Inimesed, kes igapäevaselt erinevate loomadega kokkupuutuvad näevad paratamatult ka väga ebastabiilseid, närvilisi, hirmul, loomi, kes on kaotanud oma turvatunde, oma õige paiga. Varjupaigas vabatahtlikuna olles kogeme tihtipeale taas täielikku ahastust, et kas tõesti möödub taaskord sellel looma 14 päeva ja mitte keegi ei otsi, mitte keegi ei hooli. Kas ikka veel mõeldakse nii, et kui loom kaob ära, siis ongi kadunud, kui läinud siis läinud, paratamatus!? Varjupaika tulevad koerad kui ka kassid vahepeal ka lihtsalt ise, ümbruskonnas ei teata nende loomade kohta midagi ja siis jääbki arvamus, et vastutuse võtmisest lihtsalt loobutakse. Oma mure sokutatakse kellegi teise kanda. Mida mõtleb see inimene, kes oma kunagise hea sõbra autosse pakib ja ta kuhugi poetab, ei tea me vist keegi. See tundub liiga julm, ei tahaks küll võrrelda, kuid kas see inimene suudaks teha seda ka oma ema või isaga, kui need liiga vanaks ja tülikaks muutuvad, arvatavasti mitte... Aga miks tehakse ikka veel seda loomadega? Tänase teema mõtte algatajaks on üks tõeliselt noor, lustlik, kuid pisut kasvatamatu noor koerapreili, kes jooksis segaduses varjupaiga läheduses ringi. Oli näha, et koer on hoitud ja rõõmsameelne, ilmselt lihtsalt eksinud ning kindlasti saabub kohe varsti ka tema omanik, kes on teda juba ammu oodanud ja otsinud. Lootused purunesid taaskord, omanikku ei saabunud, jäid vaid mõtted, miks nii läks? Mida suutis see koeraplika küll korda saata, et mitte keegi enam ei huvitunud ega oodanud teda? Selle koera nimeks sai Morgana ta jäi oma mõtete ja muredega nüüd üksi võõrasse kohta, võõraste inimestega. Stress, ärevus ning mõtete raske koorem kanda ja mitte ühtegi tuttavat nägu ega häält. Õnneks on tegemist noore ja väga seltskondliku koeraga ning temal läks kohanemine kiiresti, kuid kuhu jäi tema perekond, kelle juures ta üles kasvas, seda ei tea enam mitte keegi.. Kuid ega kõik loomad ka ise varjupaika tule. Tullakse ka koos “omanikuga” ning sõbrast loobumise põhjuseid on erinevaid. Küll kasvas koer liiga suureks või haugub liiga palju, ajab karva, ei kuula sõna, teeb pidevalt pahandust, tekkis allergia. Ka osad kassid ajavad karva, teevad pahandust, ajavad tüütult varakult üles ja ei lase rahus elada. Loogika vist ütleb, et kui olla ei oska, siis mine ja ela mujal? Äkki mõtleks hetke ja tunnistaks, et kõik see on minu tegemata töö. Enne uue pereliikme koju toomist oleks loogiline korraks rahus maha istuda ja kaaluda, et kas tõesti on hetkel see aeg käes, kus võtame vastutuse 10-20 aastaks, kas tõesti oleme me selleks valmis, siis ehk jäävad osad õnnetud loomad olemata? Kuid kui probleem on juba kohal ja ise enam sellega toime ei tule, siis tegelikkuses on paljusid loomasõpru, kes aitaksid alati hea nõu ja mõtetega. Alati ei pea loomast loobuma, teda kuskile poetama. Piisab lihtsalt enda käsilevõtmisest ja looma koolitamisest. Teadmine, et sa ei ole oma murega üksi on juba suur asi. Ei pea kartma muret jagada ja küsimusi küsida, probleemi lahenamine on palju hinnalisem, kui selle minema viskamine. Ka koer Sandra, kes tänaseks on juba ammu uues kodus, tuli varjupaika ise. Astus hommikul koos hooldajaga väravast sisse, sõi kõhu täis ja otsustas, et ta nüüd peatub hetke siin. Olime kindlad, et küll sellele rändurile järgi tullakse ja taas koju viiakse. Ei saa ju ometi nii toredast, sõbralikust ja heldest koerast ometi lahti öelda. Aga kus sa sellega. Sandra ootas ja ootas, kokku kogunes juba pea aasta ootamist, kuid perekonda ei ilmunud välja. Saabus hoopis üks vahva härrasmees ja otsustas, et ei luba Sandral enam kunagi oodata ning pakub talle sooja ja armastavat kodu enda juures. Nad on nüüd kui lahutamatu tiim! Kas poleks tore, kui loomi ei kohelda tänapäeva maailmas mänguasjadena - tahan siis võtan ei taha siis viskan minema. Kutsun teid kõiki üles olema rohkem hoolivamad ja märka neid, kes on hädas.
Maailm täis inimesi, kes märkavad ja hoolivad, aitavad, kui on vaja -selline maailm oleks imeline. Äkki pingutaks üheskoos ja ei veeretaks oma tegemata tööd teiste kaela. vabatahtlik Hetty
1 Comment
3/7/2023 02:23:32
En iyi istanbul ilan sitesi burada. https://istanbul.escorthun.com/
Reply
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|