Täna on mul edastada ainult head uudised, mis toovad meie kõigi päeva algusesse palju rõõmu ja päikest! Pätu on oma minevikus palju kannatanud, lisaks varjupaigas aasta ja üheksa kuud ootamist ning uus imeline võimalus ongi käes! Pätu leidis oma päris KODU! Pätu perenaine saatis meile ääretult armsa kirja! Toredat lugemist! Kui kolisime elukaaslasega oma majja, saime üsna pea aru, et keegi on puudu – sõber koer. Olen ise väikesest lapsest saati soovinud võtta koera just varjupaigast. Ei teagi täpselt, miks. Juba 2015. aasta talvel jäi meile varjupaiga kodulehelt silma koer nimega Pätu. Tema kohta oli palju infot ka varjupaiga vabatahtlike blogis ning ta tundus väga sümpaatne ja südamlik koer. Meil aga ei olnud veel vajalikke tingimusi koera võtmiseks ning jälgisime lihtsalt varjupaiga kodulehte. Jõulude paiku nägime, et Pätu oli juba vahepeal uude koju saanud, kuid siiski sattus ta mõne aja pärast tagasi varjupaika. Ühel hetkel tundsimegi elukaaslasega, et on õige aeg minna Pätuga tutvuma. Meid hämmastas, kui korralikult ta juba esimese jalutuskäigu ajal käitus. Samuti nägime eemalt ka teisi koeri jalutamas ja käske täitmas – siinkohal tuleb austust avaldada varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele, kes tõepoolest teevad loomadega imesid. Otsustasime esimese jalutuskäigu järel, et tuleme Pätuga veel kohtuma – nii jätkuski jalutuskäike tervelt kaheks nädalaks. Järjest raskemaks muutus Pätu jätmine oma sealsesse aedikusse, ta vaatas nii sügavalt silma, justkui küsides, et kas tõesti jätate mu jälle siia maha? Saabuski hetk, kui otsustasime, et nüüdseks on Pätu meiega piisavalt tuttav ning ühtlasi saime selleks ajaks luua ka vajalikud tingimused koeravõtuks. Tõime Pätu koju! Pätu tundis end oma uues kodus juba esimesel õhtul väga mõnusasti. Esimestel päevadel otsis ta väga palju lähedust – otsis käe või jala, mille vastu end toetada, kui pikutamise aeg oli ning üleüldiselt ei tahtnud üksinda viibida ei õues ega toas. Alguses arvasime, et kuna ta on varjupaigas pikka aega õues elanud (ning ka oma eelneva elu olnud õuekoer), siis meeldib talle väljas rohkem olla kui toas. Siiski-siiski seisab tema jaoks muretsetud kuut praeguseni nukralt tühjana, sest Pätu veedab ööd ning suurema osa ka päevasest ajast toas. Meil endil on ka sellest olukorrast rõõmu rohkem – hommikud algavad Pätu põsemusidega ning neid jagub tal igaks päevaks! Samas tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta ennast ka aias kindlamini ja paremini tundma. Kuigi Pätu on peaaegu 8-aastane, on ta väga agar uusi oskusi õppima. Praeguseks (tema saabumisest on möödas 2 nädalat) käib ta vahelduva eduga juba päris hästi kõrval, samuti on ta õppinud üksi kodus olema (see meeldib talle väga, saab segamatult pehmel diivanil magada). Mängimise juures on ta ära õppinud selle, et enne palli viskamist peab ta rahulikult istuma – alles siis lennutatakse pall talle äratoomiseks. Endiselt on tema lemmikuteks piiksuvad mänguasjad, kuid on huvi tekkinud ka sikutamiseks mõeldud nööri vastu, mida siis mõnusa urinaga peremehe käest tirida saab. On silmnähtav, et Pätu on hästi püüdlik ja südamlik koer. Muidugi on tal ka mõned mured, näiteks on ta teatud juhtudel väga ettevaatlik vanemate meesterahvaste osas. Kui Pätu tunneb ennast ebakindlalt, võib ta kurjaks muutuda. Kahjuks on see seotud ilmselt tema minevikuga, mil talle väärkohtlemisega liiga tehti ning seetõttu on ta ka üldiselt väga kaitsev oma territooriumi suhtes. Samuti ei meeldi talle kassid – kui Pätu kassi näeb, tuleb meil peremeestena mängu panna kogu jõud, et ta kassile järele ei jookseks. Õnneks oleme murede lahendamiseks või nendega toimetulekuks saanud mitmeid nõuandeid varjupaiga veterinaarilt – juba tegutsemegi nendele toetudes. Kuigi alguses olid teatud probleemid parajaks ehmatuseks, püüame asja võtta selge mõistusega ning näha igale murele lahendust, mida asjatundjad on välja pakkunud. Üldiselt on ta väga seltsiv kaaslane nii aias kui toas. Kui peremees väljas erinevaid töid teeb, lamab Pätu murul tähendusrikka pilguga ning mõtleb kaasa. Kui peremees aias riisub, sügab Pätu muruplatsil püherdades oma selga. Kui peremees aias niisama mõtliku pilguga seisab, toob Pätu talle oma piiksupalli, et igavust peletada. Tubaste tegemistega on täpselt sama lugu, kõige juures püüab ta käpp olla, kas või läheduses viibimisega. Teame, et pikk tee on veel käia, et Pätu võiks end teatud olukordades kindlamini tunda ning et tema teadvusesse jõuaks taas inimeste headus ja positiivne pool. Sellegipoolest tuleb keskenduda Pätuga kaasnevatele headele omadustele, sest neid on suurel hulgal! Ta on koer, kes väärib päris oma kodu, inimesi ja seiklusi. Temas on peidus palju headust ja hellust, samuti mängulusti ja avastamisrõõmu. Tema hellus ning põsemusid muudavad meie päeva rõõmsaks ning püüame anda endast kõik, et ka tema võiks nautida nüüd lõpuks seda etappi elus, mida saadavad lust ja elurõõm! „Maailmas pole paremat psühhiaatrit, kui su nägu limpsiv koer.“ Andrew A. Rooney PS Tahaksime eriliselt esile tõsta, kui tänuväärset tööd teevad varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud. Nad koolitavad koeri ning jagavad neile hellust ja hoolt, et koertesse taas usku süstida. Nii saavadki neist sellised loomad, kes avaldavad tulevasele peremehele juba varjupaigas muljet. Samuti on väga märkimisväärne see, et vabatahtlikud peavad oma hoolealuste kohta blogi, kust leiab ülimalt olulist infot loomade kohta – iseloomu, käitumismustrite, oskuste, kuulekuse ja ka murede kohta. Suur aitäh ka selle toe eest, mis kaasneb peale looma võtmist. Pakutakse igakülgset abi ja nõuandeid murede lahendamiseks ning asjade nägemiseks uues valguses. Vaadake vaid kui õnnelik on Pätu! Palju, palju rõõmu, päikest ja edu nii Pätu kui ka teme perekonna ellu!
Kõik on lihtsalt imeline! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|