Juba eelmisel suvel oli meie ühine suur soov minna koos koertega matkama sellisel viisil, et jääme ka ööseks. Sellepärast ikka, et huvitavam oleks! Eelmise suve töögraafikud olid aga mõlemil tihedad ning kuna teadsime et uus suvi tuleb praktiliselt viie sekundiga, sest aeg läheb väga kiiresti, siis lükkasimegi asja selle aasta suvesse. Veidi enam kui nädal tagasi sai pikalt planeeritud reis ka teoks! Ei teadnud me keegi kunagi eelmisel suvel veel, et Mäx Hetty päris oma koeraks saab ja kes tore parasjagu varjupaigas on, kes saaks teise koeraga läbi ning kellega mul oleks ka arvestatav kontakt. Mingid unistuste sihtkohad olid meil juba varem olemas, kuid planeerimise töiseim faas jäi juulikuu esimestele päevadele. Arvestades teineteise soove panime paika marsruudi, tellisime omast arust ka hea ilma, broneerisime aegsasti praamipiletid ja tegime koerkatseid Rockyga. Just selles suhtes, et kuidas nad Mäxiga läbi saavad, kuidas ta autosõitu suhtub ning erinevatesse olukordadesse, ümbritsevatesse inimestesse. Grillfest ja Hansapäevad olid head üritused kus teda jälgida. Ja Rocky üllatas mind mõlemal totaalselt. Lasi end kõigil katsuda, oli ise sealjuures täitsa stressivaba ja rahulik, klappis teiste koertega.. Samuti sai ta üritustele transporditud autoga ja selgeks sai et talub ka autosõitu. Ta polnud just maksimaalselt õnnelik nagu Mäx, aga selles polnud tema jaoks ka midagi hirmsat. Rockyst kirjutan pikemalt ka järgmises Läbi ja Lõhki postitustesarjas.. Igal juhul 16. juuli hommikul sai alustatud Viljandist ning lõpetasime 18. juuli pärastlõunal Mihkli laadaga. Viljandi seepärast, et Hanna õpib seal ning veel sest soovisime külastada ka Viljandi kodutute loomade varjupaika - huvi näha kuidas teised varjupaigad ja nende elanikud elavad oli mõlemal suur. Edasi põrutasime Raplasse, kus sõime mõnusasti pärastlõunat ning siis viis tee kauaoodatud Rummu karjääri, kus on nood kurikuulsad Rummu vangla varemed ja helesinine vesi. Mõlemad ülielevil, sõitsime kohale ja avastasime, et jeebus, koht on ikka tegelikult palju ulatuslikum kui piltide peal näinud oleme. Siis keeras ilm nii ära, küll ladises, küll välkis ja paugutas. Ilmselt me oleks tunniga selle õige koha üles leidnud, aga fun part is, et me lihtsalt ei leidnud seda üles.. Nägime helesinist vett ja kaugel tundus nagu oleks miskine müür, aga blondinkad ja muidu veidrad ja imselt vist ka karmavõlglased, ei pannud me kokku et seal võibki päris asi olla. Sõitsime siis läbimärgadena ööbimispaiga poole, meel mõru ja kui pöörasime suurele teele ei saanud kümmet sekunditki sõita kui paistis õige parkla, arusaadavalt vanglamüürid ja umbes viiskümmend autot. Ega sealjuures polnudki muud teha kui naerda, enda peale näpuga näidata ja äikesetormi eest minema sõita. Esimene öö möödus imekaunil RMK Nõva puhkeala Periküla telkimisalal. See oli tõeliselt kena, puhas ja üleüldse oli see niiiiivõrd mõnus valik! Inimesi oli seal teisigi, kuid ka meie leidsime enda jaoks kena kaetud lõkkeahjuga(?) privaatse koha. Kõrval oli liivaluide mille taga kohe meri - ääretult looduskaunis koht. Meil vedas ka ilmaga, oli ainult soe meretuul. Hommikul ärkasime jällegi kõuemürina peale. Mõtlesime küll, et päike paistab, küll üle läheb, Pärnus küll on suts ja valmis selle äikesega, kuid me ei teadnud siis veel kui visa on Läänemaa äike. Keerutas ja tiirutas, nii et telki arvatavast niiskusest säästa pakkisime juba seitsme ajal asjad ja läksime edasi Haapsallu. Sekund pärast seda kui autosse saime tuligi lauspadukas. Nii et aitäh me armsatele koertele, kes meid üles äratasid! Haapsalus oli meil plaanis pikem peatus teha, end tankida, jalutada ja nautida, aga selle asemel istusime suvalise kaubamaja parklas ja tukkusime selle aja ära, sest nagu ma ütlesin, Läänemaa äike oli vähemalt sel päeval kõvasti putru söönud. Kui aeg hakkas kaheteiskümnele lähenema läksime kokkulepitud visiidile Läänemaa kodutute loomade varjupaika, nägime meie vahvat endist Pärnu asukat Karu ning vestlesime imetoredate juhataja Kaja ja vabatahtlik Kaijaga. 15.15 praamiga suundusime Muhumaale, kus pärast veidi aega tiirutamist otsustasime hoopis Orissaares uut ööbimispaika otsida. Meil selleks päevaks polnudki midagi otsitud, sest Muhumaal RMK alasid pole ja lootsime et ju leiame midagi. Pärast mõnd ebaõnnestunud katset rannajoonele lähemale saada suundusimegi Orissaarde ja väga lihtsasti, ilma GPSita leidsime lihtsalt ideaaaalse koha kus ööbida. Hiljem selgus, et see oli Titeranna. Käisime ujumas, Rocky üritas mind veest muidugi päästa, see oli lihtsalt nii naljakas kuidas ta kaldal kiunus, siis vette hüppas, minuni ujus ja kohe tagasi, nagu et ''okei, sul on kõik okei, ma nüüd lähen siis.'' Viimane päev peitis endast Orissaare avastamist, ülesõitu mandrile, Koongasse Mihkli laadale sõitmist. Olime ise väsinud, sest koerte kommete kohaselt hilja voodi, vara üles polnud harjumuspärane, koerad veetsid praktiliselt iga minuti magades ja nii ta otsa saigi. Kahjuks. Aga ma usun, et järgmine reis pole ka teab mis kui kaugel! Oh ja meie koerad! Mäx on musterkoer, sellest pole mõtet rääkidagi. Aga Rocky... Seesama Rocky, kes oli varem arg ja alandlik kui nägi lähenevaid inimesi ja kes enne silmadega jahtis teisi lähenevaid koeri magas praktiliselt Mäxi kaisus, pooleldi tema peal, sõi Mäxiga ühest peost. Nad olid koos nagu armsamad vennakesed eales! Samuti oli Rocky igal pool lihtsalt nii hästi käituv koer, et mine hulluks! Ei mingit probleemi praamile minemisega (seal ju kitsad kõrged trepid), seal olemisega, ei mingit probleemi üldse mitte millegagi. Sattusin Rockyst täielikku vaimustusse, sest ta on nii viisakas, nii sõna otseses mõttes chill kõigega mis temaga ette võetakse ja oeh lihtsalt niiiivõrd armas koer! Temast tuleb veel eraldi postitus nagu ka ülal mainisin. See reis poleks olnud mitte midagi kui meil poleks koeri kaasas olnud! Ja loomulikult oli koerte kaasavõtmine esimene asi miks me üldse tahtsime minna. Kulgemist filmisin ka Varjupaikade MTÜle GPS Eesti poolt kingitud GoPro Hero seikluskaameraga. Esimesest päevast on päris põhjalikult, teisest vähem, aga midagi ikkagi on, sest ega eriti sellist totaalset lebotamist ei olnud, olime pidevalt asised. Sellegipoolest, 10-minuti jagu tegemisi ja looduskaadreid ja vaateid on nüüd avalikuks vaatamiseks! Mutrimärgist valige videole ikka kõrgeim võimalik kvaliteet! Kaunist suve jätku! Hetty & Hanna
0 Comments
Nii HettyHanna facebooki (https://www.facebook.com/HettyHanna?fref=ts) kui ka instagrami (https://instagram.com/hettyhanna/) jälgijad juba teavad, et mõni aeg tagasi käisime me Vagerannas koeri pildistamas ja lihtsalt lõbusalt aega veetmas. Kaasas olid meil Rockey ja Pätu ning muidugi ei suutnud Mäx keelduda autosõidust ja mereveest. Kõik kolm poissi pidasid end terve sinna jõudmise aja autodes ilusasti üleval ning ka mereääres käitusid tõeliselt tublide ja kuulekatena. Seal veedetud aeg oli meeldejääv, lõbus ja tegi meile veel rohkem selgemaks, et tõeliselt südamlikud ja leebed koerad ei ole ikka veel kodu leidnud. Rockey ootab kodu juba aasta ja kolm kuud, Pätul täitud just aasta. Kurb..kuid kunagi tuleb kindlasti ka nende kord leida oma pere ja näidata neile jäägitut armastust! Tulemus on siin: Selle päevaga ei ole meie seiklused veel lõppenud. 4.-5. juuli toimus Uulus Pärnumaa Agilityklubi Minu Sõber korraldatud agility võistlus, mis oli ühtlasi ka Mäxi teised võistlused. HettyHanna olid ka seal abis ja toimetamas. Mõlema päeva lõpus tabas meid tore üllatus kui meie juurde pöörtuti, et osa oma võidust varjupaigale annetada. Nii saimegi ka varjuka kutsadele head krõbistamist viia. Suur aitäh kõikidele lahketele inimestele! Varsti on juba ilmumas ka uued pildid uuest fotoshoodist, püsige lainel ja saage teadea, kus ning kes nüüd kaamerasilme ette jäid!
Päikest Teile kõigile! Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|