Täna on aeg jutustada ühe Hanna endise hoolealuse Emma õnneliku lõpuga lugu, kes saabus varjupaika täpselt aasta tagasi - septembris 2014. Tema endine pere ei hoolitsenud koera eest ning koos kahe vastsündinud kutsikaga ta sealt varjupaika koliski. Tegelikult olevat kutsikaid olnud kümme, kuid selleks ajaks kui varjupaik koerale järele jõudis ütles omanik, et olla juba vastsündinud kutsikatele uued pered leidnud.. Nojah. Igal juhul ei olnud Emma alguses eriti sõbralik. Oli see ju arusaadav - keskkonna vahetus, täiesti võõrad inimesed, ümber palju siginat-saginat ja teisi koeri ja loomulikult oli vast kõige suurem faktor see, et emalõvil lõi kaitseinstinkt välja.. Sellise üsna tõrksana püsis ta ehk nädalakese, siis hakkasid hooldajad läbi maiusega meelitamise temaga läbi saama. Peagi liputas Emma ka minu peale saba. Hakkasin temaga jalutamas käima, kuid kohe kui vajalik tehtud tiris Emma alati oma pojukeste juurde tagasi nii et pikalt temaga juttu polnud. Detsembri lõpus leidsid kutsikad endale lühikeste vahedega kodud ja Emma otsis mitu päeva oma kutsikaid taga, kuid peagi sai ta uued sõbrad Betoni ja Mäxi näol. Kuskil aprillis 2015 saime teada, et üks Soome pere on Emmast huvitatud. Peagi sai määratud ka lahkumiskuupäev mis oli 15. mai 2015. Päev enne käisime Hetty ja Mäxiga pildistamas, et oleks mis mälestuseks jääks. Üks neist piltidest on all. Lahkumispäeval olin kohal ja Emma uus perenaine osutus olema ammu Soome kolinud eestlane, mis tähendas seda, et saime hästi suheldud eesti keeles. Kui koerad kolivad Soome tähendab see tavaliselt meie jaoks, et me ei näe neid enam kunagi arusaadavatel põhjustel - nad elavad meist selleks liiga kaugel. Saame küsida nende kohta Rekkurescue kontaktisikutelt ning palju on ka saadetud pilte, kuid tavaliselt piirdubki asi sellega. Emma, uue nimega Enna tuli aga juba juulis koos perega Eestisse ning perenaine kirjutas mulle, et kas ma tahaksin temaga kohtuda. Muidugi soovisin! Ning kolmanda juuli hommikul saimegi kokku. Loomulikult tundis Ennaa mu ära ning loomulikult oli meil mõlemal väga hea meel! Kohtumine kestis võib-olla pool tundi ja tunne jäi hea - olin juba saanud perelt tema käekäigu kohta teada nii tekstis kui pildis. Pilte Emmast/Ennast uues kodus:Kuigi minu süda oli rahul juba ühest kohtumisest - teadsin, et Emmaga on kõik kõige paremas korras ja tal on pere, kes jumaldab teda, siis kui käisime Soomes Victoria Stilwelli showl leppisime uue kohtumise kokku Helsingis, koertepargis. Video Emma reaktsioonist on ka siin. Sellised lood siis Emmaga/Ennaga! Pool aastat varjupaiga elu on seljataga ja mõnus elu uues armastavas kodus - mida paremat oskab üks loom tahta!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|