Tõsi ta on, et nüüd on Beton minu endine hoolealune, kuid mälestused jäävad temast ikka. Kuna viimasel ajal on väga aktuaalne eutanaasia teema ning oleme saanud küllalt palju kriitikat, et kui kergekäeliselt me seda teeme ja vaesed loomad, kes meiega kokku puutuma peavad... jah, igal inimesel on oma arvamus ei viitsi ega tahagi seda ümber lükkama hakata. Meie, vabatahtlikud, usume igasse looma, ka agressiivsesse, ja loodame lõpuni, et ta muutub ning õpib taas inimesi usaldama. Mul tekivad veel siiani külmavärinad, kui mõtlen meie Betoni saabumisele. Ta oli imeilus, esimene kord kui ma teda nägin, siis ma vist armusin. Ta silmades oli nii palju sügavust ja jõudu, temast oli raske lihtsalt mööduda. Ma astusin sammukese lähemeale ning koera karvad läksid turri, ta haukus meeletult ning oli valmis mind ründama, kui ma veel lähemale peaksin tulema. Seekord ma taandusin. Kuid teadsin, et nii ma seda asja ei jäta. Olin sel hetkel juba üliõpilane ning igapäevaselt varjupaika külastada ei saanud ning nii pidingi leppima nädalavahetustega, harva ka reedetega, mil seal olla sain. Möödusid päevad, nädalad ning kokku sai sellest juba terve kuu. Oli märgata, et koer, kellel polnud isegi veel nime, ei leebunud üldse. See oli kurb otsus, kuid kuna oma agressiivsusega suutis ta teha täielikuks põrguks oma aediku koristamise ning puhta joogivee ja söögi vahetuse. See oli esimene kord, kui koera aediku kõrvale toodi redel, et siis sedamoodi aedikut korras hoida. Koomiline, kuid siiski ääretult tõsine situatsioon. Kuidas saab olla ligi aastane koer nii kuri, karta paaniliselt toikaid ja reha. Karta hullupööra mehi ja peljata ka naisi rääkimata lastest. Kuidas on see võimalik nii ilusa ja noore koera puhul? Kõigil hakkas lootus kaduma ja arvati, et võib-olla tuleks langetada viimane otsus, ehk saab siis tema pisike koerahing rahu, puhata ning ta ei pea enam kartma, et keegi lihtsalt tuleb ja lööb teda, ta ei pea enam muretsema jubedate inimeste pärast. Ta saab lihtsalt olla üleval taevas, seal kõrgel, rahus... eemal kõiges kurjast. Kuna protseduur algab looma rahulikust magamapanekust, siis sai ka seekord koer hommikusöögiga oma uinuti kätte, aeg möödus ja oli aeg magav koer protseduuride tuppa viia. Oh imet... See tegelane jooksis oma aedikus ikka veel, kiiremini kui iial varem ja oli rohkem ärkvel kui mõni teine. Oli selge, et uinuti ei mõjunud talle ja protseduur jääb täna tegemata. Oli märk, et on liiga vara veel lootust kaotada, palun veel üks võimalus. See armumise tunne ei olnud ning ei ole veel ka tänaseni kadunud, kui vaatan neid silmi, pisut hirmunud, kuid siiski nii kõnekad ja sügavad. Esimene kord kui otsustasin, et mina soovin olla koera sõber, kes kardab inimesi ja ründab neid koheselt, otsisin ma välja nahast kindad, ühe imeliku plastikust toika ja purgi konservi, muidugi teavitasin ka hooldajat, et askeldan viimase botoonist aediku juures. Panin pulga otsa ühe kinda, ja teise kinda enda kätte. Andsin enda käega konservi ja pulgaga üritasin samal ajal, kui ta sööma tuli, teda paitada. Soovisin, et ta harjuks, et inimese puudutused ei ole valusad. Taipasin kohe, et konserv talle maitseb, kuid see pulga jama ei ole just kõige parem leiutis ning loobusin pulgas ja panin kinda enda kätte. Mu süda puperdas ning külmavärinad sõitsid üle keha, risti ja rästi. See oli ülim tunne, kui ma nägin, et see sama koer, kes kartis inimesi hullupööra sööb nüüd minu kindalt konservi ja on mulle nii lähedal ja lubab mul oma kõrvatagust hellalt paitada. Selle koerakese hüüdnimed olid „kuripaha” ja „viimane betoon”, sest mitte kellelgil ei tulnud ideed, mis selle koera nimi olla võiks ja kuna mulle kohe üldse ei meeldinud „kuripaha” variant, siis hakkasin teda kutsuma „viimaseks betooniks” kuna ta paiknes meil viimases betooni aedikus. Kuid tuli aeg see nali lõpetada ja koeale siiski nimi panna, et ka külastajad saaksid teada selle väikese hullukese nime. Ja koera nimeks sai Beton. Ilus nimi veel ilusamale koerale. „Lõpuks on tal nimi!” hõikasin ma oma mõtetes. Betonil ei olnud endiselt kaelarihma, kuid ta juba oli vaikselt seda nägu, et ta nii tahaks rohkem meid tundma õppida. Nädala sees, mil taas koolis olin oli üks hooldajatest tema aedikusse marssinud ja talle kaelarihma kaela saanud ja ka väikese jalutuskäigugi teinud. Jessss! Nädalavahetus oli suur ja pikk ja täitsa valmis selleks, et ka meie lähme koos jalutama. Võtsin konservi, ta sõi selle mõnuga ära, näitasin tasakesi jalutusrihma, lasin tal seda nuusutada, ta oli väga rahulik, kuid mina nagu väikene armunud plika, kes hõljub õhus. Ma tõesti ei mäleta, kas mu jalad maapinda puutusid, ilmselt mitte. Tal oli ilus kaelarihm, tundus päris mugav. Avasin aediku ukse, esimest korda, mäletan veel, et ma vaatasin talle otsa ja ma naeratasin talle julgustavalt ning tema astus ettevaatlikult minust mööda. Varjupaiga lähedal on väikesed muruplatsid ning esimene jalutuskäik meid sinna istuma ka saatis. Beton oli nii julge, ta liputas saba ja tuli mulle täitsa lähedale, ma sain teda paitada, ei kartnud ta ka pilti. Meie esimesed hetked meie esimene jalutuskäik... Sellest hetkest alates on lugu läinud ainult paremaks. Kuna selgus, et see koerake, on nüüd omadega täitsa sõber, siis on tal aeg mõelda ka uuele kodule. Oli aeg saada oma esimene kiip, vaktsiinid, tõrjed ja muidugi läbi teha ka kastratsioon. Üllatusena mõjus uinuti enne kastratsiooni koheselt ja ei olnud pikalt vaja leiutadagi, kuidas protseduur tehtud saaks. Kas pole imelik?! Ei pidanud me ka kaua ootama situatsiooni, et Beton on sõber meiega, kuid iga võõras on tema jaoks uus ning kõik algab algusest. Õnneks oli meil küllalt palju vabatahtlikke, kes jalutasid temaga, viisid ta uutesse kohtadesse, kus pidi kohanema uute situatsioonidega. Ta harjus, oli sõber, ei rünnanud esialgu, kuid kui keegi võõras teda katsuda tahtis ja talle liiga lähedale tuli, meenus Betonile minevik ja ta arvas, et peab end kaitsma. Oli suhteliselt raske kujutada ette kodu, kus oleks peremees nõus pingutama, et koera usaldust võita. Kus poleks liiga väikeseid lapsi, et kohati ettearvamatu koeraga käituda osatakse. Kus oleksid inimesed, kes on valmis end koerale näitama ja tõestama, et nemad ongi need, kes on tema inimesed, kes on valmis välja teenima usaldust. Möödus aastake ja see inimene saabus! Kõik eelnevad variandid oli Beton eemale peletanud suure kisa, turris karva ja irevil hammastega. Kuid nüüd otsustas Beton, et aitab küll. Ta valis välja ise oma perekonna. Naine ja Beton lähenesid üksteisele juba eeldatavat haukumist ja urinat ei tulnud vaid koer lihtsalt läks ja pani oma nina naisterahvale pihku ja otsustas, et ta tõmbab nüüd varjupaiga elule joone alla. Meie Beton on nüüd oma kodus. Koer kellega nähti nii palju vaeva, kellele pühendati tohutus koguses aega ja pealehakkamist. Kodu sai koer, kelle puhul oli lootus kadunud ja sooviti lõpetada see lõputuna tunduv jada, kuid Beton otsustas teisiti. Aeg tegi oma töö, agressiivsest koerast sai täielik musi maias inglike, kes vajab lihtsalt aega uute inimestega kohanemiseks. Betoni lugu jääb meile kõigile, kes me temaga tööd tegime, igaveseks meelde. Soovin siiralt tänada kõik, kes koos minuga lootust ei kaotanud, kes andsid iga päev Betonile killukese oma aega ja tähelepanu. Tohutu suur tänu Betoni uuele perele, kes otsustasid, et ka nemad annavad Betonile võimaluse tulla nende ellu. Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|