Tegemist on Pärnu kodutute loomade varjupaigas elava Pätuga. Ilmselt olete Te juba tema looga tuttavad ja teate täpselt, kuidas ta varjupaika sattus. Kuid neile, kes veel ei tea, siis lühike tutvustus: Pätu ei ole saanud elada tavalist lustliku ja armastust täis koera elu. Ei ole ta nautinud ka kutsikapõlves rõõmu ja muresid. Pätu elas aastaid, mis oleks pidanud olema tema elu parimad ja rõõmsamad, hoopis kurvalt lühikese keti otsas, keset hoolimatust ja halba kohtlemist. Kõige halvematel päevadel suunati õhupüssi toru ka tema suunas ning kõige valusamad ja kibedamad lasud suundusid otse Pätu poole. Kuniks selle ajani, mil ta saabus varjupaika. Kui Pätu aasta ja kolm kuud tagasi varjupaika saabus helistas mõni päev hiljem tema endine omanik, sooviga teada saada, kas kõik töötajad on ikka elus ja tundis muret kuidas sellise murdjaga hakkama saadakse. Kurb tõsiasi on see, et n-ö omanik ei tundnudki oma koera. Pätu ei ole varjupaiga personali ega tuttavate inimeste osas mitte kunagi agressiivsust üles näidanud. Tema esimene kokkupuude loomade hooldajaga oli väga lustlik ja sõbralik - ta tõmbas kohe keelega üle hooldaja näo ning seepärast on tal ka hüüdnimi - musikoer. Minevikus tulenevalt vajab ta rohkem aega meesterahvaste usaldama õppimisega, kuid viimasel ajal sujub uute tutvuste sobitamine väga lihtsalt. Kuna Pätu on vaatamata umbes seitsmele eluaastale energiline ja rõõmsameelne, siis eeldab ta, et tulevasel kodul on aega ja tahtmist temaga tegeleda. Pätu tahab näidata kui palju ta suudab jagada ja anda. Temas kiirgab ahastus, sest peagi täitub pooltest aastat varjupaigas ja mitte keegi ei vaata tema poole, mitte keegi ei oota teda, mitte keegi ei tunne huvi. Ja kui isegi vaatab, siis kaob kähku ning ei naase enam iial tagasi. Pätu ei ole tavaline koer. Tegemist on ääretult targa ja tähelepanelik koeraga. Ta teab täpselt kui inimene vajab lohutust, abikäppa või sõbralikku müksu. Lisaks on ta suurepärane kallistuste ja põsemuside jagaja. Ta armastab aidata ja tunda, et teda vajatakse. Pätu ei taha olla üksi, ta tahab olla koos inimesega, kes teda armastab, temast hoolib. Pätu naudib ka mängimist, eriti jumaldab ta piiksuvaid palle. Vahepeal unustab ta ennast nii pikalt mänguasjade keskele, et isegi söömine ja joomine ununevad ära. Lisaks saab ta läbi nii emaste kui ka isaste koertega, viimastega vajab natuke harjumist ja kohanemist. Veel on ta kohati ka tormakas ja jõuline, mis tähendab seda, et temaga peab olema kannatlik ja olema valmis õpetusi mida talle jagame ja kodus jätkama. Kohe kindlasti ei sobi Pätu perre, kus elab mõni kass, sest nendega ei klapi ta kohe üldse - juba kaugelt läheb karv turri. Pätu on selgeks õppinud põhilised kuulekuskäsklused ning korralikult külastanud veterinaari ning teostanud vajalikud protseduurid koju minemiseks. Ta on kastreeritud, vaktsineeritud, omab isiklikku passi ja kiipi, saanud ussitõrje ja on ka välisparasiitidest vaba. Pätu soovib koju! Ei saaks olla midagi paremat, kui veeta jõulud oma esimese tõelise kuusepuu juures, oma päris tõelise perekonnaga! Muudame meie džentelmeni jõulud eriti valgeks ja säravaks. Koos suudame me kõike, Pätu lugu jagades võime leida üles inimese, kelle jaoks on Pätu ideaalne sõber ning kaaslane. Videod Pätust: I video: Pätu käis jõeääres lustimas koos Hannaga! https://vimeo.com/146553835 II video: Pätu möllav varjupaiga aedikus Palun jagame ka Pätu koju! Sest meile tundub, et sellest on muidu saamas jälle üks igavesti pikk ootamine!
Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hetty!
1 Comment
Me oleme varasemalt Liisust kirjutanud lugusid. Me oleme saanud hulga postituste jagamisi, kaasaelamist selle koera elule, kuid me ei ole leidnud veel Liisule kodu. Mitte keegi pole seda imetoredat koera endale soovinud. Ja sellest kui ta meile saabus on juba enam kui kolm aastat. Liisu on varjupaigas oldud perioodi jooksul muutunud. Alguses oli ta särtsakas, klähviv koer. Teda ajas närvi muruniitja ja varesed, kes bokside vahelisel alal ikka ja jälle tuterdavad. Ta ei saanud teiste koertega läbi. Nüüd on tal teistest koertest üpris ükskõik. Kui enne oli Liisu terane, siis aastad on teinud oma töö ning ta ei kuule enam eriti hästi. Liivakarva kasukas on muutumas üha hallimaks ja hallimaks. Kuid mis kõige hullem - ta ei viitsi enam reageerida. Kui enne teda miski närvi ajas, siis nüüd näeb üha harvem kuidas seda toredat koera miski üldse liigutab nii palju, et ta viitsiks end oma talvekorterist - varjupaiga koertemaja puhuriga köetavast sisemisest boksist välimisse ajada.. Külastajad teda ka ei huvita. Ta on mööduvaid nägusid näinud liiga palju ja tema jaoks on kõik üks hall mass, kelle vahtimise asemel keerab ta end lihtsalt kerra. Nii kurb on tõdeda seda hetke kui koer annab alla... Ega ükski meie koertest ei ole ju tegelikult rumalad. Ka Liisu teab mis toimub. Ta teab et teda on hüljatud. Ta teab, et nii paljud teised on selle tuhande varjupaigas veedetud päeva jooksul uued kodud ja uued elud saanud kuid tema mitte.. Võib öelda, et Liisul ei ole kunagi päris õiget kodu olnudki. Ta ei tea mis on kodutunne, ta ei tea seda, mis tähendab tunda, et keegi teda päriselt hoiab ja armastab. Ta sattus kolm aastat tagasi varjupaika nii, et tema joobes 'peremees' tuterdas järele ja ütles et jah, võtke ja viige ta siit. Ausalt öelda oleme me varjupaigas kõik kurvad, sest ka mitte kellelgi meil, personalil ega vabatahtlikel pole võimalik Liisut enda juurde elama võtta. Aga võtaks! Sest selle alguse veidi tõrksa daami varjundi taga on üks kaissu ihkav noor hing, kelle suurim soov on elada muud elu ka kui vaid hoolimatute inimeste keskel või varjupaigas, kus ei ole tegelikult ühegi koera koht. Kas on siin ilmas mõni üksik inimene või pere, memm või taat, kellele Liisu saaks seltsi pakkuda ja täiesti südamerahuga tunda veel seda, et ta on leidnud päris oma inimese/inimesed? Liisu võib olla umbes üheksa aastane. Ta on varjupaiga ja selle toetajate poolt steriliseeritud ning ka kõik teised protseduurid on tehtud. Ta sobib lühkese karva tõttu elama tuppa, ka korterisse. Liisu ei vaja eriti palju tegelemist. Ta ei viitsigi eriti jalutada. Ta vajab lihtsalt süüa, juua, pesakest, kus end rahumeeli kerra tõmmata ja kõige rohkem vajab ta tunnet, et on armastatud, turvatud ja hoitud. Kui Sina saad seda Liisule pakkuda, et ta ei peaks oma elupäevade lõpuni varjupaigas nukrutsema, siis palun võta ühendust Pärnu kodutute loomade varjupaigaga telefonil 5246705 või tulge külla – oleme avatud teisipäevast reedeni 12-17 ning nädalavahetustel 12-14.
Kui keegi tunneb sama – tahab kodu anda, aga lihtsalt pole võimalik, siis palun jagage seda teksti! Igaühe jaoks on kuskil keegi. Võib-olla just kellegi teie sõbralistides? Lihtsalt peab olema! Vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|