Alles mõni aeg tagasi postitasin blogisse minu üpris pikaaegse hoolealuse Emma loo kuidas ta sattus varjupaika ja sealt uuesti ära, uude koju. Kuid mainisin ka siis ja mainin ka praegu, et Emma ei saabunud meile üksi. Saabus hoopis kahe paarinädalase kutsikaga, kellest üks oligi tänase päeva kangelane: Debby. Debby ei jõudnud eriti tunda elu pahupoolt. Kui, siis tõesti need paar esimest elunädalat, sest varjupaigas elas ta kõik oma päevad ema Emmaga koos varjupaiga rahulikus ja soojas taastusravimajas. Ja mida ühele kutsikale rohkem eluks vaja ongi: peaasi ikka et oma ema, kes saaks süüa-juua, et kutsikas saaks tema kaudu süüa-juua ning soe ulualune. Pooleteise kuustena tuterdasid õde ja vend juba jooksuaedikus kenasti ringi. Tervis oli mõlemal tugev ning ei läinud kaua enne kui mõlemad kutsikad broneeritud said. Debby vennake sai varem koju, plika jäi oma pere ootama, kuid päevadest venisid nädaad ja kutsikas otsustati loovutada uude perre. Emma oli alati kutsikate läheduses - ta ei armastanud neist eraldi olla ja kui päevaajal kutsikad veidi eemal olevasse madalasse kutsikaaedikusse viisime leidis Emma alati võimaluse oma aedikust välja murda ning kalpsas kiirelt üle madala tara oma junsude juurde. Samuti jäi ta oma viimast kutsikat Debbyt alguses väga igatsema ja nagu pere kirjast aru sain, siis on ka Debby väga kaitsev oma kodu ja pereliikmete suhtes. Suve lõpul võtsin aga Debby perega ühendust et tagasisidet saada. Siin on armas kiri. ''Debby, tuli meie perre väikese kutsikana eelmise aasta jõulude ajal.Kui varjupaigas teda nägime, sulasid meie südamed hetkega. Kuid oh häda, ta oli broneeritud. Hoidsime pea nädala pöialt, et me ta endale ikka saaks. Ja nii see läks, jõuluime sündis! Debby kasvas hetkedega ja õppis armastama igat pereliiget, isegi eelnevalt varjupaigast meie juurde kolinud kass Mikit. Kuigi esimesed õppetunnid olid päris valusad, said neist sõbrad. Peamiselt ka ainuke kassist sõber. Teisi kasse Debby ei armasta. Kuid Debby on väga peret hoidev koer. Tõeline karjajuht, kes on iga hinna eest nõus kasvõi viimase karva oma seljast viskama, kui keegi tema pere pisematele läheneb. Samuti on ta alati ootel, kui keegi koju tuleb..Oh seda siirast rõõmu ja niuksumist,kui keegi töölt koju tuleb. Aga eks tal ole ka oma krutskid varuks. Väike kutsika meelsus on talle siiski külge jäänud.. Alatihti leiame me oma saapad ja kingad hoopis kuskilt heinamaalt, kui hästi läheb. :) Samas ta mõistab,kui on pahandust teinud. Räägid temaga ja ta vaatab sulle oma sügavate silmadega otsa ja pakub lepituseks käppa..justkui lubades, et ma TÄNA rohkem nii ei tee. Selline ta meil siis on. Veidi isepäine,kuid jäägitult armastav.'' Pildid Debbyst päris oma kodust:Saadame vahvale perele soovid kõige heaga ning täname otsuse eest võtta loom varjupaigast ja pakkuda talle imehea kodu!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Tõsi ta on, et nüüd on Beton minu endine hoolealune, kuid mälestused jäävad temast ikka. Kuna viimasel ajal on väga aktuaalne eutanaasia teema ning oleme saanud küllalt palju kriitikat, et kui kergekäeliselt me seda teeme ja vaesed loomad, kes meiega kokku puutuma peavad... jah, igal inimesel on oma arvamus ei viitsi ega tahagi seda ümber lükkama hakata. Meie, vabatahtlikud, usume igasse looma, ka agressiivsesse, ja loodame lõpuni, et ta muutub ning õpib taas inimesi usaldama. Mul tekivad veel siiani külmavärinad, kui mõtlen meie Betoni saabumisele. Ta oli imeilus, esimene kord kui ma teda nägin, siis ma vist armusin. Ta silmades oli nii palju sügavust ja jõudu, temast oli raske lihtsalt mööduda. Ma astusin sammukese lähemeale ning koera karvad läksid turri, ta haukus meeletult ning oli valmis mind ründama, kui ma veel lähemale peaksin tulema. Seekord ma taandusin. Kuid teadsin, et nii ma seda asja ei jäta. Olin sel hetkel juba üliõpilane ning igapäevaselt varjupaika külastada ei saanud ning nii pidingi leppima nädalavahetustega, harva ka reedetega, mil seal olla sain. Möödusid päevad, nädalad ning kokku sai sellest juba terve kuu. Oli märgata, et koer, kellel polnud isegi veel nime, ei leebunud üldse. See oli kurb otsus, kuid kuna oma agressiivsusega suutis ta teha täielikuks põrguks oma aediku koristamise ning puhta joogivee ja söögi vahetuse. See oli esimene kord, kui koera aediku kõrvale toodi redel, et siis sedamoodi aedikut korras hoida. Koomiline, kuid siiski ääretult tõsine situatsioon. Kuidas saab olla ligi aastane koer nii kuri, karta paaniliselt toikaid ja reha. Karta hullupööra mehi ja peljata ka naisi rääkimata lastest. Kuidas on see võimalik nii ilusa ja noore koera puhul? Kõigil hakkas lootus kaduma ja arvati, et võib-olla tuleks langetada viimane otsus, ehk saab siis tema pisike koerahing rahu, puhata ning ta ei pea enam kartma, et keegi lihtsalt tuleb ja lööb teda, ta ei pea enam muretsema jubedate inimeste pärast. Ta saab lihtsalt olla üleval taevas, seal kõrgel, rahus... eemal kõiges kurjast. Kuna protseduur algab looma rahulikust magamapanekust, siis sai ka seekord koer hommikusöögiga oma uinuti kätte, aeg möödus ja oli aeg magav koer protseduuride tuppa viia. Oh imet... See tegelane jooksis oma aedikus ikka veel, kiiremini kui iial varem ja oli rohkem ärkvel kui mõni teine. Oli selge, et uinuti ei mõjunud talle ja protseduur jääb täna tegemata. Oli märk, et on liiga vara veel lootust kaotada, palun veel üks võimalus. See armumise tunne ei olnud ning ei ole veel ka tänaseni kadunud, kui vaatan neid silmi, pisut hirmunud, kuid siiski nii kõnekad ja sügavad. Esimene kord kui otsustasin, et mina soovin olla koera sõber, kes kardab inimesi ja ründab neid koheselt, otsisin ma välja nahast kindad, ühe imeliku plastikust toika ja purgi konservi, muidugi teavitasin ka hooldajat, et askeldan viimase botoonist aediku juures. Panin pulga otsa ühe kinda, ja teise kinda enda kätte. Andsin enda käega konservi ja pulgaga üritasin samal ajal, kui ta sööma tuli, teda paitada. Soovisin, et ta harjuks, et inimese puudutused ei ole valusad. Taipasin kohe, et konserv talle maitseb, kuid see pulga jama ei ole just kõige parem leiutis ning loobusin pulgas ja panin kinda enda kätte. Mu süda puperdas ning külmavärinad sõitsid üle keha, risti ja rästi. See oli ülim tunne, kui ma nägin, et see sama koer, kes kartis inimesi hullupööra sööb nüüd minu kindalt konservi ja on mulle nii lähedal ja lubab mul oma kõrvatagust hellalt paitada. Selle koerakese hüüdnimed olid „kuripaha” ja „viimane betoon”, sest mitte kellelgil ei tulnud ideed, mis selle koera nimi olla võiks ja kuna mulle kohe üldse ei meeldinud „kuripaha” variant, siis hakkasin teda kutsuma „viimaseks betooniks” kuna ta paiknes meil viimases betooni aedikus. Kuid tuli aeg see nali lõpetada ja koeale siiski nimi panna, et ka külastajad saaksid teada selle väikese hullukese nime. Ja koera nimeks sai Beton. Ilus nimi veel ilusamale koerale. „Lõpuks on tal nimi!” hõikasin ma oma mõtetes. Betonil ei olnud endiselt kaelarihma, kuid ta juba oli vaikselt seda nägu, et ta nii tahaks rohkem meid tundma õppida. Nädala sees, mil taas koolis olin oli üks hooldajatest tema aedikusse marssinud ja talle kaelarihma kaela saanud ja ka väikese jalutuskäigugi teinud. Jessss! Nädalavahetus oli suur ja pikk ja täitsa valmis selleks, et ka meie lähme koos jalutama. Võtsin konservi, ta sõi selle mõnuga ära, näitasin tasakesi jalutusrihma, lasin tal seda nuusutada, ta oli väga rahulik, kuid mina nagu väikene armunud plika, kes hõljub õhus. Ma tõesti ei mäleta, kas mu jalad maapinda puutusid, ilmselt mitte. Tal oli ilus kaelarihm, tundus päris mugav. Avasin aediku ukse, esimest korda, mäletan veel, et ma vaatasin talle otsa ja ma naeratasin talle julgustavalt ning tema astus ettevaatlikult minust mööda. Varjupaiga lähedal on väikesed muruplatsid ning esimene jalutuskäik meid sinna istuma ka saatis. Beton oli nii julge, ta liputas saba ja tuli mulle täitsa lähedale, ma sain teda paitada, ei kartnud ta ka pilti. Meie esimesed hetked meie esimene jalutuskäik... Sellest hetkest alates on lugu läinud ainult paremaks. Kuna selgus, et see koerake, on nüüd omadega täitsa sõber, siis on tal aeg mõelda ka uuele kodule. Oli aeg saada oma esimene kiip, vaktsiinid, tõrjed ja muidugi läbi teha ka kastratsioon. Üllatusena mõjus uinuti enne kastratsiooni koheselt ja ei olnud pikalt vaja leiutadagi, kuidas protseduur tehtud saaks. Kas pole imelik?! Ei pidanud me ka kaua ootama situatsiooni, et Beton on sõber meiega, kuid iga võõras on tema jaoks uus ning kõik algab algusest. Õnneks oli meil küllalt palju vabatahtlikke, kes jalutasid temaga, viisid ta uutesse kohtadesse, kus pidi kohanema uute situatsioonidega. Ta harjus, oli sõber, ei rünnanud esialgu, kuid kui keegi võõras teda katsuda tahtis ja talle liiga lähedale tuli, meenus Betonile minevik ja ta arvas, et peab end kaitsma. Oli suhteliselt raske kujutada ette kodu, kus oleks peremees nõus pingutama, et koera usaldust võita. Kus poleks liiga väikeseid lapsi, et kohati ettearvamatu koeraga käituda osatakse. Kus oleksid inimesed, kes on valmis end koerale näitama ja tõestama, et nemad ongi need, kes on tema inimesed, kes on valmis välja teenima usaldust. Möödus aastake ja see inimene saabus! Kõik eelnevad variandid oli Beton eemale peletanud suure kisa, turris karva ja irevil hammastega. Kuid nüüd otsustas Beton, et aitab küll. Ta valis välja ise oma perekonna. Naine ja Beton lähenesid üksteisele juba eeldatavat haukumist ja urinat ei tulnud vaid koer lihtsalt läks ja pani oma nina naisterahvale pihku ja otsustas, et ta tõmbab nüüd varjupaiga elule joone alla. Meie Beton on nüüd oma kodus. Koer kellega nähti nii palju vaeva, kellele pühendati tohutus koguses aega ja pealehakkamist. Kodu sai koer, kelle puhul oli lootus kadunud ja sooviti lõpetada see lõputuna tunduv jada, kuid Beton otsustas teisiti. Aeg tegi oma töö, agressiivsest koerast sai täielik musi maias inglike, kes vajab lihtsalt aega uute inimestega kohanemiseks. Betoni lugu jääb meile kõigile, kes me temaga tööd tegime, igaveseks meelde. Soovin siiralt tänada kõik, kes koos minuga lootust ei kaotanud, kes andsid iga päev Betonile killukese oma aega ja tähelepanu. Tohutu suur tänu Betoni uuele perele, kes otsustasid, et ka nemad annavad Betonile võimaluse tulla nende ellu. Vabatahtlik Hetty
Inimesed, kes igapäevaselt erinevate loomadega kokkupuutuvad näevad paratamatult ka väga ebastabiilseid, närvilisi, hirmul, loomi, kes on kaotanud oma turvatunde, oma õige paiga. Varjupaigas vabatahtlikuna olles kogeme tihtipeale taas täielikku ahastust, et kas tõesti möödub taaskord sellel looma 14 päeva ja mitte keegi ei otsi, mitte keegi ei hooli. Kas ikka veel mõeldakse nii, et kui loom kaob ära, siis ongi kadunud, kui läinud siis läinud, paratamatus!? Varjupaika tulevad koerad kui ka kassid vahepeal ka lihtsalt ise, ümbruskonnas ei teata nende loomade kohta midagi ja siis jääbki arvamus, et vastutuse võtmisest lihtsalt loobutakse. Oma mure sokutatakse kellegi teise kanda. Mida mõtleb see inimene, kes oma kunagise hea sõbra autosse pakib ja ta kuhugi poetab, ei tea me vist keegi. See tundub liiga julm, ei tahaks küll võrrelda, kuid kas see inimene suudaks teha seda ka oma ema või isaga, kui need liiga vanaks ja tülikaks muutuvad, arvatavasti mitte... Aga miks tehakse ikka veel seda loomadega? Tänase teema mõtte algatajaks on üks tõeliselt noor, lustlik, kuid pisut kasvatamatu noor koerapreili, kes jooksis segaduses varjupaiga läheduses ringi. Oli näha, et koer on hoitud ja rõõmsameelne, ilmselt lihtsalt eksinud ning kindlasti saabub kohe varsti ka tema omanik, kes on teda juba ammu oodanud ja otsinud. Lootused purunesid taaskord, omanikku ei saabunud, jäid vaid mõtted, miks nii läks? Mida suutis see koeraplika küll korda saata, et mitte keegi enam ei huvitunud ega oodanud teda? Selle koera nimeks sai Morgana ta jäi oma mõtete ja muredega nüüd üksi võõrasse kohta, võõraste inimestega. Stress, ärevus ning mõtete raske koorem kanda ja mitte ühtegi tuttavat nägu ega häält. Õnneks on tegemist noore ja väga seltskondliku koeraga ning temal läks kohanemine kiiresti, kuid kuhu jäi tema perekond, kelle juures ta üles kasvas, seda ei tea enam mitte keegi.. Kuid ega kõik loomad ka ise varjupaika tule. Tullakse ka koos “omanikuga” ning sõbrast loobumise põhjuseid on erinevaid. Küll kasvas koer liiga suureks või haugub liiga palju, ajab karva, ei kuula sõna, teeb pidevalt pahandust, tekkis allergia. Ka osad kassid ajavad karva, teevad pahandust, ajavad tüütult varakult üles ja ei lase rahus elada. Loogika vist ütleb, et kui olla ei oska, siis mine ja ela mujal? Äkki mõtleks hetke ja tunnistaks, et kõik see on minu tegemata töö. Enne uue pereliikme koju toomist oleks loogiline korraks rahus maha istuda ja kaaluda, et kas tõesti on hetkel see aeg käes, kus võtame vastutuse 10-20 aastaks, kas tõesti oleme me selleks valmis, siis ehk jäävad osad õnnetud loomad olemata? Kuid kui probleem on juba kohal ja ise enam sellega toime ei tule, siis tegelikkuses on paljusid loomasõpru, kes aitaksid alati hea nõu ja mõtetega. Alati ei pea loomast loobuma, teda kuskile poetama. Piisab lihtsalt enda käsilevõtmisest ja looma koolitamisest. Teadmine, et sa ei ole oma murega üksi on juba suur asi. Ei pea kartma muret jagada ja küsimusi küsida, probleemi lahenamine on palju hinnalisem, kui selle minema viskamine. Ka koer Sandra, kes tänaseks on juba ammu uues kodus, tuli varjupaika ise. Astus hommikul koos hooldajaga väravast sisse, sõi kõhu täis ja otsustas, et ta nüüd peatub hetke siin. Olime kindlad, et küll sellele rändurile järgi tullakse ja taas koju viiakse. Ei saa ju ometi nii toredast, sõbralikust ja heldest koerast ometi lahti öelda. Aga kus sa sellega. Sandra ootas ja ootas, kokku kogunes juba pea aasta ootamist, kuid perekonda ei ilmunud välja. Saabus hoopis üks vahva härrasmees ja otsustas, et ei luba Sandral enam kunagi oodata ning pakub talle sooja ja armastavat kodu enda juures. Nad on nüüd kui lahutamatu tiim! Kas poleks tore, kui loomi ei kohelda tänapäeva maailmas mänguasjadena - tahan siis võtan ei taha siis viskan minema. Kutsun teid kõiki üles olema rohkem hoolivamad ja märka neid, kes on hädas.
Maailm täis inimesi, kes märkavad ja hoolivad, aitavad, kui on vaja -selline maailm oleks imeline. Äkki pingutaks üheskoos ja ei veeretaks oma tegemata tööd teiste kaela. vabatahtlik Hetty Kogu kooli algus on veerenud meeletu kiirusega ja nii on ka varjupaigas oldud aega jäänud üpris napiks, kuna kolmas aasta kõrgkoolis ei ole ikka naljaasi. Nii ongi kogu aeg mõtted koolil ja jaks täielikult otsas. Kuid õnneks on juba õhus tunda sügise lõhna ja ootusärevus on suur, sest varsti varsti saabub maagiline talv, kus lendleb inspiratsiooni, värskust ja jõudu leiab lausa õhust! Ootan seda aega juba suure huviga. Kuid enne kui varjupaigas sügisesi ja talviseid tegemisi saab tegema hakata tuleb suvele ka kõigepealt head aega öelda. Terve septembri algus tõi meile suuri külmavärinaid ja rõõmupisaraid, sest koerad ja kassid, kes olid olnud meie sõbrad, meie silmarõõmud ja toredad mängukaaslased juba pikka aega leidsid endale kõik toredad kodud. Hanna Rocky, minu Beton, kass Bruno, vahva Rolf, imeilus Terri, kaunis Tšenni jne jne nad kõik veetsid varjupaigas piisava aja, et neid on raske unustada ja kiindumus oli kerge tulema. Kuidas saakski öelda, et kui sa oled loomaga tegelenud mõne nädala, kuu või isegi enam kui aasta aega ja sa ei tunne mitte midagi, kui teda enam ei ole.. Kuid jah, meie oleme õnnelikud ja siiralt tänulikud inimestele, kes ei ole varjupaiga loomi oma silmis maha kandnud ja usaldavad ning julgevad sõpra otsida just varjupaigast! Aitäh Teile kõigile!!! Nii ongi jäänud varjupaika 9 koera, kõik küll räägivad, et rõõmustada ei tohiks ning tegelikult vist ei tohigi. Kuid mõelda vaid, kui kurb oleks elu, kui oma emotsioone ei saagi väljendada, sest igal hetkel võib tulle kõne ja kogu su rõõm puruneb. Kuid loodetavasti aitavad ka teised inimesed oma pöidlaid hoida, et inimeste teadlikus tõuseks iga aastaga ning sügisel ei satuks varjupaika loomi, kes on juba liiga suureks ja tüütuks kasvanud või kevadel ei tuleks kuhjaga loomi, kes on kogemata siia maailma sündinud ja tegelikkuses ei ole neid keegi siia oodanudki.. Kas poleks tore unistus, et igal loomal oleks oma kodu, kus ta oleks hoitud ja oodatud, kus ta saab olla täisväärtuslik pereliige ja tunda rõõmu igast hetkest, mis ta saab valmistada oma enda perekonnale! Püüdleks üheskoos sellise unistuse poole? Kuid varjupaiga koertest siis lähemalt. Liisu on juba kõigile tuntud särtsakas umbes 10 aastane koera proua, kes vaatamata oma vanusele on päris kobe. Proual on väga hea maitse ja nii on ta saanud endale päris nägusaid noormehe seltsi sebida. Muidugi on talle viimaselajal hakanud meeldima ka lapsed, kes otseselt tal seljas ei ela ega ka sabast sikuta vaid lihtsalt rahulikult jalutuskäigule viivad. Kuid neljajalgsetest noormeestest on siiski kõige suurem lemmik hetkel Pätu, kes hakkab liginema juba 7 aasta staatusesse, kuid käitumisest seda küll mitte kuidagi ta välja peegelduda ei oska. Käib ja piiksutab oma mänguasju, uudistab ikka noori daame ja on muidu rõõmsameelne ja seltskondlik noormees. Blacky on aga seevastu päris kõva mutt, vanust tal samuti umbes 10, kuid iseloomu kordades rohkem. Kui tal vaid lubatakse, siis näitaks ta kõigile mõnuga, kuidas ta teeks sellele ulakale Pätule kohe tuule alla ja pikka juttu polekski. Tegelikkuses saab ta nii mõnegi koeraga hästi läbi, kuid ka see peab olema eriti hoolas, et oma kuningannat liiga pikalt imetlema ei jää, sest siis võib tulla päris karm ja kõva peapesu. Nii ja siis ongi taas jutt Kuusalu koeral Ronjal, kes on juba üpris julge 3 aastane tüdruk, kuid võõrad on siiski hetkel veel natukene liiga hirmsad, et nendega kohe jalutama minna. Enne oleks vaja sutsuke aega ja kannatust, et tüdrukuke saaks end koguda. Pisut veel ka kassidest, väga kaua on oma kodu oodanud juba kaunid tüdrukud nagu Luna, Tiku, Melody, Dirol, Ruby, Milvi… Miks? Ikka sellepärast, et tegu on nii-öelda “igavate” must-valgete või esmapilgul pisut arglikute kassidega. Kuid võin 100% kindlusega öelda, et tegemist on viisakate, kaunite, südamlikkude, head kommete ja siidiste kasukatega kassidega, kes on tegelikult väärt samamoodi leidmaks uut kodu ja uut inimest oma kõrvale. Nad väärivad seda kõike just täpselt samamoodi nagu kõik teisedki vähe julgemad ja värvilisemad karvapallid. Tegelikkuses teame me kõik, et need loomad leiavad omad kodud, kunagi kindlasti, lihtsalt tuleb varuda aega ja kannatust, et õige inimene kohale jõuaks. Kuid teadmine, et selle loomakese võib-olla parimad eluaastad tuleb veeta just varjupaigas, teeb sisimas nii palju haiget. Ei saa ega tohigi öelda, et varjupaiga elu on kohutav, kuid siiski oma kodu ja oma perekonda tahavad kõik, see annab loomale kindlustunde ja õnne, millest on ta kunagi ilma jäänud.
vabatahtlik Hetty Täna on aeg jutustada ühe Hanna endise hoolealuse Emma õnneliku lõpuga lugu, kes saabus varjupaika täpselt aasta tagasi - septembris 2014. Tema endine pere ei hoolitsenud koera eest ning koos kahe vastsündinud kutsikaga ta sealt varjupaika koliski. Tegelikult olevat kutsikaid olnud kümme, kuid selleks ajaks kui varjupaik koerale järele jõudis ütles omanik, et olla juba vastsündinud kutsikatele uued pered leidnud.. Nojah. Igal juhul ei olnud Emma alguses eriti sõbralik. Oli see ju arusaadav - keskkonna vahetus, täiesti võõrad inimesed, ümber palju siginat-saginat ja teisi koeri ja loomulikult oli vast kõige suurem faktor see, et emalõvil lõi kaitseinstinkt välja.. Sellise üsna tõrksana püsis ta ehk nädalakese, siis hakkasid hooldajad läbi maiusega meelitamise temaga läbi saama. Peagi liputas Emma ka minu peale saba. Hakkasin temaga jalutamas käima, kuid kohe kui vajalik tehtud tiris Emma alati oma pojukeste juurde tagasi nii et pikalt temaga juttu polnud. Detsembri lõpus leidsid kutsikad endale lühikeste vahedega kodud ja Emma otsis mitu päeva oma kutsikaid taga, kuid peagi sai ta uued sõbrad Betoni ja Mäxi näol. Kuskil aprillis 2015 saime teada, et üks Soome pere on Emmast huvitatud. Peagi sai määratud ka lahkumiskuupäev mis oli 15. mai 2015. Päev enne käisime Hetty ja Mäxiga pildistamas, et oleks mis mälestuseks jääks. Üks neist piltidest on all. Lahkumispäeval olin kohal ja Emma uus perenaine osutus olema ammu Soome kolinud eestlane, mis tähendas seda, et saime hästi suheldud eesti keeles. Kui koerad kolivad Soome tähendab see tavaliselt meie jaoks, et me ei näe neid enam kunagi arusaadavatel põhjustel - nad elavad meist selleks liiga kaugel. Saame küsida nende kohta Rekkurescue kontaktisikutelt ning palju on ka saadetud pilte, kuid tavaliselt piirdubki asi sellega. Emma, uue nimega Enna tuli aga juba juulis koos perega Eestisse ning perenaine kirjutas mulle, et kas ma tahaksin temaga kohtuda. Muidugi soovisin! Ning kolmanda juuli hommikul saimegi kokku. Loomulikult tundis Ennaa mu ära ning loomulikult oli meil mõlemal väga hea meel! Kohtumine kestis võib-olla pool tundi ja tunne jäi hea - olin juba saanud perelt tema käekäigu kohta teada nii tekstis kui pildis. Pilte Emmast/Ennast uues kodus:Kuigi minu süda oli rahul juba ühest kohtumisest - teadsin, et Emmaga on kõik kõige paremas korras ja tal on pere, kes jumaldab teda, siis kui käisime Soomes Victoria Stilwelli showl leppisime uue kohtumise kokku Helsingis, koertepargis. Video Emma reaktsioonist on ka siin. Sellised lood siis Emmaga/Ennaga! Pool aastat varjupaiga elu on seljataga ja mõnus elu uues armastavas kodus - mida paremat oskab üks loom tahta!
vabatahtlik Hanna Beton leidis endale kodu! Tundub uskumatuna, et koer kellega on nii palju vaeva nähtud, tööd tehtud ja mida kõike veel on nüüd omas kodus, loodetavasti igaveseks.
Beton ei olnud tavaline koer. Oma süütute silmade, raske mineviku ja meeletult siira käitumisega suutis ta end meie meelde jäädvustada igaveseks. Varjupaika ei kujuta ilma temata enam ettegi. Kuid nüüd on see aeg kätte jõudnud ja väike rõõmupall ei ole enam meiega. Muidugi on see pisut kurb kuid ülekaalus on siiski puhas rõõm ja unistuste täitumine. Nüüd tuleb vaid oodata, et Beton ilusasti kohaneks ja meieni jõukas toredad kodu uudised :) Betoni ränga mineviku kohta saate postitust lugeda siit. vabatahtlik Hetty Täna puudutan väga valusat teemat. Üht kõige valusamat, millega varjupaikadel tuleb paraku rinda pista. See on teema, millest inimesed tihtipeale ei taha õigesti aru saada ja keeravad selle millekski, mis peaks olema neetud, mida ei tohi iial teha ja mis on üldistatult kõikide lemmikloomade suhtes alatu ja mille pärast on varjupaikadel tihti halb maik juures. Jah, täna võtan ette halastussurma ehk eutanaasia. Ma loodan juba eos, et see postitus jõuab paljudeni. Eriti nendeni, kes muidu nii usinalt olid nõus jagama alles eelmisel kuul kulutulena ringlenud kirja Venemaa varjupaiga juhataja üliemotsionaalsest läkitusest, mis jõudis ka meediasse. (Läkitus on lisatud postituse alla.) Seal kirjutati muu hulgas, et kuidas koerad kõik tunnevad juba kaugelt surmalõhna enne seda kui nad kliinikusse hukatuslikule protseduurile viiakse, kuidas kõik, kes on 72 tundi varjupaigas olnud ’tapetakse’ nii, et nende viimased minutid on täis hirmu ja rabelemist, sest mürgisüst tehakse otse käpa sisse, nii et verd lendab ja kuidas eutanaasia läbi sureb iga loom sel põhjusel kui ta kas või korra aevastab.. Ma ütlen ausalt, ma ei ole sellist jaburust enne veel lugenud. Loo fookus oli muidugi selles, et inimesed mõtleksid enne kui looma võtavad ja ei loovutaks mõtlematuse tagajärjel loomi nii kergekäeliselt varjupaika, kuid seda tehti nii alatult ja seda tehti materjaliga, mis ei kehti Eesti tingimustes, siinsete seaduste ja varjupaikadega. Ning mis mind ajas veel enam marru – inimesed minu niigi pidevalt hoolikalt ülekäidavast sõbralistist jagasid seda teksti hoolega! Järelikult ei saa jätkuvalt tuhanded ja tuhanded aru kuidas asjad tegelikult on ja miks nad just nii on. Ja ma ei saa mitte märatseda, sest mina tean mis toimub minu organisatsioonis, kuidas me loomadest hoolime ja kui palju me pingutame et päästa üha enam loomi ja leida neile uued head kodud. Kui palju panustan mina ja kui palju töötajad ja teised vabatahtlikud, et nende varjupaigas olemise aega mõnusamaks muuta, et võidelda hoolimatute inimeste ja nende mõtlematute otsuste vastu. Te kõik peate lihtsalt ühest asjast aru saama: Varjupaikade MTÜ varjupaigad ei taha eutaneerida loomi lihtsalt eutaneerimise pärast, lihtsalt et saaks lahti, mõni arvab, et saame eutaneerimise eest rikastumiseks raha.... Need on otsused, mis tulevad pärast kaalumist, pärast veendumist, et loom on kas edasiseks kooseluks inimesega ohtlik või loomale on maapealne elu tema äärmise asotsiaalsuse/metsikuse või väga halva ja pöördumatu tervisliku seisundi tõttu suurem piin kui humaansel viisil suremine. Ükskõik kui palju me ka ei üritaks päästa, hoiukodusid otsida – kasse eutaneeritakse rohkem, sest saabub meile lihtsalt kordades rohkem kui koeri ning enamus neist kipuvad olema metsikud. Need ei ole kassid, kes on lihtsalt tagasihoidlikult puuri tagumises nurgas ja vahel ka sisisevad - neid käsitletakse kui kergelt asotsiaalseid ja nad jäävad elama, neid on ka praegusel tohutul kassipoegade buumi ajal meie vabapidamistubades, kuid siinkohal võrdub metsik kass kassiga, kes kähiseb hoolega, sülitab, teeb oma puuri puhastamise võimatuks rituaaliks ning kelle puhul see päev päeva järele ei parane. Metsik on kass, kes ei tunne kordagi karantiiniajal eriti muud kui hirmust tingitud agressiivsust, ebamugavust, see on loom, kes ei ole varem tunda saanud inimolevuse head poolt ning seega ta käitub nagu oleks inimene tundmatu vaenlane, mida ta tema vaateväljast vaadatuna ongi. Vahepeal tuletan meelde, et kasside karantiiniperiood on 14 päeva – see tähendab, et kaks nädalat elavad kõik kassid teistest kassidest eraldatult kahekorruselistes puurides, mida koristatakse iga päev, kus neil on ees söök ja puhas joogivesi ning isiklik liivakast ja magamisase. Alles pärast seda perioodi selgub kas nende olek lubab neile protseduure teostada ning vabapidamistubadesse uut kodu otsima asuda või mitte. Loomale, kes aga tunneb samu tundeid ka pärast kaht nädalat selle käe vastu, kes teda toidab on sageli eutanaasia ainuõige otsus. Sest hirmus ja stressis elamine pole elu. Võib-olla pärast mitmeid kuid kestvat teraapiat oleks mõningane paranemine mõne isendi puhul ehk ka võimalik, siis varjupaiga tingimustes sellist asja ette võtta ei saa – keskkond pole selleks sobilik, sest ühele kassile pole meil võimalik pühendada nii palju tähelepanu, sellist ruumi, et areng saaks olema nähtav ning hoiukodusid metsikutele kassidele rehabilitatisooniks sisuliselt ei olegi. Üksindusteraapiat on mõnel korral tehtud, on olnud nii häid kui halbu tulemusi, kuid seda saabki teha vaid siis kui taastusravimaja üks boks neljast on vaba, kuid seda juhtub paraku harva. Kui keegi muidugi tahab metsikute kasside taltsutajaks hakata, siis ega keegi kätt ette pane – vastupidi – see oleks lahkesti tervitatav. Üks liik eutaneeritavatest kassidest on FIV viirust (see on kasside AIDS) kandvad kassid, sest nende võime võidelda varjupaigakeskkonnas levivate muude viirustega on tänu immuunsuspuudulikkusele madal ja neid peaks hoidma teistest kassidest eraldatult puuris. Pikaaegne isolatsioon ning puurispidamine on looma suhtes julm, selliste loomade ülalpidamine on väga kulukas nii varjupaigale kui ka uutele kodudele. FIV positiivsed kassid ei tohi minna kunagi õue ega puutuda kokku tervete kassidega. Aga kergem on ikka näpuga näidata, et miks ei ole hoiukodusid, miks paneme magama, miks, miks, miks.. Sellepärast, et kord oli inimene, kes viskas oma kassi koos omaniku enda hooletuse tõttu tekkinud poegadega välja, neid tekkis ajaga juurde ja kujutage ette et selliselt toimivaid inimesi on sadu. Selliseid ka, kes arvavad, et kui toidavad kodu juurde ilmunud kassi, siis teevad nad tingimata hästi ja õigesti, kuigi seadusest tulenevalt tähendab looma regulaarne toitmine muu seas seda, et loom kuulub teile see tähendab, et peate tema eest hoolitsema sarnaselt endale sihilikult kassi võtnud inimese kombel - tagama talle vajadusel arstiabi, vaktsineerima teda Eestis kohustusliku marutaudi vaktsiiniga, vastutama tema eest. Seega kui te ei soovi seda kassi on teie kohustus helistada maakoha puhul valda, linna korral varjupaika ning enamus valdade puhul toimetatakse loom varjupaika, kus ei oota teda ilmtingimata eutnaasia nagu sageli arvatakse. Teda võib oodata hoopistükis vana omanik, kes elab paar kvartalit eemal ja teda otsinud on. Teda võib oodata jah, sellisel juhul kui ta on metsik või kassiaidsihaige ka eutanaasia, kuid just temasugust isendit võib oodata ka imetore uus pere. Kõik variandid on võimalikud. Kuid kassi hoovis toites, võtmata ta päriselt endale on tegelikult looma suhtes julm, kuigi kõigile tundub heast südamest kassi toitmine hea teona. Ja nii, et vaid alguses toita, kuid siis kui ilmneb, et kassike on tiine või on tal kuskil kuurinurgas juba ka pojad, varjupaika helistada ja kogu kupatus meile alles siis loovutada on ettenägematu ja mõtlematu inimese tegu. Palun tegutsege nii kuidas on mõistlik: kui võõras kass tuleb hoovile, siis teatage sinna kuhu vaja (vald või varjupaik). Kui soovite looma endale, teades et ta on pikalt ümbruskonna hulkunud, siis kodustage ta, toitke, jootke, käige kliinikus visiitidel ja linnapiirkonnas hoidke teda nagu tõeline omanik! Nii lihtne see ongi! Ja veel - palun steriliseerige ja kastreerige oma lemmikuid soovimatute järglaste vältimiseks! Sel väga humaansel viisil loomalt sigimisvõime ära võtmisel on igavene toime. Tuletan meelde et ka isane kass toodab poegi, sest mitte ükski pesakond ei saa puhtast õhust emase kassi kõhtu tekkida. Ka varjupaik pakub steriliseerimise ja kastreerimise teenust soodsa hinnaga just sellepärast et võimalus jõuaks massideni. Steriliseerimine emasele kassile maksab 25 eurot, kastreerimine isasele kassile 15 eurot - juhul kui kassil on kiip. Kui kassil pole varasemast kiipi, siis varjupaik paneb selle kümne lisaeuro eest. Kasse, kelle omanikud ei ole kiibi paigaldamisega nõus, opereerima ei võeta. Kuid ka kiibiga operatsiooni hind on valdavalt poole väiksem kui kliinikute hinnad. See võimalus ongi loodud kõikidele Pärnumaa ja Pärnu linna kassiomanikele, mõeldes ka neile inimestele, kes poole suurema hinna korral lihtsalt seda plaani ei võtaks. Siiani olen pühendanud read kassidele ja neid puudutavale. Nüüd aga pöörame pilgu koertele. Julgelt võib väita, et 95% koertest, kes Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaika satuvad saavad uue võimaluse. Nad saavad üles poputatud, ravitud, steriliseeritud/kastreeritud, neile saavad tehud ka muud protseduurid ning nad omandavad vabatahtlike abil ka rihma otsas jalutamise oskuse, õpivad olema sotsiaalsed ning tihti saavad selgeks ka põhikäsklused. Aga neist kodu otsivatest isenditest räägime siin ja seal kogu aeg nii et on aeg keskenduda sellele ülejäänud viiele protsendile, kes leiavad oma lõpu läbi eutanaasia. Ükski terve, sotsiaalne ja tore koer ei ole läinud minu nelja aasta jooksul varjupaigas magama, see on fakt. Kuid eutanaasiat on ka koerte puhul siiski olnud. Ja need põhjused on kassidele sarnased. Kas koer on agressiivne, käitub pikema perioodi jooksul selliselt (meenutame, et meie varjupaiga koer Beton oli agressiivne kolm kuud enne kui ta vahetult enne eutanaasiapäeva uinutile ei allunud ning siis normaalseks koeraks muutus ning paar päeva tagasi sai Beton uude koju pärast poolteist aastat varjupaigas), ta on pöördumatult haige – tema elu on maapealne piin, haiguste kombinatsioon on ravimatu või kannatab ta sügavas stressiseisundis ning ei tunne oma elust mingit rõõmu. Varjupaikade MTÜ kodulehel on eutnaasiat seletavas osas ka kirjas, et ruumi puudusel. Koeri sellel põhjusel Pärnus magama läinud pole. Oleme mahutanud tippaegadel ka 60 looma 26 looma boksidesse. Koeri on elanud nii vannitoas, laoruumis ning need ruumid on vastavalt sisse sätitud. On otsitud hädaga hoiukodusid ning peetud muidu üldkasutatavas jooksuaedikus. On saadud hakkama, kui eutanaasia pole põhjendatud. Kuidas käib eutanaasia? Ei mingit rabelemist ega krampides viimaseid hingetõmbeid. Võib-olla oli see nii aastakümneid tagasi, aga mina seda aega ei tea. Loom, kelle kohta tuleb otsus viiakse enne sügavasse narkoosi veterinaari poolt ning alles selles veendunult veel üks süst, mis peatab looma elutegevuse. Ta ei tunne midagi, sest on sügavas-sügavas unes. Ta lahkub rahus. Meie varjupaigas pannakse selleks puhuks vet. ruumis põlema ka küünal ja lastakse kehal seal teatud aeg olla, et hing saaks väljuda. Edasi leiab keha koha külmikus. Kui need täituvad, siis jõuavad need Väike-Maarja loomakäitlusjaama. Matta suvalisse kohta ei tohi ning muud võimalust korjuste tarbeks praktiliselt polegi. Eutanaasia protseduur toimub nii, et ruumis on vaid veterinaar ning vahel ka tema abiline. Olen ise viibinud juhuslikult kõrval kolmel korral ja see tunne, et kohe-kohe on viimased hingetõmbed on jäle, tekivad külmavärinad. Silmad valguvad iseenesest vett täis. Surm, ükskõik milline, pole kunagi tore või positiivne. Vähemalt mitte selles usus siin kultuuriruumis ja sellistes tingimustses. See ei ole asi mida keegi tahab teha, ka varjupaik ei taha seda teha, aga ta peab. Täna on see päev kus räägin ära oma loo. Ma olen seda siin-seal viivuks maininud, et midagi sellist on juhtunud, kui aeg oli selline, kuid otsast lõpuni on see lugu jäänud jutustamata ning siiani püsinud lukus. Tänase teema alla sobib ta aga selgitavaks näiteks kui valatult. See lugu lõppes koera jaoks, kellega oli minul insident, eutanaasiaga. On 2012 oktoober. Olen olnud vabatahtlik olnud natuke üle aasta. Pärnu varjupaigas on talgupäev. Inimesed sigivad-sagivad bokside kallal, et vanade ja maasse vajunud kuutide alla kõrgenduseks euroalused panna. Korraga kasitakse kaht boksi, seega need koerad, kes seal parasjagu elavad, tuleb viia jalutama või jooksuaedikusse. Annan koeri jalutada ja jään ise hoovile, et vajadusel neid boksidesse tagasi paigutada, inimene tänavalt ei pruugi märgata lihtsalt, et sulgeda tuleb ka bokside alumised ketid, sest mõned koerad oskavad end vastasel juhul lahti murda. Ja ongi viimased kaks boksi! Päev on olnud pikk, enamus inimesi maiustavad eemal saiakestega, mõned teevad siiski veel viimaseid bokse või uudistavad territooriumil. Ühe koera panen ise aedikusse ja teise võtan vaba inimese puudumisel enda jalutada. Tema on Sammi (kindlasti mitte sassi ajada varjupaigas kaheksa aastat olnud Sämmiga.) Sammi on meil olnud juba pool aastat. Ta on suurt kasvu kollakas koer, Igati sõbralik ja tore. Läheme tiirule ja kui saabun tagasi, pole tema boks ikka valmis. Jääme koos hooldajaga platsi keskele valmimist ootama, koera pea on hooldaja süles ja ta sügab seda rahulikult. Keegi viipab sealt, et boks on valmis, hooldaja palub mul veel minuti-paar oodata, sest söögi-jooginõu vajavad sissesättimist. Järsku läheb tempokalt laps mööda ja Sammi üritab äkitselt ta järele joosta. Ta saab ainult oma rihma ulatuse, mis pole rohkem kui kolm meetrit. Siis pöördub minu poole, vaatab mulle otsa ja hakkab lõrisema. Mitte rohkem kui kaks sekundit veel ja tema hambad on mu vasakus käes. Edasine möödub aegluubis. Sammi pureb mu vasakut küünarvart. Ma ei julge kohmetusest midagi teha, üritan ise hakkama saada, keegi vist ei märka ka. Vasakust laseb lahti ja hüppab paremasse. Karjun hooldaja nime mille peale ka koer ehmub, kuid hüppab siis uuesti vasakusse küünarvarde. Karjun uuesti. Äkitselt näen, et kõik vaatavad mu poole. Tolleaegne juhataja jookseb kontori poolt linguga. Hooldaja on ka kohal ja üritab kaelarihmast kinni saada, kuid koer märkab, see ärritab teda enam ja ta jätab ta rahule. Üks talguline, meesterahvas, saab lõpuks koera kaelarihmast kinni ja tõstab teda sellisel viisil, et see blokeerib kõik koera edasised motiivid. Mina hingeldan ja kõnnin kahe tuima ja valutava käega kontori poole. Kisun ettevaatlikult nii palju riideid pealt ära kui võimalik. Ma ei nuta, kuid pisarad voolavad ja ma hingeldan edasi. Juhataja nõustab et võiksin seebiga haavu puhastada, kuid esimene pilk riidetükita käsivarrele teeb asja selgeks – pehme kude paistab, siin on õmblusi vaja. Võtan end kokku ja mõtlen välja, et nad küsivad ju EMOs dokumenti ja visiiditasu tuleb ka maksta. Rahakott kaasa ja minekut! Autosõidu ajal on mõtted selle peal et miks see juhtus. Kas ma tegin midagi valesti? Ei teinud ju?!?! Aga mis teda ärritas? Varem ei ole ju midagi sellist olnud! Jessuke, ta on meil juba pool aastat varjupaigas olnud ja ma olen ju temaga ometigi tegelenud! Pärast tund aega ooteruumis ootamist saan õmblused kätte. Vasakul üheksa, paremal kolm. Muidugi on palju väikesemaid haavu, muljumiskohti, käsivarred valutavad ja tulitavad. Igaks juhuks saadetakse röntgenisse, sest ma tunnen, et pole võimeline vasemat üldse keeramagi mingis suunas, kuid õnneks patoloogiata. Juhataja viib mu koju. Teel koju mõtlen, et no way ma seda varjupaiga asja pooleli jätan. Ütlen selle ka kõvasti juhatajale välja. Nii lõppes päev, mis sai Sammile saatuslikuks. Selliste käsivartega oli mul õnne veeta pikki päevi. Rünnak, mis on põhjustatud näiliselt mittemillestki, ei ole põhjendatud ning seega tuli paari päeva jooksul otsus Sammi eutaneerida. Ja ükskõik kui palju ei mõelnud ma seda olukorda enda peas läbi, et näha mingitki enda viga, ei leidnud ma seda. Ma ei teinud midagi sellist, mis oleks kuidagigi õigustanud sellist käitumist. Siiani ei tea keegi mis pani teda nii käituma. On spekuleeritud et ehk ajukasvaja või muu äkiline tervisemure, kuid kindlat vastust ei tea keegi. Taastumine sellest oli aeganõudev ja vaevaline. Esimesed neli päeva pidi mind haiglasse sidumiskabinetti edasi-tagasi sõidutama mu isa, sest ma polnud võimeline rooli keerama, kätt pöörama. Edasi sain vähemasti roolikeeramisega hakkama. Enda pesemine oli raskendatud, sest sidemed olid mõlemal käel ja ühega ei saanud teist siduda – vajasin kõrvalist abi. Meeleolu läks alla, sest ma ei saanud kõige lihtsamate asjadega ise hakkama, abituse tunne oli. Ei jõudnud veega täidetud kruusi tõsta - jõin kõrrega, ei saanud ise nõusid pesta, ei saanud jopet selga, isegi tekki ei saanud endale ise peale tõmmata - mingid liigutused olid täiesti võimatud. Tollel hetkel oli koolivaheaeg, nii et kõige hullema taastumisperioodi veetsin kodus, kuid kui kooli läksin ja keegi söögivahetunni ajal treppihallis mulle suures siginas-saginas vastu läks, siis käisid valud kätest läbi. Ma ei ole eladeski näinud selliseid visasid sinikaid mis kestavad kätel nädalaid ja nädalaid. Varjupaika naasesin esimest korda siis kui esimest korda ise sidumiskabinetti sõitsin. Läksin oma tolleaegset hoolealust Cleidist vaatama, sest ega tema ju teadnud miks ma enam varjupaigas ei käi. Õnneks sain teada, et üks uus vabatahtlik on hakanud käima ja ta jalutab ka Cleidisega. See oli Hetty, keda ma tol hetkel veel ei tundnud, olin vaid korra-paar enne õnnetust näinud. Umbes kuu, poolteist hiljem hakkasin ka varjupaigas uuesti käima. Esialgu jalutasin vaid Cleidist, sest tema olin ma viisakaks jalutajaks õpetanud ja ta ei tirinud. Teistega mitte. Käisin tagumistes boksides koeri vaatamas, kuid peale mõne pai ei saanud keegi minult paraku rohkem tähelepanu. Mõne aja pärast hakkasin ka väikeseid koeri jalutama ja natuke ka suuremaid ja tuttavaid, kellest tundsin et saan jagu. Põhimõtteliselt samamoodi nagu enne juhtumit jätkus asi alles uue aasta jaanuari keskpaigas. Selleks ajaks olid haavad paranenud, alles värsked armid, lihas oli ka juba mõneti taastunud, kuid närvid teatavasti paranevad kaua ja ma ei saanud tükk aega tavapärast käte jõudlust tagasi. Vahel võisid nad tunde valutada, vasem, mis sai rohkem kannatada tõmbas mõneks ajaks isegi tuimaks ja see ehmatas ka loomulikult algul ära, lõpuks harjusin ja ootasin et läheks paremaks. Mäletan ka hästi veel esimest kehalise kasvatuse tundi pärast seda juhtumit ning kui kõiki teisi tegevusi sain teha normaalselt ja isegi ühe võrkpalli servi ära servitud, siis teise ajaks kätt tõstes tundsin, et jõud on kadunud, et ma tõstan kätt õlast, küünarliigesest alates mul seda nagu polekski. Sai söödud valuvaigisteid, määritud salve, tehtud taastusravi hantlitega, määritud armisalve. Käed väsisid pikka aega veel rutem kui tavaliselt, kuid umbes poolteist aastat hiljem sai öelda, et olen täielikult paranenud. Tänaseks ei ole sellest muud järel kui armid, mida ma ise eriti tähelegi ei pane. Vahel kui kellelgi uuega tuttavaks saan ja ta märkab ja küsib, siis tuleb meelde ja teen kiire kokkuvõtte sellest neile, kuid hingehaavu sellest ei tekkinud, suuri koeri ma pole kartma hakanud ja ei karda siiani ning vabatahtlik tegevus jätkus täies mahus umbes kolm kuud pärast seda juhtumit. Aga ega kõik lood ei pea lõppema selliste vigastustega nagu minul, et kvalifitseeruda õiglaselt tehtud eutaneerimise otsuse alla. Kui koer tundub kahtlane pikema perioodi jooksul, on üritanud hammustada, näitab hambaid, uriseb põhjendamatult või näitab üles mingit külge endast, mida lihtsalt ei saa temaga päevast päeva tegelevad hooldajad-vabatahtlikud usaldada, siis ka tema eutaneeritakse. Sest ei taha ette kujutada seda olukorda kui anname koera perre ning siis satub hullemasse olukorda kui mina mõni laps või mõni muu kehaosa kui käsivarred. Neist otsustest tuleb aru saada. Ning jällegi tuleb toonitada, et see ei ole tulnud ühe-kahe päevaga, ühe kahe ärevusest urisemisega, toidu peale urisemisega vms. See on olnud pikema perioodi vältel, arvestades koera minevikku (vahel on eelmisest kodust teda mõningad juhtumised ning kui koer annab varjupaigas veel põhjust kahelda, siis hakatakse asja kaaluma) ja juhtumiste tõsisust – kuid varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud on kogenud ning selle looma, kes teistest oma tõeliselt kahtlase ohtliku käitumisega eristuvad tunnetab ära. Siia alla ei kvalifitseeru ka põhjendatud väikesed näksamised nt kui koera kammitakse ja tal on mingi koht valus, mida teda kammiv isik ei märka ja koer siis teeb väikese hoiatusnäkamise vms. Veelkord ilma mingi põhjuseta selliseid otsuseid lihtsalt ja kiirelt ei tehta. Kui neid otsuseid tehakse, siis on nii otsustanud mitmed varjupaiga töötajad, see on põhjendatud ja sellest saavad aru ka kõik asjaosalised.
Ma ei tea miks osad inimesed tahavad meie peale näpuga näidata ja süüdistada, näpuga järge ajada ilma ise olukorda ja loomi teadmata, kuid see teeb haiget, see ajab marru, ma ei mõista seda. Ma ei taha enam näha neid inimesi, neid kommentaare kui jagatakse mingit eksleva koera pilti et ÄRGE JUMALA EEST HELISTAGE VARJUPAIKA, SEAL LOOM PANNAKSE KOHE MAGAMA! See ei ole ju nii! Lihtsalt pole ja kõik. Keegi ei oota mürgisüstiga värava peal, vaid loomale tagatakse turvaline keskkond, kus ohtudeks pole liiklus, levivad viirused, kaklused teiste isenditega, jõhkrad inimesed.. Selle asemel et visata halvustavaid pilke ja kommentaare mõtlematute inimeste vastu kelle tagajärjel kõik need juhtumid on sündinud, jõuavad need pilgud meieni. Meieni, kes me peame võtma ja võtame vastutuse - saatma humaansel viisil teise ilma meile saabunud metsistunud, fataalselt haigeid, pöördumatus stressiseisundis, agressiivseid loomi, kes ei peaks sinna minema kui inimesed mõtleks enne kui looma võtavad, hoiaksid ja kasvataksid oma loomi heaperemehelikult, tegutseksid nii, nagu näeb ette loomapidamisseadus – kui hoovile tuleb kass, ei tasu hakata teda toitma ja lootma et ta on kellegi oma, vaid tuleb helistada varjupaika, et kass saaks turvalises kohas oma vana peremeest oodata või kahe nädala möödudes ehk ka uut ja hoolivamat otsima asuda. Palun astuge välja sellest kritiseerivast ringist ning kuuluge edaspidi mõistvamasse. Kuuluge hoolivamasse. Tulge ja vaadake pikema perioodi vältel, mis töö ja vaev, nutt ja naer see töö on. Ja kui kellelgi tekib siis ka veel tunne, et midagi on mäda ja varjupaigad on pahad ja eutanaasia on alati saatan, siis tulge ja andke mulle üks korralik keretäis. Mul oleks hea meel, kui te jagaks seda teksti oma sõpradega. Sellest asjast on vaja ühiselt aru saada. Te võite teha seda südamerahuga, sest ma ei vassi ega valeta, ei utreeri, ei lisa midagi ega jäta rääkimata. Ei šokeeri muu kui aususega, sest ma olen seda tööd ise teinud vabatahtlikuna neli aastat, Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaigas. Mina tean ja ma tahan et ka võimalikult palju teisi teaks. Vabatahtlik Hanna Hoolega ringlenud kiri: Varjupaiga juhina tahan jagada veidi sisemist infot. Eelkõige on vaja kohustada teid, loomavabrikante/müüjaid töötama kasvõi üks päev loomade varjupaigas. Võib-olla siis mõtleksite loomi paljundades ja müües neid inimestele, keda te isegi ei tunne. Kutsikas, kelle just nüüd maha müüsite, sattub tõenäoliselt samasugusesse asutusse nagu on seda minu varjupaik, kui ta lakkab olemast armas kutsikas. Mis te tunneksite, saades teada, et varjupaigast ei lahku kunagi ligi 90% loomi? Puhtatõulised või mitte- see ei ole oluline. 50% hüljatud koertest, kes satuvad varjupaika on puhtatõulised. Kõige levinumad loomadest loobumise põhjused- „Me kolime mujale ja ei saa koera/kassi kaasa võtta“. Tõesti? Huvitav, kuhu kohta te siis kolite, kus ei tohi olla koduloomi? Või öeldakse „Meie koer kasvas suuremaks kui me ootasime“. No ja kui suureks te siis arvaste saksa lambakoera kasvavat? „Meil ei jagu tema jaoks aega“ . Tõesti? Mina töötan 10-12 tundi päevas ja ikkagi leian aega oma 6 koera jaoks. “Ta hävitab meie aeda“. Aga kuidas oleks sellega, et teha temast pereliige? Nad räägivad kogu aeg “Me ei taha taluda stressi mis kaasneb uute omanike otsimisega, kuid oleme veendunud, et need leitakse, ta on ju nii hea koer“. Tõenäosus, et teie loom ei leia varjupaigas uut omanikku on väga suur, ja kui suur on looma stress varjupaika kolimisel? Lubage teile öelda, et teie hoolealusel on ainult 72 tundi aega leida uus omanik hetkest, kui te ta varjupaika tõite. Vahel natuke kauem, kui varjupaik ei ole üleasustatud ja teie koer suudab jääda terveks. Kui ta kasvõi aevastab, siis ta sureb. Teie hoolealune paigutatakse väikesesse kuuti ruumi, kus paikneb veel 25 samasugust haukuvat ja ulguvat looma. Ta teeb oma ihuhädad sealsamas kus ta sööb. Langeb depressiooni, igatseb oma pere järele, kes ta hülgas ja hakkab lakkamatult ulguma. Kui teie hoolealusel veab, on mul piisavalt vabatahtlikke kes käivad temaga jalutamas, Kui aga mitte, ei saa ta mingit tähelepanu peale toidukausi ja voolikuga väljaheidete pesemise. Kui teie koer on suur, musta värvi või agressiivsest tõust, võite ta lugeda surnuks kohe pärast varjupaiga lävepakust üle astumist. Neid koeri ei võta uued omanikud, ükskõik kui armas ja hästi kasvatatud ta on. Kui teie koera ei ole keegi 72 tunni jooksul soovinud, ta hukatakse. Kui varjupaik ei ole täis, on võimalik hukkamise täideviimise mõningane edasilükkamine. Enamus koeri hakkab nädala pärast oma uut elukohta kaitsma ja hukatakse agressiivsuse pärast. Isegi kõige sõbralikumad loomad muutuvad ümbritseva keskkonna pärast. Isegi siis, kui teie loom suudab eelneva üle elada, saab ta köhavõi mõne nakkuse ja hukatakse seetõttu, sest varjupaigal ei ole ravimiseks raha, isegi 100$ mitte. Neile, kes ei tea mis tähendab eutanaasia täiesti tervetele loomadele. Esiteks tuuakse teie hoolealune kuudist rihma otsas välja. Nad näevad alati rahulolevana välja, liputavad saba, nagu neid viidaks jalutama. Kuid veel enne, kui nad tuuakse „tuppa“ nad on hirmunud ja püüavad ukse ees „pidurdada“. Võimalik, et nad tunnevad surma lõhna, kummaline, kuid see juhtub nende kõigiga. Teie koera või kassi hoiab kinni üks või kaks inimest, sõltuvalt tema suurusest ja ohust veterinaaridele. Seejärel alustab eutanaasia spetsialist või veterinaar protseduuriga. Otsib veeni esikäpal ja süstib surmava koguse „roosat ollust“. Parimal juhul teie hoolealune ei rabele ja ei tõmble. Olen näinud, kuidas nõel rebestab käppa ja ümbrus on üleujutatud verest. Nad ei jää lihtsalt „magama“, vahel on neil krambid, nad püüavad hingata, ahmida õhku. Kui kõik on lõppenud, laotakse teie hoolealuste laibad nagu halud suurde külmikusse teiste tapetud loomadega, nagu prügi. Mis edasi? Kremeerimine? Prügimägi? Ümbertöötlemine loomasöödaks? Te ei saa seda kunagi teada ja te isegi ei mõtle sellele. Sest see oli ju kõigest loom, alati saab ju uue osta. Igatahes loodan, et neil, kes seda lugesid jääb see pilt silme ette ja nad ei suuda sellest hirmsast pildist vabaneda, millega mina puutun igapäevaselt oma töös kokku. Ma vihkan oma tööd, vihkan seda, et ta üldse eksisteerib ja vihkan, et see jääb alati eksisteerima. Ainult juhul, kui teie , inimesed muudate midagi ja mõistate, et elud, mida te mõjutate ulatuvad palju kaugemale sellest mille te toote varjupaika. 9-11 miljonit looma surevad igal aastal varjupaikades ja ainult teie võite selle peatada. Mina annan maksimumi, et päästa iga elu, kuid päästa on vaja alati rohkem kui võimalik. Iga päev tuuakse palju rohkem loomi kui on neile kodusid. Kõige selle mõte-ÄRGE PALJUNDAGE JA ÄRGE OSTKE LOOMI, KUNI LOOMAD VARJUPAIKADES SUREVAD! Võite mind vihata, kui soovite. Tõde on valus, aga reaalsus on see mis on. Ma lihtsalt loodan, et suutsin kasvõi ühepaljundaja, looma varjupaika tooja või ostja arvamust muuta. Loodan, et keegi tuleb varjupaika ja ütleb „ma just lugesin selle teksti läbi ja otsustasin võtta teilt hoolealuse“. SIIS OMAB KÕIGE SELLE KIRJUTAMINE MÕTET. RÄÄKIGE SELLEST INIMESTELE-LAS KÕIK SAAVAD TEADA JA LÕPETAVAD OMA HOOLEALUSTE TÄNAVALE VISKAMISE JA VARJUPAIKA TOOMISE!! |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|