Üleeile, 20.04 toimus siis üks vägaaaa oodatud üritus - Koerte Luitekross. Oodatud sellepärast, et alati on vahva midagi tavapärasest teistsugust teha, panna end proovile ja vaadata kuidas koerad käituvad rahva- ja koerarohkes kohas. Selle aasta Luitekas erines eelmise aasta omast suurema osalejate arvu ning jooksupartnerite poolest. Me Hettyga leppisime kokku et kuna me mõlemad soovime oma mõtetest ja emotsioonidest seoses sellega kirjutada, siis teeme eraldi postitused - Hetty oma on oodata homme. Leppisime Hettyga eelmisel päeval kokku et tuleb mulle järgi 7.45. Kui ma umbes pool 8 märkasin et ta on mulle helistanud mõtlesin automaatselt et no nii, raudselt Hetty helistab sest auto jupsib ja me ei saagi minna. Tegelikult oli Hetty aga eriti varajane ja juba kohal.. Varjupaigas otsisime ammu valitud traksid välja ning jalutasime/jooksutasime/jootsime koeri. Täitsin veepudelid ja otsisin veenõu kaasa. Seal avastasime et kuigi vaktsiinid ja vajalikud vet.protseduurid on koertel tehtud, siis pole Hugo ja Huberti passides kleepse ja veterinaari templeid. Kuidagi saime selle joonde ning varsti võiski hakata minema. Hetty autos reisisime neljakesi: Hetty koos Tuusjaga auto esiosas ja meie Hugoga tagaistmel. Kokku oli osalemas meid varjupaiga koeri 5: Mina ja Hugo, Hetty ja Tuusja, Annely ja Bella, Sirje ja Hubert ning Marko ja Morris. Karin pidi koos Rokiga tulema, kuid päev enne sõitis too uude koju. Alguses oli küll veelgi rohkem planeeritud tulijaid, kuid koeri polnud jagada - kes liiga noor et osaleda, kes liiga asotsiaalne ja kontrollimatu, osadel polnud koertega saanud tekkida omavahelist kontakti. Nendel kes tulid oli kaela ümber selline punakas-roosakas-oraanžikas kaelasall kirjaga ''Olen varjupaigast ja otsin kodu'' Jäime silma küll! Kui kohale jõudsime jootsime taas koeri, kuid neid huvitas rohkem see uus ja huvitav ümbrus ning sagin. Hugo oli üldiselt parklaalal mu kontrolli all kenasti, kuid mõnel hetkel hakkas lampi, kui teine võõras koer oli umbes kümne meetri kaugusel tema peale hambaid näitama ja urisema. Siin tulid jälle vahvad õpetused sotsialiseerumise tundidest meelde ning sain ilusasti keelamisega hakkama. Parklas tuli ootamatult minu ja Hugo juurde meid kõnetama üks meie tegevuse jälgija, nimetagem teda siis meie fänniks, mis oli minu jaoks üllatav, sest ma ei teadnud et lausa nii pingeliselt meid jälgitakse. See oli muidugi väga südantsoojendav ja tore hetk. Hugo lasi end pildistada ja paitada, vahetasime mõned laused ja läksimegi sekretariaati. Too fänn tunneb end kindlasti praegu ära, seega tervitused sulle! Oli tore kohtuda! :) Edasine läks üliruttu. Äkitselt olime juba stardikoridoris ja Hugo näitas natuke oma kanget iseloomu. Kui talle siis käratasin viskas too end pikali ja hakkas lolli mängima. Õnneks varsti tuli hea hing ta sisse tagasi ja kuigi ta vahepeal urras seal veel mõnele, siis midagi katastroofilist ei juhtunud ja saime kenasti liikuma. Toredad sada meetrit sörki ja ootasime Sirjet ja Hubertit et vaiksemas tempos jätkata. Rada oli palav ja eriline, oli heinamaad ja ronimist, mägesid ning laskumisi. Alguses vedas Hugo mind tempokalt edasi, lõpus pidin ma teda tõusudest üles lükkama. Finishisse me vähemasti jõudsime, mis sest et viimastena - taas oli meie fänn meid tervitamas. Raja läbisin sel aastal kiiremini kui eelmisel, kuid loomulikult jooksjat minust ega Hugost polnud ega saa ka olema. Tuusja ja Hetty seevastu panid hullu ja jooksid raja läbi. Pärast jooksu ei viitsinud Hugo enam väga käre olla, kui keegi väga lähedale tuli, siis ikka ütles. Natuke häiris et samal ajal kui olin seljaga ja rääkisin näiteks Hetty või kellegagi või kui vaatasin autasustamist, siis lasid mitmed oma koeri Hugole lähedale nuusutama, ükskord täiesti julgelt kohe, et koer oli juba Hugole kaela hüppamas. Kui oleks madinaks läinud, siis ma poleks nii kiiresti reageerida suutnud kui siis kui oleksin algusest peale seda jälginud. Kuigi me kohale ei pretendeerinud viisime meiegi varjupaika 2 kotti koeratoitu viktoriiniküsimusele vastamise eest ning samuti annetas mu sugulane Marleen oma esimese koha võidud mulle - Hugo sai uue kärtsoraanži jalutusrihma ning veel koti toitu. :) Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Hugo käitus rahuldavalt, pidin teda lihtsalt kontrollima ja rohkem jälgima, mida ei pidanud tegema Cleidisega. Ta valib koeri kellega sõbrustab ning kellega on tõre. Autosse hüppas pärast retke juba ise ning varjupaigas käitus nii nagu oleks äsja boksist välja võetud - värske ja rõõmsana. Aitäh klubi Minu Sõber suurepärase korralduse eest! Väga vahva ja nauditava ürituse olete loonud. :) Lõppu imeväike video osadest klippidest siis kui mõikasin filmida. Kvaliteeti pole väga oodata, kõigest odava nutika kaamera. Kui üritust korratakse ka järgmisel aastal, siis ilmselt osalen ka siis!
Hanna.
1 Comment
fänn K.
22/4/2014 15:42:06
Tervitused siitpoolt ka! Oli vahva kohtuda! Hugo võitis mu südame!...ja kogu teie vahva kamp! Milline tore kevadpäev oli....
Reply
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|