Meilt küsitakse pidevalt, et kaua me varjupaigas koeri hoiame. Kui siis seletame, et 14 päeva ootavad püütud loomad vana omanikku ning siis hakkavad praktiliselt kõik neist uut kodu otsima vaadatakse meid ikka kahtlustava pilguga. Järgmine küsimus on tavaliselt, et kui kaua on kõige kauem teil koer kodu oodanud. Varem sain ma alati näiteks tuua inimeste vastu boksis tigeda ja muidu ka sõbrunemiseks aega varuva 8 aastat kodu oodanud Sämmi, et vaat kus.. Või 2 aastat sama asja teinud Sulli. Nüüd on aga neilgi oma kodud! Ja neile kaua kannatanud õnnelikele selle postituse pühendangi. Kui mina veidi üle kolme aasta tagasi varjupaigas käima hakkasin oli seal palju koeri, kes kohe minuga ei harjunud. Tegelikult oli mõni üksik kellega koheselt kontakti sain. Räägiti, et mõni olla seal olnud aasta, teisel juba kaugelt üle kahe, Sämmi oli selleks hetkeks umbes 5 ja peale olnud. Mäletan et tihti kui külastajatele ringkäiku tegin kostusid laused nii Sämmi kui teiste koheselt mittesõrbraliku aediku juures ''huvitav millal see ükskord kodu saab'' ja ''kes küll sellise koera omale koju viib''. Iga kord jäin isegi mõtlema, et tõesti.. Millal.. Aga samas ei mõelnud ma mitte kunagi et seda päeva ei tulegi. Õigesti tegin. Ühena esimestest pikaajalistest asukatest sai uue kodu selleks ajaks umbes 4 aastat varjupaigas olnud Haiti. Tema pere loobus temast kui ta oli umbes aastane, sest perre sündis laps. Seda ei teinud nad mitte oma lugu ära rääkides vaid sidudes Haiti suukorvile külge kirjakese. Haiti oli oma boksis võõraste vastu tõre. Üksikud said kohe talle pai teha. Haitiga hakkas tegelema vabatahtlik Marko ja kuigi ta seetõttu leebus ei muutnud ta võõrastega koheselt tolerantseks. Ja siis.. Ühel ilusal 2013 aasta varakevadisel päeval tuli inimene, kes ei kohkunud ära ka siis kui Haiti esimese raksuna tulevase omaniku peale boksist vabanes urrates hüppas. Too sama inimene pakkus Haitile mõni aeg hiljem imelise kodu. Täna on tema nimeks Kerry ja ta elab väga mõnusat elu, nädalapäevad tagasi saime tema uue elu kohta uut infot: Tere! Saadan Kerryst (endine Haiti) paar pilti, kus ta on minu tütrega. Tahan öelda, et nii head koera pole meil veel olnudki. Ei tea, kas see on sellest, et siiani on meil olnud ainult isased koerad, kelle hingeelu ja käitumine on natukene erinevad. Või sellest, et koer tunneb, et ta on leidnud endale kodu, kus ta on oodatud ja oskab selle eest tänulik olla. Või hoopis sellest, et ta ongi selline hea ja sõnakuulelik koer. Lühidalt öeldes: Kerry on väga sõnakuulelik ning kodu ja perekonda hoidev koer. Mis puutub tema veidi umbusklikku iseloomu, siis see on läinud aasta jooksul, mis ta meie juures on olnud, tunduvalt paremaks. Kodu kaitsjana hoiatab ta endiselt igat aeda sisenejat aga seejärel nuusutab nad korraks üle ja on väga rahul kui keegi ka temale tähelepanu pöörab. Liigselt ta külalisi ei tüüta ja see mulle tema juures just meeldibki. Oma perenaisele, minu emale, on ta ikka väga truu, kui ema õues liigub, siis ei jää ta sammugi temast maha, koon peab ikka kogu aeg (ka liikumise ajal) emal peos olema. Samas, kui meie ise eemal toimetame, siis kauaks ta meie juurde püsima ei jää, läheb ikka varsti maja juurde tagasi, sest seal on perenaine. Ka on saanud ta juba kasulik olla ühele pereemale, kellel kodus kasvab puudega laps ning kes seetõttu tegeleb tasapisi käsitööga – suur kotitäis Kerry talvekarva leidis kasutust. Bima, Hetty esimene vallutus varjupaigas, veetis samuti varjupaigas veidi alla kolme aasta. Tema omanik ei saanud teda elukohast ilmajäämise tõttu pidada. Truu Bima aga leidis võimalusi põgeneda, kuid omanik oli sunnitud ta alati tagasi tooma. Lõpuks harjus Bima varjupaigaga, kuid ega seegi lihtsalt läinud. Minuga harjumisega läks tal omajagu aega. Kui saabus Hetty, läks juba kiiremini. Bimaga sõbrunemine võis küll aega võtta, aga kui juba sõber olid, siis see sõprus ja truudus oli purunematu. Pärast kolme pikka talve ja samapaljusid suvesid tuli varjupaika inimene, kes viitsis Bima usalduse nimel vaeva näha. Tema jaoks oligi varjupaigas ainult üks koer keda ta soovis ja see oli just nimelt Bima. Pärast kuupikkust tutvumisperioodi viis ta Bima endaga igaveseks kaasa. Neil läheb siiani suurepäraselt. Bima käis mõned kuud tagasi varjupaigas vaktsineerimas. Nende suhtes kes olid talle varjupaiga ajast tuttavad näitas üles ülimat taaskohtumise rõõmu ja tänulikkust. Ta ei unusta enda jaoks tähtsat rolli mänginud inimesi kunagi. Järgmiseks koeraks, kes pidi varjupaigas veetma pikki kuid oli minu armas Cleidis. Temagi saatus sarnane kahele eelnevale. Koer otsustati kolimise tõttu varjupaika anda. Vaevalt kahe aastane Cleidis oli sügavas depressioonis. Vihkas kõike enda ümber, konutas kuudis ja tegi nagu teda ega maailma poleks olemas. Augustis 2011 sain mina Cleidise rihmaga pihku ja sealt algas kahe ja poole aasta pikkune sõprus. Cleidis sai varsti oma elurõõmu tagasi, näitas oma kõige paremat külge ja seda et tema ongi maailma parim koer. Seda arvamust pole minu jaoks ükski teine koer siiani ümberlükanud. Cleidis on ja jääb minu südamekoeraks isegi kui temast ei saanud kunagi minu isiklik koer vaid ühtede väga toredate inimeste oma, kes Cleidist väga väga armastavad ja hoiavad, täpselt nii nagu plika seda väärib. Järgmiseks probleemse oleku tõttu tõrjutud kojusaajaks oligi Sull. See maskuliinne, lõvimöirgeid imiteeriv koer, kes omade seas muutus maailma kõige leebemaks mõmmiks. Väljavaated uue kodu leidmiseks polnud ka tema puhul kiita, sest tegu ikkagi keskeas suure isase koeraga, kes esmakohtumisel lõrises kõigile hirmu nahka. Sull leiti 2012 aastal pärast mitmeid kõnesid Raeküla kandist Sulevi tänavalt ringi jooksmas. Enne Sullile kodupakkujate tekkimist hakkasid levima erinevad kuuldused Sämmi Soome kolimisest ja nii mõtlesimegi et ju siis Sull võtab Sämmilt tiitli üle ja jätkab pikka traditsiooni. Siis tulid varjupaika aga inimesed, kes olid palju lugenud Mäxi kohta ja tulidki teda vaatama kuid siis hoopis Sullist huvituma hakkasid. Õrnemale soole hakkas Sull koheselt pärast jalutuskäiku meeldima, meespool oli alguses kahtlev. Pärnust 40km kaugusel asuv kodu pani meid kahtlema kas nad täidavad oma lubadust tulla järgmisel päeval kindla otsusega. Olime elevil. Ja kui järgmine päev saabus, siis olidki Sulli inimesed platsis. Ilma pikema jututa pakiti Sull autosse ja sõlmiti leping millega Sull enam Varjupaikade MTÜ-le ei kuulu. See tunne oli nii hea! Sull klappis inimestega peaaegu et kohe ning veel järgmisel päeval saabus Sullilt, praeguse nimega Lärrylt kiri: Tere varjupaiga tädid ja tüdrukud. Kirjutan teile nüüd ise.Varjupaigas te mind klahvide taha ei lubanud, aga tegelikult oskasin ma juba ammu kirjutada. Olen nüüd oma uues kodus Abja-Paluojas ( jõudsin sildi pealt vaadata kui asulasse sisse sõitsin). Kõigepealt tutvustati mulle minu aeda, mis on nüüd minu oma. Vaatasin üle kõik puud ja põõsad,tegin oma märgid peale ja ....hakkasin muru sööma.Teate kui hea rohi siin on! Miks te mulle seda varjupaigas ette ei niitnud? Tegelikult on seda ise maast muidugi hoopis parem haarata.Siis näidati mulle maja seestpoolt.Noh,maja on maja,mis mul sinna eriti asja,aga üks asi oli täiesti ime.Saate aru, minu peremees läks maja eest uksest sisse ja ...tuli maja tagant teisest uksest välja!See oli minu jaoks täielik nõidus.Ma ei saanud alguses sellest midagi aru.Ja siis läks ta, kujutage ette, maja tagant sisse...ja tuli eest uuesti välja...ei ole võimalik!Aga ok, vast saan aja jooksul sellest trikist sotti. Pärast minu valduste tutvustust anti mulle süüa.Noh,normaalne söök oli, ei midagi erilist.Ja siis ma jõin...ja jõin...ägedalt hea vesi oli.Siis ma mängisin puupulgaga ja üldse jooksin aias vabalt ringi ning äkki hüüdis perenaine mind minu õige nimega.Varjupaigas te nimetasite mind Sulliks ja ma arvasin, et ega te ei pidanudki minu õiget nime teadma.Seepärast tegin näo, et see ongi mu nimi,aga tegelikult...tegelikult on mu nimi LÄRRI.Kui perenaine selle nimega mind kutsus, näitasin ma kohe, et see on minu õige nimi (noh,vähemalt ta kõlab samamoodi nagu minu varajasem nimi).Igatahes reageerisin ma sellele hoopis paremini kui Sullile. Aga öösel ma nutsin ja kartsin hirmsasti.Uus koht - arusaadav.Perenaine käis mind öösel mitu korda lohutamas.Aitas küll, sest lõpuks jäin ma oma kuuti magama.Hea uni oli. Praeguseks ma lõpetan.Panen homme ka paar esimest pilti minust teile teele. Tervitades, Lärri ( endine Sull) Ja mitte kuidagi ei suuda me ära unustada kaheksa väga pikka aastat varjupaigas konutanud koera Sämmit. Seda sama kelle puuri juures avaldati pidevalt arvamust et ega see siin hinge heidab ka. Kõigi selliste arvamusavalduste kiuste on Sämmil nüüd suuuuuuuuuuurepärane ja üliarmastav kodu! Lisan siia ka loo, mis levis Facebookis, Pärnu kodutute loomade varjupaiga fännilehel. Sämmi saabus varjupaika õrnas teismeeas koos kuudi ja ketiga. Kui tavaliselt ollakse selles vanuses ülepeakaela lustakad, siis Sämmi seevastu tige nagu tikker. Et katsed neljakäpalisega sõprust luua lõppesid laksuvate lõugade ja lõvimöiretega, rääkimata sellest, et sööki ja jooki tuli harjavarrega ette lükata, jõudsime peagi otsusele, et eutanaasia on erinevaid aspekte silmas pidades parim valik. Vahepeal oli aga Sämmi purustanud oma keti ning püüe teda ohjata ei kandnud vilja. Ükski adekvaatne inimene ei lase end lihtsalt vabatahtlikult pureda. Niisiis elas Sämmi vabalt varjupaigas- külastajate saabudes oli loomade hooldaja veevoolikuga pritsimisvalmis- ainult nii suutsime hoiduda ebameeldiatest intsidentidest. Otsus oli aga tehtud ning Sämmi jaoks ei olnud enam siinilmas kohta. Pärast kolme eutanaasiakatset, mis erinevatel seletamatutel põhjustel ebaõnnestusid, hakkasime nägema märki. Ehk pole veel aeg? Kas ka tema jaoks on kusagil keegi? Meie igapäevaelu osaks said tundidepikkused vagusi istumised keset varjupaigaplatsi lootuses, et ignoreerimistaktika paneb Sämmit meist huvituma. Pool aastajagu hiljem pistiski ta oma nina Jaana Aadamsoole, toonasele loomade hooldajale sülle. Sämmi usaldas meid! Ometigi möödusid kuud ning ükski koerasoovija ei peatunud Tema aediku ees, sest varjupaiga külastajad ei olnud andnud põhjust usalduseks. Valged välkuvad kihvad oli selge märguanne: „Hoia eemale!“ . Kui viimaks kena keskealine härra leidis, et just sellise keerulise taustaga koer sobib temale hoida ja koolitada, andis Sämmi käe komposteerimisega teada oma seisukohast. Kuudest said aastad .... Ühel päeval sattusid Pärnusse puhkama põhjanaabrid Sonja ja tema ema. Kui tundmatu härra nende juurde astus ja arusaamatul põhjusel soovitas Pärnu varjupaika pöörduda, laitsid naised mõtte maha, sest perre koera võtta ei planeeritud. Ometigi jäi naisi kummitama võõra tungiv palve. Kes see härra oli ja miks ta just need inimesed paljude teiste hulgast välja valis jääb spekulatsiooniks, ent tema soovitusest sai erakordne uus algus. Sonja ja tema ema kiindusid varjupaika, töötajatesse, vabatahtlikesse ning Sämmisse sedavõrd, et ettevõtlusega tegelev pere ei pidanud paljuks nädalavahetustel ikka ja jälle Pärnusse meile külla sõita. Sämmi aga tervitas daame esimesest päevast härrasmeheleliku sabaliputusega. Täna, pärast 8 aastat meie juures, sõitis Sämmi Soome pensionipõlve veetma. Hilisõhtul teatas Sonja, et kohale jõudes inspekteeris kogu majapidamsie üle ning potsatas keset kõige suuremat voodit. Saatus või juhus- jäägu see igaühe enda otsustada. Rõõmustame Sinuga Sämmi! Kuna Sämmi praegust pere võib lugeda varjupaiga heaks sõbraks ja toetajaks, siis saame pidevalt Sämmi käekäigu kohta ka uudiseid. Teame näiteks, et Sämmil oli treppidest kõndimisega alguses probleem, kuid siis laotas pere trepile tekid ja riided ning Sämmi taipas ruttu, et kui treppidega saab ühele poole, siis on kaks võimalust - kas mõnusale pikale jalutuskäigule või tuppa sooja!
Soojuse asjust oli samuti pere mures. Oli Sämmi ju alati varjupaigas õues elanud ja seetõttu olid nad veidi mures kuidas Sämmil toatemperatuuril meeldib. Ühe toa suutsid nad teha jahedama ning sisustasid selle Sämmile ära. Aga Sämmi ei veeda aega mitte seal, kuigi tal on oma isiklik voodi, vaid hoiab alati pere ligidusse ning kui neil on käinud külalisi siis tuleb Sämmi alati laua äärde, paneb pea perenaise sülle ja kuulab juttu pealt. Ta on tohutult lähedust otsivaks koeraks hakanud ning samuti harjunud uue olukorraga imetabaselt ruttu. Iga kord kui pere uusi pilte saadab või oma kontodele lisab on mul lihtsalt niii meeletult hea meel. Aasta varjupaigas ei ole veel nii totaalselt katastroofiline - seda veetsid meil näiteks ka imesõbralik Reede, kaunis Stella, väike vapper Härma ja õrnahingeline Tuusja. Pool aastat meil konutanud koeri on veelgi rohkem.. Need viis koera, keda täna tutvustasin lähevad ajalukku kui koerad, kes on meil veetnud vähemalt kaks aastat ja alles siis leidnud omale päris oma inimesed. Nad olid kõik omaette tegelased, suured hinged, aga mitte kiirelt usaldajad. Iga sellise tegelase kojuminek suurendab meie usku sellesse, et igaühe jaoks on kuskil keegi, sest päriselt ka on. Isegi siis kui lootusel pole enam väga põhjust, isegi siis kui päris paljud seda arvavad. Sellepärast, just nende hetkede pärast kui uue kodu leiavad nemad, meie Erilised on mõtet loota. On mõtet annetajate ja sponsorite toetusel katta mitme aasta elamiskulud. Kui meil ei oleks annetajaid ega sponsoreid, kes meid järjepidevalt toetavad ei oleks nende viie koera õnnelik lõpp olnud võimalik, sest omavalitsused katavad vaid loomade elamiskulud kahe nädala ulatuses ning organisatsioonil, millel kulub niigi uute loomade veterinaar-ja ülalpidamiskuludeks üüratud summad, poleks ilma välise toeta saanud puhtmajanduslikult juba lubada. But where there's a will there's a way. Ja kui see on tee, mille õnnelikku lõppu sa nii ootad, siis lihtsalt ei tohigi kunagi alla anda. Aitäh kõigile kes meil aitamise võimalikuks teevad! Iga annetus, iga lisatoetus omavalitsustelt, iga organisatsioon või ettevõte, kes on pakkunud abi nii ehitustöödel, asjade, raha, teenuse näol, iga kool, kes on korraldanud korjandusi ning iga väiksemgi hea soov mis on läinud meiepoole teele. See tuleb teile kõigile elus tagasi! Ja see aitab nii paljud loomad teha õnnelikuks. Aitäh! vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|