Järjekordne mõnus nädalavahetus pooleldi varjupaigas mööda saadetud. Laupäevane Ilm oli natuke kõle ja vahepeal sadas mingit.. ee.. asja(?) taevast alla ning siis oli kõik korraga hästi sopane, siis päike ja jälle mingi niiskuselaviin.. Hetty hakkas kohe taastusravimaja kallal lammutama ja mina vaatasin kähku üle kutsikad ning lohutasin kass Bauhofi, kes peab Soome saamiseks veidi aega eraldi karantiinis viibima, et tagada tema tervislik valmisolek reisiks üle lahe. Ta oli nii rõõmus et keegi tuli teda sügama, et ronis kohe kui ta korraks maha panin mööda jalgu üles tagasi. Kindlasti on see ohverdusaeg seda väärt ning Bauhof saab selle kuhjaga päris oma kodus tagasi igavese hellitamise näol uute pereliikmete poolt. J Viivuks vaatasin ka Vioola kutsikad üle. Kõigil olid just kui minu auks silmad lahti tulnud. Nad on sellised armsad tuduvad vorstikesed, kuid ilmselt nädala pärast vudivad juba veidi rohkem ja siis lähevad nunnumeetrid kohe eriti põhja, sest enda jäsemete otsa koperdavad kutsikad on lihtsalt nii siiralt armsad totukesed. J Nupsuga ma sel nädalavahetusel tegeleda ei jõudnudki. Ma ütlen see varjupaik on nagu must auk – aeg kaob käest ära. Joosta ta teiste koertega igatahes sai, lihtsalt minu-tema kontakti jäi olematuks. Osa laupäevasest ajast veetsin kas kassimajas kasside juures või jagasin koertele maiuseid, mida taaskord kogunenud oli. Koos Hettyga käisime Thori ja Bellaga jalutamas. Nende vahel tekkis lühikese ajaga pingevaba klapp. :) . Käisid ka mõned külastajad, kellele tuli tuure teha ning siis tulid inimesed, kelle sooviks oli leida omale kaitseinstinktiga õuekoera maale omadele sõbraks aga võõrastele veidigi hirmuäratavaks, sest elatakse maal metsatukas. Pärast iga boksi juures peatumist jõudsime tiiruga Rommi boksi juurde, kes neile silma hakkas. Võtsin Rommi rihma otsa, sest boksis lõugas ja märatses ta võõraste peale nagu tal kombeks, sest noh ikkagi tema territoorium kuhu ’teised’ tulid. Kõndisime kontori poole, et ta natuke rahuneda saaks. Alguses polnud tutvus väga lubav, sest minulegi imestuseks käitus Rommi rihma otsas samamoodi nagu aedikus – klähvis ähvardavalt. See oli just seepärast imelik, et kui varemgi on võhivõõrad temaga jalutamas käinud siis pole probleemi olnud. Kuna Rommi ei lõpetanud kiuslikku käitumist, siis viisin ta aedikusse jooksma ja rahunema, kui samal ajal läksid inimesed Rokit ’’proovima’’. Et kuts oli nende jaoks liiga rahulik ning et nad tulid otsima natuke suuremat ning hirmuäratavamat kuju, siis proovisime uuesti. Sel hetkel lõi mul pirn veidike hõõguma – et äkki oli Rommi minu suhtes kaitsev ja hakkasin märke lugema. Ilmselt nii see oligi, sest kui hakkasin koos temaga inimeste poole uuesti kõndima, siis astus ta mulle ette, mida ta pole varem teinud. Nad tahtsid veelkord proovida ning seekord soovis meesterahvas, kelle peale Rommi kuri oli tema rihma enda kätte võtta, et kaugemale jalutada. Ma ütlesin, et olen nõus kaasa jalutama Rommiga, et vältida võimalikku uut halba kokkupuudet, kuid et mees oli endas kindel ka pärast seda kui ütlesin et üksnes omal vastutusel, siis jäi mul üle ainult kaugelt valmisolevalt vaadata. Üsna pea kadus paarike Rommiga võsa vahele ning mina jäin ootama. Umbes kümne minuti pärast astusid mees ja naine rõõmsalt võpsikust välja, Rommi läks mehe juurde kutsumise peale sabaliputades pai nuruma ning naine teatas mulle rõõmsalt, et just sellist sütikut neil vaja ongi. Et eelnevalt olid nad juhatajaga telefonitsi tingimuste osas vestelnud täideti paberid, vahetati rihmad ning Rommi läks rõõmsalt tagaistmele, et alustada pikka autosõitu Järvamaale. Selline ilus lõpp siis Rommile. Mulle vägagi ootamatu, kuid mul on tema üle superhea meel – poiss hakkaski veidi närviliseks minema varjupaiga õhkkonnas. Laupäev sai eduka lõpu ning pühapäev algas samamoodi nagu eelpool kirjeldatud – taastusravimaja, Bauhof, Viola kutsikad.. Siis jalutasin Liisuga ning lisasime tema kuuti uut põhku, sest ta ikkagi lühikarvaline koer ning kuudis oli põhk ära lamatud – või noh mina tõstsin katust ja Hetty sebis kiirelt põhuhunniku sinna kus vaja. Sealt edasi said asjad aga veidi keerulisema käigu. Viisin jalutama ja mängima uue asuka – laika moodi koera, kelle ristisin Thoriks ning kes leiti kolmandal märtsil Pärnu linnast, Mai rajoonist Olerexi tankla juurest uitamas. Kiipi tal tol hetkel ei tuvastatud ning homme oleks saanud 14 päeva täis ehk ametlikult Varjupaikade MTÜ asukaks, kui poleks juhtunud kõige hullemat juhuste kokkulangemiste sarja. Esiteks, et kuna Rommi sõitis laupäeval koju, siis pühapäeval mõtlesin, et kuna Thori aediku kuut on vana ja vilets ning üpris väike võrreldes uute kuutidega, mis saime eelmisel aastal, kuid mida täpselt kolme aedikboksi ei jagunud, siis liigutan ta kõrvalaedikusse, mis kuulus ennist Rommile. Kraamisin aediku ära ning panime koos Hettyga tallegi põhku juurde. Kõik sai korda ja läksin midagi muud tegema, endal mõtteis, et kuna Rommi aediku ukse kohal olev ava oli katmata ja vabatahtlik Marko käepärast, siis peaks tal laskma selle kinni võretada. Olin ära maksimaalselt 15 minutit kui äkki kõik teised koerad lõugavad külaliste peale, aga keda pole on Thor. Läksime siis Hettyga aedikusse sisse, et ehk mõnnab kuiva põhuga kuudis, aga seal polnud teda. Paanika! Et aega oli tõesti nii vähe möödas, siis võtmed, autosse ja otsima. Jõudsime Raba tänava keskele kui äkki märkasin tuttavat beežikat selli. Pidasime auto kinni ja mul tarvitses vaid häält teha kui Thor tuli veidi alandlikult minu juurde. Mul oli nii hea meel, et me ta kätte saime ja ma lihtsalt kiitsin ja paitasin teda. Hops autosse ja ots ringi. Marko parajasti parandas aedikut ja ma ei julgenud teda üksi jooksuaedikusse ka enam jätta. Ise ei tahtnud ka seal olla, sest just sellel hetkel hakkas tulema väga visalt kõige ehtsamaid lumelärakaid. Olime siis kontoris ja sügasin teda kui äkitselt mõtlesin et o kiibilugeja siin ja võiks ju lihtsalt kontrollida nii pulli pärast. Lugeja tegi vajaliku piiksu ja äkki oli seal kirjas kiibinumber! Lemmikloomaregister andis kellegi telefoninumbri, kes olevat selle koera vana omanik, jändasime umbes tunnikese, et leida õige kontakt ja lõpuks saime kätte! Thori pärisnimi on Jacky ning tegemist Lääne-Siberi laikaga. Imelik on see, et nii hooldajad kui juhataja kontrollisid mitmeid kordi kiipi ja tol hetkel ei leitud midagi. Samamoodi pärast minu leidu uuesti kontrollides ei andnud kiibilugeja enam vastust. Soovitasime omanikul kliinikusse kiipi kontrollima minna, et äkki juhuslikult on tegemist praagiga ning tagastasime looma. Veidi uskumatu lugu, aga ometi on seegi võimalik.
Pärast ThorJacky juhtumit oli minul toss väljas ja oli ka aeg koju minema hakata. Viis tundi varjupaigas olid läinud nagu pool tundi. Kes soovib värskes õhus aega veeta nii et ise ka aru ei saa kui ruttu tunnid mööduvad, siis soovitan! Uue nädalavahetuseni! Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|