Täna puudutan väga valusat teemat. Üht kõige valusamat, millega varjupaikadel tuleb paraku rinda pista. See on teema, millest inimesed tihtipeale ei taha õigesti aru saada ja keeravad selle millekski, mis peaks olema neetud, mida ei tohi iial teha ja mis on üldistatult kõikide lemmikloomade suhtes alatu ja mille pärast on varjupaikadel tihti halb maik juures. Jah, täna võtan ette halastussurma ehk eutanaasia. Ma loodan juba eos, et see postitus jõuab paljudeni. Eriti nendeni, kes muidu nii usinalt olid nõus jagama alles eelmisel kuul kulutulena ringlenud kirja Venemaa varjupaiga juhataja üliemotsionaalsest läkitusest, mis jõudis ka meediasse. (Läkitus on lisatud postituse alla.) Seal kirjutati muu hulgas, et kuidas koerad kõik tunnevad juba kaugelt surmalõhna enne seda kui nad kliinikusse hukatuslikule protseduurile viiakse, kuidas kõik, kes on 72 tundi varjupaigas olnud ’tapetakse’ nii, et nende viimased minutid on täis hirmu ja rabelemist, sest mürgisüst tehakse otse käpa sisse, nii et verd lendab ja kuidas eutanaasia läbi sureb iga loom sel põhjusel kui ta kas või korra aevastab.. Ma ütlen ausalt, ma ei ole sellist jaburust enne veel lugenud. Loo fookus oli muidugi selles, et inimesed mõtleksid enne kui looma võtavad ja ei loovutaks mõtlematuse tagajärjel loomi nii kergekäeliselt varjupaika, kuid seda tehti nii alatult ja seda tehti materjaliga, mis ei kehti Eesti tingimustes, siinsete seaduste ja varjupaikadega. Ning mis mind ajas veel enam marru – inimesed minu niigi pidevalt hoolikalt ülekäidavast sõbralistist jagasid seda teksti hoolega! Järelikult ei saa jätkuvalt tuhanded ja tuhanded aru kuidas asjad tegelikult on ja miks nad just nii on. Ja ma ei saa mitte märatseda, sest mina tean mis toimub minu organisatsioonis, kuidas me loomadest hoolime ja kui palju me pingutame et päästa üha enam loomi ja leida neile uued head kodud. Kui palju panustan mina ja kui palju töötajad ja teised vabatahtlikud, et nende varjupaigas olemise aega mõnusamaks muuta, et võidelda hoolimatute inimeste ja nende mõtlematute otsuste vastu. Te kõik peate lihtsalt ühest asjast aru saama: Varjupaikade MTÜ varjupaigad ei taha eutaneerida loomi lihtsalt eutaneerimise pärast, lihtsalt et saaks lahti, mõni arvab, et saame eutaneerimise eest rikastumiseks raha.... Need on otsused, mis tulevad pärast kaalumist, pärast veendumist, et loom on kas edasiseks kooseluks inimesega ohtlik või loomale on maapealne elu tema äärmise asotsiaalsuse/metsikuse või väga halva ja pöördumatu tervisliku seisundi tõttu suurem piin kui humaansel viisil suremine. Ükskõik kui palju me ka ei üritaks päästa, hoiukodusid otsida – kasse eutaneeritakse rohkem, sest saabub meile lihtsalt kordades rohkem kui koeri ning enamus neist kipuvad olema metsikud. Need ei ole kassid, kes on lihtsalt tagasihoidlikult puuri tagumises nurgas ja vahel ka sisisevad - neid käsitletakse kui kergelt asotsiaalseid ja nad jäävad elama, neid on ka praegusel tohutul kassipoegade buumi ajal meie vabapidamistubades, kuid siinkohal võrdub metsik kass kassiga, kes kähiseb hoolega, sülitab, teeb oma puuri puhastamise võimatuks rituaaliks ning kelle puhul see päev päeva järele ei parane. Metsik on kass, kes ei tunne kordagi karantiiniajal eriti muud kui hirmust tingitud agressiivsust, ebamugavust, see on loom, kes ei ole varem tunda saanud inimolevuse head poolt ning seega ta käitub nagu oleks inimene tundmatu vaenlane, mida ta tema vaateväljast vaadatuna ongi. Vahepeal tuletan meelde, et kasside karantiiniperiood on 14 päeva – see tähendab, et kaks nädalat elavad kõik kassid teistest kassidest eraldatult kahekorruselistes puurides, mida koristatakse iga päev, kus neil on ees söök ja puhas joogivesi ning isiklik liivakast ja magamisase. Alles pärast seda perioodi selgub kas nende olek lubab neile protseduure teostada ning vabapidamistubadesse uut kodu otsima asuda või mitte. Loomale, kes aga tunneb samu tundeid ka pärast kaht nädalat selle käe vastu, kes teda toidab on sageli eutanaasia ainuõige otsus. Sest hirmus ja stressis elamine pole elu. Võib-olla pärast mitmeid kuid kestvat teraapiat oleks mõningane paranemine mõne isendi puhul ehk ka võimalik, siis varjupaiga tingimustes sellist asja ette võtta ei saa – keskkond pole selleks sobilik, sest ühele kassile pole meil võimalik pühendada nii palju tähelepanu, sellist ruumi, et areng saaks olema nähtav ning hoiukodusid metsikutele kassidele rehabilitatisooniks sisuliselt ei olegi. Üksindusteraapiat on mõnel korral tehtud, on olnud nii häid kui halbu tulemusi, kuid seda saabki teha vaid siis kui taastusravimaja üks boks neljast on vaba, kuid seda juhtub paraku harva. Kui keegi muidugi tahab metsikute kasside taltsutajaks hakata, siis ega keegi kätt ette pane – vastupidi – see oleks lahkesti tervitatav. Üks liik eutaneeritavatest kassidest on FIV viirust (see on kasside AIDS) kandvad kassid, sest nende võime võidelda varjupaigakeskkonnas levivate muude viirustega on tänu immuunsuspuudulikkusele madal ja neid peaks hoidma teistest kassidest eraldatult puuris. Pikaaegne isolatsioon ning puurispidamine on looma suhtes julm, selliste loomade ülalpidamine on väga kulukas nii varjupaigale kui ka uutele kodudele. FIV positiivsed kassid ei tohi minna kunagi õue ega puutuda kokku tervete kassidega. Aga kergem on ikka näpuga näidata, et miks ei ole hoiukodusid, miks paneme magama, miks, miks, miks.. Sellepärast, et kord oli inimene, kes viskas oma kassi koos omaniku enda hooletuse tõttu tekkinud poegadega välja, neid tekkis ajaga juurde ja kujutage ette et selliselt toimivaid inimesi on sadu. Selliseid ka, kes arvavad, et kui toidavad kodu juurde ilmunud kassi, siis teevad nad tingimata hästi ja õigesti, kuigi seadusest tulenevalt tähendab looma regulaarne toitmine muu seas seda, et loom kuulub teile see tähendab, et peate tema eest hoolitsema sarnaselt endale sihilikult kassi võtnud inimese kombel - tagama talle vajadusel arstiabi, vaktsineerima teda Eestis kohustusliku marutaudi vaktsiiniga, vastutama tema eest. Seega kui te ei soovi seda kassi on teie kohustus helistada maakoha puhul valda, linna korral varjupaika ning enamus valdade puhul toimetatakse loom varjupaika, kus ei oota teda ilmtingimata eutnaasia nagu sageli arvatakse. Teda võib oodata hoopistükis vana omanik, kes elab paar kvartalit eemal ja teda otsinud on. Teda võib oodata jah, sellisel juhul kui ta on metsik või kassiaidsihaige ka eutanaasia, kuid just temasugust isendit võib oodata ka imetore uus pere. Kõik variandid on võimalikud. Kuid kassi hoovis toites, võtmata ta päriselt endale on tegelikult looma suhtes julm, kuigi kõigile tundub heast südamest kassi toitmine hea teona. Ja nii, et vaid alguses toita, kuid siis kui ilmneb, et kassike on tiine või on tal kuskil kuurinurgas juba ka pojad, varjupaika helistada ja kogu kupatus meile alles siis loovutada on ettenägematu ja mõtlematu inimese tegu. Palun tegutsege nii kuidas on mõistlik: kui võõras kass tuleb hoovile, siis teatage sinna kuhu vaja (vald või varjupaik). Kui soovite looma endale, teades et ta on pikalt ümbruskonna hulkunud, siis kodustage ta, toitke, jootke, käige kliinikus visiitidel ja linnapiirkonnas hoidke teda nagu tõeline omanik! Nii lihtne see ongi! Ja veel - palun steriliseerige ja kastreerige oma lemmikuid soovimatute järglaste vältimiseks! Sel väga humaansel viisil loomalt sigimisvõime ära võtmisel on igavene toime. Tuletan meelde et ka isane kass toodab poegi, sest mitte ükski pesakond ei saa puhtast õhust emase kassi kõhtu tekkida. Ka varjupaik pakub steriliseerimise ja kastreerimise teenust soodsa hinnaga just sellepärast et võimalus jõuaks massideni. Steriliseerimine emasele kassile maksab 25 eurot, kastreerimine isasele kassile 15 eurot - juhul kui kassil on kiip. Kui kassil pole varasemast kiipi, siis varjupaik paneb selle kümne lisaeuro eest. Kasse, kelle omanikud ei ole kiibi paigaldamisega nõus, opereerima ei võeta. Kuid ka kiibiga operatsiooni hind on valdavalt poole väiksem kui kliinikute hinnad. See võimalus ongi loodud kõikidele Pärnumaa ja Pärnu linna kassiomanikele, mõeldes ka neile inimestele, kes poole suurema hinna korral lihtsalt seda plaani ei võtaks. Siiani olen pühendanud read kassidele ja neid puudutavale. Nüüd aga pöörame pilgu koertele. Julgelt võib väita, et 95% koertest, kes Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaika satuvad saavad uue võimaluse. Nad saavad üles poputatud, ravitud, steriliseeritud/kastreeritud, neile saavad tehud ka muud protseduurid ning nad omandavad vabatahtlike abil ka rihma otsas jalutamise oskuse, õpivad olema sotsiaalsed ning tihti saavad selgeks ka põhikäsklused. Aga neist kodu otsivatest isenditest räägime siin ja seal kogu aeg nii et on aeg keskenduda sellele ülejäänud viiele protsendile, kes leiavad oma lõpu läbi eutanaasia. Ükski terve, sotsiaalne ja tore koer ei ole läinud minu nelja aasta jooksul varjupaigas magama, see on fakt. Kuid eutanaasiat on ka koerte puhul siiski olnud. Ja need põhjused on kassidele sarnased. Kas koer on agressiivne, käitub pikema perioodi jooksul selliselt (meenutame, et meie varjupaiga koer Beton oli agressiivne kolm kuud enne kui ta vahetult enne eutanaasiapäeva uinutile ei allunud ning siis normaalseks koeraks muutus ning paar päeva tagasi sai Beton uude koju pärast poolteist aastat varjupaigas), ta on pöördumatult haige – tema elu on maapealne piin, haiguste kombinatsioon on ravimatu või kannatab ta sügavas stressiseisundis ning ei tunne oma elust mingit rõõmu. Varjupaikade MTÜ kodulehel on eutnaasiat seletavas osas ka kirjas, et ruumi puudusel. Koeri sellel põhjusel Pärnus magama läinud pole. Oleme mahutanud tippaegadel ka 60 looma 26 looma boksidesse. Koeri on elanud nii vannitoas, laoruumis ning need ruumid on vastavalt sisse sätitud. On otsitud hädaga hoiukodusid ning peetud muidu üldkasutatavas jooksuaedikus. On saadud hakkama, kui eutanaasia pole põhjendatud. Kuidas käib eutanaasia? Ei mingit rabelemist ega krampides viimaseid hingetõmbeid. Võib-olla oli see nii aastakümneid tagasi, aga mina seda aega ei tea. Loom, kelle kohta tuleb otsus viiakse enne sügavasse narkoosi veterinaari poolt ning alles selles veendunult veel üks süst, mis peatab looma elutegevuse. Ta ei tunne midagi, sest on sügavas-sügavas unes. Ta lahkub rahus. Meie varjupaigas pannakse selleks puhuks vet. ruumis põlema ka küünal ja lastakse kehal seal teatud aeg olla, et hing saaks väljuda. Edasi leiab keha koha külmikus. Kui need täituvad, siis jõuavad need Väike-Maarja loomakäitlusjaama. Matta suvalisse kohta ei tohi ning muud võimalust korjuste tarbeks praktiliselt polegi. Eutanaasia protseduur toimub nii, et ruumis on vaid veterinaar ning vahel ka tema abiline. Olen ise viibinud juhuslikult kõrval kolmel korral ja see tunne, et kohe-kohe on viimased hingetõmbed on jäle, tekivad külmavärinad. Silmad valguvad iseenesest vett täis. Surm, ükskõik milline, pole kunagi tore või positiivne. Vähemalt mitte selles usus siin kultuuriruumis ja sellistes tingimustses. See ei ole asi mida keegi tahab teha, ka varjupaik ei taha seda teha, aga ta peab. Täna on see päev kus räägin ära oma loo. Ma olen seda siin-seal viivuks maininud, et midagi sellist on juhtunud, kui aeg oli selline, kuid otsast lõpuni on see lugu jäänud jutustamata ning siiani püsinud lukus. Tänase teema alla sobib ta aga selgitavaks näiteks kui valatult. See lugu lõppes koera jaoks, kellega oli minul insident, eutanaasiaga. On 2012 oktoober. Olen olnud vabatahtlik olnud natuke üle aasta. Pärnu varjupaigas on talgupäev. Inimesed sigivad-sagivad bokside kallal, et vanade ja maasse vajunud kuutide alla kõrgenduseks euroalused panna. Korraga kasitakse kaht boksi, seega need koerad, kes seal parasjagu elavad, tuleb viia jalutama või jooksuaedikusse. Annan koeri jalutada ja jään ise hoovile, et vajadusel neid boksidesse tagasi paigutada, inimene tänavalt ei pruugi märgata lihtsalt, et sulgeda tuleb ka bokside alumised ketid, sest mõned koerad oskavad end vastasel juhul lahti murda. Ja ongi viimased kaks boksi! Päev on olnud pikk, enamus inimesi maiustavad eemal saiakestega, mõned teevad siiski veel viimaseid bokse või uudistavad territooriumil. Ühe koera panen ise aedikusse ja teise võtan vaba inimese puudumisel enda jalutada. Tema on Sammi (kindlasti mitte sassi ajada varjupaigas kaheksa aastat olnud Sämmiga.) Sammi on meil olnud juba pool aastat. Ta on suurt kasvu kollakas koer, Igati sõbralik ja tore. Läheme tiirule ja kui saabun tagasi, pole tema boks ikka valmis. Jääme koos hooldajaga platsi keskele valmimist ootama, koera pea on hooldaja süles ja ta sügab seda rahulikult. Keegi viipab sealt, et boks on valmis, hooldaja palub mul veel minuti-paar oodata, sest söögi-jooginõu vajavad sissesättimist. Järsku läheb tempokalt laps mööda ja Sammi üritab äkitselt ta järele joosta. Ta saab ainult oma rihma ulatuse, mis pole rohkem kui kolm meetrit. Siis pöördub minu poole, vaatab mulle otsa ja hakkab lõrisema. Mitte rohkem kui kaks sekundit veel ja tema hambad on mu vasakus käes. Edasine möödub aegluubis. Sammi pureb mu vasakut küünarvart. Ma ei julge kohmetusest midagi teha, üritan ise hakkama saada, keegi vist ei märka ka. Vasakust laseb lahti ja hüppab paremasse. Karjun hooldaja nime mille peale ka koer ehmub, kuid hüppab siis uuesti vasakusse küünarvarde. Karjun uuesti. Äkitselt näen, et kõik vaatavad mu poole. Tolleaegne juhataja jookseb kontori poolt linguga. Hooldaja on ka kohal ja üritab kaelarihmast kinni saada, kuid koer märkab, see ärritab teda enam ja ta jätab ta rahule. Üks talguline, meesterahvas, saab lõpuks koera kaelarihmast kinni ja tõstab teda sellisel viisil, et see blokeerib kõik koera edasised motiivid. Mina hingeldan ja kõnnin kahe tuima ja valutava käega kontori poole. Kisun ettevaatlikult nii palju riideid pealt ära kui võimalik. Ma ei nuta, kuid pisarad voolavad ja ma hingeldan edasi. Juhataja nõustab et võiksin seebiga haavu puhastada, kuid esimene pilk riidetükita käsivarrele teeb asja selgeks – pehme kude paistab, siin on õmblusi vaja. Võtan end kokku ja mõtlen välja, et nad küsivad ju EMOs dokumenti ja visiiditasu tuleb ka maksta. Rahakott kaasa ja minekut! Autosõidu ajal on mõtted selle peal et miks see juhtus. Kas ma tegin midagi valesti? Ei teinud ju?!?! Aga mis teda ärritas? Varem ei ole ju midagi sellist olnud! Jessuke, ta on meil juba pool aastat varjupaigas olnud ja ma olen ju temaga ometigi tegelenud! Pärast tund aega ooteruumis ootamist saan õmblused kätte. Vasakul üheksa, paremal kolm. Muidugi on palju väikesemaid haavu, muljumiskohti, käsivarred valutavad ja tulitavad. Igaks juhuks saadetakse röntgenisse, sest ma tunnen, et pole võimeline vasemat üldse keeramagi mingis suunas, kuid õnneks patoloogiata. Juhataja viib mu koju. Teel koju mõtlen, et no way ma seda varjupaiga asja pooleli jätan. Ütlen selle ka kõvasti juhatajale välja. Nii lõppes päev, mis sai Sammile saatuslikuks. Selliste käsivartega oli mul õnne veeta pikki päevi. Rünnak, mis on põhjustatud näiliselt mittemillestki, ei ole põhjendatud ning seega tuli paari päeva jooksul otsus Sammi eutaneerida. Ja ükskõik kui palju ei mõelnud ma seda olukorda enda peas läbi, et näha mingitki enda viga, ei leidnud ma seda. Ma ei teinud midagi sellist, mis oleks kuidagigi õigustanud sellist käitumist. Siiani ei tea keegi mis pani teda nii käituma. On spekuleeritud et ehk ajukasvaja või muu äkiline tervisemure, kuid kindlat vastust ei tea keegi. Taastumine sellest oli aeganõudev ja vaevaline. Esimesed neli päeva pidi mind haiglasse sidumiskabinetti edasi-tagasi sõidutama mu isa, sest ma polnud võimeline rooli keerama, kätt pöörama. Edasi sain vähemasti roolikeeramisega hakkama. Enda pesemine oli raskendatud, sest sidemed olid mõlemal käel ja ühega ei saanud teist siduda – vajasin kõrvalist abi. Meeleolu läks alla, sest ma ei saanud kõige lihtsamate asjadega ise hakkama, abituse tunne oli. Ei jõudnud veega täidetud kruusi tõsta - jõin kõrrega, ei saanud ise nõusid pesta, ei saanud jopet selga, isegi tekki ei saanud endale ise peale tõmmata - mingid liigutused olid täiesti võimatud. Tollel hetkel oli koolivaheaeg, nii et kõige hullema taastumisperioodi veetsin kodus, kuid kui kooli läksin ja keegi söögivahetunni ajal treppihallis mulle suures siginas-saginas vastu läks, siis käisid valud kätest läbi. Ma ei ole eladeski näinud selliseid visasid sinikaid mis kestavad kätel nädalaid ja nädalaid. Varjupaika naasesin esimest korda siis kui esimest korda ise sidumiskabinetti sõitsin. Läksin oma tolleaegset hoolealust Cleidist vaatama, sest ega tema ju teadnud miks ma enam varjupaigas ei käi. Õnneks sain teada, et üks uus vabatahtlik on hakanud käima ja ta jalutab ka Cleidisega. See oli Hetty, keda ma tol hetkel veel ei tundnud, olin vaid korra-paar enne õnnetust näinud. Umbes kuu, poolteist hiljem hakkasin ka varjupaigas uuesti käima. Esialgu jalutasin vaid Cleidist, sest tema olin ma viisakaks jalutajaks õpetanud ja ta ei tirinud. Teistega mitte. Käisin tagumistes boksides koeri vaatamas, kuid peale mõne pai ei saanud keegi minult paraku rohkem tähelepanu. Mõne aja pärast hakkasin ka väikeseid koeri jalutama ja natuke ka suuremaid ja tuttavaid, kellest tundsin et saan jagu. Põhimõtteliselt samamoodi nagu enne juhtumit jätkus asi alles uue aasta jaanuari keskpaigas. Selleks ajaks olid haavad paranenud, alles värsked armid, lihas oli ka juba mõneti taastunud, kuid närvid teatavasti paranevad kaua ja ma ei saanud tükk aega tavapärast käte jõudlust tagasi. Vahel võisid nad tunde valutada, vasem, mis sai rohkem kannatada tõmbas mõneks ajaks isegi tuimaks ja see ehmatas ka loomulikult algul ära, lõpuks harjusin ja ootasin et läheks paremaks. Mäletan ka hästi veel esimest kehalise kasvatuse tundi pärast seda juhtumit ning kui kõiki teisi tegevusi sain teha normaalselt ja isegi ühe võrkpalli servi ära servitud, siis teise ajaks kätt tõstes tundsin, et jõud on kadunud, et ma tõstan kätt õlast, küünarliigesest alates mul seda nagu polekski. Sai söödud valuvaigisteid, määritud salve, tehtud taastusravi hantlitega, määritud armisalve. Käed väsisid pikka aega veel rutem kui tavaliselt, kuid umbes poolteist aastat hiljem sai öelda, et olen täielikult paranenud. Tänaseks ei ole sellest muud järel kui armid, mida ma ise eriti tähelegi ei pane. Vahel kui kellelgi uuega tuttavaks saan ja ta märkab ja küsib, siis tuleb meelde ja teen kiire kokkuvõtte sellest neile, kuid hingehaavu sellest ei tekkinud, suuri koeri ma pole kartma hakanud ja ei karda siiani ning vabatahtlik tegevus jätkus täies mahus umbes kolm kuud pärast seda juhtumit. Aga ega kõik lood ei pea lõppema selliste vigastustega nagu minul, et kvalifitseeruda õiglaselt tehtud eutaneerimise otsuse alla. Kui koer tundub kahtlane pikema perioodi jooksul, on üritanud hammustada, näitab hambaid, uriseb põhjendamatult või näitab üles mingit külge endast, mida lihtsalt ei saa temaga päevast päeva tegelevad hooldajad-vabatahtlikud usaldada, siis ka tema eutaneeritakse. Sest ei taha ette kujutada seda olukorda kui anname koera perre ning siis satub hullemasse olukorda kui mina mõni laps või mõni muu kehaosa kui käsivarred. Neist otsustest tuleb aru saada. Ning jällegi tuleb toonitada, et see ei ole tulnud ühe-kahe päevaga, ühe kahe ärevusest urisemisega, toidu peale urisemisega vms. See on olnud pikema perioodi vältel, arvestades koera minevikku (vahel on eelmisest kodust teda mõningad juhtumised ning kui koer annab varjupaigas veel põhjust kahelda, siis hakatakse asja kaaluma) ja juhtumiste tõsisust – kuid varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud on kogenud ning selle looma, kes teistest oma tõeliselt kahtlase ohtliku käitumisega eristuvad tunnetab ära. Siia alla ei kvalifitseeru ka põhjendatud väikesed näksamised nt kui koera kammitakse ja tal on mingi koht valus, mida teda kammiv isik ei märka ja koer siis teeb väikese hoiatusnäkamise vms. Veelkord ilma mingi põhjuseta selliseid otsuseid lihtsalt ja kiirelt ei tehta. Kui neid otsuseid tehakse, siis on nii otsustanud mitmed varjupaiga töötajad, see on põhjendatud ja sellest saavad aru ka kõik asjaosalised.
Ma ei tea miks osad inimesed tahavad meie peale näpuga näidata ja süüdistada, näpuga järge ajada ilma ise olukorda ja loomi teadmata, kuid see teeb haiget, see ajab marru, ma ei mõista seda. Ma ei taha enam näha neid inimesi, neid kommentaare kui jagatakse mingit eksleva koera pilti et ÄRGE JUMALA EEST HELISTAGE VARJUPAIKA, SEAL LOOM PANNAKSE KOHE MAGAMA! See ei ole ju nii! Lihtsalt pole ja kõik. Keegi ei oota mürgisüstiga värava peal, vaid loomale tagatakse turvaline keskkond, kus ohtudeks pole liiklus, levivad viirused, kaklused teiste isenditega, jõhkrad inimesed.. Selle asemel et visata halvustavaid pilke ja kommentaare mõtlematute inimeste vastu kelle tagajärjel kõik need juhtumid on sündinud, jõuavad need pilgud meieni. Meieni, kes me peame võtma ja võtame vastutuse - saatma humaansel viisil teise ilma meile saabunud metsistunud, fataalselt haigeid, pöördumatus stressiseisundis, agressiivseid loomi, kes ei peaks sinna minema kui inimesed mõtleks enne kui looma võtavad, hoiaksid ja kasvataksid oma loomi heaperemehelikult, tegutseksid nii, nagu näeb ette loomapidamisseadus – kui hoovile tuleb kass, ei tasu hakata teda toitma ja lootma et ta on kellegi oma, vaid tuleb helistada varjupaika, et kass saaks turvalises kohas oma vana peremeest oodata või kahe nädala möödudes ehk ka uut ja hoolivamat otsima asuda. Palun astuge välja sellest kritiseerivast ringist ning kuuluge edaspidi mõistvamasse. Kuuluge hoolivamasse. Tulge ja vaadake pikema perioodi vältel, mis töö ja vaev, nutt ja naer see töö on. Ja kui kellelgi tekib siis ka veel tunne, et midagi on mäda ja varjupaigad on pahad ja eutanaasia on alati saatan, siis tulge ja andke mulle üks korralik keretäis. Mul oleks hea meel, kui te jagaks seda teksti oma sõpradega. Sellest asjast on vaja ühiselt aru saada. Te võite teha seda südamerahuga, sest ma ei vassi ega valeta, ei utreeri, ei lisa midagi ega jäta rääkimata. Ei šokeeri muu kui aususega, sest ma olen seda tööd ise teinud vabatahtlikuna neli aastat, Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaigas. Mina tean ja ma tahan et ka võimalikult palju teisi teaks. Vabatahtlik Hanna Hoolega ringlenud kiri: Varjupaiga juhina tahan jagada veidi sisemist infot. Eelkõige on vaja kohustada teid, loomavabrikante/müüjaid töötama kasvõi üks päev loomade varjupaigas. Võib-olla siis mõtleksite loomi paljundades ja müües neid inimestele, keda te isegi ei tunne. Kutsikas, kelle just nüüd maha müüsite, sattub tõenäoliselt samasugusesse asutusse nagu on seda minu varjupaik, kui ta lakkab olemast armas kutsikas. Mis te tunneksite, saades teada, et varjupaigast ei lahku kunagi ligi 90% loomi? Puhtatõulised või mitte- see ei ole oluline. 50% hüljatud koertest, kes satuvad varjupaika on puhtatõulised. Kõige levinumad loomadest loobumise põhjused- „Me kolime mujale ja ei saa koera/kassi kaasa võtta“. Tõesti? Huvitav, kuhu kohta te siis kolite, kus ei tohi olla koduloomi? Või öeldakse „Meie koer kasvas suuremaks kui me ootasime“. No ja kui suureks te siis arvaste saksa lambakoera kasvavat? „Meil ei jagu tema jaoks aega“ . Tõesti? Mina töötan 10-12 tundi päevas ja ikkagi leian aega oma 6 koera jaoks. “Ta hävitab meie aeda“. Aga kuidas oleks sellega, et teha temast pereliige? Nad räägivad kogu aeg “Me ei taha taluda stressi mis kaasneb uute omanike otsimisega, kuid oleme veendunud, et need leitakse, ta on ju nii hea koer“. Tõenäosus, et teie loom ei leia varjupaigas uut omanikku on väga suur, ja kui suur on looma stress varjupaika kolimisel? Lubage teile öelda, et teie hoolealusel on ainult 72 tundi aega leida uus omanik hetkest, kui te ta varjupaika tõite. Vahel natuke kauem, kui varjupaik ei ole üleasustatud ja teie koer suudab jääda terveks. Kui ta kasvõi aevastab, siis ta sureb. Teie hoolealune paigutatakse väikesesse kuuti ruumi, kus paikneb veel 25 samasugust haukuvat ja ulguvat looma. Ta teeb oma ihuhädad sealsamas kus ta sööb. Langeb depressiooni, igatseb oma pere järele, kes ta hülgas ja hakkab lakkamatult ulguma. Kui teie hoolealusel veab, on mul piisavalt vabatahtlikke kes käivad temaga jalutamas, Kui aga mitte, ei saa ta mingit tähelepanu peale toidukausi ja voolikuga väljaheidete pesemise. Kui teie koer on suur, musta värvi või agressiivsest tõust, võite ta lugeda surnuks kohe pärast varjupaiga lävepakust üle astumist. Neid koeri ei võta uued omanikud, ükskõik kui armas ja hästi kasvatatud ta on. Kui teie koera ei ole keegi 72 tunni jooksul soovinud, ta hukatakse. Kui varjupaik ei ole täis, on võimalik hukkamise täideviimise mõningane edasilükkamine. Enamus koeri hakkab nädala pärast oma uut elukohta kaitsma ja hukatakse agressiivsuse pärast. Isegi kõige sõbralikumad loomad muutuvad ümbritseva keskkonna pärast. Isegi siis, kui teie loom suudab eelneva üle elada, saab ta köhavõi mõne nakkuse ja hukatakse seetõttu, sest varjupaigal ei ole ravimiseks raha, isegi 100$ mitte. Neile, kes ei tea mis tähendab eutanaasia täiesti tervetele loomadele. Esiteks tuuakse teie hoolealune kuudist rihma otsas välja. Nad näevad alati rahulolevana välja, liputavad saba, nagu neid viidaks jalutama. Kuid veel enne, kui nad tuuakse „tuppa“ nad on hirmunud ja püüavad ukse ees „pidurdada“. Võimalik, et nad tunnevad surma lõhna, kummaline, kuid see juhtub nende kõigiga. Teie koera või kassi hoiab kinni üks või kaks inimest, sõltuvalt tema suurusest ja ohust veterinaaridele. Seejärel alustab eutanaasia spetsialist või veterinaar protseduuriga. Otsib veeni esikäpal ja süstib surmava koguse „roosat ollust“. Parimal juhul teie hoolealune ei rabele ja ei tõmble. Olen näinud, kuidas nõel rebestab käppa ja ümbrus on üleujutatud verest. Nad ei jää lihtsalt „magama“, vahel on neil krambid, nad püüavad hingata, ahmida õhku. Kui kõik on lõppenud, laotakse teie hoolealuste laibad nagu halud suurde külmikusse teiste tapetud loomadega, nagu prügi. Mis edasi? Kremeerimine? Prügimägi? Ümbertöötlemine loomasöödaks? Te ei saa seda kunagi teada ja te isegi ei mõtle sellele. Sest see oli ju kõigest loom, alati saab ju uue osta. Igatahes loodan, et neil, kes seda lugesid jääb see pilt silme ette ja nad ei suuda sellest hirmsast pildist vabaneda, millega mina puutun igapäevaselt oma töös kokku. Ma vihkan oma tööd, vihkan seda, et ta üldse eksisteerib ja vihkan, et see jääb alati eksisteerima. Ainult juhul, kui teie , inimesed muudate midagi ja mõistate, et elud, mida te mõjutate ulatuvad palju kaugemale sellest mille te toote varjupaika. 9-11 miljonit looma surevad igal aastal varjupaikades ja ainult teie võite selle peatada. Mina annan maksimumi, et päästa iga elu, kuid päästa on vaja alati rohkem kui võimalik. Iga päev tuuakse palju rohkem loomi kui on neile kodusid. Kõige selle mõte-ÄRGE PALJUNDAGE JA ÄRGE OSTKE LOOMI, KUNI LOOMAD VARJUPAIKADES SUREVAD! Võite mind vihata, kui soovite. Tõde on valus, aga reaalsus on see mis on. Ma lihtsalt loodan, et suutsin kasvõi ühepaljundaja, looma varjupaika tooja või ostja arvamust muuta. Loodan, et keegi tuleb varjupaika ja ütleb „ma just lugesin selle teksti läbi ja otsustasin võtta teilt hoolealuse“. SIIS OMAB KÕIGE SELLE KIRJUTAMINE MÕTET. RÄÄKIGE SELLEST INIMESTELE-LAS KÕIK SAAVAD TEADA JA LÕPETAVAD OMA HOOLEALUSTE TÄNAVALE VISKAMISE JA VARJUPAIKA TOOMISE!!
3 Comments
kat
10/9/2015 21:31:21
enamus, mis ma siit välja lugesin, oli sinu hala su käte üle...
Reply
Triin
23/11/2015 01:27:50
Kuna sa ütlesid et temast läks laps mööda võib see olla tingitud mingisugusest halvast mälestusest seotud lastega,aga miks rünnata sind see ei ole just väga tavaline.
Reply
TNR
8/10/2018 15:32:28
Palun uuri põhjalikumalt, mis in TNR ja eutanaasia asemel oleka tervitatav seda pooldama hakata.
Reply
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|