On aeg jutustada taas üks edukas uue kodu leidnud looma lugu. Seekord jällegi kassist. Lattet mäletan ma ülihästi. Sest tema kuulus jälle nende asotsiaalsete sekka. Leiti ta küll vaevalt neljakuusena novembris 2013, kuid oi metsikuks oli see kassipoeg saanud juba kasvada. Tema ei tulnud teistele kassipoegadele kohaselt kunagi inimest uudistama. Latte passis kurja näoga pingi all. Siis tekkis aga mitte nii vahva olukord ja Lattel avastati seenhaigus. Haiguse leviku tõkestamiseks pandi ta kõigist eraldi Taastusravimajja, üksikusse tuppa. Seda maja aga külastasid vaid hooldajad ja meie Hettyga, seda ka ülima ettevaatlikuse ja pideva desinfitseerimise korral. Alguses oli Latte ikka nagu ta oli, varjas end kuhu võimalik. Järgmisel nädalal kui ma läksin ei tundnud ma seda kassi aga äragi. Latte kränus kohe kui taastusravimaja uks käis, ronis mööda püksisääri üles, hõõrus end vastu mind, nurrus, ronis sülle ja kohe kui ära hakkasin minema ta lihtsalt ei tahtnud lasta. Üksindusteraapia oli taas toiminud! Isegi kui see polnud põhiline eesmärk sai Lattest sõbralik kass. Ta ei olnud küll pärast tervenemist kõige esiletükkivam kassipoegade seas, aga siiski said talle nüüd ikkagi kõik pai teha. Ka tema uus perenaine, kellele Latte hinge pugeda suutis. Ja nüüd elavadki Latte ja tema pere üheskoos õnnelikku elu. Pelglikust ja sisisevast kauni karvkattega kiisupojast on saanud kuninglik ja julge suurepärane kass. Pere kiidab Lattet ja vähemalt piltidelt tundub Lattegi õnnelik. Kõike kõike paremat vaprale Lattele ja tema vägevale uuele perele!
vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|