Kiired ajad hakkavad mööduma ja jälle jääb rohkem aega blogimiseks. Peale igat varjupaiga külastust kahjuks blogida ma ei jõua, kuid hoolealuste lehekülgedele katsun küll edusammudest ja tagasilöökidest kirjutada, nii, et jälgiga ka seal toimuvat. Vahepeal olen leidnud endale uued hoolealused ja nüüd tegelengi ma nelja koeraga (Mäx, Bella, Viola, Beton) ja kahe kassiga (Desily ja Ramona). Mäx oskab olla hea ja halb korraga. Vahel põhjustab ta tõsist peavalu ja järgmine hetk on selline kullatükk, et ei jõua ära imestada. Ta on tõeliselt põikpäine ja tahab alati oma tahtmist saada. Mäxsi uues kodus peab olema kindlasti keegi, kellel on kindel käsi ja palju aega ja kannatst. Vahepeal oli meil suured probleemid Mäxsi kinni hoidmisega, kuna ta suutis kõik kaelarihmad endal üle pea tõmmata ja kiirelt eest ära joosta. Kuid nüüd sai ta endale kaela keti, mis talle täitsa sobib, sest sellest ei ole ta isegi mitte plaaninud veel loobuda. Mäxiga käib ka pidev kuulekuse õppimine ja tõkete ületamine. Hetkel kordame ja korrigeerime käsklusi istu, lama, käppa, oota, siia, kohale. Poomi, tõkke ja a-tõkke ületamised sujuvad lausa lennates. Mäx läks ujuma Bella on vahepeal leidnud endela fantastilise perekonna, kellega nad klapivad imeliselt. Kuid enne uude koju minekut peab ta veel pisut varjupaigas ootama, et uues kodus ikka kõik tema tulekuks korralikult valmis oleks. Muidu on Bella väga rahulik ja temaga jalutamas käies peab ta end ka väga korralikult üleval. Hiljuti sai tal ka küüsi lõigatud ja ka selle protseduuri käigus oli ta rahulik ning tubli koer. Vaid korra ta raputas käppa ja tahtis lahkuda, kuid muidu lamas ilusasti ja ootas kuni protseduur lõppeb. Violaga on lood nii ja naa. Edusammud on toimunud, kuid need on nii ime pisikesed, et neid on lausa raske märgata. Endiselt ei saa talle õues ligineda ja, et talle parasiiditõrjet või lihtsalt pai teha tuleb ta enne tuppa saada ja siis just seal istub ta värisedes oma pesas ja ootab kuni uks taas avaneb ja ta õue tormata saaks. Kaks korda olen käinud ka temaga jalutamas, kuid need on liiga riskantsed, kuna ta otsib igat võimalust, et põgeneda. Hiljuti pääses ta ka oma aedikust välja ja jooksis mööda varjupaiga territooriumi ringi. Kõigi üllatuseks ei soovinudki ta meie juurest lahkuda (kuigi väravad olid pärani avatu). Kogemata jooksis ta jooksuaedikusse ja sinna ta ka kinni jäi, et teda seal kätte saada läks vaja kavalust ja nelja inimest. Uskumatu kui kaval see tilluke koer ikka olla oskab. Beton on minu uus hoolealune, kellest ei ole siin varem juttu olnud, kuigi ta on varjupaigas juba peaaegu kaks kuud elanud. Varjupaika saabus ta tõeliselt pöörasena ja oli kõige ja kõigi pele väga kuri. Beton ei lubanud kedagi enda boksi, rääkimata tema puudutamisest. Kõigil hakkas lootus juba kaduma, kui üks päev toimus murre. Lõpuks jõudis Beton otsusele ja hakkas sõbraks. Iga kord varjupaigas käies istusin ma tema boksi kõrval ühes käes konserv ja teises käes kinnas. Kui ta tuli lihatükikese järg sai käega, kus oli kinnas, tasakesi põselt paitada. Nii see rada läks ja nüüd on saanud temast lahe koer, kellega saab jalutamas käia ja kes naudib jooksmist ja mängimist. Kahjuks ei usalda ta veel kõiki inimesi nii nagu ta usaldab meid, kes me käime seal vähemalt paar korda nädalas. Mina usun temasse ja see aeg kaugel ei ole, kui ta suudab olla kõigi ja kõige vastu hea! Kurvastusega peame tõdema, et lisaks kõigele on ta saanud ka füüsiliselt haiget ja temaga tegeledes tuleb kontrollida oma liigutusi, kuna Betonil on jäänud mälestus, mida mingi liigutus talle tähendas. Desily ja Ramona on välimuselt väga erinevad, kuid seesmiselt super sarnased. Desily on kass, kellel meeldib mõnuleda süles ja naudib igat mängu mis alguse saab. Ta on väga korralik ka traksidega ja oskab end ideaalselt üleval pidada, kuid seda vaid toas. Talle ei meeldi kohe üldse õues ja uksele lähenedes satub ta lausa paanikasse. Ramona on samuti rõõmsameelne kassitüdruk, kes ei julge teha esimest sammu, et külalist tervitama minna, kuid eemalt jälgib ta suure huviga. Ramona ja Desily saava ka omavahel väga hästi läbi, vahest võib leida neid koos pesakastis magamas, lisaks puhastavad nad üksteise kõrvu ja kasukat. Loomulikult ei saa jätta märkimata seda, kuidas nad kahekesi ühest kasuist sõbralikult koos söövad, hoolimata sellest, et reas seisis neli kaussi. Nii saigi taas ringi minu hoolealustele peale. Varsti ilmub ka Betonile oma lehekülg ja kindlasti jälgige ka teiste hoolealuste lehekülgi, et hoida end uute ja värskete uudistega kursis.
Rääkides uuest ja värskest, siis taas on küpsenud meie peakestes uued ideed. Juuni kuus saab alguse kolmapäeviti tubli looma esitlus. See tähendab, et meie facebooki lehel hakkab kolmapäeviti ilumama jutt ühest nädala tublimast kassist või koerast. Nad kõik on meil seal muidugi äärmiselt tublid ja, et seda tublidust ka teieni tuua, siis otsustasime nende lugusid kolmapäeviti kõigiga jagada. Uute uudisteni! Hetty
0 Comments
Ülikool! On kõige lihtsam vastus sellele küsimus, sest tõsimeeli kohusetunne pani meid mõlemat kodus eksamiteks õppima ning süütunne õppimise ees pitsitas ka siis kui mõned tunnid vahelduseks taas varjupaigas veetsime. Õnneks sai nüüd vähemalt minul kool peaaegu et läbi, mis tähendab alati rohkem varjupaiga aega, positused sagenevad ning meil on üks supermõte kuidas meie tegevust veel paremini jäädvustada ja teieni tuua. Sellest pikemalt siis kui otsa lahti saame. :) Piltide kaustadest on näha et üks 'suurem' käik oli meil Hettyga 12.05 kui sai korralik fotosessioon tehtud koos Tuusja ja Hugoga. Lisaks soovis Simona Hettyl ajud ära süüa: Eelmisel nädalavahetusel, 17 ja 18 mai olime Hettyga ka valves, mis tähendas et erilisi rännakuid ei saanud kumbki ette võtta, sest igal hetkel võis tulla väljakutse. Sellegipoolest tegelesin ma Hugoga, kes on tänaseks lihtsalt NII tubli ja kontaktne, et lasen ta rihmastamata boksist välja ja ta jookseb mulle järele. Teda ei huvita ei kõrvalboksi Hubert või territooriumil viibivad inimesed - teda huvitab ainult mina. Varjupaiga taga metsas jalutab ta samuti ilma rihmata, saabub kutsumise peale ja jälgib pidevalt kus ma olen ja ega ma taas talle vimkat ei viska ja teises suunas jookse. Mul on niiiii hea meel, et Hugo selline on! Temaga tegelemine on lust ja lillepidu (kui nüüd vaid ta metsiku kasuka 100% kammitud saaks). Jäime varjupaika ka pärast töötajate lahkumist, sest loomade paljususe tõttu on lihtsalt NII palju teha - kutsikaid nunnutada, kasse pildistada ja traksidega terroriseerida ning jalutada neid koeri kes päeval ei saanud. Mingil hetkel tuli väljakutse: Steffani pitsarestoranis on tuttpüti perekond, mis segab töötajaid ja kliente ning korvab paanikat. Keegi teine juhtumiga tegeleda ei soovi ja tungivalt palutakse meid sellega tegelema. CHALLENGE ACCEPTED! Pärast mõnesekundilist pihkuhirnumist tärkas meis mõlemis adrenaliinialge, võtsime enam-vähem kõik mis vaja võiks minna - transportboksist ja kahvast seemisnahksete kinnasteni. Meil polnud aimugi kuidas neid kinni püüda, aga see tegigi asja nii huvitavaks. Terve tee püsis ootusärevus. Kui olime kohale jõudnud selgus, et keegi oli juba kohal käinud, linnud karbiga kinni püüdnud ja minema toimetanud... Ausõna me olime nördinud, sest olime mõelnud autosõidu ajal juba nii palju teooriaid kuidas see olukord välja võiks näha ja lõppeda. Kokkuvõttes ja kaine inimese pilgu läbi läks ju ikkagi hästi, aga me oleks hea meelega seal ise käputanud. :) Pärnu Postimehest selgus hiljem, et tegu hoopis kosklaperega... Möödunud reede oli hullumeelne päev. Mõtlesin et võtan esimesena Hugo et jõuaks temaga tegeleda. Käisime siis varjupaiga taga 'metsas' rihmastamata jalutamas, Hetty oli ka. Hugo ei ole veel minu usaldust kuritarvitanud. Ta naaseb koheselt kui kutsun ja ma ei tohi ka laisaks kutsimisega/kiitmisega jääda. Vorst oli taas näpus ning iga juurde tulemise peale sai ta tükikese. Pärast võtsin ta meiega kaelarihmasid, trakse ja jalutusrihmasid sorteerima. Saime umbes viis minutit seal olla kui varjupaiga juhataja Mari meist kedagi kaasa kutsus väljakutsele Pärnu lähistele kus üks mees oma kassi kaikaga läbi peksnud oli. Läksin siis kaasa. Ees ootas väga jube vaatepilt. Mees oli purjus, tema ümber samasugused, konfliktsed inimesed. Kuidagi taris Mari ta oma 'korterisse' kus kiisu siis keset räpasust tugitoolis 'puhkas'. Kõik teised inimesed kes enne meid tiirutasid kadusid oma korteritesse 'peitu' sest tolle korteri inimesi üldiselt kardetakse. Jäi ainult naaber, kes meid välja kutsus ja kellest mul on siiamaani nii kahju, sest ilmselgelt terroriseeritakse teda kassiarmastamise pärast. Panime kiisu transportboksi, võtsime vastu 'kenad' tapmisähvardused ja tõmbasime kiiresti udu. Viisime kiisu kliinikusse, kus esmapilgul jäi veterinaarile silma vaid see et ta on pikka aega nälginud ning kannatanud veepuuduse all. Tehti valuvaigistav süst. Siis aga hakkas kass tegema imelikke häälitsusi ning veterinaar otsustas röntgeni teha. Sealt selgus, et kassil on umbes kolm nädalat tagasi olnud ulatuslik trauma, mille tagajärjel on vaagen nelja koha pealt katki, samuti selgroolüli vigastus ning füüsiliselt on võimatu kassil ise kakada, seega kõik mis ta söönud oli viimased kolm nädalat vedeles ta soolestikus ja oli ainuke põhjus miks kassil peale naha üldse midagi sisikonnas näis olevat. Olime nii vihased, kurvad ja nördinud. Kass ise oli kogu läbivaatuse vältel nii rahulik, nurrus ja nautis paisid, keris end läbivaatusruumis olevasse pessa kerra ja ootas.. Seekord ei midagi muud kui narkoosi ja eutanaasiasüsti, sest tollel noorel kassil poleks kunagi enam võimalik olnud ise endaga hakkama saada. Tuli võtta vastu otsus, mis vabastas Rootsu (kutsusime teda kliinikus nii) nendest kohutavatest piinadest. See oli nii kuradi (vabandust, aga ma lähen iga kord keema selle peale mõeldes) valus vaatepilt.. Pärast seda käisime veel Hettyga kolmes kohas. Ühest püüdsime kassipoja, teisest korjasime laiba ja kolmandast tõime imeilusa valget värvi kassi koos kolme umbes kahenädalase pojaga. Selline päev siis seekord. Kui tagasi jõudsime oli kell juba peaaegu viis ja aeg minna koju. Laupäeva hommikupooliku veetsime kirbuturul, kus müüsime varjupaiga nänni ja korjasime Norale fänne. :) Pühapäeval nunnutasime kutsikaid, käisime pikal-pikal kaugel väljakutsel ja vedelesime lõpuks lihtsalt Cramo kassitoa põrandal.. Järgmise postituseni! :)
Hanna. Tänase päeva saame lõpetada suurepäraste uudistega. Minu hoolealune Tuusja, kui ka Hanna hoolealune Gromm leidsid endale uue kodu! Tuusja sai endale suure hoovi ja mega toredate pereliikmetega kodu! Ka minul oli au ja rõõm kohtuda osade Tuusja uute pereliikmetega ja emotsioonid olid täiega laes, kuna rõõm oli tohutu! Juba on saabunud ka pilte Tuusjast uues kodus: Ka Gromm sai endale vahva peremehe, kellega käidi koos jalutamas ja saadi suhteliselt kiiresti ka omavaheline kontakt. Pilt Hanna ja Grommi ühistest viimastest minutitest! Suured tänud kõigile kodupakkujatele ja pikka ja imeilusat kooselu!
Hetty Blogipostitusi meie päevastest käikudest varjupaika on jäänud märgatavalt vähemaks. Selles pole süüdi ei miski muu kui see, et alanud on eksamiperiood. Kuna minu koolis on võimalik eksamite aegu sättida nii kohe pärast aine lõppemist kui ka nö sessile, siis hetkel olen paigutanud kõik eksamid nii et tuleks vaba juunikuu. Selleks peabki praegu tubli olema, et suvel saaks end taas varjupaika unustada. Nõme selle asja juures on see, et praegu on nii-nii ilusad ilmad ja varjupaika on uusi vahvaid tegelasi juurde tulnud. Kui ma siis üle pika aja neljapäeval, 01.05. varjupaika jõudsin oli esimene küsimus Lillult (Lillu ehk Lilian on üks kahest loomade hooldajast Pärnu varjupaigas), et kas ma oleme Hettyga riius et me koos enam varjupaigas ei käi. :D Ma hakkasin südamest naerma. Kahjuks või rõõmuks saame me Hettyga omavahel sama hästi läbi nagu alati ja isegi õnnetud et meil on niivõrd erinevad kooli-ja eksamiajad, et samal ajal Pärnu ja varjupaika pole ammu sattunud. See eest räägime me igal õhtul pikalt ja laialt varjupaigas toimunust, uutest koertest ja sellest kui palju mõtteid meil on seoses suve ja varjupaigaga (näiteks plaanime me koertega matkama minna). Kui jõudsin olid aedikus Donna ja Nora ja Mõmmi - ma vist polegi maininud, et 5.04 saabusid varjupaika kaks emast koera (uute nimedega Nora ja Elfriida) ning 20.04 veel üks emane koer (uue nimega Mõmmi) samast kohast - Tori vallast. Et Nora on selline nooreke ja leebeke klapib ta dominantse Donnaga ja samuti ka tagasihoidliku/pelgliku Mõmmiga. Näost oli näha et aedikus olid nad müranud juba mõnda aega, kuid ma läksin neile seltsi ning ühtlasi viskasin Donnale kümneid kordi Frisbeed - pooled korrad püüab kinni ja teise poole kordadest kas kukub Frisbee maha või ta lihtsalt ei jõua/hindab vahemaad valesti. See on nüüd ka kindlaks tehtud, et Donnal on lõputu energia! Ta jooksis aedikus 3 tundi, ma käisin temaga veel jalutamas ja ta oli ikka sellise näoga nagu jookseks veel ühe maratoni. Elfriide aga läks otsejoones taastusravimajja ootele, sest tema suur ümar kõht lasi meil arvata, et ta on tiine. Mis ma veel peale paari väljakutse maipühal teha jõudsin.. Jagasin koertele maiuseid, käisin Liisuga ja Morrisega jalutamas. Tutvusin oma uue hoolealuse Fannyga ja teistegi uutega. Käisin kassimajas ja valisin oma uueks kasshoolealuseks Neemo (Neemo ja Fanny lehed on samuti valmis! mine menüüribale-hoolealused-hanna-olevik-). Viimasena käisin oma armsa Hugoga jalutamas ja aedikus möllamas. Samuti sai poiss umbes kolmandikust oma uhkest kasukast lahti, sest ta ajab lihtsalt pööraselt oma karva! Lisaks tegin kohapeal ühe väikese klipi. Kvaliteeti sööb Youtube ikka ka jõhkralt, kui väheki saate, keerake mutrimärgilt kvaliteeti natuke kõrgemaks. Reedel, 02.05 õnnestus mul olla varjupaigas veelgi kauem ja seegi päev läks väga väga ruttu. Mäletan et jalutasin Repsu, Ricoga, möllasin aedikus Donna, Mõmmi ja Noraga. Samuti jalutasin Fannyt, tegelesin jällegi Hugoga.. Täna, 04.05. algas uute kutsikate ülekaemisega. Nimelt tõi Elfriide ilmale 6 imearmast kutsikat - 5 poissi ja ühe plika. Istusin natuke nende juures ning samal ajal kui Elfriide tittesid söötis andsin mina talle peo pealt süüa ja juua. Ta polnud hetkekski kuri kui mõne tite, kes löögile ei saanud ja seepärast niuksus, lähemale tõstsin, ta vaid lakkus mu kätt ja liputas saba. Ta on vapustav noor ema oma kutsikatele, sest kohe kui väikesel jalutuskäigul oma hädad ära sai tehtud tõmbas taastusravimaja poole - kutsikate juurde - tagasi. Lisaks käisin Hugoga jalutamas, aitasin vabatahtlik Markoga varjupaiga autot seest ja väljast pesta, käisin Neemot traksidega narrimas ja möllasin taas Donna ja Noraga aedikus - Mõmmi on praegu hoiukodus pere juures, kes teda väga endale tahab, kuid et Mõmmil pole 14 päeva veel täis ja vanal omanikul on õigus koerale järele tulla, siis loovutuslepingust on veel asi kaugel. Sellegipoolest on Mõmmil oma pelgliku loomu pärast kindlasti peres, inimeste keskel parem sotsialiseeruda. Samuti sõlmisin sõpruse uue isendiga varjupaigas - jahimehest peremehe surma tõttu varjupaika sattunud vene hagijas Gromm on hetkel veel suures segaduses, sest ta ei saa aru mis temast täpselt tahetakse, kus ta peremees on ja miks ei ole talle ühtegi tuttavat inimest, vaid ainult võõrad. Kui üleeile Gromm lõugas mu peale üsna otsustuskindlalt, siis täna läksin ma jultunult ta boksi sisse ja siis oli selge - tegemist on üliarmsa õnnetu koeraga, kellele tuleb kiiremas korras uus kodu leida. Loen juba päevi järgmise käiguni varjupaigas, sest sel nädalal on mul sünnipäev, mis vajab pidamist järgmisel nädalavahetusel ja siis juba jälle paar vinget eksamit, milleks tuleb kõvasti valmistuda.
Seniks aga jälgige meid Facebookis! Selle nädala loomad ilmuvad nagu tavaks saanud teisipäeval ja neljapäeval ning kui vahel toimub veel midagi märkimisväärset, siis kindlasti postitame seal ka seda. Hanna. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|