...on minu uus väljamõeldud termin, mis tähistab neid kodusid kust meie poolt loovutatud koerad jällegi tagasi tulevad erinevatel põhjustel. Kui on tõesti arusaadav põhjus ja olukord, millest ei ole muudmoodi võimalik üle saada kui looma tagastamisega, siis loomulikult võtame asja meiegi mõistlikult, peaasi et koer päris ripakile ei jääks ja saaks jälle uue võimaluse, aga natuke tahaks sellel teemal ikkagi arutleda.
Selleks ajendas mind kõige rohkem vast Simona lugu. Simona lühike, vaevalt aasta kestnud elu pole siiamaani väga lõbus olnud. Seitsmekuusena toodi ta meile nädalaks hoiule, kuid talle ei tuldud kunagi enam järele. Ei aidanud telefonikõned ega meilid.. Keegi ei vastanud. Hakkasime talle uut kodu otsima ja juulis 2014, umbes poolteist kuud pärast seda kui ta varjupaigale jäi see tekkiski.. Kõik läks hästi ruttu. Kuigi väga pikalt ei tutvutud, siis Simonale pere meeldis ja perele Simona ka. Andsin veel ühele pereliikmele nippe kuidas sellist noort koera koolitada.. Simona noor uljaspea hakkas aga kodus trikitama ja kuigi esimesed nädalad möödusid rahus pani Simona üsna pea kodust plehku. Kätte ta igal juhul saadi ja rahuneti uuesti maha. Koos varjupaiga toega steriliseeriti Simona ka ära, et tõmmata ka selles osas Simona tungi tuuridele minemast. Augusti lõpus sai varjupaik väljakutse ning ''saagiks'' osutus Simona. Pere helistas ja otsis samuti koera, kuid tagasisoovi asemel teatasid et neil pole enam soovi teda pidada. Polevat aega.. Oh jah. Oleks ju võinud varem selle peale mõelda.. Loomade loovutamine varjupaiga poolt on kahe otsaga asi. Ühelt poolt soovime et koer saaks võimalikult hea pere ehk see nõuab perelt uurimist ja puurimist, mille peale osad inimesed sageli tunnevad end rünnatuna/solvatuna, justkui me tungiks nende ellu ja on loobutud loomavõtust (aga samas kui tõsiselt on kergelt loobumise korral loomavõtt läbi üldsegi mõeldud?), teisalt ei saa me endale ülimat pirtsutamist lubada, sest muidu loovutaksime kordades vähem loomi. Kehtib nii seisukoht et kodus on loomal ikka parem kui varjupaigas, aga samas kehtib ka see, et iga kodu pole loomale hea. Loomulikult on vähem neid kodusid, kes loobuvad loomast kui koer kipub üle aia hüppama, midagi ära närima või üldse olema natuke teine kui tundus, kuid neid ikkagi on täiesti arvestatav kogus. Ja iga tagasitoodud koera seisukohast vaadatuna see panebki mu ärrituma, sest miks ei mõtle inimesed siis kui neil veel koera pole? Seda kas neil on aega, kas neil on majanduslikult võimalik, kas neil on füüsiliselt jõudu, kas nende aed kannatab või kui sealt peakski olema võimalik plehku panna, siis kas parandamine tuleb ka ikka kõne alla... Koer on mingis mõttes kohustus vähemalt kümneks-viieteistkümneks aastaks. Sõltub muidugi koera vanusest. Me ei eeldagi igal inimesel on taskus viisaastaku plaan kui ta meilt koera võtma tuleb, aga me soovime, et iga inimene oleks vähemalt nii palju ette mõelnud kui võimalik ning oleks piisavalt koerale pühendunud, et probleeme nende tekkimisel lahendada. Lisaks ei lõppe varjupaiga ja loomavõtja koostöö kohe kui loovutusleping on kirjutatud - varjupaik on alati oma nõu ja jõuga abiks kui peaks olema käitumisprobleeme või tõesti äkkolukord, mis näib väljapääsematuna (vaata Rexi fond). Aga vahel lihtsalt kohtad inimesi, kes räägivad varjupaigas uinutavat mesijuttu. Nii juhtus näiteks ühe varjupaigas olnud koera Peetri ehk Petsiga. Tuli ta ühest kodust, mis küll otseselt ei väärkohelnud teda, aga ei hoolitsenud tema eest - koer hulkus pidevalt ringi ning kuigi ta oli varjupaigas kõigi lemmik - külastajate, töötajate ja vabatahtlike oma, siis oma kodu ootas ta ikka mitmeid kordi. Kui üks inimene helistas, kes väitis et tal on olnud mitmeid koeri hoiukodus ja hetkel ka kassid ning et ta väga Petsut soovib, siis pärast mõningat rääkimist ei tekkinud meil uue omaniku osas mingeid kahtlusi. Andsime kaasa Petsi lemmikmänguasjagi. Petsu loovutasime tõesti südamerahuga. Kolm päeva hiljem oli Pets juba Tartu koduta loomade varjupaigas. Verivärske omanik viis ta sinna kuna ta olevat kasse taga ajanud. Meie ei saanud Petsu kohta teada mitte uuelt omanikult vaid just Tartu varjupaigast. Loomulikult tõime Petsi tagasi. Läks jälle mööda mitu kuud kuni tekkis uus pere. Samuti vahvad, käisid Petsiga kordi ja kordi jalutamas ning viisid siis kaasa. Mõne kuu pärast pidid nemadki Petsist loobuma. Neil oli endalgi kahju, aga hulkur Pets ei püsinud nende kodus.. Jällllle pikk ootamine kuniks tekkis pere, kelle juures Petsile siiamaani väga meeldib. Seda juba umbes aastajagu. Loodame et nii ka jääb. Mõelge kui palju Petsi väntsutati.. Samuti pole Simona elu olnud harmooniline. Ja ikka kõik ootavad neilt, niigi läbielanud koertelt, et nad on esimesest minutist ideaalsed. Kuigi selliseid lood on hetkel pigem erandiks kui reegliks, siis et seda ei juhtuks ei pea meie peale pahandama kui soovime teada kas oleksite nõus koeraga kuulekuskoolitusel käima või kui suurel territooriumil koer elama hakkab.. Me lihtsalt soovime oma hoolealustele parimat, mitte pseudokodu. Paraku alati ei tule see esimesel korral välja. vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|