb ise minu juurde, jälitab ja jõllitab küll kaugelt, kuid kohe kui kuhugi liigun tuleb ja hüppab mu käeni et pai saada. Roometist on saanud sülekoer. Millal iganes kui Elton, Jacky, Nupsu ja tema aedikus ka ei jookse, kui mina kuhugi istun on Roomet 80% ajast süles. Võõrastega on ta samuti julgemaks läinud, kohe esimesel korral liputas ühele tänasele külastajale näiteks saba ja ei haukunud arglikult nagu tavaks oli saanud. Hoiukodus on koer Nässu oma kutsikatega, keda on kolm. Koju on läinud vahepeal minu hoolealune Rhodos, lisaks varjupaigast armas koer Lilleke, väike beebikutsikas TukTuk, kauaaegne elanik (1.5 aastat) Pontu ja kassid Latte, Jasmiine, Andorra, Siim, Tikker, Nilsson ja Liisi. Homme on plaan taas minna ja selleks aastaks koertega hüvasti jätta. :) Ilusat vana-aasta lõppu ja õnnelikku uut! Eelmisel nädalavahetusel ei saanud ma kahjuks varjupaika minna, seega juba esmaspäevast saadik oli täielik minemise tuhin hinges. Kui siis laupäeva hommikul sai lõpuks mindud..
Nädalavahetus seal läks nagu ikka kiiresti. Koos aedikus said möllata seekord mu Nupsu ja Roomet koos Nässu ja Lillekesega. Saime teada, et koer Nässu toob varjupaika jõuludeks beebibuumi! Nimelt oli ta juba varjupaika saabudes järelikult tiine, sest ultraheli tuvastas, et umbes pool tiinusest on kantud ning samuti pole varjupaigas olnud kokkupuudet kastreerimata isastega. Ilmselt jääb seetõttu Nässu meile ka pisut kauemaks kui oodatud, sest kui reeglina leiavad väikesed, allapõlve sõbralikud koerad üsna ruttu uued kodud, siis ei saa ju tiinet ja imetavat koera kellelegi loovutada. Kõige parem oleks uuel pesakonnal kasvada muidugi hoiukodus, mitte varjupaigas, kuid kindlasti teeme pisipõnnidel ja nende emmel elu võimalikult mugavaks. Juba järgmise nädala lõpus kolibki Nässu taastusravimajja, kus jääb üksi poegi ootama, sest seal on paremad tingimused kui koeramajas - põrandaküte, 100% tuulekindel ning hügieenilisem. Nüüd Nupsust ja Roometist.. Nupsu on arenenud tasa ja targu, kuid see nädalavahetus nägin ma tema pilgus siirast rõõmu ja tänutunnet. Ta kepsutas koos teiste koertega ning tuli vahepeal ka ilma Roometita minu juurde pai nuruma. Järjest paremaks läheb ja mul on selle üle lihtsalt niiiiiii hea meel! Natuke veel koos Roometiga, kuniks saan mingile maale kontakti ning siis üritan Nupsuga kui indiviidiga toimetada. Üldiselt on need kaks parimad sõbrad. Kui aedikust tagasi boksidesse hakkasime neid viima polnud neid rihmastada vajagi - kohe kui aediku uks käis padavai koeramaja ukse juurde ja boksi! Vot kus kasvatus! Laupäeval käisin ka kassimajades ringi, et omale uus 'ohver' välja valida. Aega läks, aga asja sai. Vaja oli leida kass, kes talub nii piisavalt väntsutamist, et kui temaga traksidega jalutama minna ta üleliia ei tõmbleks - mission impossible. Algul mõtlesin, et Aramis, kuid tema läks kohe närvi. Leidsin armsa kassikese Loore, kes tundus rahulik ja vahva. Käisime väljas, tegime mõnusaid pilte ja esimese korra kohta on hea et ta ära ei jooksnud.. Tunni aja pärast tulid aga inimesed, kes olid korduvalt käinud kasse vaatamas kedagi endaga kaasa võtma ning otsustatigi just Loore kasuks.. Jäingi kiisust ilma. Nuuks. Hah, tegelikult on muidugi suurepärane, et kiisu kodu sai. :) Kollasest kassimajas leidsin Hetty soovitusel endale uue kassist sõbra - Rhodose, kes potsatas mulle sülle ja jäigi nurrudes sinna pikkadeks minutiteks. Pühapäeval viisin ta jalutama ja oiiii kui hea et Rhodos osutus valikutks! Ei teinud tema üldse mitte välja ka koerte klähvimisest või kui näiteks kuskil keegi uksest käis, samuti ei hakanud ta hüsteeriliselt ringi jooksma ja trakse ära kakkuma vaid ta oleks nagu miljon aastat juba traksidega jalutamas käinud - nagu aeglane koer - toimus pidev aeglane liikumine. Samuti ei läinud ta hetkekski närvi kui me teda pildistamiseks mitmeid kordi ühe koha peale seisma panime - no niiiii vahva kass!! Üks kurb asi juhtus ka tehnilisest poolest vaadatuna - mu väike kompaktkaamera hakkas streikima. Alguses kaotas imelise päikesevalgusega tehtud üliilusad pildifailid ära ''FAILI TÕRGE TO THE MAX'' ja siis hakkas suum juksima.. Lõpuks ei saanudki enam rohkem pilte teha - alatiiiiiiii, lihtsalt alati peab mingi jama olema. Õnneks Hetty kiisudest Njuutonist ja Nikolasest saime ühe vapustava klõpsugi.. Loodan kaamera garantiisse ruttu viia ja sealt ka kätte saada, et siis enne Rhodose või teiste kojuminekut nad ajalukku ikkagi pildistada. :) Veel käisin kiisupoiss Latte juures, kes on ilus valge kasuka ja jah, tõesti piimakohvivärvi laikude ja sabaga noor kassipojaohtu kiisu, kes elas koos teiste alla aastaste kassidega kassipoja toas, kus ta oli vägagi tõrges ja vihkas kõige enam inimtähelepanu. Vaikselt ma teda seal ka terroriseerisin paidega ja kuigi talle ei meeldinud siis ta kannatas ikkagi vaikselt ära ja enam nii hullult ei perutanud. Nüüd umbes 1.5 nädalat tagasi terviserikke tõttu tõsteti ta teistest eraldi taastusravi majja, kus kahjuks pidi viibima üksinda toas. Mõtlesin täna, et lähen teda vaatama ja minu üllatuseks Latte karjus õnnest! Tal oli nii hea meel et ma tulin! Ta hõõrus end minu vastu, nurrus mis kole, hakkas uuesti karjuma kui ma ta paitamise sekundiks lõpetasin ja oli täiesti normaalne sõbralik kassipoeg. Mul oli nii hea meel! Ilmselt võtan ka Latte oma tiiva alla, loodan vaid, et varsti saab ta tagasi kassipojatuppa.. :) Oeh, vist ongi kõik sellest nädalavahetusest. Ootan reedet, et jälle minna saaks!!! |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|