Tere! Mina olen Lii ja elan Pärnu kodutute loomade varjupaigas. Hetkel olen ma kurb ja vihane ja nii üksik, et tahaks ulguda - KÕIK minu vanad kaaslased on läinud koju! Mõned päevad tagasi läks Sull, kes 2 aastat siin sitsis. Ega ta suurem asi kaaslane polnud, ta pole isegi mu sõbralistis, aga isegi kui 2 aastat on sul kirbud olnud ja äkki enam ei ole, siis ikka hommikuti ärgates uurid korra üle, et kas tõesti -tõesti? Sull läks koju saades nii uhkeks, enam ei kõlvanud vana nimi ka, võttis uue ja peenema, nüüd on Lärry. Igrekiga. OMG! Ja need imalad kirjad kodust- ewwwwww! Ikka diivanitest ja tugitoolidest ja hellitavast pererahvast. Ma ei usu eales, et Sull ise kirja kirjutas, varjukas ei osanud ta isegi kolme sõna lauseks seada. Ja nüüd uhkustab, et saab nutitelefoni- ta vaeseke ei tea vist, et see ei kõlba süüa!
Või võta meie Mäx- arvab, et on suur telestaar ja heietab ööde kaupa oma mälestusti nagu Eve Kivi! Ise käis vahepeal korra kodus ja murdis naabri jänese maha- sellistest kriminaalidest saavad meil staarid! Staarjänesemurdja, ma ütlen. Aga kõige veidrama üllatuse tegi Sämmi- 8 pikka aastat istus varjukas ja nüüd läks Soome! Kujutate ette, jah? Oleks ta siis noor tugev mees, et läheb ehitustöödele, aga ta on ju penskar! Mina olen kuulnud, et soome pensionärid kolivad Eestisse, siin on odavam elu, aga Sämmi pole kunagi kõige kirkam kriit karbis olnud. Eks see varsti ole näha, kui suured pudrumäed ja sügavad piimajõed sealpool lahte on. Staarpensionär. Neid düüde, kes siia tulnud ja läinud, on aastate jooksul olnud palju, kõiki nimesid ei mäletagi enam. Mõni libedam vend saab kohe järgmisel päeval koju! Kõlab diskrimineerivalt, kas pole? Teeb natuke kadedaks, ei saa salata. Ja kurvaks. Varjukas veedetud aastate jooksul olen ära õppinud nii inglise kui soome keele, aga veel pole minu kõrvu kostunud maagiline kutse „let´s go home” või „menemme kotiin”. Vahel tundub mulle, et ma pean igaveseks siia jääma. Eriti kui kuulen Lennat kurva häälega laulmas „Mina jään”, no täpselt minu elust laulab. Teinekord jälle tekib minus lootus ; äkki-tõesti-keegi-kunagi ? Äkki selleks jõuluks? Sounds like plan, ha? Aastad on minult maha pesnud uhkuse ja ma ei unista enam fäänsist vanalinnakorterist, mulle piisab ka oma väikesest majast ja aiast. Ausalt, seal majas võib elada ka 2 peremeest või 2 perenaist, ma olen tolerantne. Aga koju tahaks küll… Mitte nii teie Lii.
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|