Loodan et kellelgi ei ole Liisu veel meelest läinud, sest meil on tema käpakäigu kohta uudiseid, mida laiale ilmale jagada - neid kõige paremaid - uue kodu uudiseid. Liisu saabus varjupaika Pärnu lähedalt Sindist. Tema omanikud olid asotsiaalid ning tal ei olnud selline elu nagu üks koer vajab. Meile saabus koer, kes ei olnud küll kõigiga tige, kuid valis väga neid kellega läbi sai. Ta ei olnud juba siis esimeses nooruses, kuid varjupaigas pidi see armas kollane koer veetma kolm aastat enne kui oma uude perre maandus. Põhjused miks tema aeg nii pikaks kulges on mitmeid - natuke nagu tõrges, paljude jaoks veidike liiga palju elu näinud (loe: vana). Huvilisi oli tal selle aja jooksul paar, kuid Liisule nad keegi eriti ei meeldinud. Muidu oli ta üpris krapsakas, kuid sügisel 2015 märkasin ma üha rohkem kuidas ta ei viitsi enam end eriti liigutada, mööduvaid inimesi ei pannud enam tähelegi. Ühel novembrikuu õhtul pärast järjekordset varjupaigapäeva jäi see mind kohe eriti painama. Mäletan, et arutasime veel Hettyga, et miks ometi peab mõni hing nii pikalt ootama. Oma mure selle looma pärast lülitasin ümber energiaks, mille abil kirjutasin Liisust pika ja kurva postituse, mis läks paljudele hinge ja laialt levima. Mõned päevad hiljem, 14. november sõitiski Liisu uude koju. Ja elab seal imetoredat elu siiani. Kust tuli mõte võtta loom just varjupaigast? Mõte just varjupaigast koer võtta tuli selliselt, et kodus oli üks karjuv tühi koht seoses eelmise lemmiku surmaga. Aprillis ta kaotasime ning suve poole hakkasin vaikselt internetis varjupaikade kodulehti sirvima. Kuna käin töö kõrvalt ka koolis, ei tulnud uue koera võtmine kutsikana kõne allagi ning teadsin, et varjupaikades on igas vanuses koeri, keda kahjuks enam kellelgi vaja ei ole läinud. Muidugi valmisolek uueks koeraks võttis aega ja kohati võtab mõnes osas veel ka Liisu kõrvalt. Miks just Liisu? Liisu jäi mulle silma esimesel varjupaikade kodulehtede külastusel, kuna ta ootas kõige kauem kodu ning tal oli nii armas nägu. Omamoodi lumivalguke..Kuigi Liisu jäi silma kohe ning tutvustasin tema andmeid ka elukaaslasele, kaldusin siiski eelnevale super kogemusele tuginedes saksa lambakoerte ja nendelaadsete poole. Lõplikult otsustavaks sai vabatahtlike järgmine postitus: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/labi-lohki-10-lii-ehk-liisu. Kuna kirjas oli, et ta on lootust kaotamas ning vanuse tõttu palju tegelemist ei vaja, siis oligi see teadmine täpselt see, mis otsustamisest puudu oli. Leppisin varjupaigaga kokku kohtumise, jalutades olid tal nii nunnud hüplevad kõrvad ning ta leppis minuga koheselt, seega peagi me koos koju sõitsimegi. Milliseid muutuseid on Liisu võtmine endaga kaasa toonud? Kuna meie peres on terve minu elu koerad olnud, siis väga olulisi muutusi Liisu võtmine kaasa ei toonud. Hautis on ka terve oma eluea koertega koos olnud. Harjuma pidin nüüd lühikeste koerakarvadega, mida ei olegi nii lihtne eemaldada kui pikakarvalise koera omi. Ja lumes hullamist ei ole, ma ise olen suur lume ja talve fänn. Pikad jalutuskäigud soojemal ajal sobisid nii vanale koerale küll, seega see on samaks jäänud ja jätkub peale talve kindlasti veel nii kaua, kuni Liisule sobib. Kõige rohkem harjumist võtab vast see, et Liisu ei jää minust siiani sammugi maha. Sakslane mul ikka magas oma une täis ja siis jälitas, aga Liisu ärkab enamasti ka siis, kui ma salaja hiilin. Ja ta muudkui vaatab otsa, kuigi kõik oleks tal nagu olemas. Tahab hästi palju lähedust, et nii paljuga me veel harjunud ei olnud, aga nüüdseks juba oleme. Kuidas tutvustasite küülik Hautist ja Liisut omavahel? Hautise ja Liisu tutvustamine algas selliselt, et panime jännu esiti puuri kinni, sest Liisul väiksemate loomadega kokkupuuteid polnud. Aga paari minutiga oli näha, et Liisule on uus loom huvitav ning kuri ta küll ei ole. Sai Hautis lahti lastud ning hakkasid omavahel nuusutama. Kuskil 40min peale koju jõudmist, Liisu puhul siis esmakordselt, oli koer juba diivanil ning üsna pea hüppas küülik talle kaissu. Liisu veidi pelgas ja proovis eemal olla, aga poole päeva pärast olid juba nagu sukk ja saabas ning öösel olime kolmekesi diivanil. :) Paar esimest päeva, kui Hautisele keelasin midagi, siis Liisu õpetas teda ka omaltpoolt, proovis näksida. Aga keelasin ka teda ning teise korra järel sai aru, et tema nii teha ei tohi. Neljandal päeval jäid nad juba kahekesi korteri peale lahtiselt ning nii on siiani. Minu elukaaslasega tutvus Liisu pool kuud tagasi, kartsin esiti, et ta on armukade, sest ta tõesti oli mu küljes täiesti kinni - nii kleepekas, kui üks olla saab. Õnneks siiski oli tutvumine ja harjumine vahejuhtumiteta, ehk oli abiks kodus olev elukaaslase lõhn. Ainult sellest ei saanud Liisu aru, miks mu elukaaslane tema kohal on voodis, aga koer sai hakkama ka voodi jalutsis magamisega kenasti. Milliseid seiklusi on teil Liisuga olnud? Kas ta on teinud ka pahandusi? Eks parajaks seikluseks saab lugeda Liisu tutvustamist meie perekondade kõikidele koertele ja inimestele. Meil on nimelt elukaaslasega perekonnas kõik koerainimesed. Isaste koertega ta sobibki väga hästi, Saaremaal sai naiselikku võlu kasutades teiste koerte konte õues olles vabalt süüa, isased vaid vaatasid teda ning lootsid, et Liisu paneb neid ka tähele. Muid seiklusi meil vist olnud ei ole, sest Liisu oskab käituda inimeste ja loomadega, toas õues ning autos. Liisu ainsaks pahanduseks võib lugeda vist seda, et ta õues maast kõike süüa tahab, aga sellega vaikselt hakkab ka juba sõna kuulama. Esimesel ööl pissis tuppa, aga õue küsimise ning selle graafiku sai ta väga kiirelt selgeks, sest rohkem tuppa laskmist juhtunud ei ole. Pahandanud ega kurvastanud ei ole ta mind kummagi tegevusega, sest ega ta ju korterikoer ei ole (ammu?) olnud ning kõike ei saagi hoobilt osata. Tegemist on siiski väga-väga targa koeraga, kes vajab õpetuseks väga vähe, kuni ta juba oskabki. Mida ütleksite teistele inimestele, kes mõtlevad varjupaigast looma võtmise peale? Teistele soovitan kindlasti, et kui mingigi soov ja võimalus on, võta endale koer varjupaigast! Eks on kindlasti tuhat ja üks "aga", kuid varjupaigad annavad ka garantii, kus mis iganes põhjusel saab looma neile tagasi anda. Siiski olen mina oma kogemusest lähtuvalt arvamusel, et varjupaigast võetud loom on seda tänulikum ning teeb endast kõik, et olla sinu meelejärgi, et tänada ning jääda. Minul läks valikuga ikka superõnneks ning vedas, et Liisu veel alles oli, kui ma lõpuks koera võtmiseks valmis olin. Hautis on ka väga rõõmus, sest talle see üksiku looma elu ei sobi.. Vaadake kindlasti ka vahvat videot Liisu seikadest uues kodus. :) Oeh. :) Sellised lood toovad alati nii palju rõõmu!
Suurepärase elu jätku Liisule ja tema väga vahvale perele! Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hanna
0 Comments
Pühapäevase seisuga oli varjupaigas 9 koera ja üle 30 kassi. Kevadiselt soe ja ilus ilm tõi palju rõõmu ja energiat tegutseda ja toimetada. Kui varjupaika jõudsin siis Pätu juba jooksis ja lustis jooksuaedikus. Peale pikki kallistusi ja hellitusi mängisime natuke palli ja viisin ta tagasi oma aedikusse, sest joostud oli juba küllaga. Järgmisena läks aedikusse lustima Reks, kes oli kui lisa päikesekiir ja rõõmurull. Nuuskimist ja toimetamist oli nii palju, et minule tal kohe väga aega ei jäänudki. Peale mõne triki harjutamist, jätsin ta sinna üksi jooksma ja läksin uute koertega tutvust tegema. Varjupaika on saabunud koer nimega Bonny, tema tuli kodustest tingimustest, kuid on väga ebakindel ja umbusklik. Ta vajab pisut aega ja olukorraga kohanemist ning siis saab temast kindlasti üks vahva koer. Bonny on umbes põlve kõrgune kena kollane koer, kellel vaatamata keerulisele minevikule on palju potensiaali ja usku leida varsti endale tore uus kodu, kus teda hoitakse rohkem, kui iial varem. Bonnyga proovisin mina, kui ka Hanna sõbraks saada, kuid päris nii lihtsalt see ei läinud ja pühapäev väga suuri tulemusi ei toonud. Kuid varsti saame kindlasti edastada rõõmsamaid uudiseid. Kuna minuga oli kodust kaasa tulnud ka Mäx, siis otsustasin esimesena jalutama minna koeraga, kes teistega enam-vähem klapib. Koera nimeks on hetkel Nova ning varjupaika saabus ta 11. märtsil, veel on lootust, et omanik taipab teda otsida ka varjupaigast, kuid kui seda ei juhtu, siis leiab ta loodetavasti kiiresti endale toreda kodu. Nova on esialgu pisut pelglik ja kohe rõõmsa jooksuga kõiki tervitama ei julge tulla. Kuid kui maiusega pisut motiveerida ja lahkel häälel julgustada, siis läheb ebakindlus suhteliselt kiiresti üle. Mina veensin Novat umbes 15-20 minutit, et ta kuudist välja tuleks. Koos istusime ka kuudis, sest siis tundus tal julgust olevat, lubas end silitada ja patsutada, isegi maiuse võttis käest vastu ja kõik tundus väga ilus olevat, kuid siiski rihma kaela panemine oli ikka ääretult jube. Kuid kui olin juba loobumas, siis astus ta kuudist kohe minu järel välja ja oli nõus jalutama tulema. Mäxiga käitusid nad kui vanad tuttavad ja olid igati valmis ühiseks jalutuskäiguks. Tavaliselt jalutab Mäx suhteliselt kaugel ja rihm on õrnalt pingul, kuid pühapäeval seda ei olnud. Koerad käisid külg külje kõrval ja väga rahulikult. Koos uudistati võõrad nurgad ja postid üle ja tehti tutvust aias olevate teiste koerega. Ühesõnaga oli jalutuskäik väga mõnus ja rahulik. Koerad olid väga tublid ja sõnakuulelikud. Varjupaika tagasi jõudes viisin Nova tagasi oma boksi, kuhu ta läks väga reipal sammul. Nova naabrinaine on koer nimega Suusi. Ka tema on saabunud otse kodust. Suusi on väga ebakindel meeste seltskonnas ja vajab väga palju sotsialiseerimist. Läbi aia tervitasin ja jagasin maiust ning esmapilgul tundus ta väga lustlik ja rõõmsameelne. Temaga tegi pika jalutuskäigu vabatahtlik Valeeria. Peale seda sai kassimajad läbi käidud ja kõigile, kes soovisid ka väike kallistus ja pai jagatud. Paljud eelistasid aknal istud ja päikesevanni võtta. Üldiseslt oli kassidemajas rahu ja vaikus, sest kõik mõnulesid päikesekiirte poolt soojaks tehtud põrandatel või toolidel. Mängida soovisid mõned üksikud, kuid mitte kauaks, sest oma heast kohast ei soovinud keegi eriti loobuda. Muideks Agnes on ikka veel koduotsinguil. Agnesest ja Saluudist oli meil varasemalt ka blogipostitus! Õnneks leidis Saluut endale toreda kodu, kuid sõbranna ootab ikka veel pikkisilmi just seda õiget! Veel sai Hannaga koos ettevõetud jalutuskäik Arena ja Mäxiga. Arena on mõnus mõmmik, kes tahab olla ainult inimese kõrval ning keeldub sammukestki maha jääma. Ta on kaukaasia lambakoera sarnane kaunitar, kes ei olnud nõus väga pilkalt kõndima, sest ootab kutsikaid, kuid muruplatsil istumine ja mõnulemine sobis talle väga hästi. Arena on väga hella hingega ja seltskonda otsiv koer. Lisaks klappis ta täitsa normaalselt ka Mäxiga ja oli toredaks kaaslaseks meile kõigile. Kahjuks pidime leppima ka kurvema uudisega, kuna selgus, et Kuusalu loomavabrikust pärit koer nimega Neegus on jõudnud oma teekonnaga just varjupaika. Neegus on hetkel väga ebakindel ja seda väljendub ta metsiku haukumise ja argliku käitumisega. Kuid natuke head meelt pakub juba see, et ta tunneb huvi siiski inimese vastu ja julgeb tulla niipalju lähedale, et käest maius haarata. Kuigi see käib väga kiiresti ja pikalt kontakti ei otsi, on see siiski väga suur edusamm. Neegus on ääretult ilus koer, kellel puudub oskus usaldada ja tunda end turvaliselt. Kuid oleme kindlad, et see saab tal selgeks ja ühel heal päeval suudab ta end rahuliku ja õnnelikuna tunda. Kõik 9 koera ootavad varjupaigas sõpru ja kaaslaseid, kes sooviksid nendega jalutada, neile maiuseid jagada, neid kallistuste ja hellitustega üle kallata. Muidugi ootavad ka kõik nurrukid kaisutusi ja hellitusi. Ühesõnaga varjupaigas tegevust jagub ja mina ootan juba suure huviga järgmist vaba päeva, et seal taas mõne looma päev ilusaks muuta.
Tule ka sina kevade saabumise puhul varjupaiga loomi külastama. Nad kõik ootavad! Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hetty Reks on koer, kelle lugu sai aluguse 5 aastat tagasi. Sündides siis ilma oli ta täis pealehakkamist ja lootust, et nüüd hakkab kõik taas pihta – maailma avastamine, õppimine, sõpruse loomine ja kõik muu põnev! Ta leidis endale kodu, kus oli perekond alguses tore ja hooliv. Kuid avastamise ja kõige muu asemel sai tema ülesandeks kortermajade juures kuuri lähedal ketis istuda ja sealset kõledat kohta hoopis valvata. Kahjuks ei ole täpset ülevaadet, kui palju tähelepanu Reks sai, kas jalutuskäik esines ja kui palju hoolt ja armastust ta eelnevalt tunda sai, siis täna võin öelda vabalt, et Reks on hoitud, hellitatud, nannutatud ja armastatud. Reks saabus varjupaika eelmise aasta lõpus, detsembris. Ta oli ulakas, kasvatamatu ja isepäine. Tegi seda, mida soovis ja käitus nii ulakalt kui vähegi suutis. Õnneks taipas ta õigepea, et nüüdsest on tekkinud mingid reeglid ja nendest kinnipidamine teeb päeva kohe rõõmsaks. Reks on õppinud käskluseid Istu, Lama, Oota. Kõik vajab veel kõvasti harjutamist ja kinnitamist, kuid lootust on ja iga uus päev toob juurde kindlustunnet ja paremaid oskuseid. Minu ja Reksi sõbralik tutvumine sai alguse siis, kui varjupaigas tuli mõte katsetada udu teket piltidel. Kuna Reks oli sel ajal uus ja pilte oli vaja, siis saigi just tema modelliks valitud. Udu oli plaan tekitada kuuma vett õhku visates. Mõni klõps tuli ikka täitsa tore ning sellest õhtupoolikust jäi Reksi soe naeratus ja lustlik käpapats ikka kummitama küll. Järgmistel varjupaiga külastustel jalutasime Reksiga lihtsalt rahulikult ja üritasime üksteist paremini tundma saada. Kuna ta on väga energiline ja mänguhimuline, siis jalutuskäigu lõpuks olid nii käed kui ka jalad üpriski väsinud. Aeg oli teha uusi pilte, sest Reks ei plaani varjupaika kauaks jääda ning uut perekonda ootab ta juba pikkisilmi. Järjekordsel fotosessioonil oli märgata, et Reks on muutunud pisut närvilisemaks ja sõna ta ka hästi kuulata ei taha. Kuigi pildid said tehtud ja minu meelest tulid need välja ka väga ilusad, siis jäi mulle Reksi käitumine kripeldama nii mõnekski päevaks. Sealt sündis ka otsus võtta just Reks oma hoolealuseks, sest tegemist on koeraga, kes tahab teha tööd ja õppida ning kes hoolib väga inimesest ja lähedusest. Tänaseks oleme saanud Reksiga suurteks sõpradeks, ta ei salli eriti teisi loomi, kuid koertega teeb ta juba pisikesi edusamme. Koolitundides oleme selgeks saanud nii mõnegi uue käskluse ja ka halvad kombed hakkavad tasapisi kaduma. Käe närimist esineb juba väga harva ning kui ta seda kogemata tegema peaks, saab ta kohe aru, et tegi valesti. Hüppamine esineb siis, kui Reks on erutunud ja ta ei oska kuidagi oma emotsioonidega hakkama saada, kuid ka selle puhul on edusamme märga ning rahunemine saabub aina kiiremini. Reks on tore energiline koer, kes ootab uu kodu alates 29. detsembrist 2015. Lisaks on talle tehtud kõik vajalikud protseduurid, et ta saaks uues kodus elada õnnelikult ja tervena. Ta soovib muuta oma perekonna päevad sisukaks ja õnnelikusk, rõõmustades neid kallistuste ja kauni naeratusega. Näidates neile kui palju ta oskab armastust jagada ning kui väga ta soovib tunda lähedust ja hellust. Reks on väärt uut võimalust! Meie saame talle selle üheskoos anda, jagades tema lugu on suur võimalus viia uus perekond just selle toreda koeraga kokku! Üritame üheskoos! Aitäh, et hoolid!
Vabatahtilk Hetty Meie esimeseks külastatavaks toitlustusasutuseks osutus Aleksandri Pubi Pärnus, sest teadsime mõlemad, et sinna on koerad kindlapeale lubatud. Väga pikki ettevalmistusi pole meil võimalik selles osas teha, seda näitas ka seekordne külastus enne mida sai koer Fredy, keda soovisime esialgu kaasa võtta, omale uue kodu. Uus kodu on kahtlemata rõõmus sündmus siinkohal! Siiski tuli meil kiirelt leida asendus, sest ei tahtnud enam rohkem külastust edasi lükata. Mõned nädalapäevad tagasi asus varjupaika elama koer Kelly, kes saabus varjupaika omaniku haigestumise tõttu. Meie mõlema esimesed kokkupuuted Kellyga möödusid positiivselt, eks tal energiat ja jõudu jagub, kuid ta on väga koostööaldis ja inimkontakti otsiv. Pikalt ei kaalunud, kuiva 'trenni' ei teinud. Pakkisime end koos Kellyga autosse ja mõtlesime, et jalutame veidi, et ta oleks söögikohas veidi rahulikum. Esimene ohukoht tekkis juba varjupaiga väravatest välja astudes. Nimelt oli samal ajal Reks jooksuaedikus ning Kelly hakkas juba kaugelt rihma otsas tema peale klähvima. Liikusin kiirelt Reksist mööda ja asusime autosse. Sõitsime Aleksandri Pubi parklasse ära, ise võtsime suuna jõe äärde. Kelly oli veidike ähmi täis - autosõit, võõras koht, liiklusemüra, kuid reageeris pidevalt oma nimele ning patsutuste ja kiituse abil rahunes ruttu maha. Küll aga reageeris ta igale möödakõndivale koerale taas klähvides - ja see polnud mänguline, vaid pinges olek stiilis tule-siia-ma-murran-su-maha. See pani muretsema - juhul kui pubis oleks olnud teine koer poleks me saanud ilmselt ka minna. Õnneks sattus sobiv kuupäev esmaspäevale ning pärastlõunale. Lootsime, et tööinimesed ehk pole veel õhtustama jõudnud ning et sellisel päeval pole ka see koht nii populaarne kui nädalavahetustel. Õnneks nii läkski! Natuke nagu Kelly kiusamiseks valisime koha, mis oli küll meie ümbert tühi (meie kõrval oli üks tühi laud), kuid kust käib mööda inimesi, kes oma tellimusi edastada soovivad. Koera nägemisel ei teinud personal teist nägugi, sest koertega on nad ilmselt harjunud. Kellyt pubis olemine tundus et ei häirinud, sest ta küll oli selline veidike ähmis, kuid rahunes üsna ruttu maha ja kohe kindlasti ei tundnud ta end ebamugavalt - kordagi kogu külastuse ajal ei kihelenud ta ukse poole, alguses seisis ja jälgis ümbritsevat. Kelly ei jäänud ka hooleta. Me ei jõudnud ise veel seepeale mõeldagi, rääkimata küsimisest kui juba tõi rõõmsameelne teenindaja Kellyle vett, märkimisväärne oli ka see, et tegu oli koerakausiga pubi enese poolt - kui varem neljajalgsega kuskil käidud on, siis ikka leitakse mõni käepärane anum, kuid see oli tore üllatus, mida tähele panime. Kellyle läks vesi väga asja ette, tunne oli selline nagu poleks päevi juua saanud. :) Et mitte lihtsalt sisse-välja käia ja saada selline tõeline kogemus, selline tavaline tunnine visiit väljas söömisel, tegid ka kahejalgsed oma tellimused ning kontaktne nagu Kelly on, tuli tal tuju patsutusteks ning seda me talle ka jagasime. Tundub, et sel hetkel tööl olnud teenindajale Kelly väga meeldis (või võib-olla ongi Aleksandri Pubil selline komme), sest meie tellimuste lauda jõudmisel sai ka Kelly taldriku peal tükkideks lõigatud viinereid. Viisakalt küsis ka enne taldriku Kellyle ette panemist, et kas talle ikka tohib viinereid anda ja tundub, et Kellyle väga maitsesid, sest mul oli kaamera parasjagu käes, kuid jõudsin jaole siis kui taldrik oli juba tühjaks söödud ja ka üle limpsitud. :) Lauakombed on Kellyl olemas, kuid neid tuleb veidi treenida. Kohe kindlasti ei surunud ta hullumeelselt end peale, kuid andis teada, et ta teab ikka väga hästi et taldrikutel on maitsev toit ning et ka tema soovib sellest osa saada. Mingi hetk ta veidike vist pettus meis ja võttis põrandal lamamisasendis koha sisse. Tõusis püsti kui uus inimene pubisse saabus ja oli neist väga huvitatud, kuid kuulas kenasti sõna kui me teda piirasime. Lahkusime väga hea tujuga, minul mõtteid kohe kuidas Kellyt teiste koertega klappima saada. Kuna mõlemal aega oli, võttis Hetty kodust Mäxi ning katsetamine võis alata. Nagu ikka, siis esimene kokkupõrge oli hirmus vali ja alfaemane. Kuid pärast teineteise nuusutamist lõppes klähvimine täielikult ning saime mõnusalt ühist jalutuskäiku pidada. Paar korda vahetusid Mäxi ja Kelly vahel pingelised pilgud, kuid ei olnud mingit liigtirimist või pidevat närvisolekut, aksepteeris hästi seda, et Mäx on ka läheduses ja jalutab meiega kaasa. Otsisin Kellyga ühel hetkel prügikasti ja Mäx ja Hetty liikusid teises suunas edasi, tagasi kõndides silmas Kelly Mäxi justkui esimest korda ja hakkas korraks taas haukuma. Lähenedes sai aru, et oot, see tuttav poiss ja jalutuskäik läks rahus edasi. Päris kokku lasta me neid ei julgenud, st varjupaiga jooksuaedikus - selleks kindlasti veel vara, Kelly peab taastama oma enesekindluse ning peame veel distantsilt Mäxiga harjuma, kuid õnneks läks kokkuvõttes selle tutvumisega paremini kui olin lootnud - ka teistest koertest möödudes suutsin Kelly tähelepanu endale võita ning kuna ta väga naudib kiitust ja inimtähelepanu, siis oli täiesti võimalik temaga koertega aedadest nii mööduda, et mina patsutasin, Kelly liputas saba ja nautis. Kindlasti on see miski, mille kallal peame töötama, sest see on midagi veidi muud kui tavapärane klähvimine - see rünnakustiil paneb mind lihtsalt veidi muretsema, sest enamus hoolealuseid on tavaliselt ikka alguses huvitatud nuusutamisest ja siis kui miski on mõru läheb kismaks, kuid tema reageerib kohe teatud tungiga. Õnneks on näha, et see on parandatav ja õnneks on olemas selline superkoer Mäx, kelle abil on seda hea teha - Mäx saab väga paljude koertega läbi ja seoses agility ning varjupaigas käimisega on tal paljude erinevate koertega läbisaamise kogemus juba olemas. Mäx suhtuski Kellysse nii nagu aaah jälle mõni naga mulle õpetada toodud. :) Kokkuvõte:
Pubi koerasõbralikkus väga kõrgel tasemel, tõesti, muljetavaldav! Suhtumine meisse oli hea, rõõmsal meelel tervitati meid kõiki. Väga tore oli et kiirelt organiseeriti koerale veekauss ning üllatusena pakuti ka viinereid. Pubides on tavapäraselt ikka veidi valjem ja rajuma sisuga muusika, kuid väga mõistlik helivaljus saatis meie külastust. Õhkkond oli mõnus, ohtlikke olukordi ei tekkinud. Kelly on kahtlemata sotsiaalne koer, kellega võib täiesti selliseid asutusi ka edaspidi külastada lootes et seal ei ole teisi koeri või suuri masse - ta on lihtsalt väga uudishimulik ning me alles hakkame, saanud alles teada, tema koertele agressiivselt reageerimist parandama. Meil on hea meel, et meie esimene kohvikukülastus niivõrd positiivse mulje jättis! Hinnang koerasõbralikkusele ja külastusele 10/10! Siiski soovitame oma koertega lugejatel valida külastuseks sobilik aeg - nädalalõpud ja ilmselt ka hilisemad ajad võib Aleksandris olla palju rohkem möllu ja seepärast ei ole ehk te kogemus nii hea kui meie oma oli. :) Aleksandri Pubi asub Pärnus, aadressil Vana-Rääma 8. Uudistada saate: http://www.aleksandripub.ee/ ning Facebookis: https://www.facebook.com/aleksandripub/?fref=ts Küsimus ka meie lugejatele: milliseid kohvikuid/toitlustuskohti soovite, et me Pärnus koertega külastaksime? :) vabatahtlikud Hetty ja Hanna Täna on mul üks veidike teist masti postitus, mille idee tuli ühel õhtul suvaliselt Pinterestis kolades. Keset igasugu kodusisustus, igasugu muude ideede ja nippide lappamist mõtlesin et mis oleks kui teen ühe otsingu seoses varjupaigandusega. Kõige paremini vastab sellele mida mina kutsun varjupaiganduseks inglise keeles 'animal rescue' ning nii saigi otsingule klikitud. Ja siis ma kerisin ja kerisin ning suutsin väga paljude mõtetega samastuda, mõne puhul läksin niivõrd põlema ning kuna mõtteid tekkis ka juurde otsustasin, et teen siia blogisse ühe postituse, mis peaks väljendama seda mida tunnen vabatahtlikuna, suhtumist, millega kohtume tihti ja milline on minu ja minusarnaste mõttemaailm. Kuna eesti keelde tõlgituna ei kõla järgnevate piltide peal olevad tekstid eriti hästi, siis jätan nad originaalkeelde ning arutlen nende üle eesti keeles. Püüdke siis mõista. :) Kuigi mina sattusin varjupaika vabatahtlikuks, sest soovisin väga koertega tegeleda, mitte algselt selle tunde pärast, et pean midagi tegema, siis kohtan niiiiii tihti suhtumist, nii erinevate loomalugude postituste all kui , et KEEGI palun võtke see koer endale, sest ma ei saa. KEEGI palun annetage, sest ma ei saa. KEEGI tehke midagi, sest misiganes põhjustel, väljaütleja ise ei saa. KEEGI minge aidake, sest mina ei saa. KEEGI minge sinna varjupaika vabatahtlikuks, sest ma ei talu seda hirrrrrmsat vaatepilti.. Oeh. See on tohutult tüütu. Ma saan aru, et ei olegi võimalik võtta seda koera ja raha ei kasva puu otsas ja ongi väga-väga hirmus, et päris suur hulk loomi on koduta, kuid olukord ei parane sellest eemale hoides, pead jaanalinnu kombel liiva alla peites. On väga palju võimalusi kuidas saab veel aidata kui ei saa olla püsiv, vabatahtlike tingimustele vastav vabatahtlik. Väga palju saab teha ära ka Facebooki postitusi jagades, oma naabritädile steriliseerimisest rääkides ja oo jumal, tahate kirjutan sellest kõigest raamatu? :) Sellest mis saab teha Varjupaikade MTÜ varjupaikades vabatahtikena loe kodulehelt: http://www.varjupaik.ee/#!mida-vabatahtlikud-teevad/cl8h Tõesti, tee midagi kui Sulle ei meeldi kurvad loomaloopostitused. JAGA loomalugu edasi ja oledki juba head teinud sellega, et see jõuab ilmselt tänu sellele palju rohkemate inimesteni, kellest mõni ehk on sellest konkreetsest loomast huvitatud. Või kui mitte sellest, siis äkki tekib huvi üleüldiselt mõne teise varjupaiga looma vastu? Või tekib huvi selle vastu, et ka see inimene, lugenud kurba lugu ja teades et ta ei saa seda looma endale võtta, sooviks kuidagi panustada kodutute loomade temaatikasse? Minu sõbrad on õnneks toredad ning austavad väga seda mida teen, keegi ei nurise ning ma ei ole ka saripostitaja, jagan lugusid mõõdukalt, kuid olen halvakspanu kohanud just erinevates Facebooki gruppides ning sõprade postituste all.. Ära palun riku jagaja-inimese headust sellega, et postitad mõne postituse alla sapise kommentaari sellest kuidas Sulle ei meeldi et ta jagab.. Mulle meeldib hirmsasti see ütlus, et kui Sul ei ole midagi head öelda, siis jäta ütlemata. :) Ja pealegi on Facebookis võimalik neid postitusi vältida nii, et võtad selle inimese jälgimise alt ära. Võin õpetada kui keegi sellega kimpus! Pigem on rohkem sellist suhtumist, et ei juleta varjupaigaväravatest eriti sissegi tulla, kuid ma usun et seda, et kuidas ma suudan seda teha on minult varjupaigas küsitud vähemasti 251024 korda. Eks igaühel on õigus oma emotsioonidele ja ma ei väidagi nagu varjupaik oleks mingi lõbustuspark, kuid ma soovin väga, et inimesed mõistaksid seda, et väga-väga paljud, valdav enamus neist loomadest on pääsenud poole hirmsamast - kas vaimsest ja füüsilisest terrorist või ohte täis tänavatelt paika, kus neil on katus pea kohal, söök-jook ees, nendega tegeletakse, neid ravitakse, nende hinge ja ihu üritatakse parandada ja kus neil on lootust uuele, heale elule, uuele kodule, mida nad kõik kahtlemata väärivad. Ning kui keegi soovib nüüd poetada kommentaari eutanaasiast ja et varjupaiga loomad on surmalapsed, siis ma palun teil lugeda ka minu eutanaasia-teemalist postitust, mille kirjutasin mõned kuud tagasi: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/miks-ja-millal-eutaneeritakse-varjupaigas-loomi-ps-fotod-voivad-olla-hairivad Veidi võib-olla kurb, aga ma ei ole elus tundnud suuremat viha kui nende inimeste vastu, kes on mõnd meie hoole alt läbi käinud looma piinanud või väärkohelnud või ka isegi mitte nii ekstreemselt - lihtsalt mõtlematult looma võtnud ja siis hiljem varjupaika loovutanud või võtnud kutsikana ja hüljanud siis kui koeral pubekaiga saabub ning oleks aeg end kehtestada ja loomaga korralikult tegeleda. Nimekiri läheb pikalt edasi. Kõik need kodutud-õnnetud loomad kõikide sel vastutustundetute, ükskõiksete ja julmade inimeste tegevuse tulemus. Seepärast on see olukord selline. Aga õnneks on mind elu õnnistanud hea enesekontrolliga ja kogu viha ning vihkamise olen õppinud suunama heaks energiaks varjupaiga loomadesse ning mulle jääb alati teadmine, et mina olen see inimene, kes õnnetusehunnikuid kogu hingest lõbustada, aidata ja parandada üritab, nendega tegeleb, nende uutele koduvõimalustele kaasa aitab. Lihtsalt paraku jah, ei lähe nädalatki kui ma korraks jällegi pead ei vangutaks.. Aga armastus kodutute ja hüljatud kasside-koerte vastu on ikkagi veel tõusuteel. Minu esimene hoolealune, koer Cleidis jättis sügava märgi endast maha. (Saad temast lugeda: http://www.hettyhanna.weebly.com/cleidis.html )Me olime parimad sõbrad kaks aastat ja kaks kuud ning siis tuli tema lahkumine uude koju. Teades kui imeline koer ta oli ja tundes seda, et olin nii palju teinud selleks, et ta oleks õnnelik, kuulekas ja rahul ning ma olin suur osa selles, et ta oma praegusele perele üleüldse sümpaatseks sai oli mul lisaks heale meelele sisimas üpris kurb olukord. Ma teadsin, et mul ei ole võimalik teda endale saada ja ma teadsin, et tuleb see päev kui ta uude koju sõidab, kuid selleks hetkeks ei ole võimalik end ette valmistada. Pärast teda vandusin et ei võta kedagi endale niiviisi hinge, kuid selles vallas ei ole see lihtsalt võimalik. Ja tulebki järgmine koer ja läheb ka tema hinge, lihtsalt nüüd olen õppinud kuidagi kogu täiega kaasa elama, samuti on järjest lühemad ka koerte koduootamise perioodid (mõne üksiku erandiga) tänu kvaliteetsematele fotodele, vabatahtlike tööle koerte koolitamisel ja nende tundmaõppimisel, personali tööle, niisiis ei ole ülepeakaela mõnda koera 'armumine' enam nii päevakorras kui ta oli varem. Kuid loomulikult on vallutajaid ikka veel. Ning hetkeline kurbus, mis on täiesti normaalne, kaob siis kui kohe uue hoolealusega tegelema hakata. :) Vahel olen kohanud ka sellist suhtumist, et miks ma tegelen sellega millega tegelen. Taaskord ei ole küsivateks nägudeks mu sõbrad, kellega olen teemat arutanud või mu vanemad, kes teavad juba ammuaegu et ma olen selles mõttes natuke nupust nikastanud, et ma ilmselt lõpetan oma elu ümbritsetuna kassidest ja koertest, kuid mõni üksik juhtum on ka selliseid, kes ei saa aru kuidas ja miks ma aitan loomi kui lapsed on nälgas või neil ei ole õigeid elutingimusi. Kes aitab lapsi, kes loomi. Minu hell koht ja achilleuse kand ja missioonitunne on suures osas kodutud koerad ja kassid. Loomade 'päästmine' minu jaoks: nende üles poputamine ja koolitamine ja nendega tegelemine, mille läbi saavad nad uued head kodud. Kuid see tegevus on, ma ei väsi kordamast, midagi millest saab palju rohkem tagasi. Ma ilmselt ei valeta kui ütlen, et need kodutud loomad on mind päästnud ja nad teevad seda ikka, kogu aeg. Päästavad mind vahel rutiini kalduvast argipäevast, viivad mõtted kõigest muust eemale - varjupaik on vist ainuke koht maapeal kus ma pingelisel ajal end kõigest muust maapealsest välja suudan lülitada, annavad mulle tunde, et ma olen keegi hea ja et ma teen midagi head. See on omakorda hea tunne! See on väga tabav! Mul oleks vaja kätemeretäit sõrmesid et lugeda üles kõik korrad kus ma olen hakanud sellel teemal kirega kõnelema. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest kui keegi hakkab mulle vestluses väitma, et aga ta on toakoer, teda ei ole mõtet steriliseerida, ta ei jookse ära või et esimesed pesakond peab olema enne steriliseerimist ju ja et ei suuda oma kassitädist naabritädiga võidelda sel teemal, kuigi ennast kassid ja nende paljunemine paneb veidike muretsema. Minu arust oled ikka eriti nõrk ja mõttetu inimene, kui Sa näed kõrvalt kuidas keegi toodab mõttetult loomi, tihti jäävad nad hulkuma ja koduta ja vahele ei astu! Maailm ei muutu paremaks iseenesest ja see olukord kodutute loomade osas ei lahene ise samuti! Meil kõigil on selles mingi osa mängida. Vähemasti on erinevaid rolle saadaval küllaga! Tee midagi ja ma enam ei räägi ülaloleva pildi teemadel. :) Varjupaiga loom ei ole mingi õnnetu ja eri liiki olevus. Ta on täpselt samamoodi koer. Canis Sapiens. Ja kui ta on juba varjupaiga koer siis jah, ta on küll veidi õnnetumas olukorras kui kodukoer - ta ei saa nii palju tähelepanu ja ta võib sõltuvalt sellest et tal ei ole päris oma inimest, kes talle kindlustunde tagaks, olla ebakindlusi ja sellest tulenevaid käitumishäireid, kuid ta on saamas hoolt millesarnasest ta võis enne vaid unistada - korralik toit, väärkohtlemiseta elu ja väljavaade uuele kodule. Ära tule palun varjupaika neile kaasa tundma, nad on ausalt kõik nii ägedad ja vaprad tegelased, igaühel oma lugu jutustada ning meie kes me varjupaigas töötame kas vabatahtlikult või 'sunniviisiliselt' teame seda ja teeme tööd et peagi teised ka teaks. Ära tunne kaasa, ela kaasa! Üks tore tekstike mille leidsin võtab minugi mõtted sel teemal kokku: Jäänud ongi vaid öelda, et tore on vahel peas keerlevaid mõtteid arendada ja kirja saada. Tunnen end taas natuke rahulikumana, sest Maslow püramiidil asuv väljendusvajadus on mõneks ajaks rahuldatud. Jätkuvalt tänan kõiki kes meie tegemistele kaasa elavad! Teiega, kes te soovite mõista, kes te tõega hoolite ja aitate ühel või teisel viisil, näiteks siis erinevate loomalugude jagamisega neid uutele kodudele lähemale on lust ühes maailmas eksisteerida. Lihtsalt see ülejäänud kamp vajab veel kõpitsemist. Väga tore, et hoolid!
vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|