Täna on mul üks veidike teist masti postitus, mille idee tuli ühel õhtul suvaliselt Pinterestis kolades. Keset igasugu kodusisustus, igasugu muude ideede ja nippide lappamist mõtlesin et mis oleks kui teen ühe otsingu seoses varjupaigandusega. Kõige paremini vastab sellele mida mina kutsun varjupaiganduseks inglise keeles 'animal rescue' ning nii saigi otsingule klikitud. Ja siis ma kerisin ja kerisin ning suutsin väga paljude mõtetega samastuda, mõne puhul läksin niivõrd põlema ning kuna mõtteid tekkis ka juurde otsustasin, et teen siia blogisse ühe postituse, mis peaks väljendama seda mida tunnen vabatahtlikuna, suhtumist, millega kohtume tihti ja milline on minu ja minusarnaste mõttemaailm. Kuna eesti keelde tõlgituna ei kõla järgnevate piltide peal olevad tekstid eriti hästi, siis jätan nad originaalkeelde ning arutlen nende üle eesti keeles. Püüdke siis mõista. :) Kuigi mina sattusin varjupaika vabatahtlikuks, sest soovisin väga koertega tegeleda, mitte algselt selle tunde pärast, et pean midagi tegema, siis kohtan niiiiii tihti suhtumist, nii erinevate loomalugude postituste all kui , et KEEGI palun võtke see koer endale, sest ma ei saa. KEEGI palun annetage, sest ma ei saa. KEEGI tehke midagi, sest misiganes põhjustel, väljaütleja ise ei saa. KEEGI minge aidake, sest mina ei saa. KEEGI minge sinna varjupaika vabatahtlikuks, sest ma ei talu seda hirrrrrmsat vaatepilti.. Oeh. See on tohutult tüütu. Ma saan aru, et ei olegi võimalik võtta seda koera ja raha ei kasva puu otsas ja ongi väga-väga hirmus, et päris suur hulk loomi on koduta, kuid olukord ei parane sellest eemale hoides, pead jaanalinnu kombel liiva alla peites. On väga palju võimalusi kuidas saab veel aidata kui ei saa olla püsiv, vabatahtlike tingimustele vastav vabatahtlik. Väga palju saab teha ära ka Facebooki postitusi jagades, oma naabritädile steriliseerimisest rääkides ja oo jumal, tahate kirjutan sellest kõigest raamatu? :) Sellest mis saab teha Varjupaikade MTÜ varjupaikades vabatahtikena loe kodulehelt: http://www.varjupaik.ee/#!mida-vabatahtlikud-teevad/cl8h Tõesti, tee midagi kui Sulle ei meeldi kurvad loomaloopostitused. JAGA loomalugu edasi ja oledki juba head teinud sellega, et see jõuab ilmselt tänu sellele palju rohkemate inimesteni, kellest mõni ehk on sellest konkreetsest loomast huvitatud. Või kui mitte sellest, siis äkki tekib huvi üleüldiselt mõne teise varjupaiga looma vastu? Või tekib huvi selle vastu, et ka see inimene, lugenud kurba lugu ja teades et ta ei saa seda looma endale võtta, sooviks kuidagi panustada kodutute loomade temaatikasse? Minu sõbrad on õnneks toredad ning austavad väga seda mida teen, keegi ei nurise ning ma ei ole ka saripostitaja, jagan lugusid mõõdukalt, kuid olen halvakspanu kohanud just erinevates Facebooki gruppides ning sõprade postituste all.. Ära palun riku jagaja-inimese headust sellega, et postitad mõne postituse alla sapise kommentaari sellest kuidas Sulle ei meeldi et ta jagab.. Mulle meeldib hirmsasti see ütlus, et kui Sul ei ole midagi head öelda, siis jäta ütlemata. :) Ja pealegi on Facebookis võimalik neid postitusi vältida nii, et võtad selle inimese jälgimise alt ära. Võin õpetada kui keegi sellega kimpus! Pigem on rohkem sellist suhtumist, et ei juleta varjupaigaväravatest eriti sissegi tulla, kuid ma usun et seda, et kuidas ma suudan seda teha on minult varjupaigas küsitud vähemasti 251024 korda. Eks igaühel on õigus oma emotsioonidele ja ma ei väidagi nagu varjupaik oleks mingi lõbustuspark, kuid ma soovin väga, et inimesed mõistaksid seda, et väga-väga paljud, valdav enamus neist loomadest on pääsenud poole hirmsamast - kas vaimsest ja füüsilisest terrorist või ohte täis tänavatelt paika, kus neil on katus pea kohal, söök-jook ees, nendega tegeletakse, neid ravitakse, nende hinge ja ihu üritatakse parandada ja kus neil on lootust uuele, heale elule, uuele kodule, mida nad kõik kahtlemata väärivad. Ning kui keegi soovib nüüd poetada kommentaari eutanaasiast ja et varjupaiga loomad on surmalapsed, siis ma palun teil lugeda ka minu eutanaasia-teemalist postitust, mille kirjutasin mõned kuud tagasi: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/miks-ja-millal-eutaneeritakse-varjupaigas-loomi-ps-fotod-voivad-olla-hairivad Veidi võib-olla kurb, aga ma ei ole elus tundnud suuremat viha kui nende inimeste vastu, kes on mõnd meie hoole alt läbi käinud looma piinanud või väärkohelnud või ka isegi mitte nii ekstreemselt - lihtsalt mõtlematult looma võtnud ja siis hiljem varjupaika loovutanud või võtnud kutsikana ja hüljanud siis kui koeral pubekaiga saabub ning oleks aeg end kehtestada ja loomaga korralikult tegeleda. Nimekiri läheb pikalt edasi. Kõik need kodutud-õnnetud loomad kõikide sel vastutustundetute, ükskõiksete ja julmade inimeste tegevuse tulemus. Seepärast on see olukord selline. Aga õnneks on mind elu õnnistanud hea enesekontrolliga ja kogu viha ning vihkamise olen õppinud suunama heaks energiaks varjupaiga loomadesse ning mulle jääb alati teadmine, et mina olen see inimene, kes õnnetusehunnikuid kogu hingest lõbustada, aidata ja parandada üritab, nendega tegeleb, nende uutele koduvõimalustele kaasa aitab. Lihtsalt paraku jah, ei lähe nädalatki kui ma korraks jällegi pead ei vangutaks.. Aga armastus kodutute ja hüljatud kasside-koerte vastu on ikkagi veel tõusuteel. Minu esimene hoolealune, koer Cleidis jättis sügava märgi endast maha. (Saad temast lugeda: http://www.hettyhanna.weebly.com/cleidis.html )Me olime parimad sõbrad kaks aastat ja kaks kuud ning siis tuli tema lahkumine uude koju. Teades kui imeline koer ta oli ja tundes seda, et olin nii palju teinud selleks, et ta oleks õnnelik, kuulekas ja rahul ning ma olin suur osa selles, et ta oma praegusele perele üleüldse sümpaatseks sai oli mul lisaks heale meelele sisimas üpris kurb olukord. Ma teadsin, et mul ei ole võimalik teda endale saada ja ma teadsin, et tuleb see päev kui ta uude koju sõidab, kuid selleks hetkeks ei ole võimalik end ette valmistada. Pärast teda vandusin et ei võta kedagi endale niiviisi hinge, kuid selles vallas ei ole see lihtsalt võimalik. Ja tulebki järgmine koer ja läheb ka tema hinge, lihtsalt nüüd olen õppinud kuidagi kogu täiega kaasa elama, samuti on järjest lühemad ka koerte koduootamise perioodid (mõne üksiku erandiga) tänu kvaliteetsematele fotodele, vabatahtlike tööle koerte koolitamisel ja nende tundmaõppimisel, personali tööle, niisiis ei ole ülepeakaela mõnda koera 'armumine' enam nii päevakorras kui ta oli varem. Kuid loomulikult on vallutajaid ikka veel. Ning hetkeline kurbus, mis on täiesti normaalne, kaob siis kui kohe uue hoolealusega tegelema hakata. :) Vahel olen kohanud ka sellist suhtumist, et miks ma tegelen sellega millega tegelen. Taaskord ei ole küsivateks nägudeks mu sõbrad, kellega olen teemat arutanud või mu vanemad, kes teavad juba ammuaegu et ma olen selles mõttes natuke nupust nikastanud, et ma ilmselt lõpetan oma elu ümbritsetuna kassidest ja koertest, kuid mõni üksik juhtum on ka selliseid, kes ei saa aru kuidas ja miks ma aitan loomi kui lapsed on nälgas või neil ei ole õigeid elutingimusi. Kes aitab lapsi, kes loomi. Minu hell koht ja achilleuse kand ja missioonitunne on suures osas kodutud koerad ja kassid. Loomade 'päästmine' minu jaoks: nende üles poputamine ja koolitamine ja nendega tegelemine, mille läbi saavad nad uued head kodud. Kuid see tegevus on, ma ei väsi kordamast, midagi millest saab palju rohkem tagasi. Ma ilmselt ei valeta kui ütlen, et need kodutud loomad on mind päästnud ja nad teevad seda ikka, kogu aeg. Päästavad mind vahel rutiini kalduvast argipäevast, viivad mõtted kõigest muust eemale - varjupaik on vist ainuke koht maapeal kus ma pingelisel ajal end kõigest muust maapealsest välja suudan lülitada, annavad mulle tunde, et ma olen keegi hea ja et ma teen midagi head. See on omakorda hea tunne! See on väga tabav! Mul oleks vaja kätemeretäit sõrmesid et lugeda üles kõik korrad kus ma olen hakanud sellel teemal kirega kõnelema. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest kui keegi hakkab mulle vestluses väitma, et aga ta on toakoer, teda ei ole mõtet steriliseerida, ta ei jookse ära või et esimesed pesakond peab olema enne steriliseerimist ju ja et ei suuda oma kassitädist naabritädiga võidelda sel teemal, kuigi ennast kassid ja nende paljunemine paneb veidike muretsema. Minu arust oled ikka eriti nõrk ja mõttetu inimene, kui Sa näed kõrvalt kuidas keegi toodab mõttetult loomi, tihti jäävad nad hulkuma ja koduta ja vahele ei astu! Maailm ei muutu paremaks iseenesest ja see olukord kodutute loomade osas ei lahene ise samuti! Meil kõigil on selles mingi osa mängida. Vähemasti on erinevaid rolle saadaval küllaga! Tee midagi ja ma enam ei räägi ülaloleva pildi teemadel. :) Varjupaiga loom ei ole mingi õnnetu ja eri liiki olevus. Ta on täpselt samamoodi koer. Canis Sapiens. Ja kui ta on juba varjupaiga koer siis jah, ta on küll veidi õnnetumas olukorras kui kodukoer - ta ei saa nii palju tähelepanu ja ta võib sõltuvalt sellest et tal ei ole päris oma inimest, kes talle kindlustunde tagaks, olla ebakindlusi ja sellest tulenevaid käitumishäireid, kuid ta on saamas hoolt millesarnasest ta võis enne vaid unistada - korralik toit, väärkohtlemiseta elu ja väljavaade uuele kodule. Ära tule palun varjupaika neile kaasa tundma, nad on ausalt kõik nii ägedad ja vaprad tegelased, igaühel oma lugu jutustada ning meie kes me varjupaigas töötame kas vabatahtlikult või 'sunniviisiliselt' teame seda ja teeme tööd et peagi teised ka teaks. Ära tunne kaasa, ela kaasa! Üks tore tekstike mille leidsin võtab minugi mõtted sel teemal kokku: Jäänud ongi vaid öelda, et tore on vahel peas keerlevaid mõtteid arendada ja kirja saada. Tunnen end taas natuke rahulikumana, sest Maslow püramiidil asuv väljendusvajadus on mõneks ajaks rahuldatud. Jätkuvalt tänan kõiki kes meie tegemistele kaasa elavad! Teiega, kes te soovite mõista, kes te tõega hoolite ja aitate ühel või teisel viisil, näiteks siis erinevate loomalugude jagamisega neid uutele kodudele lähemale on lust ühes maailmas eksisteerida. Lihtsalt see ülejäänud kamp vajab veel kõpitsemist. Väga tore, et hoolid!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|