Beton on varjupaiga üks huvitavamaid kujusid just tema erilise loo pärast. Beton saabus varjupaika olles kuri ja agressiivne. Ta ei lubanud mitte kellelgi enda boksi sisendea ligi kaks kuud. Nii oli hooldajatel välja mõeldud eri süsteemid, kuidas tema boksi korras hoida, küll varuti sinna redelid, pikad rehad ja mida kõike veel. Kõigil hakkas juba lootus kaduma, kuna ei olnud märgata mitte ühtegi edusammu. Beton lihtsalt oli, kuna mitte keegi ei saanud talle ligi ja nii ta seal siis ootas. Tal ei olnud päris pikalt isegi nime, kuna keegi ei suutnud ega soovinud talle nime välja mõelda, sest lootust enam ei olnud. Nii siis kutsuti teda omavahel „viimane betoon“ (kuna ta asus viimases betoonpõrandaga boksis) ja „kuripaha“ (kuna ta oli tõsiselt agressiivne). Saabus päev, mis oleks pidanud olema Betoni viimane päev, kuna nii pikk aeg oli möödas ja mitte ühtegi edusammu ei olnud pea kahe kuu jooksul toimunud. Sellel päeval juhtus midagi imelikku, Beton ei uinunud ja kepsutas rahumeeli edasi. Möödus veel paar nädalat ja juba ta liputas tuttavatele saba. Kogu selle aja jooksul oli keegi korra päevas käinud tema boksi lähedal istumas või talle konservi jaganud ning alles nüüd lõpuks muutus midagi. Veel nädal ja talle sai kaelarihma kaela panna ning esimesele jalutuskäigule minna. Mäletan selgelt seda hirmu, mis valitses mu sees kui lähenesin tema boksile, et talle konservi pakkuda. Esimese lihatüki ma viskasin talle, kuna ei julgenud kätt talle väga lähedale panna, teine tükk läks kiirelt sõrmedevahelt ja kolmas juba peopesalt. Mõistsin, et tegelikult ei ole see armas pruunikas-beež koer sugugi kuri vaid hoopis hirmul. Üritasin talle ka pai teha, samalajal kui ta konservi vastu võttis, kuid alguses kartis ta mu kätt jubedalt. (Pilt, kui me esimest korda jalutama läksime) See on uskumatu lugu, mis tekitab alati külmavärinaid. Kuid miks Beton siis nii käitus? Teda vaadates oli koheselt aru saada, et tegemist on väga hirmul noore ja väärkoheldud koeraga. Ta pelgeb siiani äkilisi liigutusi, reha ning mehi... Täna on Beton meeletult sõbralik, mänguhimuline ja lähedust otsiv koer. Ta saab suurepäraselt läbi teiste koertega ja naistega ning ka laste vastu ei ole tal midagi. Vahel võib juhtuda, et mõni meesterahvas talle siiski ei meeldi ja oma pahameelt näitab ta välja just tugeva haukumisega, kuid hammustanud ei ole ta kedagi. (Nüüdseks on Beton ülimalt sõbralik, mänguhimuline ja rõõmu täis koerapoiss) Betoni lugu on üks paljudest, mis näitab, et eutanaasia ei ole mitte kellelegi kerge otsus ja seda ei teha läbi mõtlemata ja nii-öelda ülejala. Kui isegi lootus on kadunud tasub siiski proovida, sest kunagi ei tea, kui kaua võtab mõnel koeral traumast taastumine aega. Beton otsib kodu, kus ta saab oma noort elu veel täiel rinnal elada ja kutsikapõlves kaotatud aeg tagasi teha. Otsime Betonile üheskoos hea kodu!
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|