Ega siis Hugo lahkumisega varjupaiga elu otsa ei lõpe, absoluutselt mitte. Korraks tunnen iga oma hoolealuse lahkumisega sellist teatud tunnetesegu - natuke kurb, natuke rõõmus, aga samas ka uhkust et minu töö ja vaev on viinud õnneliku lõpuni. Eile õhtul pärast seda kui sai pikalt igasugu varjupaiga pilte sirvitud, HettyHanna Facebooki fännilehe postitusi korrastatud, videoid vaadatud, tekkis selline tuline tuhin ja tahtmine uuesti taas alustada ja seda ma loomulikult ka teen. Uued hoolealused on välja valitud ja ilmselt saavad nendeks Simona, Rocco ja Rocky. Tunne mis nendega tegeledes valdas on täpselt selline nagu pärast Cleidist alustades - jälle nullist, peaaegu mitte mingisuguse kontaktita. Kui Cleidisega alustasin, siis ma ei teadnud ise tõesti mitte midagi. Üritasin kõigepealt talle end meeldivaks teha ja väga pikka aega ei õpetanud ma talle midagi. Kui saime headeks sõpradeks hakkasin teda istuma õpetama ning üsna pea lisandus käsklus lama!, varsti ka oota! ja siia!. Need käsklused on siiani mu põhivara, mille selgeksõpetamisega näen iga oma hoolealusega vaeva. Kui sealt tuleb ka kõrvalkõnd, kõrvale tulemine ja kohale saatmine, siis olen ma loomulikult täielikult õnnestunud. Cleiduga nii juhtus. Nojah, meil oli 2 aastat ja 2 kuud kah.. Lisaks oli tegu väga terase, koostööhimulise ja motiveeritava koeraga. Cleidise ajast on jäänud terminid nagu ''Cleidumägi'', mis märgistab üht kindlat küngast ja kui ma ütlen et jalutan Cleidumäe poole, siis vähemasti Hetty saab aru kuhu mind vajadusel otsima tulla kui mind vaja on ja mul telefoni kaasas pole või kui ma kahtlaselt pikka aega ära olen. Teine termin on ''Cleidusündroom'', mis tähistab kõiki neid koeri, kes oma boksis käituvad kui põrgukoerad ja lõugavad võõraste, kuid boksiväliselt on igati sõbralikud kõigi vastu. Muidugi kui Cleidisele inimene kes ta jalutama viis ei meeldinud, siis näris ta rihma lõhki ja jooksis varjupaika. Minuga ei teinud ta seda kunagi. Kuukese jõudsin tegeleda ka veel Dianaga, aga selle ajaga tekkis meil õrn kontakt ja kuu all mõtlen nelja nädalavahetust ehk kaheksat päeva ehk väga kokkupressituna kaheksat tundi. Ta oli selline malbe ja ta eelkõige kuuletus, sest tahtis mulle meele järele olla. Hugo oligi sisuliselt järgmine nii öelda põhikoer, sest saabus juba uus Luitejooks ja oli kedagi partneriks vaja. Alguses ei osanud Hugo rihma otsas jalutadagi, viskus väikesemagi tõmbamise peale maha ja praktiliselt roomas edasi. Sellest sai ta aga ruttu üle ja siis sai ka korralikult temaga kontaktharjutusi tehtud ning niisama koos aega veedetud. Käisime ka sotsialiseerumise trennis, kus õppisin jälle nii-nii palju. Hugot õpetasin korralikult käskluse peale istuma 5 päeva, umbes 15-minutiline seanss korraga. Tõesti oli korraks tunne, et ta ei saagi asja selgeks, aga jällegi vaja kannatust ja järjepidevust, ka vana koer õpib trikke - või noh ka keskealine. Hugo oli selline hästi hellitusi vajav koer. Küll tonksas peaga küll käpaga kui korraks sügamise järele jätsin.. Temast sai lõpuks väga mõnus jalutuspartner ja rahulik perekoer. Vahvasse tallu ta elama läkski. Nüüd on mul siis kolm uut koera ja nagu alati on üks neist nö põhikoer. Kuigi alguses soovisin et see oleks Rocco, siis ei kujunes selleks märkamatult Simona, kes on eelistatud seisundis peamiselt sellepärast, et ta saab Mäxiga läbi, et ta on noor ja seetõttu lihtsamini koolitavam ja Rocco on kannatamatu, tal on igale poole jube kiire. Kui miski tema jaoks liiga kaua aega võtab, siis ta hakkab haukuma. Käsklus istu oli tal juba selge. Teda motiveerib pigem mänguasi kui maius ja kohe kui ta tüdib blokeerib ta mind täiesti. Simona on selline väheke tita alles. Kepsutab alatasa Mäxiga kaasa ja on väga mõjutatav. Nagu minu koertel ikka on neil ka hüppamiskomme küljes. Kuigi Match Showl oli Simona minuga kaasas, siis näitusel me ei osalenud sest kontakt polnud selleks ajaks veel piisav. Päev enne showd saabus aga läbimurre ja ma tundsin et ta peab mind juba kergelt rohkem omaks. Siiski ei olnud asi nii kindel et näituseringi minna. Harjutame veel!
Nüüd aga tuleb varjupaigandusse väikene paus. Eeldatavasti on järgmine varjupaiga päev 27. september ehk alles kahe nädala pärast. Kurb, aga koolis peab ka käima. Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|