Alles mõni aeg tagasi postitasin blogisse minu üpris pikaaegse hoolealuse Emma loo kuidas ta sattus varjupaika ja sealt uuesti ära, uude koju. Kuid mainisin ka siis ja mainin ka praegu, et Emma ei saabunud meile üksi. Saabus hoopis kahe paarinädalase kutsikaga, kellest üks oligi tänase päeva kangelane: Debby. Debby ei jõudnud eriti tunda elu pahupoolt. Kui, siis tõesti need paar esimest elunädalat, sest varjupaigas elas ta kõik oma päevad ema Emmaga koos varjupaiga rahulikus ja soojas taastusravimajas. Ja mida ühele kutsikale rohkem eluks vaja ongi: peaasi ikka et oma ema, kes saaks süüa-juua, et kutsikas saaks tema kaudu süüa-juua ning soe ulualune. Pooleteise kuustena tuterdasid õde ja vend juba jooksuaedikus kenasti ringi. Tervis oli mõlemal tugev ning ei läinud kaua enne kui mõlemad kutsikad broneeritud said. Debby vennake sai varem koju, plika jäi oma pere ootama, kuid päevadest venisid nädaad ja kutsikas otsustati loovutada uude perre. Emma oli alati kutsikate läheduses - ta ei armastanud neist eraldi olla ja kui päevaajal kutsikad veidi eemal olevasse madalasse kutsikaaedikusse viisime leidis Emma alati võimaluse oma aedikust välja murda ning kalpsas kiirelt üle madala tara oma junsude juurde. Samuti jäi ta oma viimast kutsikat Debbyt alguses väga igatsema ja nagu pere kirjast aru sain, siis on ka Debby väga kaitsev oma kodu ja pereliikmete suhtes. Suve lõpul võtsin aga Debby perega ühendust et tagasisidet saada. Siin on armas kiri. ''Debby, tuli meie perre väikese kutsikana eelmise aasta jõulude ajal.Kui varjupaigas teda nägime, sulasid meie südamed hetkega. Kuid oh häda, ta oli broneeritud. Hoidsime pea nädala pöialt, et me ta endale ikka saaks. Ja nii see läks, jõuluime sündis! Debby kasvas hetkedega ja õppis armastama igat pereliiget, isegi eelnevalt varjupaigast meie juurde kolinud kass Mikit. Kuigi esimesed õppetunnid olid päris valusad, said neist sõbrad. Peamiselt ka ainuke kassist sõber. Teisi kasse Debby ei armasta. Kuid Debby on väga peret hoidev koer. Tõeline karjajuht, kes on iga hinna eest nõus kasvõi viimase karva oma seljast viskama, kui keegi tema pere pisematele läheneb. Samuti on ta alati ootel, kui keegi koju tuleb..Oh seda siirast rõõmu ja niuksumist,kui keegi töölt koju tuleb. Aga eks tal ole ka oma krutskid varuks. Väike kutsika meelsus on talle siiski külge jäänud.. Alatihti leiame me oma saapad ja kingad hoopis kuskilt heinamaalt, kui hästi läheb. :) Samas ta mõistab,kui on pahandust teinud. Räägid temaga ja ta vaatab sulle oma sügavate silmadega otsa ja pakub lepituseks käppa..justkui lubades, et ma TÄNA rohkem nii ei tee. Selline ta meil siis on. Veidi isepäine,kuid jäägitult armastav.'' Pildid Debbyst päris oma kodust:Saadame vahvale perele soovid kõige heaga ning täname otsuse eest võtta loom varjupaigast ja pakkuda talle imehea kodu!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|