Eelmisel nädalavahetusel ei saanud ma kahjuks varjupaika minna, seega juba esmaspäevast saadik oli täielik minemise tuhin hinges. Kui siis laupäeva hommikul sai lõpuks mindud..
Nädalavahetus seal läks nagu ikka kiiresti. Koos aedikus said möllata seekord mu Nupsu ja Roomet koos Nässu ja Lillekesega. Saime teada, et koer Nässu toob varjupaika jõuludeks beebibuumi! Nimelt oli ta juba varjupaika saabudes järelikult tiine, sest ultraheli tuvastas, et umbes pool tiinusest on kantud ning samuti pole varjupaigas olnud kokkupuudet kastreerimata isastega. Ilmselt jääb seetõttu Nässu meile ka pisut kauemaks kui oodatud, sest kui reeglina leiavad väikesed, allapõlve sõbralikud koerad üsna ruttu uued kodud, siis ei saa ju tiinet ja imetavat koera kellelegi loovutada. Kõige parem oleks uuel pesakonnal kasvada muidugi hoiukodus, mitte varjupaigas, kuid kindlasti teeme pisipõnnidel ja nende emmel elu võimalikult mugavaks. Juba järgmise nädala lõpus kolibki Nässu taastusravimajja, kus jääb üksi poegi ootama, sest seal on paremad tingimused kui koeramajas - põrandaküte, 100% tuulekindel ning hügieenilisem. Nüüd Nupsust ja Roometist.. Nupsu on arenenud tasa ja targu, kuid see nädalavahetus nägin ma tema pilgus siirast rõõmu ja tänutunnet. Ta kepsutas koos teiste koertega ning tuli vahepeal ka ilma Roometita minu juurde pai nuruma. Järjest paremaks läheb ja mul on selle üle lihtsalt niiiiiii hea meel! Natuke veel koos Roometiga, kuniks saan mingile maale kontakti ning siis üritan Nupsuga kui indiviidiga toimetada. Üldiselt on need kaks parimad sõbrad. Kui aedikust tagasi boksidesse hakkasime neid viima polnud neid rihmastada vajagi - kohe kui aediku uks käis padavai koeramaja ukse juurde ja boksi! Vot kus kasvatus! Laupäeval käisin ka kassimajades ringi, et omale uus 'ohver' välja valida. Aega läks, aga asja sai. Vaja oli leida kass, kes talub nii piisavalt väntsutamist, et kui temaga traksidega jalutama minna ta üleliia ei tõmbleks - mission impossible. Algul mõtlesin, et Aramis, kuid tema läks kohe närvi. Leidsin armsa kassikese Loore, kes tundus rahulik ja vahva. Käisime väljas, tegime mõnusaid pilte ja esimese korra kohta on hea et ta ära ei jooksnud.. Tunni aja pärast tulid aga inimesed, kes olid korduvalt käinud kasse vaatamas kedagi endaga kaasa võtma ning otsustatigi just Loore kasuks.. Jäingi kiisust ilma. Nuuks. Hah, tegelikult on muidugi suurepärane, et kiisu kodu sai. :) Kollasest kassimajas leidsin Hetty soovitusel endale uue kassist sõbra - Rhodose, kes potsatas mulle sülle ja jäigi nurrudes sinna pikkadeks minutiteks. Pühapäeval viisin ta jalutama ja oiiii kui hea et Rhodos osutus valikutks! Ei teinud tema üldse mitte välja ka koerte klähvimisest või kui näiteks kuskil keegi uksest käis, samuti ei hakanud ta hüsteeriliselt ringi jooksma ja trakse ära kakkuma vaid ta oleks nagu miljon aastat juba traksidega jalutamas käinud - nagu aeglane koer - toimus pidev aeglane liikumine. Samuti ei läinud ta hetkekski närvi kui me teda pildistamiseks mitmeid kordi ühe koha peale seisma panime - no niiiii vahva kass!! Üks kurb asi juhtus ka tehnilisest poolest vaadatuna - mu väike kompaktkaamera hakkas streikima. Alguses kaotas imelise päikesevalgusega tehtud üliilusad pildifailid ära ''FAILI TÕRGE TO THE MAX'' ja siis hakkas suum juksima.. Lõpuks ei saanudki enam rohkem pilte teha - alatiiiiiiii, lihtsalt alati peab mingi jama olema. Õnneks Hetty kiisudest Njuutonist ja Nikolasest saime ühe vapustava klõpsugi.. Loodan kaamera garantiisse ruttu viia ja sealt ka kätte saada, et siis enne Rhodose või teiste kojuminekut nad ajalukku ikkagi pildistada. :) Veel käisin kiisupoiss Latte juures, kes on ilus valge kasuka ja jah, tõesti piimakohvivärvi laikude ja sabaga noor kassipojaohtu kiisu, kes elas koos teiste alla aastaste kassidega kassipoja toas, kus ta oli vägagi tõrges ja vihkas kõige enam inimtähelepanu. Vaikselt ma teda seal ka terroriseerisin paidega ja kuigi talle ei meeldinud siis ta kannatas ikkagi vaikselt ära ja enam nii hullult ei perutanud. Nüüd umbes 1.5 nädalat tagasi terviserikke tõttu tõsteti ta teistest eraldi taastusravi majja, kus kahjuks pidi viibima üksinda toas. Mõtlesin täna, et lähen teda vaatama ja minu üllatuseks Latte karjus õnnest! Tal oli nii hea meel et ma tulin! Ta hõõrus end minu vastu, nurrus mis kole, hakkas uuesti karjuma kui ma ta paitamise sekundiks lõpetasin ja oli täiesti normaalne sõbralik kassipoeg. Mul oli nii hea meel! Ilmselt võtan ka Latte oma tiiva alla, loodan vaid, et varsti saab ta tagasi kassipojatuppa.. :) Oeh, vist ongi kõik sellest nädalavahetusest. Ootan reedet, et jälle minna saaks!!!
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|