Aprilli alguses 2014 sai varjupaik väljakutse Varbla maakonda, Mõtsu külla. Leiuks osutus suuremat kasvu ja karmi olekuga koer, kelle ristisime varjupaigas Hubertiks. Ega ta alguses just eriti sümpaatne polnud, natuke selline järsk, väga energiline ja seepärast ei kutsunud ta ka külastajaid endaga jalutama. Varjupaiga rahva võttis ta muidugi omaks ning üks Pärnu varjupaiga loomade hooldajast osales temaga ka Luitejooks 2014 võistlusel. Maikuu viimastel päevadel saabus varjupaika noormees, kellele Hubert tohutult meeldima hakkas. 05.06.2014 tuli noormees et Hubert endale päriseks koju viia. Ka koerale plaan meeldis, seega kolitigi kokku. Ja kui me augustis Huberti omanikule helistasime ning küsisime kuidas tal läheb vastas, et imehästi, ta on väga hea koer. Pahanduste kohta anti vastuseks, et ikka teeb, aga ei midagi hullu. Kooselu sujub seega harmooniliselt. :) Soovime Hubertile ja tema perele pikki ilusaid aastaid ja äkki kuuleme temast kunagi veel!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Meilt küsitakse pidevalt, et kaua me varjupaigas koeri hoiame. Kui siis seletame, et 14 päeva ootavad püütud loomad vana omanikku ning siis hakkavad praktiliselt kõik neist uut kodu otsima vaadatakse meid ikka kahtlustava pilguga. Järgmine küsimus on tavaliselt, et kui kaua on kõige kauem teil koer kodu oodanud. Varem sain ma alati näiteks tuua inimeste vastu boksis tigeda ja muidu ka sõbrunemiseks aega varuva 8 aastat kodu oodanud Sämmi, et vaat kus.. Või 2 aastat sama asja teinud Sulli. Nüüd on aga neilgi oma kodud! Ja neile kaua kannatanud õnnelikele selle postituse pühendangi. Kui mina veidi üle kolme aasta tagasi varjupaigas käima hakkasin oli seal palju koeri, kes kohe minuga ei harjunud. Tegelikult oli mõni üksik kellega koheselt kontakti sain. Räägiti, et mõni olla seal olnud aasta, teisel juba kaugelt üle kahe, Sämmi oli selleks hetkeks umbes 5 ja peale olnud. Mäletan et tihti kui külastajatele ringkäiku tegin kostusid laused nii Sämmi kui teiste koheselt mittesõrbraliku aediku juures ''huvitav millal see ükskord kodu saab'' ja ''kes küll sellise koera omale koju viib''. Iga kord jäin isegi mõtlema, et tõesti.. Millal.. Aga samas ei mõelnud ma mitte kunagi et seda päeva ei tulegi. Õigesti tegin. Ühena esimestest pikaajalistest asukatest sai uue kodu selleks ajaks umbes 4 aastat varjupaigas olnud Haiti. Tema pere loobus temast kui ta oli umbes aastane, sest perre sündis laps. Seda ei teinud nad mitte oma lugu ära rääkides vaid sidudes Haiti suukorvile külge kirjakese. Haiti oli oma boksis võõraste vastu tõre. Üksikud said kohe talle pai teha. Haitiga hakkas tegelema vabatahtlik Marko ja kuigi ta seetõttu leebus ei muutnud ta võõrastega koheselt tolerantseks. Ja siis.. Ühel ilusal 2013 aasta varakevadisel päeval tuli inimene, kes ei kohkunud ära ka siis kui Haiti esimese raksuna tulevase omaniku peale boksist vabanes urrates hüppas. Too sama inimene pakkus Haitile mõni aeg hiljem imelise kodu. Täna on tema nimeks Kerry ja ta elab väga mõnusat elu, nädalapäevad tagasi saime tema uue elu kohta uut infot: Tere! Saadan Kerryst (endine Haiti) paar pilti, kus ta on minu tütrega. Tahan öelda, et nii head koera pole meil veel olnudki. Ei tea, kas see on sellest, et siiani on meil olnud ainult isased koerad, kelle hingeelu ja käitumine on natukene erinevad. Või sellest, et koer tunneb, et ta on leidnud endale kodu, kus ta on oodatud ja oskab selle eest tänulik olla. Või hoopis sellest, et ta ongi selline hea ja sõnakuulelik koer. Lühidalt öeldes: Kerry on väga sõnakuulelik ning kodu ja perekonda hoidev koer. Mis puutub tema veidi umbusklikku iseloomu, siis see on läinud aasta jooksul, mis ta meie juures on olnud, tunduvalt paremaks. Kodu kaitsjana hoiatab ta endiselt igat aeda sisenejat aga seejärel nuusutab nad korraks üle ja on väga rahul kui keegi ka temale tähelepanu pöörab. Liigselt ta külalisi ei tüüta ja see mulle tema juures just meeldibki. Oma perenaisele, minu emale, on ta ikka väga truu, kui ema õues liigub, siis ei jää ta sammugi temast maha, koon peab ikka kogu aeg (ka liikumise ajal) emal peos olema. Samas, kui meie ise eemal toimetame, siis kauaks ta meie juurde püsima ei jää, läheb ikka varsti maja juurde tagasi, sest seal on perenaine. Ka on saanud ta juba kasulik olla ühele pereemale, kellel kodus kasvab puudega laps ning kes seetõttu tegeleb tasapisi käsitööga – suur kotitäis Kerry talvekarva leidis kasutust. Bima, Hetty esimene vallutus varjupaigas, veetis samuti varjupaigas veidi alla kolme aasta. Tema omanik ei saanud teda elukohast ilmajäämise tõttu pidada. Truu Bima aga leidis võimalusi põgeneda, kuid omanik oli sunnitud ta alati tagasi tooma. Lõpuks harjus Bima varjupaigaga, kuid ega seegi lihtsalt läinud. Minuga harjumisega läks tal omajagu aega. Kui saabus Hetty, läks juba kiiremini. Bimaga sõbrunemine võis küll aega võtta, aga kui juba sõber olid, siis see sõprus ja truudus oli purunematu. Pärast kolme pikka talve ja samapaljusid suvesid tuli varjupaika inimene, kes viitsis Bima usalduse nimel vaeva näha. Tema jaoks oligi varjupaigas ainult üks koer keda ta soovis ja see oli just nimelt Bima. Pärast kuupikkust tutvumisperioodi viis ta Bima endaga igaveseks kaasa. Neil läheb siiani suurepäraselt. Bima käis mõned kuud tagasi varjupaigas vaktsineerimas. Nende suhtes kes olid talle varjupaiga ajast tuttavad näitas üles ülimat taaskohtumise rõõmu ja tänulikkust. Ta ei unusta enda jaoks tähtsat rolli mänginud inimesi kunagi. Järgmiseks koeraks, kes pidi varjupaigas veetma pikki kuid oli minu armas Cleidis. Temagi saatus sarnane kahele eelnevale. Koer otsustati kolimise tõttu varjupaika anda. Vaevalt kahe aastane Cleidis oli sügavas depressioonis. Vihkas kõike enda ümber, konutas kuudis ja tegi nagu teda ega maailma poleks olemas. Augustis 2011 sain mina Cleidise rihmaga pihku ja sealt algas kahe ja poole aasta pikkune sõprus. Cleidis sai varsti oma elurõõmu tagasi, näitas oma kõige paremat külge ja seda et tema ongi maailma parim koer. Seda arvamust pole minu jaoks ükski teine koer siiani ümberlükanud. Cleidis on ja jääb minu südamekoeraks isegi kui temast ei saanud kunagi minu isiklik koer vaid ühtede väga toredate inimeste oma, kes Cleidist väga väga armastavad ja hoiavad, täpselt nii nagu plika seda väärib. Järgmiseks probleemse oleku tõttu tõrjutud kojusaajaks oligi Sull. See maskuliinne, lõvimöirgeid imiteeriv koer, kes omade seas muutus maailma kõige leebemaks mõmmiks. Väljavaated uue kodu leidmiseks polnud ka tema puhul kiita, sest tegu ikkagi keskeas suure isase koeraga, kes esmakohtumisel lõrises kõigile hirmu nahka. Sull leiti 2012 aastal pärast mitmeid kõnesid Raeküla kandist Sulevi tänavalt ringi jooksmas. Enne Sullile kodupakkujate tekkimist hakkasid levima erinevad kuuldused Sämmi Soome kolimisest ja nii mõtlesimegi et ju siis Sull võtab Sämmilt tiitli üle ja jätkab pikka traditsiooni. Siis tulid varjupaika aga inimesed, kes olid palju lugenud Mäxi kohta ja tulidki teda vaatama kuid siis hoopis Sullist huvituma hakkasid. Õrnemale soole hakkas Sull koheselt pärast jalutuskäiku meeldima, meespool oli alguses kahtlev. Pärnust 40km kaugusel asuv kodu pani meid kahtlema kas nad täidavad oma lubadust tulla järgmisel päeval kindla otsusega. Olime elevil. Ja kui järgmine päev saabus, siis olidki Sulli inimesed platsis. Ilma pikema jututa pakiti Sull autosse ja sõlmiti leping millega Sull enam Varjupaikade MTÜ-le ei kuulu. See tunne oli nii hea! Sull klappis inimestega peaaegu et kohe ning veel järgmisel päeval saabus Sullilt, praeguse nimega Lärrylt kiri: Tere varjupaiga tädid ja tüdrukud. Kirjutan teile nüüd ise.Varjupaigas te mind klahvide taha ei lubanud, aga tegelikult oskasin ma juba ammu kirjutada. Olen nüüd oma uues kodus Abja-Paluojas ( jõudsin sildi pealt vaadata kui asulasse sisse sõitsin). Kõigepealt tutvustati mulle minu aeda, mis on nüüd minu oma. Vaatasin üle kõik puud ja põõsad,tegin oma märgid peale ja ....hakkasin muru sööma.Teate kui hea rohi siin on! Miks te mulle seda varjupaigas ette ei niitnud? Tegelikult on seda ise maast muidugi hoopis parem haarata.Siis näidati mulle maja seestpoolt.Noh,maja on maja,mis mul sinna eriti asja,aga üks asi oli täiesti ime.Saate aru, minu peremees läks maja eest uksest sisse ja ...tuli maja tagant teisest uksest välja!See oli minu jaoks täielik nõidus.Ma ei saanud alguses sellest midagi aru.Ja siis läks ta, kujutage ette, maja tagant sisse...ja tuli eest uuesti välja...ei ole võimalik!Aga ok, vast saan aja jooksul sellest trikist sotti. Pärast minu valduste tutvustust anti mulle süüa.Noh,normaalne söök oli, ei midagi erilist.Ja siis ma jõin...ja jõin...ägedalt hea vesi oli.Siis ma mängisin puupulgaga ja üldse jooksin aias vabalt ringi ning äkki hüüdis perenaine mind minu õige nimega.Varjupaigas te nimetasite mind Sulliks ja ma arvasin, et ega te ei pidanudki minu õiget nime teadma.Seepärast tegin näo, et see ongi mu nimi,aga tegelikult...tegelikult on mu nimi LÄRRI.Kui perenaine selle nimega mind kutsus, näitasin ma kohe, et see on minu õige nimi (noh,vähemalt ta kõlab samamoodi nagu minu varajasem nimi).Igatahes reageerisin ma sellele hoopis paremini kui Sullile. Aga öösel ma nutsin ja kartsin hirmsasti.Uus koht - arusaadav.Perenaine käis mind öösel mitu korda lohutamas.Aitas küll, sest lõpuks jäin ma oma kuuti magama.Hea uni oli. Praeguseks ma lõpetan.Panen homme ka paar esimest pilti minust teile teele. Tervitades, Lärri ( endine Sull) Ja mitte kuidagi ei suuda me ära unustada kaheksa väga pikka aastat varjupaigas konutanud koera Sämmit. Seda sama kelle puuri juures avaldati pidevalt arvamust et ega see siin hinge heidab ka. Kõigi selliste arvamusavalduste kiuste on Sämmil nüüd suuuuuuuuuuurepärane ja üliarmastav kodu! Lisan siia ka loo, mis levis Facebookis, Pärnu kodutute loomade varjupaiga fännilehel. Sämmi saabus varjupaika õrnas teismeeas koos kuudi ja ketiga. Kui tavaliselt ollakse selles vanuses ülepeakaela lustakad, siis Sämmi seevastu tige nagu tikker. Et katsed neljakäpalisega sõprust luua lõppesid laksuvate lõugade ja lõvimöiretega, rääkimata sellest, et sööki ja jooki tuli harjavarrega ette lükata, jõudsime peagi otsusele, et eutanaasia on erinevaid aspekte silmas pidades parim valik. Vahepeal oli aga Sämmi purustanud oma keti ning püüe teda ohjata ei kandnud vilja. Ükski adekvaatne inimene ei lase end lihtsalt vabatahtlikult pureda. Niisiis elas Sämmi vabalt varjupaigas- külastajate saabudes oli loomade hooldaja veevoolikuga pritsimisvalmis- ainult nii suutsime hoiduda ebameeldiatest intsidentidest. Otsus oli aga tehtud ning Sämmi jaoks ei olnud enam siinilmas kohta. Pärast kolme eutanaasiakatset, mis erinevatel seletamatutel põhjustel ebaõnnestusid, hakkasime nägema märki. Ehk pole veel aeg? Kas ka tema jaoks on kusagil keegi? Meie igapäevaelu osaks said tundidepikkused vagusi istumised keset varjupaigaplatsi lootuses, et ignoreerimistaktika paneb Sämmit meist huvituma. Pool aastajagu hiljem pistiski ta oma nina Jaana Aadamsoole, toonasele loomade hooldajale sülle. Sämmi usaldas meid! Ometigi möödusid kuud ning ükski koerasoovija ei peatunud Tema aediku ees, sest varjupaiga külastajad ei olnud andnud põhjust usalduseks. Valged välkuvad kihvad oli selge märguanne: „Hoia eemale!“ . Kui viimaks kena keskealine härra leidis, et just sellise keerulise taustaga koer sobib temale hoida ja koolitada, andis Sämmi käe komposteerimisega teada oma seisukohast. Kuudest said aastad .... Ühel päeval sattusid Pärnusse puhkama põhjanaabrid Sonja ja tema ema. Kui tundmatu härra nende juurde astus ja arusaamatul põhjusel soovitas Pärnu varjupaika pöörduda, laitsid naised mõtte maha, sest perre koera võtta ei planeeritud. Ometigi jäi naisi kummitama võõra tungiv palve. Kes see härra oli ja miks ta just need inimesed paljude teiste hulgast välja valis jääb spekulatsiooniks, ent tema soovitusest sai erakordne uus algus. Sonja ja tema ema kiindusid varjupaika, töötajatesse, vabatahtlikesse ning Sämmisse sedavõrd, et ettevõtlusega tegelev pere ei pidanud paljuks nädalavahetustel ikka ja jälle Pärnusse meile külla sõita. Sämmi aga tervitas daame esimesest päevast härrasmeheleliku sabaliputusega. Täna, pärast 8 aastat meie juures, sõitis Sämmi Soome pensionipõlve veetma. Hilisõhtul teatas Sonja, et kohale jõudes inspekteeris kogu majapidamsie üle ning potsatas keset kõige suuremat voodit. Saatus või juhus- jäägu see igaühe enda otsustada. Rõõmustame Sinuga Sämmi! Kuna Sämmi praegust pere võib lugeda varjupaiga heaks sõbraks ja toetajaks, siis saame pidevalt Sämmi käekäigu kohta ka uudiseid. Teame näiteks, et Sämmil oli treppidest kõndimisega alguses probleem, kuid siis laotas pere trepile tekid ja riided ning Sämmi taipas ruttu, et kui treppidega saab ühele poole, siis on kaks võimalust - kas mõnusale pikale jalutuskäigule või tuppa sooja!
Soojuse asjust oli samuti pere mures. Oli Sämmi ju alati varjupaigas õues elanud ja seetõttu olid nad veidi mures kuidas Sämmil toatemperatuuril meeldib. Ühe toa suutsid nad teha jahedama ning sisustasid selle Sämmile ära. Aga Sämmi ei veeda aega mitte seal, kuigi tal on oma isiklik voodi, vaid hoiab alati pere ligidusse ning kui neil on käinud külalisi siis tuleb Sämmi alati laua äärde, paneb pea perenaise sülle ja kuulab juttu pealt. Ta on tohutult lähedust otsivaks koeraks hakanud ning samuti harjunud uue olukorraga imetabaselt ruttu. Iga kord kui pere uusi pilte saadab või oma kontodele lisab on mul lihtsalt niii meeletult hea meel. Aasta varjupaigas ei ole veel nii totaalselt katastroofiline - seda veetsid meil näiteks ka imesõbralik Reede, kaunis Stella, väike vapper Härma ja õrnahingeline Tuusja. Pool aastat meil konutanud koeri on veelgi rohkem.. Need viis koera, keda täna tutvustasin lähevad ajalukku kui koerad, kes on meil veetnud vähemalt kaks aastat ja alles siis leidnud omale päris oma inimesed. Nad olid kõik omaette tegelased, suured hinged, aga mitte kiirelt usaldajad. Iga sellise tegelase kojuminek suurendab meie usku sellesse, et igaühe jaoks on kuskil keegi, sest päriselt ka on. Isegi siis kui lootusel pole enam väga põhjust, isegi siis kui päris paljud seda arvavad. Sellepärast, just nende hetkede pärast kui uue kodu leiavad nemad, meie Erilised on mõtet loota. On mõtet annetajate ja sponsorite toetusel katta mitme aasta elamiskulud. Kui meil ei oleks annetajaid ega sponsoreid, kes meid järjepidevalt toetavad ei oleks nende viie koera õnnelik lõpp olnud võimalik, sest omavalitsused katavad vaid loomade elamiskulud kahe nädala ulatuses ning organisatsioonil, millel kulub niigi uute loomade veterinaar-ja ülalpidamiskuludeks üüratud summad, poleks ilma välise toeta saanud puhtmajanduslikult juba lubada. But where there's a will there's a way. Ja kui see on tee, mille õnnelikku lõppu sa nii ootad, siis lihtsalt ei tohigi kunagi alla anda. Aitäh kõigile kes meil aitamise võimalikuks teevad! Iga annetus, iga lisatoetus omavalitsustelt, iga organisatsioon või ettevõte, kes on pakkunud abi nii ehitustöödel, asjade, raha, teenuse näol, iga kool, kes on korraldanud korjandusi ning iga väiksemgi hea soov mis on läinud meiepoole teele. See tuleb teile kõigile elus tagasi! Ja see aitab nii paljud loomad teha õnnelikuks. Aitäh! vabatahtlik Hanna Kui mõtlen ajale tagasi, siis jääb mulle tunne, et Mäx oleks olnud varjupaigas juba nii kaua, kuid ega see aasta ei olegi väga lühike aeg. Jääb arusaamatuks, miks ei ole selline imeline koer ikka veel leidnud seda õiget kodu, kus olla see õige koer. Tõsi ta on, et tal kõigil meil on omad kiiksud ning seda on ka Mäxsil, kuid need ei ole ju ületamatud.
Koer, kes kuuletub ime kiiresti peremehele, kes on suurepärane agility koer ning saab läbi laste, noore kui ka eakamatega ehk siis ei ole tal vahet, kes talle kaasalaseks parasjagu on, tal on lihtsalt tähtis,et temaga oleks inimene, kellel jagub piisavalt aega ja tähelepanu. Lisaks sobib talle ka suurepäraselt teiste koerte seltskond, teda ei häiri see absoluutselt, kui peres peaks mõni olemas olema või tulevikus plaanitakse mõni koer lisaks võtta. Ainult kassid tekitavad probleemi, sest nad on pisikesed ja kurruvad armsasti ning seetõttu hõivavad nad kogu inimese tähelepanu. See muudab Mäxi kadedaks ning tekitab kurbust. Nagu mainitud kuuletub Mäx super kiiresti. Selgeks õpitud käsklusteks on istu, lama, käppa, oota, siia, kohale. Suurim motivatsioon on maius, vahet ei ole milline, sest Mäx sööb absoluutselt kõike. Muidugi naudib ta ka mängimist, lemmikuteks mänguasjadeks on spetsiaalne nöör mida mõnuga sikutada või jalgpall mida kaugelt ära tuua ja mõnuga raputada. Mäx on suurepärane ka agilitys. Mis see siis täpsemalt tähendab? Mäx ületab tõkkeid, läbib tunneleid ja jookseb slaalomit ja palju muud. Trenne ta naudib, sest ta jumaldab tähelepanu ja erinevate ülesannete lahendamist. Tema silmad lähevad lausa põlema, kui tuleb taas uuele rajale minna, sest seal saab joosta, tõkkeid ületada ning kogu tähelepanu on temal. Mäxil ei ole vahet, kes teda parasjagu silitab ja kaisutab, kas laps või täiskasvanud, kui ta teab, et teda armastatakse ja temast hoolitakse, siis näitab ka tema hoolivust välja. Mäx jumaldab pikki matku, ujumist ja autosõite. Kui juba eemalt on tunda veekogu lähedust, läheb Mäx kõrvad kikki ja saba keerdu ning jalad hakkavad üha kiiremini sibama. Ujuda ta võiks lausa mitu tundi järjest, sest vees olemist ta naudib. Isegi kasuka pesemist ta nautis, seisis ja mõnules oma vahuse ning märja karva all. Kui auto uks peaks tema läheduses avanema, siis on tema esimene kes tähtsalt sinna sisse istub. Kogu sõidu aja jälgib ta liiklust ning istub rahulikult oma kohal, kui midagi huvitavat toimumas ei ole, siis heidab ta pikali ja naudib ratastel veeremist. Kevadel 2014 leidis Mäx endale kodu, kuid maja oli nagu maja ikka ning aed ka üpris tavaline, võib kindel olla, et kui Mäx piisavalt tähelepanu ei saa siis hakkab ta korraldama asju, mis kõigile meelt mööda ei ole. Nagu öeldud sai siis Mäxile ei meeldi kassid, lisaks ei meeldi talle ka kaelarihmad, ainu mis talle sobib on kett, mis on piisavalt lahedalt ta kaela ümber, veel ei meeldi talle ketis olemine. Mäx on seikleja ja naudib vabadust, kuid kui on piisavalt suur aed ja seal on piisavalt palju tegemist ning huvitav, siis ei ole tal sealt ka vajadus lahkuda. Meeleldi istuks Mäx oma kuudi katusel või mõnes muus kõrgemas kohas kust kõike jälgida ja erinevaid tähelepanekuid teha. Samas oskab ta olla väga viisakalt ka toas, ta arvestab ruumi suurusega ja leiab toa kõige mugavama koha, kus end pikali visata ja rahus mõnuleda. Ega Mäxsil vist ei olegi vahet, kus ta parasjagu on, kõige olulisem on see, et talle oluline inimene on temaga. Aasta on piisava aeg, et koera tundma õppida, kuid alati on asju mis jäävad n-ö saladuseks ja uuele omanikule avastamiseks. Kui sul või sinu perel on aega, tahtmist ja võimalust Mäxsile kodu pakkuda, siis tule temaga tutvuma. Tegemist on üli aruka ja siira koeraga. Kui tekkis veel küsimusi millele sooviksite vastuseid enne kui soovite Mäxsile külla tulla, siis võib julgelt meie postkasti kirjutada. Siiralt palun ka Mäxi lugu jagada, sest siis on palju suurem tõenäosus, et seda lugu loeb pere, kes ootab enda ellu just Mäxi. Kohtumiseni! Minu neli hoolealust Mäx, Beton, Rebella ja Pätu on kõik arenenud järjest tublimateks ja sõnakuulelikumateks. Kuna aega jääb järjest vähemaks, mida varjukas veeta saab, siis otsustasin ühel päeval, et võtan oma laheda kolmiku, Rebella, Mäx ja Beton, ning viin nad kõik koos jalutama, kahjuks ei saandu Pätu meiega liituda. Jalutuskäik oli pikka, peaaegu 6km. Mõelda ju võiks, et ei olegi midagi erilist, kuid kui kolm rahmeldist vöö küljes sahkerdab, siis lõpuks ikka väsitab kogu retk päris korralikult ära. (Mäx, Beton, Rebella) Minu kõge suuremaks ja meeldivamaks üllatuseks oli see, et Beton ja Mäx saavad omavahel täiesti ilusasti läbi. Mõlemad on ju siiski uhked isased ja loogiliselt võiks järeldada, et mõlemad tahavad võimutseda, kuid ei. Mõlema eesmärgiks oli tempot tõsta ja mind nii kiiresti edasi liikuma sundida kui võimalik ehk siis hoopis hea koostöö. :D Selles lustakas kolmikus oli kõige rahumeelsem Rebella, kuid kui tuju tuli siis võttis tuurid üles ja kepsutas poistest mööda ning kutsus mängima. Esimesel päeval läks kogu retk väga ilusasti, teel ei tulnud keegi vastu ja koerad kuulasid tublisti sõna. Teisel päeval tuli meile üks koer vastu. Hirm oli päris suur, sest vastutuleval koeral ei olnud ka saatjat ja keha hoiak oli tal päris ähvardav. Kuid õnneks ta vist kartis mind, sest kui Beton otsustas ta peale urisema hakata ja mina range häälega, jätta!, hõikasin siis tõmbas ka võõras tagasi ja jäi meid eemalt lihtsalt vaatama. Teisel päeval otsustasin ka raja natuke uuemaks ja pikemaks teha ning kogu lugu lõppes sellega, et eksisime ära. Algul tundus see lausa uskumatuna, et Pärnu linnas suuda eksida, kui nii see tõesti juhtus. Järsku seisin kolme koeraga pisikese tee lõpus ja kraav kohe nina ees. Kraavi polnud mõtet ka ületada, kuna sealt ei läinud teed edasi, mööda kõrval olevat käänulist teed jõudsime mingi tehase territooriumile, mida ümbritsesid keelumärgid ja muud hoiatavad sildid, kuid kuna eemalt paistis tee, kus liiklevad inimesed ja autod siis otsustasi arusaamatu näo pähe teha ja tähtsalt sealt läbi tatsata. Õnneks ei tulnud ka keegi midagi ütlema. Mäxiga käime me aktiivselt veel ka agility trennis, kus läheb meil väga hästi. Tundub, et Mäx lausa naudib trenne. Iga kord läheb meil järjest paremini ja teeme tublisid edusamme. Betoniga harjutame tublisti kuulekust ja harjutame teda taas meesterahvaid usaldama. Ka Beton teeb edusamme, sest aeg on näidanud, kui nädalas ikka korra temaga meesterahvas tegeleb, siis harjub ta tema seltskonnaga ja suudab teda taas usaldad. Kuna Sull läks uhkelt koju siis kolis Rebella tema boksi. Paistab, et tal seal täitsa meeldib ning vahetevahel ei raatsi ta sealt väljagi tulla. Kuna Rebella oli peale varjupaika loovutamist väga suures šhokis ja masenduses, siis läheb tal aega, et uusi inimesi usaldama hakata. Tuttavate inimestesse kiindub ta väga kiiresti ja suhtub neisse hoolivalt, kuid võõraste peale kipub ta korralikult haukuma. Kogu selle haukumise taga ei ole absoluutselt kurjust vaid hoopis hirm, et äkki tuleb taas inimene, kes temast paari aasta pärast loobuda tahab ja haukumisega ta seda kõike üritabki vältida. Suur Pätu on saanud ka vahepeal endale sõbranna, kellega koos jooksuaedikus möllata, selleks on muidugi lustlik Simona. Ainus mure on see, et Pätu on meeletult uhke ja kade. Nimelt kui ta leiab enda jaoks meeletult laheda mänguasja siis ta jookseb ja kekutab, kuid kellegagi ta seda jagada ei soovi. Ka Simona sai ükspäev ähvardava haukumise osaliseks, kuna tüdruk otsustas Pätult piiksuva kondi ära näpata. Õnneks lõppes kõik hästi ja Pätu sa oma piiksu tagasi ning rahunes ruttu maha ja suur skandaali ei korraldanud. Ka Pätuga õpime kuulekust ja üritame saada kontakti. Hetkel on seis selline, et kui Pätu viitsib siis võib ta ju minu heameeleks mu käsklustele kuuletuda, kuid parema meelega ajaks ta palli taga ja piiksutaks oma mänguasju. Kuid käskluse peale ta oskab juba istuda ja ka käppa annab ta päris hea meelega. Mõnusat lehtedes sahistamist Teile kõigile ning järgmise korrani!
Hetty Ilmselt te kõik mäletate seda üli armast Norat, kes sattus varjupaika koos Mõmmi ja Friidaga. Nora oli varjupaigas tõeline südamete võitja, kellele ta oma pilgu viskas oli koheselt võlutud. Nora käitus alati väga rahulikult ja oli suureks kaaslaseks erinevatel üritustel. Kuid peale natukest ootamist üks imetore pere ja Nora leidsid üksteist. Kodus ootas Norat paljud teised loomad ning vahva seltsiline noor kutsikas. Pere on Noraga väga rahul ja ei kujutaks enam elu ilma temata ettegi.
Noral läheb suurepäraselt! Tere! Mina olen Lii ja elan Pärnu kodutute loomade varjupaigas. Hetkel olen ma kurb ja vihane ja nii üksik, et tahaks ulguda - KÕIK minu vanad kaaslased on läinud koju! Mõned päevad tagasi läks Sull, kes 2 aastat siin sitsis. Ega ta suurem asi kaaslane polnud, ta pole isegi mu sõbralistis, aga isegi kui 2 aastat on sul kirbud olnud ja äkki enam ei ole, siis ikka hommikuti ärgates uurid korra üle, et kas tõesti -tõesti? Sull läks koju saades nii uhkeks, enam ei kõlvanud vana nimi ka, võttis uue ja peenema, nüüd on Lärry. Igrekiga. OMG! Ja need imalad kirjad kodust- ewwwwww! Ikka diivanitest ja tugitoolidest ja hellitavast pererahvast. Ma ei usu eales, et Sull ise kirja kirjutas, varjukas ei osanud ta isegi kolme sõna lauseks seada. Ja nüüd uhkustab, et saab nutitelefoni- ta vaeseke ei tea vist, et see ei kõlba süüa!
Või võta meie Mäx- arvab, et on suur telestaar ja heietab ööde kaupa oma mälestusti nagu Eve Kivi! Ise käis vahepeal korra kodus ja murdis naabri jänese maha- sellistest kriminaalidest saavad meil staarid! Staarjänesemurdja, ma ütlen. Aga kõige veidrama üllatuse tegi Sämmi- 8 pikka aastat istus varjukas ja nüüd läks Soome! Kujutate ette, jah? Oleks ta siis noor tugev mees, et läheb ehitustöödele, aga ta on ju penskar! Mina olen kuulnud, et soome pensionärid kolivad Eestisse, siin on odavam elu, aga Sämmi pole kunagi kõige kirkam kriit karbis olnud. Eks see varsti ole näha, kui suured pudrumäed ja sügavad piimajõed sealpool lahte on. Staarpensionär. Neid düüde, kes siia tulnud ja läinud, on aastate jooksul olnud palju, kõiki nimesid ei mäletagi enam. Mõni libedam vend saab kohe järgmisel päeval koju! Kõlab diskrimineerivalt, kas pole? Teeb natuke kadedaks, ei saa salata. Ja kurvaks. Varjukas veedetud aastate jooksul olen ära õppinud nii inglise kui soome keele, aga veel pole minu kõrvu kostunud maagiline kutse „let´s go home” või „menemme kotiin”. Vahel tundub mulle, et ma pean igaveseks siia jääma. Eriti kui kuulen Lennat kurva häälega laulmas „Mina jään”, no täpselt minu elust laulab. Teinekord jälle tekib minus lootus ; äkki-tõesti-keegi-kunagi ? Äkki selleks jõuluks? Sounds like plan, ha? Aastad on minult maha pesnud uhkuse ja ma ei unista enam fäänsist vanalinnakorterist, mulle piisab ka oma väikesest majast ja aiast. Ausalt, seal majas võib elada ka 2 peremeest või 2 perenaist, ma olen tolerantne. Aga koju tahaks küll… Mitte nii teie Lii. Muska on koer kes saabus varjupaika olles tõsiselt hirmul ja väga pelglik. Ta usaldas väga väheseid ja iga kiirem liigutus hirmutas teda. Oma boksist sai teda meelitada õue vaid tema lemmikmänguasjaga. Kõigest hoolimata leidus siiski perekond, kes oli Muskast väga huvitatud ja soovisid just teda enda pereliikmeks. (Muska uues kodus) Muska perenaisega suheldes julgustas ta kõiki võtma varjupaigas koeri. Alguses võib olla tõsiselt raske, kuid kui lõpuks koer sind usaldama hakkab on tulemus palju-palju magusam kui muidu oleks. Ka neil oli alguses väga raske. Kui kogu pere õues tegutses oli Muska hirmunult kuudis ja keeldus sealt välja tulemast. Kuid nüüd on Muska nende jaoks ideaalne koer nad jumaldavad teda ja ka vastupidi. Muskal on suur aed kus joosta ja ringi toimetada ning nagu videos näha võib käib ka tal külas lustlikke sõpru. Perenaisel ei jagunud sõnu kiitmaks kui hea koera nad endale leidnud oli ning sellist siirast rõõmu oli suurepäraselt hea kuulda ning tegi südame tugevalt soojaks. Pere saatis meile Mskast pilte ja armsad videod! Head vaatamist!!! Muska sõbraga! Muska palliga! Suured tänud Muska perele, et andsid arglikule koerale võimaluse end tõestada!
Hetty Beton on varjupaiga üks huvitavamaid kujusid just tema erilise loo pärast. Beton saabus varjupaika olles kuri ja agressiivne. Ta ei lubanud mitte kellelgi enda boksi sisendea ligi kaks kuud. Nii oli hooldajatel välja mõeldud eri süsteemid, kuidas tema boksi korras hoida, küll varuti sinna redelid, pikad rehad ja mida kõike veel. Kõigil hakkas juba lootus kaduma, kuna ei olnud märgata mitte ühtegi edusammu. Beton lihtsalt oli, kuna mitte keegi ei saanud talle ligi ja nii ta seal siis ootas. Tal ei olnud päris pikalt isegi nime, kuna keegi ei suutnud ega soovinud talle nime välja mõelda, sest lootust enam ei olnud. Nii siis kutsuti teda omavahel „viimane betoon“ (kuna ta asus viimases betoonpõrandaga boksis) ja „kuripaha“ (kuna ta oli tõsiselt agressiivne). Saabus päev, mis oleks pidanud olema Betoni viimane päev, kuna nii pikk aeg oli möödas ja mitte ühtegi edusammu ei olnud pea kahe kuu jooksul toimunud. Sellel päeval juhtus midagi imelikku, Beton ei uinunud ja kepsutas rahumeeli edasi. Möödus veel paar nädalat ja juba ta liputas tuttavatele saba. Kogu selle aja jooksul oli keegi korra päevas käinud tema boksi lähedal istumas või talle konservi jaganud ning alles nüüd lõpuks muutus midagi. Veel nädal ja talle sai kaelarihma kaela panna ning esimesele jalutuskäigule minna. Mäletan selgelt seda hirmu, mis valitses mu sees kui lähenesin tema boksile, et talle konservi pakkuda. Esimese lihatüki ma viskasin talle, kuna ei julgenud kätt talle väga lähedale panna, teine tükk läks kiirelt sõrmedevahelt ja kolmas juba peopesalt. Mõistsin, et tegelikult ei ole see armas pruunikas-beež koer sugugi kuri vaid hoopis hirmul. Üritasin talle ka pai teha, samalajal kui ta konservi vastu võttis, kuid alguses kartis ta mu kätt jubedalt. (Pilt, kui me esimest korda jalutama läksime) See on uskumatu lugu, mis tekitab alati külmavärinaid. Kuid miks Beton siis nii käitus? Teda vaadates oli koheselt aru saada, et tegemist on väga hirmul noore ja väärkoheldud koeraga. Ta pelgeb siiani äkilisi liigutusi, reha ning mehi... Täna on Beton meeletult sõbralik, mänguhimuline ja lähedust otsiv koer. Ta saab suurepäraselt läbi teiste koertega ja naistega ning ka laste vastu ei ole tal midagi. Vahel võib juhtuda, et mõni meesterahvas talle siiski ei meeldi ja oma pahameelt näitab ta välja just tugeva haukumisega, kuid hammustanud ei ole ta kedagi. (Nüüdseks on Beton ülimalt sõbralik, mänguhimuline ja rõõmu täis koerapoiss) Betoni lugu on üks paljudest, mis näitab, et eutanaasia ei ole mitte kellelegi kerge otsus ja seda ei teha läbi mõtlemata ja nii-öelda ülejala. Kui isegi lootus on kadunud tasub siiski proovida, sest kunagi ei tea, kui kaua võtab mõnel koeral traumast taastumine aega. Beton otsib kodu, kus ta saab oma noort elu veel täiel rinnal elada ja kutsikapõlves kaotatud aeg tagasi teha. Otsime Betonile üheskoos hea kodu! On aeg jutustada taas üks edukas uue kodu leidnud looma lugu. Seekord jällegi kassist. Lattet mäletan ma ülihästi. Sest tema kuulus jälle nende asotsiaalsete sekka. Leiti ta küll vaevalt neljakuusena novembris 2013, kuid oi metsikuks oli see kassipoeg saanud juba kasvada. Tema ei tulnud teistele kassipoegadele kohaselt kunagi inimest uudistama. Latte passis kurja näoga pingi all. Siis tekkis aga mitte nii vahva olukord ja Lattel avastati seenhaigus. Haiguse leviku tõkestamiseks pandi ta kõigist eraldi Taastusravimajja, üksikusse tuppa. Seda maja aga külastasid vaid hooldajad ja meie Hettyga, seda ka ülima ettevaatlikuse ja pideva desinfitseerimise korral. Alguses oli Latte ikka nagu ta oli, varjas end kuhu võimalik. Järgmisel nädalal kui ma läksin ei tundnud ma seda kassi aga äragi. Latte kränus kohe kui taastusravimaja uks käis, ronis mööda püksisääri üles, hõõrus end vastu mind, nurrus, ronis sülle ja kohe kui ära hakkasin minema ta lihtsalt ei tahtnud lasta. Üksindusteraapia oli taas toiminud! Isegi kui see polnud põhiline eesmärk sai Lattest sõbralik kass. Ta ei olnud küll pärast tervenemist kõige esiletükkivam kassipoegade seas, aga siiski said talle nüüd ikkagi kõik pai teha. Ka tema uus perenaine, kellele Latte hinge pugeda suutis. Ja nüüd elavadki Latte ja tema pere üheskoos õnnelikku elu. Pelglikust ja sisisevast kauni karvkattega kiisupojast on saanud kuninglik ja julge suurepärane kass. Pere kiidab Lattet ja vähemalt piltidelt tundub Lattegi õnnelik. Kõike kõike paremat vaprale Lattele ja tema vägevale uuele perele!
vabatahtlik Hanna ...on minu uus väljamõeldud termin, mis tähistab neid kodusid kust meie poolt loovutatud koerad jällegi tagasi tulevad erinevatel põhjustel. Kui on tõesti arusaadav põhjus ja olukord, millest ei ole muudmoodi võimalik üle saada kui looma tagastamisega, siis loomulikult võtame asja meiegi mõistlikult, peaasi et koer päris ripakile ei jääks ja saaks jälle uue võimaluse, aga natuke tahaks sellel teemal ikkagi arutleda.
Selleks ajendas mind kõige rohkem vast Simona lugu. Simona lühike, vaevalt aasta kestnud elu pole siiamaani väga lõbus olnud. Seitsmekuusena toodi ta meile nädalaks hoiule, kuid talle ei tuldud kunagi enam järele. Ei aidanud telefonikõned ega meilid.. Keegi ei vastanud. Hakkasime talle uut kodu otsima ja juulis 2014, umbes poolteist kuud pärast seda kui ta varjupaigale jäi see tekkiski.. Kõik läks hästi ruttu. Kuigi väga pikalt ei tutvutud, siis Simonale pere meeldis ja perele Simona ka. Andsin veel ühele pereliikmele nippe kuidas sellist noort koera koolitada.. Simona noor uljaspea hakkas aga kodus trikitama ja kuigi esimesed nädalad möödusid rahus pani Simona üsna pea kodust plehku. Kätte ta igal juhul saadi ja rahuneti uuesti maha. Koos varjupaiga toega steriliseeriti Simona ka ära, et tõmmata ka selles osas Simona tungi tuuridele minemast. Augusti lõpus sai varjupaik väljakutse ning ''saagiks'' osutus Simona. Pere helistas ja otsis samuti koera, kuid tagasisoovi asemel teatasid et neil pole enam soovi teda pidada. Polevat aega.. Oh jah. Oleks ju võinud varem selle peale mõelda.. Loomade loovutamine varjupaiga poolt on kahe otsaga asi. Ühelt poolt soovime et koer saaks võimalikult hea pere ehk see nõuab perelt uurimist ja puurimist, mille peale osad inimesed sageli tunnevad end rünnatuna/solvatuna, justkui me tungiks nende ellu ja on loobutud loomavõtust (aga samas kui tõsiselt on kergelt loobumise korral loomavõtt läbi üldsegi mõeldud?), teisalt ei saa me endale ülimat pirtsutamist lubada, sest muidu loovutaksime kordades vähem loomi. Kehtib nii seisukoht et kodus on loomal ikka parem kui varjupaigas, aga samas kehtib ka see, et iga kodu pole loomale hea. Loomulikult on vähem neid kodusid, kes loobuvad loomast kui koer kipub üle aia hüppama, midagi ära närima või üldse olema natuke teine kui tundus, kuid neid ikkagi on täiesti arvestatav kogus. Ja iga tagasitoodud koera seisukohast vaadatuna see panebki mu ärrituma, sest miks ei mõtle inimesed siis kui neil veel koera pole? Seda kas neil on aega, kas neil on majanduslikult võimalik, kas neil on füüsiliselt jõudu, kas nende aed kannatab või kui sealt peakski olema võimalik plehku panna, siis kas parandamine tuleb ka ikka kõne alla... Koer on mingis mõttes kohustus vähemalt kümneks-viieteistkümneks aastaks. Sõltub muidugi koera vanusest. Me ei eeldagi igal inimesel on taskus viisaastaku plaan kui ta meilt koera võtma tuleb, aga me soovime, et iga inimene oleks vähemalt nii palju ette mõelnud kui võimalik ning oleks piisavalt koerale pühendunud, et probleeme nende tekkimisel lahendada. Lisaks ei lõppe varjupaiga ja loomavõtja koostöö kohe kui loovutusleping on kirjutatud - varjupaik on alati oma nõu ja jõuga abiks kui peaks olema käitumisprobleeme või tõesti äkkolukord, mis näib väljapääsematuna (vaata Rexi fond). Aga vahel lihtsalt kohtad inimesi, kes räägivad varjupaigas uinutavat mesijuttu. Nii juhtus näiteks ühe varjupaigas olnud koera Peetri ehk Petsiga. Tuli ta ühest kodust, mis küll otseselt ei väärkohelnud teda, aga ei hoolitsenud tema eest - koer hulkus pidevalt ringi ning kuigi ta oli varjupaigas kõigi lemmik - külastajate, töötajate ja vabatahtlike oma, siis oma kodu ootas ta ikka mitmeid kordi. Kui üks inimene helistas, kes väitis et tal on olnud mitmeid koeri hoiukodus ja hetkel ka kassid ning et ta väga Petsut soovib, siis pärast mõningat rääkimist ei tekkinud meil uue omaniku osas mingeid kahtlusi. Andsime kaasa Petsi lemmikmänguasjagi. Petsu loovutasime tõesti südamerahuga. Kolm päeva hiljem oli Pets juba Tartu koduta loomade varjupaigas. Verivärske omanik viis ta sinna kuna ta olevat kasse taga ajanud. Meie ei saanud Petsu kohta teada mitte uuelt omanikult vaid just Tartu varjupaigast. Loomulikult tõime Petsi tagasi. Läks jälle mööda mitu kuud kuni tekkis uus pere. Samuti vahvad, käisid Petsiga kordi ja kordi jalutamas ning viisid siis kaasa. Mõne kuu pärast pidid nemadki Petsist loobuma. Neil oli endalgi kahju, aga hulkur Pets ei püsinud nende kodus.. Jällllle pikk ootamine kuniks tekkis pere, kelle juures Petsile siiamaani väga meeldib. Seda juba umbes aastajagu. Loodame et nii ka jääb. Mõelge kui palju Petsi väntsutati.. Samuti pole Simona elu olnud harmooniline. Ja ikka kõik ootavad neilt, niigi läbielanud koertelt, et nad on esimesest minutist ideaalsed. Kuigi selliseid lood on hetkel pigem erandiks kui reegliks, siis et seda ei juhtuks ei pea meie peale pahandama kui soovime teada kas oleksite nõus koeraga kuulekuskoolitusel käima või kui suurel territooriumil koer elama hakkab.. Me lihtsalt soovime oma hoolealustele parimat, mitte pseudokodu. Paraku alati ei tule see esimesel korral välja. vabatahtlik Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|