Ülikool! On kõige lihtsam vastus sellele küsimus, sest tõsimeeli kohusetunne pani meid mõlemat kodus eksamiteks õppima ning süütunne õppimise ees pitsitas ka siis kui mõned tunnid vahelduseks taas varjupaigas veetsime. Õnneks sai nüüd vähemalt minul kool peaaegu et läbi, mis tähendab alati rohkem varjupaiga aega, positused sagenevad ning meil on üks supermõte kuidas meie tegevust veel paremini jäädvustada ja teieni tuua. Sellest pikemalt siis kui otsa lahti saame. :) Piltide kaustadest on näha et üks 'suurem' käik oli meil Hettyga 12.05 kui sai korralik fotosessioon tehtud koos Tuusja ja Hugoga. Lisaks soovis Simona Hettyl ajud ära süüa: Eelmisel nädalavahetusel, 17 ja 18 mai olime Hettyga ka valves, mis tähendas et erilisi rännakuid ei saanud kumbki ette võtta, sest igal hetkel võis tulla väljakutse. Sellegipoolest tegelesin ma Hugoga, kes on tänaseks lihtsalt NII tubli ja kontaktne, et lasen ta rihmastamata boksist välja ja ta jookseb mulle järele. Teda ei huvita ei kõrvalboksi Hubert või territooriumil viibivad inimesed - teda huvitab ainult mina. Varjupaiga taga metsas jalutab ta samuti ilma rihmata, saabub kutsumise peale ja jälgib pidevalt kus ma olen ja ega ma taas talle vimkat ei viska ja teises suunas jookse. Mul on niiiii hea meel, et Hugo selline on! Temaga tegelemine on lust ja lillepidu (kui nüüd vaid ta metsiku kasuka 100% kammitud saaks). Jäime varjupaika ka pärast töötajate lahkumist, sest loomade paljususe tõttu on lihtsalt NII palju teha - kutsikaid nunnutada, kasse pildistada ja traksidega terroriseerida ning jalutada neid koeri kes päeval ei saanud. Mingil hetkel tuli väljakutse: Steffani pitsarestoranis on tuttpüti perekond, mis segab töötajaid ja kliente ning korvab paanikat. Keegi teine juhtumiga tegeleda ei soovi ja tungivalt palutakse meid sellega tegelema. CHALLENGE ACCEPTED! Pärast mõnesekundilist pihkuhirnumist tärkas meis mõlemis adrenaliinialge, võtsime enam-vähem kõik mis vaja võiks minna - transportboksist ja kahvast seemisnahksete kinnasteni. Meil polnud aimugi kuidas neid kinni püüda, aga see tegigi asja nii huvitavaks. Terve tee püsis ootusärevus. Kui olime kohale jõudnud selgus, et keegi oli juba kohal käinud, linnud karbiga kinni püüdnud ja minema toimetanud... Ausõna me olime nördinud, sest olime mõelnud autosõidu ajal juba nii palju teooriaid kuidas see olukord välja võiks näha ja lõppeda. Kokkuvõttes ja kaine inimese pilgu läbi läks ju ikkagi hästi, aga me oleks hea meelega seal ise käputanud. :) Pärnu Postimehest selgus hiljem, et tegu hoopis kosklaperega... Möödunud reede oli hullumeelne päev. Mõtlesin et võtan esimesena Hugo et jõuaks temaga tegeleda. Käisime siis varjupaiga taga 'metsas' rihmastamata jalutamas, Hetty oli ka. Hugo ei ole veel minu usaldust kuritarvitanud. Ta naaseb koheselt kui kutsun ja ma ei tohi ka laisaks kutsimisega/kiitmisega jääda. Vorst oli taas näpus ning iga juurde tulemise peale sai ta tükikese. Pärast võtsin ta meiega kaelarihmasid, trakse ja jalutusrihmasid sorteerima. Saime umbes viis minutit seal olla kui varjupaiga juhataja Mari meist kedagi kaasa kutsus väljakutsele Pärnu lähistele kus üks mees oma kassi kaikaga läbi peksnud oli. Läksin siis kaasa. Ees ootas väga jube vaatepilt. Mees oli purjus, tema ümber samasugused, konfliktsed inimesed. Kuidagi taris Mari ta oma 'korterisse' kus kiisu siis keset räpasust tugitoolis 'puhkas'. Kõik teised inimesed kes enne meid tiirutasid kadusid oma korteritesse 'peitu' sest tolle korteri inimesi üldiselt kardetakse. Jäi ainult naaber, kes meid välja kutsus ja kellest mul on siiamaani nii kahju, sest ilmselgelt terroriseeritakse teda kassiarmastamise pärast. Panime kiisu transportboksi, võtsime vastu 'kenad' tapmisähvardused ja tõmbasime kiiresti udu. Viisime kiisu kliinikusse, kus esmapilgul jäi veterinaarile silma vaid see et ta on pikka aega nälginud ning kannatanud veepuuduse all. Tehti valuvaigistav süst. Siis aga hakkas kass tegema imelikke häälitsusi ning veterinaar otsustas röntgeni teha. Sealt selgus, et kassil on umbes kolm nädalat tagasi olnud ulatuslik trauma, mille tagajärjel on vaagen nelja koha pealt katki, samuti selgroolüli vigastus ning füüsiliselt on võimatu kassil ise kakada, seega kõik mis ta söönud oli viimased kolm nädalat vedeles ta soolestikus ja oli ainuke põhjus miks kassil peale naha üldse midagi sisikonnas näis olevat. Olime nii vihased, kurvad ja nördinud. Kass ise oli kogu läbivaatuse vältel nii rahulik, nurrus ja nautis paisid, keris end läbivaatusruumis olevasse pessa kerra ja ootas.. Seekord ei midagi muud kui narkoosi ja eutanaasiasüsti, sest tollel noorel kassil poleks kunagi enam võimalik olnud ise endaga hakkama saada. Tuli võtta vastu otsus, mis vabastas Rootsu (kutsusime teda kliinikus nii) nendest kohutavatest piinadest. See oli nii kuradi (vabandust, aga ma lähen iga kord keema selle peale mõeldes) valus vaatepilt.. Pärast seda käisime veel Hettyga kolmes kohas. Ühest püüdsime kassipoja, teisest korjasime laiba ja kolmandast tõime imeilusa valget värvi kassi koos kolme umbes kahenädalase pojaga. Selline päev siis seekord. Kui tagasi jõudsime oli kell juba peaaegu viis ja aeg minna koju. Laupäeva hommikupooliku veetsime kirbuturul, kus müüsime varjupaiga nänni ja korjasime Norale fänne. :) Pühapäeval nunnutasime kutsikaid, käisime pikal-pikal kaugel väljakutsel ja vedelesime lõpuks lihtsalt Cramo kassitoa põrandal.. Järgmise postituseni! :)
Hanna.
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|