Loodan et kellelgi ei ole Liisu veel meelest läinud, sest meil on tema käpakäigu kohta uudiseid, mida laiale ilmale jagada - neid kõige paremaid - uue kodu uudiseid. Liisu saabus varjupaika Pärnu lähedalt Sindist. Tema omanikud olid asotsiaalid ning tal ei olnud selline elu nagu üks koer vajab. Meile saabus koer, kes ei olnud küll kõigiga tige, kuid valis väga neid kellega läbi sai. Ta ei olnud juba siis esimeses nooruses, kuid varjupaigas pidi see armas kollane koer veetma kolm aastat enne kui oma uude perre maandus. Põhjused miks tema aeg nii pikaks kulges on mitmeid - natuke nagu tõrges, paljude jaoks veidike liiga palju elu näinud (loe: vana). Huvilisi oli tal selle aja jooksul paar, kuid Liisule nad keegi eriti ei meeldinud. Muidu oli ta üpris krapsakas, kuid sügisel 2015 märkasin ma üha rohkem kuidas ta ei viitsi enam end eriti liigutada, mööduvaid inimesi ei pannud enam tähelegi. Ühel novembrikuu õhtul pärast järjekordset varjupaigapäeva jäi see mind kohe eriti painama. Mäletan, et arutasime veel Hettyga, et miks ometi peab mõni hing nii pikalt ootama. Oma mure selle looma pärast lülitasin ümber energiaks, mille abil kirjutasin Liisust pika ja kurva postituse, mis läks paljudele hinge ja laialt levima. Mõned päevad hiljem, 14. november sõitiski Liisu uude koju. Ja elab seal imetoredat elu siiani. Kust tuli mõte võtta loom just varjupaigast? Mõte just varjupaigast koer võtta tuli selliselt, et kodus oli üks karjuv tühi koht seoses eelmise lemmiku surmaga. Aprillis ta kaotasime ning suve poole hakkasin vaikselt internetis varjupaikade kodulehti sirvima. Kuna käin töö kõrvalt ka koolis, ei tulnud uue koera võtmine kutsikana kõne allagi ning teadsin, et varjupaikades on igas vanuses koeri, keda kahjuks enam kellelgi vaja ei ole läinud. Muidugi valmisolek uueks koeraks võttis aega ja kohati võtab mõnes osas veel ka Liisu kõrvalt. Miks just Liisu? Liisu jäi mulle silma esimesel varjupaikade kodulehtede külastusel, kuna ta ootas kõige kauem kodu ning tal oli nii armas nägu. Omamoodi lumivalguke..Kuigi Liisu jäi silma kohe ning tutvustasin tema andmeid ka elukaaslasele, kaldusin siiski eelnevale super kogemusele tuginedes saksa lambakoerte ja nendelaadsete poole. Lõplikult otsustavaks sai vabatahtlike järgmine postitus: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/labi-lohki-10-lii-ehk-liisu. Kuna kirjas oli, et ta on lootust kaotamas ning vanuse tõttu palju tegelemist ei vaja, siis oligi see teadmine täpselt see, mis otsustamisest puudu oli. Leppisin varjupaigaga kokku kohtumise, jalutades olid tal nii nunnud hüplevad kõrvad ning ta leppis minuga koheselt, seega peagi me koos koju sõitsimegi. Milliseid muutuseid on Liisu võtmine endaga kaasa toonud? Kuna meie peres on terve minu elu koerad olnud, siis väga olulisi muutusi Liisu võtmine kaasa ei toonud. Hautis on ka terve oma eluea koertega koos olnud. Harjuma pidin nüüd lühikeste koerakarvadega, mida ei olegi nii lihtne eemaldada kui pikakarvalise koera omi. Ja lumes hullamist ei ole, ma ise olen suur lume ja talve fänn. Pikad jalutuskäigud soojemal ajal sobisid nii vanale koerale küll, seega see on samaks jäänud ja jätkub peale talve kindlasti veel nii kaua, kuni Liisule sobib. Kõige rohkem harjumist võtab vast see, et Liisu ei jää minust siiani sammugi maha. Sakslane mul ikka magas oma une täis ja siis jälitas, aga Liisu ärkab enamasti ka siis, kui ma salaja hiilin. Ja ta muudkui vaatab otsa, kuigi kõik oleks tal nagu olemas. Tahab hästi palju lähedust, et nii paljuga me veel harjunud ei olnud, aga nüüdseks juba oleme. Kuidas tutvustasite küülik Hautist ja Liisut omavahel? Hautise ja Liisu tutvustamine algas selliselt, et panime jännu esiti puuri kinni, sest Liisul väiksemate loomadega kokkupuuteid polnud. Aga paari minutiga oli näha, et Liisule on uus loom huvitav ning kuri ta küll ei ole. Sai Hautis lahti lastud ning hakkasid omavahel nuusutama. Kuskil 40min peale koju jõudmist, Liisu puhul siis esmakordselt, oli koer juba diivanil ning üsna pea hüppas küülik talle kaissu. Liisu veidi pelgas ja proovis eemal olla, aga poole päeva pärast olid juba nagu sukk ja saabas ning öösel olime kolmekesi diivanil. :) Paar esimest päeva, kui Hautisele keelasin midagi, siis Liisu õpetas teda ka omaltpoolt, proovis näksida. Aga keelasin ka teda ning teise korra järel sai aru, et tema nii teha ei tohi. Neljandal päeval jäid nad juba kahekesi korteri peale lahtiselt ning nii on siiani. Minu elukaaslasega tutvus Liisu pool kuud tagasi, kartsin esiti, et ta on armukade, sest ta tõesti oli mu küljes täiesti kinni - nii kleepekas, kui üks olla saab. Õnneks siiski oli tutvumine ja harjumine vahejuhtumiteta, ehk oli abiks kodus olev elukaaslase lõhn. Ainult sellest ei saanud Liisu aru, miks mu elukaaslane tema kohal on voodis, aga koer sai hakkama ka voodi jalutsis magamisega kenasti. Milliseid seiklusi on teil Liisuga olnud? Kas ta on teinud ka pahandusi? Eks parajaks seikluseks saab lugeda Liisu tutvustamist meie perekondade kõikidele koertele ja inimestele. Meil on nimelt elukaaslasega perekonnas kõik koerainimesed. Isaste koertega ta sobibki väga hästi, Saaremaal sai naiselikku võlu kasutades teiste koerte konte õues olles vabalt süüa, isased vaid vaatasid teda ning lootsid, et Liisu paneb neid ka tähele. Muid seiklusi meil vist olnud ei ole, sest Liisu oskab käituda inimeste ja loomadega, toas õues ning autos. Liisu ainsaks pahanduseks võib lugeda vist seda, et ta õues maast kõike süüa tahab, aga sellega vaikselt hakkab ka juba sõna kuulama. Esimesel ööl pissis tuppa, aga õue küsimise ning selle graafiku sai ta väga kiirelt selgeks, sest rohkem tuppa laskmist juhtunud ei ole. Pahandanud ega kurvastanud ei ole ta mind kummagi tegevusega, sest ega ta ju korterikoer ei ole (ammu?) olnud ning kõike ei saagi hoobilt osata. Tegemist on siiski väga-väga targa koeraga, kes vajab õpetuseks väga vähe, kuni ta juba oskabki. Mida ütleksite teistele inimestele, kes mõtlevad varjupaigast looma võtmise peale? Teistele soovitan kindlasti, et kui mingigi soov ja võimalus on, võta endale koer varjupaigast! Eks on kindlasti tuhat ja üks "aga", kuid varjupaigad annavad ka garantii, kus mis iganes põhjusel saab looma neile tagasi anda. Siiski olen mina oma kogemusest lähtuvalt arvamusel, et varjupaigast võetud loom on seda tänulikum ning teeb endast kõik, et olla sinu meelejärgi, et tänada ning jääda. Minul läks valikuga ikka superõnneks ning vedas, et Liisu veel alles oli, kui ma lõpuks koera võtmiseks valmis olin. Hautis on ka väga rõõmus, sest talle see üksiku looma elu ei sobi.. Vaadake kindlasti ka vahvat videot Liisu seikadest uues kodus. :) Oeh. :) Sellised lood toovad alati nii palju rõõmu!
Suurepärase elu jätku Liisule ja tema väga vahvale perele! Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|