Pühapäevase seisuga oli varjupaigas 9 koera ja üle 30 kassi. Kevadiselt soe ja ilus ilm tõi palju rõõmu ja energiat tegutseda ja toimetada. Kui varjupaika jõudsin siis Pätu juba jooksis ja lustis jooksuaedikus. Peale pikki kallistusi ja hellitusi mängisime natuke palli ja viisin ta tagasi oma aedikusse, sest joostud oli juba küllaga. Järgmisena läks aedikusse lustima Reks, kes oli kui lisa päikesekiir ja rõõmurull. Nuuskimist ja toimetamist oli nii palju, et minule tal kohe väga aega ei jäänudki. Peale mõne triki harjutamist, jätsin ta sinna üksi jooksma ja läksin uute koertega tutvust tegema. Varjupaika on saabunud koer nimega Bonny, tema tuli kodustest tingimustest, kuid on väga ebakindel ja umbusklik. Ta vajab pisut aega ja olukorraga kohanemist ning siis saab temast kindlasti üks vahva koer. Bonny on umbes põlve kõrgune kena kollane koer, kellel vaatamata keerulisele minevikule on palju potensiaali ja usku leida varsti endale tore uus kodu, kus teda hoitakse rohkem, kui iial varem. Bonnyga proovisin mina, kui ka Hanna sõbraks saada, kuid päris nii lihtsalt see ei läinud ja pühapäev väga suuri tulemusi ei toonud. Kuid varsti saame kindlasti edastada rõõmsamaid uudiseid. Kuna minuga oli kodust kaasa tulnud ka Mäx, siis otsustasin esimesena jalutama minna koeraga, kes teistega enam-vähem klapib. Koera nimeks on hetkel Nova ning varjupaika saabus ta 11. märtsil, veel on lootust, et omanik taipab teda otsida ka varjupaigast, kuid kui seda ei juhtu, siis leiab ta loodetavasti kiiresti endale toreda kodu. Nova on esialgu pisut pelglik ja kohe rõõmsa jooksuga kõiki tervitama ei julge tulla. Kuid kui maiusega pisut motiveerida ja lahkel häälel julgustada, siis läheb ebakindlus suhteliselt kiiresti üle. Mina veensin Novat umbes 15-20 minutit, et ta kuudist välja tuleks. Koos istusime ka kuudis, sest siis tundus tal julgust olevat, lubas end silitada ja patsutada, isegi maiuse võttis käest vastu ja kõik tundus väga ilus olevat, kuid siiski rihma kaela panemine oli ikka ääretult jube. Kuid kui olin juba loobumas, siis astus ta kuudist kohe minu järel välja ja oli nõus jalutama tulema. Mäxiga käitusid nad kui vanad tuttavad ja olid igati valmis ühiseks jalutuskäiguks. Tavaliselt jalutab Mäx suhteliselt kaugel ja rihm on õrnalt pingul, kuid pühapäeval seda ei olnud. Koerad käisid külg külje kõrval ja väga rahulikult. Koos uudistati võõrad nurgad ja postid üle ja tehti tutvust aias olevate teiste koerega. Ühesõnaga oli jalutuskäik väga mõnus ja rahulik. Koerad olid väga tublid ja sõnakuulelikud. Varjupaika tagasi jõudes viisin Nova tagasi oma boksi, kuhu ta läks väga reipal sammul. Nova naabrinaine on koer nimega Suusi. Ka tema on saabunud otse kodust. Suusi on väga ebakindel meeste seltskonnas ja vajab väga palju sotsialiseerimist. Läbi aia tervitasin ja jagasin maiust ning esmapilgul tundus ta väga lustlik ja rõõmsameelne. Temaga tegi pika jalutuskäigu vabatahtlik Valeeria. Peale seda sai kassimajad läbi käidud ja kõigile, kes soovisid ka väike kallistus ja pai jagatud. Paljud eelistasid aknal istud ja päikesevanni võtta. Üldiseslt oli kassidemajas rahu ja vaikus, sest kõik mõnulesid päikesekiirte poolt soojaks tehtud põrandatel või toolidel. Mängida soovisid mõned üksikud, kuid mitte kauaks, sest oma heast kohast ei soovinud keegi eriti loobuda. Muideks Agnes on ikka veel koduotsinguil. Agnesest ja Saluudist oli meil varasemalt ka blogipostitus! Õnneks leidis Saluut endale toreda kodu, kuid sõbranna ootab ikka veel pikkisilmi just seda õiget! Veel sai Hannaga koos ettevõetud jalutuskäik Arena ja Mäxiga. Arena on mõnus mõmmik, kes tahab olla ainult inimese kõrval ning keeldub sammukestki maha jääma. Ta on kaukaasia lambakoera sarnane kaunitar, kes ei olnud nõus väga pilkalt kõndima, sest ootab kutsikaid, kuid muruplatsil istumine ja mõnulemine sobis talle väga hästi. Arena on väga hella hingega ja seltskonda otsiv koer. Lisaks klappis ta täitsa normaalselt ka Mäxiga ja oli toredaks kaaslaseks meile kõigile. Kahjuks pidime leppima ka kurvema uudisega, kuna selgus, et Kuusalu loomavabrikust pärit koer nimega Neegus on jõudnud oma teekonnaga just varjupaika. Neegus on hetkel väga ebakindel ja seda väljendub ta metsiku haukumise ja argliku käitumisega. Kuid natuke head meelt pakub juba see, et ta tunneb huvi siiski inimese vastu ja julgeb tulla niipalju lähedale, et käest maius haarata. Kuigi see käib väga kiiresti ja pikalt kontakti ei otsi, on see siiski väga suur edusamm. Neegus on ääretult ilus koer, kellel puudub oskus usaldada ja tunda end turvaliselt. Kuid oleme kindlad, et see saab tal selgeks ja ühel heal päeval suudab ta end rahuliku ja õnnelikuna tunda. Kõik 9 koera ootavad varjupaigas sõpru ja kaaslaseid, kes sooviksid nendega jalutada, neile maiuseid jagada, neid kallistuste ja hellitustega üle kallata. Muidugi ootavad ka kõik nurrukid kaisutusi ja hellitusi. Ühesõnaga varjupaigas tegevust jagub ja mina ootan juba suure huviga järgmist vaba päeva, et seal taas mõne looma päev ilusaks muuta.
Tule ka sina kevade saabumise puhul varjupaiga loomi külastama. Nad kõik ootavad! Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|