Hanna alustas juba eile oma muljete jagamisega Rannametsa Koerte Luitekrossist ja mina jätkan täna. Olin kogu üritusega väga rahul. Kõik sujus väga ilusasti ja kuna koeri oli väga palju siis jäin ka rahule meie varjupaiga koerte käitumisega. Ei juhtu iga päev, et varjupaigas elavad koerad saavad rahva rohketesse kohtadesse jalutama, kuid see pühapäev õnnestus see lausa viiel koeral ja kõik sujus imeilusasti! Aga siis Tuusjast! Ta oli fantastiliselt tubli, mööduvatest koertest suurt välja ei teinud ja kuuletus mulle koheselt, kui käskisin tal istuda ja rahulikult olla. Järjekorras seistes vaatas ta rahulikult ringi kuid minna ta ei soovinud kuhugile. Hirm, mis mul alguses oli, et ei tea kuidas ta käituda võib ja kuidas mina hakkama saan, on täielikult kadunud. Sain taaskord kinnitust, et ta on väga väga tubli koer. Tõsi ta on, et see aasta jooksime me raja läbi. Läks nii nagu arvasin/lootsin, et lõpetame kuskil keskel. Rada algas väga mõnusalt ja mul oli super hea joosta, kuna Tuusja soovis joosta ja tõmbas endaga ka mind kaasa, nii jooksime me umbes kaks kilomeetrit. Kuid siis läks raskeks, kuna Tuusja ei jaksanud enam ja hakkas mind vaikselt ninaga tonksama ja peatust paluma. Kolmanda kilomeetri juures tegimegi pausi, võtsime paar lonksu juua ja jätkasime. Kuid siis läks pinnas väga pehmeks ja päike paistis väga palavalt otse peale, otsustasin natuke aega kõndida, kuna soov oli siiski elusana lõpetada. Nii siis jätkasime mõnusalt kiire kõnnakuga. Viimase kilomeetri taas jooksime. Kogu raja jooksul osutuski kõige raskemaks see hetk, kui ma nägin, et minu kaaslane ei jaksa enam ja mul oli vaja teda ergutada ja tõusudel pisut ka aidata. Tõsi, Tuusja oli väga tubli, kuid trenni ei jõudnud me siiski väga teha ja nii ei olnudki ta veel sobivas vormis. Kuid õnneks sujus kõik ilusasti ja Tuusja pidas lõpuni siiski ilusasti vastu. Kindlasti ei lõpeta me nüüd jooksmas käimist, kuna luitekross on läbi. Kui aega jagub ja Tuusjal uude koju veel plaanis minna ei ole, siis jätkame me kindlasti oma mõnusaid jooksmas käimisi.
Lisaks Tuusjale osales ka minu teine hoolealune, Bella, luitekrossil koos Annelyga. Ka neil oli väga hea kontakt ja rada läbiti samuti joostes. Neid finišeerimas nähes tundus, et Bella jookseks veel paar tiiru enne kui ära väsida otsustab, kuna ta oli nii ergas ja isegi vesi, mida Tuusja hoolega limpsis, ei äratanud temas huvi. Bella on teinud väga suuri edusamme, ta on muutunud palju julgemaks ja ei karda enam autos olemist ega ka võõraid inimesi, kui omad inimesed on lähedal. Lõpetuseks võin öelda, et kogu üritus oli lihtsalt fantastiline! Ma jäin ülimalt rahule kõigi varjupaiga koerte käitumisega, kuna nad olid tõsiselt tublid! Järgmine aasta kohe kindlasti uuesti, kui võimalus antakse!!! Hetty
0 Comments
Kuna nii minul kui ka Hannal on seoses kooliga palju tegemist siis ei ole me see nädalavahetus varjupaika jõudnud. Kuid uudistega hoiame end kursis siiski! Tänane päev on täis huvitavaid sündmuseid, et tekkis soov kohe neid ka teiega jagada, head lugejad!
Minu hoolealune, Roki, leidis täna tee oma uude koju! Täna hommikul saabus varjupaika perekond, kellel oli suur soov enda uue pereliikmena näha Rokit! Loodetavasti kuuleme me ka varsti uudiseid kuidas uues kodus kohanemine sujub! Lisaks mahtus tänasesse päeva ka üks kurb uudis. Nimelt tuli minu endine hoolealune Mäx tagasi varjupaika. Hetkel ei oska ma veel öelda kuidas ta käitub ja kas ta on ka muutunud ning kuidas ta erinevate pingete ja stressiga kohanenud on. Kuid varsti varsti me siiski kohtume ja kindlasti panen ka kõik kirja! Nimelt leidis perekond, et Mäx siiski ei ole see koer, kes nende perekonnaga sobiks ja langetasid otsuse, mis ei olnud kindlasti kerge. Sellised uudised siis täna! Homme oleme me Hannaga luitekrossil koos Tuusja ja Hugoga ning kuidas meil seal läheb ja mida põnevat kogeme kuulete te kindlasti juba varsti! Imeilusat õhtu jätku teile kõigile! Hetty Lisaks väga positiivsele ja meeleolukale nädalavahetusele lisandus minule veel ka vaba esmaspäev ja teisipäev! See tähendas veel kahte päeva varjupaigas. Kuna Hanna tegi juba väga põhjaliku ülevaate nädalavahetusest, siis sellest mina enam ei kirjuta, vaid räägin hoopis tõsiselt lahedast esmaspäevast! Mul on tõsiselt häid uudiseid, nimelt võtavad osa KÕIK minu kolm hoolealust, Bella, Roki, Tuusja, osa luitekrossist. Õnneks või kahjuks ei jookse ma nendega üksi vaid, Bellaga jookseb väga meeldiv uus vabatahtlik Annely, kes on alustanud juba Bellaga kontakti loomisega ja vaikselt teevad ka juba trenni. Rokiga võtab osa meie suur abiline ja tõsiselt tore varjupaiga administraator Karin. Ja mina osalen ikka Tuusjaga. Esmaspäeval alustasime ka meie Kariniga trenni. Otsisime ka väga sobivad traksid Rokile ja leidsime mõnusa raja, mida mööda kulgeda. Tuusja ja Roki said fantastiliselt hästi läbi! Mitte kordagi ei olnud ebameeldivaid olukordi või ohtu, et nüüd äkki juhtub midagi. Tuusja oli lihtsalt nii tubli! Roki otsis ikka Tuusjaga kontakti ja soovis tema tähelepanu ja kui plika otsustas talle mitte reageerida, siis üritas ta teda tasakesi näksata, kuid see oli lihtsalt mäng, mille üle oli mõlemal hea meel ja kõik klappis ideaalselt. Olen tõsiselt õnnelik Tuusja üle, kuna on märgata juba imelisi edusamme. Ta kuuletub juba lihtsalt nii hästi. Jalutuskäigud on meeletult toredad, kuna ta on õppinud minuga juba arvestama. Tõsi ta on, et aedikust pääsedes on tal nii palju energiat ja tal lihtsalt ununeb, et saab ka aeglasemalt. Kuid varjupaiga väravast väljudes on ta just kui teine koer. Nii rahulik ja kuulekas. Käsklusele siia reageeris ta ka siis kui üht suurt kraavi ületades pääses ta mult käest, alguses võttis küll suure jooksutuuri sisse, kui käsklus siia kuulates jäi ilusasti teeäärde ootama. Lihtsalt super! Oleme juurde õppinud käskluse vaata ja see mulle meeldib kõige enam. Kuna see on lihtsalt nii võrratu, kui ta mulle oma kaunite pruunide silmadega täpselt otsa vaatab ja mõistab, mida ma temalt ootan! Oh seda rõõmu! :) Ka Rokist on ainult häid uudiseid rääkida. Ka temaga alustasime trenni ja hetkel sujub kõik väga hästi. Hetkel on õppimisjärgus käsklused istu, lama, oota, siia. Kui ikka hea preemija käes on siis ei ole kahtlustki, et midagi võib sassi minna. :) Lisaks on Roki tõeline pugeja. Kui talle väheke tähelepanu pöörata siis ta tuleb ja poeb lihtsalt sülle. Karin ja Roki Neljapäeva õhtul osaleme me ka trennis, kus saame vaadata kuidas varjupaiga koerad käituvad võõras keskkonnas ning milline on nende suhtumine võrastesse koertesse ja inimestesse. Meiega (minu ja Tuusjaga) otsustasid liituda ka Hanna ja Hugo ning Karin ja Roki. Tulemustest saate kuulda ilmselt reedel! Ise ootan juba suure põnevusega, kuidas möödub autosõit ja milline on koerte suhtumine väljaspool varjupaika! Ei ole ma ära unustanud ka oma kolme kassi, kellega aktiivselt tegelen. Vennad Nikolas ja Njuuton on tõsiselt muhedad sellid. Taas käisime me jalutamas ning pärast pisikest tiiru tänaval võtsime sammud kontorisse, kus otsustati vallutada kõik kapid ja lauad. Njuutonil on tõsiselt suur huvi lillede ja veega täidetud vaaside vastu. Kahjuks ei jõudnud ma jäädvustada seda hetke kuidas poiss oma pisikese ninaga lilledevahel uurib, kuna kartsin, et see vaas lihtsalt lendab maha. :) Muidugi meeldib kõigil olla soojal kevadisel päeval õues ja nii näitasid oma pahameelt ka need poisid, kui said aru, et jälle tuleb tagasi tuppa minna. Njuuton keeldus lausa trepist alla tulemast ja tegi näo, et tal mingi tähtis asi pooleli. Nikolas ei olnud rõõmus kui nägi enda ees kassimaja ust ja soovis otsa ümber pöörata, kui ma olin temast pisut kiirem ja sain ta ilusast sülle krabada. :) Lisaks poistele, teeb ka pisike Pärlike hiiglaslikke edusamme! Juba on ta kolinud kassimajja ja on kõige sõbralikum plikake, pisikeses toas. Hetkel on ta küll natukene kõhna, kuid küll ta kosub ja jõudu kogub. Tähtis on see, et ta on taas terve! Ja mis veel! Suurepäraseid uudiseid kuulsime me ka Reedest, mis tegi meele veel kohe eriti rõõmaska. Nimelt oli poiss alguses paar päeva olnud segaduses ja stressis, kuid nüüd on juba kõik korras. Talle pidi meeletult meeldima magada diivanil ja voodis! :D Lisaks saab ta suurepäraselt läbi ka pere pojaga! Seda kõike kuuldes tekkis lihtsalt meeletult hea meel! Loodetavasti näeb varsti ka pilte või videosid! Ootan suure huviga!!
Kuna see nädal on mul pisut rohke vaba aega, siis neljapäevani! Hetty Laupäev andis meile ilusa päikesepaistelise ilma ja uskuge mind, seda nautisid varjupaigas absoluutselt kõik. Praktiliselt kõik kollase maja suure toa kassid püherdasid väliosas, koerad olid rõõmsad ning nii minul kui Hettyl oli energiat et toimetada. Varsti on tulemas Luitejooks ja meil on selleks käimas usinad ettevalmistused. Eelmisel nädalal valisin endale retkepartneri ja selleks saab koer Hugo, keda olen küll tundnud vähest aega, sest ta saabus veebruari alguses, kuid algus temaga on tehtud ning pealekauba paljutõotav. Hetty kinnitas oma partneriks Tuusja ning et tegemist ülienergilise ning jõulise koeraga, kes pole esmapilgul just kõige tolerantsem teiste koerte ja inimeste suhtes, siis hakkavad nad sotsialiseerumise trennis käima neljapäeva õhtuti. Esimene samm, koera valik oli võrreldes eelmise aastaga üpris keeruline, sest eelmisel aastal oli mul käepärast superkoer Cleidis, kellega selleks ajaks olin olnud tuttav ja tegev juba poolteist aastat. Samuti olime temaga juba kaks kuud käinud kuulekuses ning üleüldiselt parimad sõbrad. Teadsin täpselt kuidas ta käitub autosõidul ning meel oli igas olukorras temaga üsna rahulik, sest selle üsna pika aja jooksul olime teineteisega täielikult kohandunud. Hugol ma alles alustasin nurkade lihvimisega. Tegemist on ka veidi vanema, umbes 6-7 aastase koeraga, kuid samas esmakontakti on temaga lihtne luua, sest ta on kõigiga sõbralik, vähemalt siiani olnud. Küll aga on ta selles mõttes keeruline, et hüppab ja rahmeldab nagu kutsikas. Tunnen end temaga umbes nagu ühiselamu korrapidaja räpaka tudengiga, ainult et nii armsa olendi peale ei suuda eriti kuri olla. Teiseks sammuks sai trakside valimine. Tuusjale istusid kui valatult Cleidise eelmise aasta traksid, kuid Hugoga oli rohkem pusserdamist. Ta lasi endale neid ilusti peale panna, kuid mitmed traksid olid suured, siis väikesed ja järeleandmatud, kuid lõpuks leidsime kiftid punased traksid. Kolmandaks – koerte omavaheline läbisaamine. Vajalik minimaalne – et koer teise nägemisest segaseks ei läheks ning et taluks sellise piirini, et koos ühes autos sõita saaks, üks ees ja teine kuskil tagapool. Kuna Hugo isane ja Tuusja emane koer, siis nad on täiesti okei ja tolereerivad teineteist. Seega üks mure vähem. Neljandaks – käitumine liikluses. Koos käisime Ehitajate teel jalutamas. Tuusja läks veidi äksi täis kui suurem auto möödus, kuid Hugo oli pigem pelglik versioon endast. Mööduvatest inimestest ei teinud eriti välja kumbki. Läks oodatust paremini. Viiendaks – allumine händlerile, kontakt. Tegelikult kõige-kõige tähtsam selle protsessi juures. Kui ikka koeraga head kontakti pole, siis pole ka koostööst väga midagi oodata. Koer peab teadma kellele alluda ning arusaamine mida tohib ja mida kindlasti ei tohi peab minu arvates koerale olema selgeks tehtud. Sellega tegelesin just selle ülemäärase hüplemise ja rahmeldamise osas. Alustasin ’’EI’’ selgeks tegemisega, sest tol hetkel ta lihtsalt ei tajunud mitte midagi. Minu eesmärgiks on tema hüppamise kommet hüppeliselt vähendada, teha selgeks käsklus istu! ning et ta teaks mis tähendab käsklus siia!, vaata!, ning mingil määral ka oota!. Tahaksin nii väga et saaksin iga päev varjupaigas käia, et seda juba selgeks saanud osa pidevalt kinnistada. Vähemasti sel ajal kui varjukas olen annan endast parima ning tegelen sellega süvitsi. Kuuendaks - Hugot tuleb autosõiduga proovida. Kas tal hakkab halb või hakkab ta jällegi rahutult tõmblema või hoopis meeldib? Kas ta üldse nõustub autosse minema? Seda pole veel proovinud, kuid Hetty lubas mingi päev oma sõiduvahendiga kohale tulla et saaks sellegi kogemuse kätte. Pärast Luitejooksu teen sellest ka blogipostituse kuidas Hugo käitus ja kuidas mina temaga hakkama sain, mis riivas silma ning mis tegi ürituse nautitavaks just Hugo aspektist. Laupäeval tegelesin veel natuke ka Nupsuga, jalutasin uut koera Matildat ja mängisin päääris kaua sulepulga abil kassidega. Päikesepaisteline päev sai ruttu otsa! *** Pühapäeval jalutasin taas Hugoga ning alustasime käskluse siia! ja istu! Õppimisega. Ta on veidi kärsitu ja hetkel väga ei taju, kuid oli ka väga edukaid minuteid. Hugo on tegelikult väga võluv ja hea koer ning õnneks ka õppevõimeline olenemata vanusest – teame ju kõik, et vanus on lihtsalt number. Samuti kammisin tema metsikut kasukat, kuid ma ei jõudnud sellega poolepealegi - tal on lihtsalt liiga tihe kasukas. Kui Hugo tagasi viisin ei saanud ma lootusrikaste, kuid kurbade silmadega Gustav Kastan Coconutist ehk Kastanist mööda vaadata ja viisin ka tema jalutama pärast mida sai ta veel ka aedikus tšillida. Sama hetk kui Kastani rihmastasin vaatas mulle ka sügavalt silma Sämmi ning siis viisin ka tema pisikesele retkele müttama. Sämmi on teatavasti kõige staažikam varjupaiklane – jutud liiguvad, et varsti saavat tal täis juba 8 aastat seda elu. Selle ajaga on temast saanud väga mõnus jalutuspartner. Ei hooli ta sikutamisest ega muust rahmeldamisest. Lust ja lillepidu. Mängisin jälle ka kassidega. Nad on meil ikka nii lahedad. Nikolas ja Njuuton hämmastavad mind oma veidrusega. Kui Njuuton vihaseks saab siis ta mitte ei kähise või urise vaid konkreetselt vingub. Muust niipalju, et külastasin karantiini-Bauhofi, Audru-Bellat, jalutasin hoiul olevat koera Supsut ning tegin kerge visiidi ka Vioola tuppa. Samuti tšillisin Cramo kassitoa uute asunike ning Donna ja Lucyga aedikus. Kõige selle tegevuse juures on vaid üks nõme asi – aeg läheb nii ruttu, juba jälle esmaspäev ning see tähendab tavaliselt kõike muud kui varjupaika.
Õnneks lõppeb minu jaoks see nädal natuke varem. Juba reedel taas varjupaika! Elagu ülikooli-elu! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|