Hanna alustas juba eile oma muljete jagamisega Rannametsa Koerte Luitekrossist ja mina jätkan täna. Olin kogu üritusega väga rahul. Kõik sujus väga ilusasti ja kuna koeri oli väga palju siis jäin ka rahule meie varjupaiga koerte käitumisega. Ei juhtu iga päev, et varjupaigas elavad koerad saavad rahva rohketesse kohtadesse jalutama, kuid see pühapäev õnnestus see lausa viiel koeral ja kõik sujus imeilusasti! Aga siis Tuusjast! Ta oli fantastiliselt tubli, mööduvatest koertest suurt välja ei teinud ja kuuletus mulle koheselt, kui käskisin tal istuda ja rahulikult olla. Järjekorras seistes vaatas ta rahulikult ringi kuid minna ta ei soovinud kuhugile. Hirm, mis mul alguses oli, et ei tea kuidas ta käituda võib ja kuidas mina hakkama saan, on täielikult kadunud. Sain taaskord kinnitust, et ta on väga väga tubli koer. Tõsi ta on, et see aasta jooksime me raja läbi. Läks nii nagu arvasin/lootsin, et lõpetame kuskil keskel. Rada algas väga mõnusalt ja mul oli super hea joosta, kuna Tuusja soovis joosta ja tõmbas endaga ka mind kaasa, nii jooksime me umbes kaks kilomeetrit. Kuid siis läks raskeks, kuna Tuusja ei jaksanud enam ja hakkas mind vaikselt ninaga tonksama ja peatust paluma. Kolmanda kilomeetri juures tegimegi pausi, võtsime paar lonksu juua ja jätkasime. Kuid siis läks pinnas väga pehmeks ja päike paistis väga palavalt otse peale, otsustasin natuke aega kõndida, kuna soov oli siiski elusana lõpetada. Nii siis jätkasime mõnusalt kiire kõnnakuga. Viimase kilomeetri taas jooksime. Kogu raja jooksul osutuski kõige raskemaks see hetk, kui ma nägin, et minu kaaslane ei jaksa enam ja mul oli vaja teda ergutada ja tõusudel pisut ka aidata. Tõsi, Tuusja oli väga tubli, kuid trenni ei jõudnud me siiski väga teha ja nii ei olnudki ta veel sobivas vormis. Kuid õnneks sujus kõik ilusasti ja Tuusja pidas lõpuni siiski ilusasti vastu. Kindlasti ei lõpeta me nüüd jooksmas käimist, kuna luitekross on läbi. Kui aega jagub ja Tuusjal uude koju veel plaanis minna ei ole, siis jätkame me kindlasti oma mõnusaid jooksmas käimisi.
Lisaks Tuusjale osales ka minu teine hoolealune, Bella, luitekrossil koos Annelyga. Ka neil oli väga hea kontakt ja rada läbiti samuti joostes. Neid finišeerimas nähes tundus, et Bella jookseks veel paar tiiru enne kui ära väsida otsustab, kuna ta oli nii ergas ja isegi vesi, mida Tuusja hoolega limpsis, ei äratanud temas huvi. Bella on teinud väga suuri edusamme, ta on muutunud palju julgemaks ja ei karda enam autos olemist ega ka võõraid inimesi, kui omad inimesed on lähedal. Lõpetuseks võin öelda, et kogu üritus oli lihtsalt fantastiline! Ma jäin ülimalt rahule kõigi varjupaiga koerte käitumisega, kuna nad olid tõsiselt tublid! Järgmine aasta kohe kindlasti uuesti, kui võimalus antakse!!! Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|