Täna on mul edastada ainult head uudised, mis toovad meie kõigi päeva algusesse palju rõõmu ja päikest! Pätu on oma minevikus palju kannatanud, lisaks varjupaigas aasta ja üheksa kuud ootamist ning uus imeline võimalus ongi käes! Pätu leidis oma päris KODU! Pätu perenaine saatis meile ääretult armsa kirja! Toredat lugemist! Kui kolisime elukaaslasega oma majja, saime üsna pea aru, et keegi on puudu – sõber koer. Olen ise väikesest lapsest saati soovinud võtta koera just varjupaigast. Ei teagi täpselt, miks. Juba 2015. aasta talvel jäi meile varjupaiga kodulehelt silma koer nimega Pätu. Tema kohta oli palju infot ka varjupaiga vabatahtlike blogis ning ta tundus väga sümpaatne ja südamlik koer. Meil aga ei olnud veel vajalikke tingimusi koera võtmiseks ning jälgisime lihtsalt varjupaiga kodulehte. Jõulude paiku nägime, et Pätu oli juba vahepeal uude koju saanud, kuid siiski sattus ta mõne aja pärast tagasi varjupaika. Ühel hetkel tundsimegi elukaaslasega, et on õige aeg minna Pätuga tutvuma. Meid hämmastas, kui korralikult ta juba esimese jalutuskäigu ajal käitus. Samuti nägime eemalt ka teisi koeri jalutamas ja käske täitmas – siinkohal tuleb austust avaldada varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele, kes tõepoolest teevad loomadega imesid. Otsustasime esimese jalutuskäigu järel, et tuleme Pätuga veel kohtuma – nii jätkuski jalutuskäike tervelt kaheks nädalaks. Järjest raskemaks muutus Pätu jätmine oma sealsesse aedikusse, ta vaatas nii sügavalt silma, justkui küsides, et kas tõesti jätate mu jälle siia maha? Saabuski hetk, kui otsustasime, et nüüdseks on Pätu meiega piisavalt tuttav ning ühtlasi saime selleks ajaks luua ka vajalikud tingimused koeravõtuks. Tõime Pätu koju! Pätu tundis end oma uues kodus juba esimesel õhtul väga mõnusasti. Esimestel päevadel otsis ta väga palju lähedust – otsis käe või jala, mille vastu end toetada, kui pikutamise aeg oli ning üleüldiselt ei tahtnud üksinda viibida ei õues ega toas. Alguses arvasime, et kuna ta on varjupaigas pikka aega õues elanud (ning ka oma eelneva elu olnud õuekoer), siis meeldib talle väljas rohkem olla kui toas. Siiski-siiski seisab tema jaoks muretsetud kuut praeguseni nukralt tühjana, sest Pätu veedab ööd ning suurema osa ka päevasest ajast toas. Meil endil on ka sellest olukorrast rõõmu rohkem – hommikud algavad Pätu põsemusidega ning neid jagub tal igaks päevaks! Samas tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta ennast ka aias kindlamini ja paremini tundma. Kuigi Pätu on peaaegu 8-aastane, on ta väga agar uusi oskusi õppima. Praeguseks (tema saabumisest on möödas 2 nädalat) käib ta vahelduva eduga juba päris hästi kõrval, samuti on ta õppinud üksi kodus olema (see meeldib talle väga, saab segamatult pehmel diivanil magada). Mängimise juures on ta ära õppinud selle, et enne palli viskamist peab ta rahulikult istuma – alles siis lennutatakse pall talle äratoomiseks. Endiselt on tema lemmikuteks piiksuvad mänguasjad, kuid on huvi tekkinud ka sikutamiseks mõeldud nööri vastu, mida siis mõnusa urinaga peremehe käest tirida saab. On silmnähtav, et Pätu on hästi püüdlik ja südamlik koer. Muidugi on tal ka mõned mured, näiteks on ta teatud juhtudel väga ettevaatlik vanemate meesterahvaste osas. Kui Pätu tunneb ennast ebakindlalt, võib ta kurjaks muutuda. Kahjuks on see seotud ilmselt tema minevikuga, mil talle väärkohtlemisega liiga tehti ning seetõttu on ta ka üldiselt väga kaitsev oma territooriumi suhtes. Samuti ei meeldi talle kassid – kui Pätu kassi näeb, tuleb meil peremeestena mängu panna kogu jõud, et ta kassile järele ei jookseks. Õnneks oleme murede lahendamiseks või nendega toimetulekuks saanud mitmeid nõuandeid varjupaiga veterinaarilt – juba tegutsemegi nendele toetudes. Kuigi alguses olid teatud probleemid parajaks ehmatuseks, püüame asja võtta selge mõistusega ning näha igale murele lahendust, mida asjatundjad on välja pakkunud. Üldiselt on ta väga seltsiv kaaslane nii aias kui toas. Kui peremees väljas erinevaid töid teeb, lamab Pätu murul tähendusrikka pilguga ning mõtleb kaasa. Kui peremees aias riisub, sügab Pätu muruplatsil püherdades oma selga. Kui peremees aias niisama mõtliku pilguga seisab, toob Pätu talle oma piiksupalli, et igavust peletada. Tubaste tegemistega on täpselt sama lugu, kõige juures püüab ta käpp olla, kas või läheduses viibimisega. Teame, et pikk tee on veel käia, et Pätu võiks end teatud olukordades kindlamini tunda ning et tema teadvusesse jõuaks taas inimeste headus ja positiivne pool. Sellegipoolest tuleb keskenduda Pätuga kaasnevatele headele omadustele, sest neid on suurel hulgal! Ta on koer, kes väärib päris oma kodu, inimesi ja seiklusi. Temas on peidus palju headust ja hellust, samuti mängulusti ja avastamisrõõmu. Tema hellus ning põsemusid muudavad meie päeva rõõmsaks ning püüame anda endast kõik, et ka tema võiks nautida nüüd lõpuks seda etappi elus, mida saadavad lust ja elurõõm! „Maailmas pole paremat psühhiaatrit, kui su nägu limpsiv koer.“ Andrew A. Rooney PS Tahaksime eriliselt esile tõsta, kui tänuväärset tööd teevad varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud. Nad koolitavad koeri ning jagavad neile hellust ja hoolt, et koertesse taas usku süstida. Nii saavadki neist sellised loomad, kes avaldavad tulevasele peremehele juba varjupaigas muljet. Samuti on väga märkimisväärne see, et vabatahtlikud peavad oma hoolealuste kohta blogi, kust leiab ülimalt olulist infot loomade kohta – iseloomu, käitumismustrite, oskuste, kuulekuse ja ka murede kohta. Suur aitäh ka selle toe eest, mis kaasneb peale looma võtmist. Pakutakse igakülgset abi ja nõuandeid murede lahendamiseks ning asjade nägemiseks uues valguses. Vaadake vaid kui õnnelik on Pätu! Palju, palju rõõmu, päikest ja edu nii Pätu kui ka teme perekonna ellu!
Kõik on lihtsalt imeline! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Ei ole eales nende aastate jooksul mil me varjupaigas oleme toimetanud olnud sellist seisu, et loovutamiseks valmis, uut kodu ootamas pole mitte ühtegi koera.. Me oleme harjunud varjupaika minnes kuulma meie tulekust vaimustunud koeri klähvimas ning olema päeva lõpus veidi nukrad kui mõni neist koerte paljususe tõttu eriti palju tegelemist ei saanud. Nüüd on seis vastupidine - meie 2015 on varjupaiga jaoks olnud siiani aga uskumatu aasta. Nii palju meie lemmikuid on uued head kodud saanud. Mitmed pikad ootamised said sel aastal läbi. Kindlasti on jaanuari tähtsaim sündmus see, et Mäxist sai pärast üht aastat ja nelja kuud varjupaigas Hetty päris oma koer. Nähes nende tegemisi lähedalt kõrvalt ei kujuta Hettyt ilma Mäxita või Mäxi ilma Hettyta enam ettegi. Varjupaika külastab see kooslus loomulikult tihedalt siiani. Läksid mõned kuud edasi ning uue kodu leidis mais 2015 minu hoolealune, varjupaika koos kutsikatega septembris 2014 sattunud Emma, uue nimega Enna. Enna kolis küll Soome, kuid sellegipoolest olen teda saanud kahel korral ka näha - tema pere on imetore ja tal läheb suurepäraselt. Läks mööda kuu ning minu teine hoolealune, Aadu lähetati Läänemaa varjupaika kust ta samal päeval omale soovija leidis ning mõni aeg hiljem ka sinna koju kolis. Varjupaigas viibis ta pool aastat - üpris pikk, aga samas kahjuks ka üsna tavaliseks kujunenud ooteaeg. Umbes Aadust alates saab öelda, et kojuminekud hakkasid toimuma üllatavalt tihti. Kui meil sellel hetkel oli veel ca 20 koera, siis juuni tõi uued kodud veel ühele mu hoolealusele Muhtarrile, vahvale vanurile Murile, Hetty hoolealusele Maksile ning toredatele Popile ja Sällyle. Augustis sai uue kodu pisut stressi langenud Rolf ning kolm minu hoolealust - kodu leidsid umbes pooleaastase varjupaikastaažiga Sulli, mõned kuud oodanud Bosse ning väga pikaaegne koduootus sai läbi ühel väga armsaks saanud koeral Rockyl. On üpris tavapärane, et mida kauem hoolealune varjupaigas on, seda kallimaks ta saab. Ning kuna Rockyl oli ootamist pea poolteist aastat, siis on loomulik et see et ta uude koju kolis tõi mulle peale ülevoolava rõõmu ka mõned grammid kurbust. Aga ainult mõneks ajaks ja natuke. Lihtsalt meie, vabatahtlike jaoks, tähendab küll mõndade eranditega , et me neid enam mitte kunagi ei näe ja loomulikult on veidi aega ka pisut nukker ja harjumatu olla. Seda erilisemad on hetked koertega varjupaigas. Nii jäingi augustist kõikidest hoolealustest ilma. Koerad tolleks hetkeks polnud otsa saanud, kuid iga algus uue koeraga on raske ning esmakontakti tekkimine sõltub küll koerast - mõnega läheb üpris ruttu, teisega mitte, kuid mingi aja võtab see ikka. Septembri alguses saabus elavaloomuline Morgana ja ma 'omastasin' ta oma hoole alla, kuid ta leidis endale väga kiiresti, vähem kui kuuga, uue kodu. September oli pommkuu selles osas, et uue kodu leidis algselt probleemse käitumisega, varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud proovile pannud ning eutaneerimiskatse üle elanud Beton. Betoni uskumatu looga saad tutvuda meie varasemas postituses: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/betoni-imeline-lugu . Oktoobris kolisid uutesse kodudesse veel Hetty hoolealune Blacky, muhe Ricky Martin ning elavaloomuline ning peamiselt seetõttu mitme kodu vahel pendeldanud Jacky. Novembrikuu oli imeline seetõttu, et pärast kolme aastat varjupaigas elamist sai uue kodu Lii ehk Liisu. Liisu hakkas juba lootust kaotama, ei olnud enam niivõrd aktiivne kui me teda olime varasematel aastatel harjunud nägema, kuid nüüd ei pea me enam tema pärast muretsema, sest tal on elus lisaks ülimalt toredale perenaisele sõbraks ka küülik nimega Hautis. Pärast Liisut said uued kodud veel Robin Kuuki ja Kuusalu loomavabrikust pärit Ronja ning 12.12 oli see maagiline päev mil kolis uude koju aasta ja viis kuud varjupaigas veetnud Pätu ning novembris hoiukoju kolinud Drontali hoiupere otsustas samal päeval, et koer jääb neile päriseks. Nii saigi Pärnu varjupaik loovutusvalmisolekus koertest tühjaks. Vana peremeest ootamas on veel Uus-Sauga tänavalt leitud must-valge koer, kelle ristisime omakeskis Boboks ning loovutada ei saa veel ka 1. detsembril Lottemaa lähedalt leitud kutsikat, kelle nimeks sai Klaus. Kui keegi tunneb ära oma koera, siis varjupaik ootab teid oma lemmikule järele! Oma tegevuses oleme mõlemad küll koertele pühendunud, kuid kui Bobo ja Klaus on saanud oma päevase tähelepanuannuse nii meie kui teiste vabatahtlike käest, siis tuleb võtta sammud kassimajade poole. Mida rohkem aega seal veeta, seda rohkem õpib neid tundma ja seda rohkem hakkab nendega aja veetmine meeldima. Praegused lemmikud on Häädemeeste vallast pärit kolm pikakarvalist kassi: Araton, Lauriin-Madeliin ning Äbby. Nad on tagasihoidlikud, Araton on ka veidi pelglik, kuid kui neid sülle võtta hakkavad kõik üsna pea end inimese käte vahel mõnusalt tundma ja ka nurrumootor läheb tööle. Äbby ja Lauriin hõõruvad end ise käte vastu ning ka Araton näitab aina kiiremini pinges kehahoiakust vabanemisega et inimene on tema jaoks samuti tegelikult rõõm mitte hirm. Äbbyl sõidab juba neljapäeval uude koju! Veel elavad kolmikuga samas toas vigurvänt Pähkel ning pisut inimese ees hirmul Sabrina. Ka nende näol on tegu toredate kassidega. Pähkel on väljanägemiselt küll tavaline triibik, kuid kasvult on armsalt pisike ning selliseks ta ka jääb. Sabrina kasukas on kolmevärviline ning kuigi hirm on tõesti veel suurem kui nauding mis sellest tuleb kui teda sügan, siis agressiivsust kui sellist temas ei ole. Lihtsalt hirm. Ka teistes kassitubades on lahedaid olendeid. Näiteks kiisupreili Susanna. Väljanägemiselt peent joont hoidev kiisu on tulihingeline koerte fänn. Mil iganes ta mõne kasside väliaedikust mööduvat koera silmab jääb ta igatsevalt ja kräunuvalt teda vaatama. Lisaks koeralembusele on ta usin rihma otsas jalutaja. Ühest jalutuskäigust panin kokku ka pisikese video. Nii me siis toimetame! Jagame kümne vabatahtliku ja kuue töötaja peale kaht koera ning sõbruneme aina enam kassidega. See on koerte koha pealt läbi aegade parim seis ja see on nii töötajate kui vabatahtlike suure töö tagajärg. Iga hea pilt, iga koeri õpetades ja lõbustades veedetud tund, iga vestlus potensiaalse loomavõtjaga on neid kodule lähemale aidanud. Et see üldse võimalikuks sai paneb mind nii lootma, et äkki saame me kunagi, kas või paariks päevaks hõisata sest varjupaigas pole ühtegi kassi, püüdmist pole ootamas ükski koloonia ega tänavapildis pole ühtki hulgusena näivat kiisut..
Kuid selle seisu üle millega võib öelda et täna magama lähen olen siiski rõõmus. Mis sest, et 'tööd' koerte näol pole. See on ainult hea ja kõige parem asi kui igal koeral on oma kodu. Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|