Reks on taaskord jõudnud sotsialiseerumise trenni. Meie teine trenn kulges esimesega võrreldes suurepäraselt. Kui võrdluseks tuua, siis esimene trenn olime me enamuse ajast põõsaste taga, et Reks rahuneda suudaks ning tähelepanu rohkem minule pööraks. Teises trennis aga õnnestus meil kogu trenn algusest lõpuni teiste läheduses olla ning kõike koos trennikaaslastega teha.
Kui olime platsile kohale jõudnud märkasin Reksis väheke ärevust ning teistesse koertesse ei suhtunud ta sugugi rahumeelselt. Koheselt haarasin maiuse ja mänguasja kaasa ning kutsusin Reksi teistest eemale, et mujal rahulikult olla. Reks kuuletus mulle väga hästi, jälgis ja tegi minust kordades rohkem välja, kui eelmine kord. Trenni alguses istusime kõik pinkidele ja jätsime üksteisega umbes meetrikese vahet – nii oli koertel mugavam ja kindlam. Peale mõne näpunäite ja nõuande kuulamist asusime tööle. Esimeseks ülesandeks oli koer jalutama viia. Hakkasime liikuma ükshaaval ning tegime paari sajameetrise ringi. Osad koerad liikusid meie taga, teised aga hoopis vastu. See tekitas olukorra, kus koer pidi mind jälgima ja mina pidin olukorda kontrollima – kas edasi liikuma ja koera tähelepanu püüdma või hoopis suunda muutma. Teiseks ülesandeks oli koeraga kontakti loomine ja tema tähelepanu võitmine balanseeritud rihma meetodi abil. Selleks oli väga huvitav võte: jalutusrihm oli mõlemas käes kindlalt fikseeritud, vask käsi oli rahulikult sirgena enda kõrval, koera poolne jalutsrihma ots peos. Rihm läks mööda koera rinna esist läbi ja jõudis paremasse kätte, parem käsi suunas koera. Vasakule pöörates oli suuna näitajaks keha ja paremale rihm/käsi. Esialgu tegime seda harjutust ringis käies, järgmisel korral üksteisele vastu liikudes ja kolmandal korral täiesti individuaalselt. Võin öelda, et jäin Reksi sooritusega rahule. Näpunäiteks sain selle, et järgmisel korral üritan temaga vähem rääkida ja lihtsalt suunata. Kui vastu tuleb koer, kelle vastu Reks liiga suurt huvi üles hakkab näitama, siis seisatan, püüan tema tähelepanu, korrigeerin rihma ja jätkan liikumist. Peale seda tuli mängupaus. Reks suutis teisi nii tublisti ignoreerida ja võttis minuga päris korraliku mängu üles. Kõige raskemaks ülesandeks oli eemalt mööduda väikesest taksist. Ka see, kui pisike koer silmapiirile ilmus, tekitas Reksis kahtlast ärevust. Siin tekkiski raske küsimus, milline on tema varasem kokkupuude teiste koertega olnud. Meile on teada, et Reks oli koer, kes elas kortermajadevahelisel alal ketis lagunenud kuuride juures, kuid tema perel oli toas elav väikene taks. Kuidas need koerad omavahel klappisid ja kui palju nad kokku puutusid on meile teadmata. Hetkel teeme Reksiga tublisti tööd, et ta suudaks lihtsalt teistest koertest rahulikult mööduda ja teisi aktsepteerida. Kui see eesmärk saavutatud, saame tulevikus edasi mõelda ja areneda. Tähtis on, et Reks tunneks end turvaliselt ja hästi ning teised ei põhjustaks temas liigset stressi. Varjupaika tagasi jõudes oli Reks nagu vana rahu ise ja oli kui väikene ingel, kes kuulas, jälgis ja tegi täpselt seda mida ma soovisin. Isegi teiste koerte boksidest möödumine kulges väga rahulikult. Reks on nii tubli poiss, kes väärib kiiremas korras endale uut võimalust ja rõõmu pakkuvat pereelu. Uskumatult kurb on mõelda, et tervelt poole aasta vältel on Reksi kohta uuritud ja huvi üles näidatud nii vähe. Kõik need korrad saame üles lugeda vabalt ühe käe sõrmedel. Kui tunned, et Reks on koer, kes on oma armsate silmadega Sulle hinge pugenud, siis tule ja tutvu temaga. Me ei tee saladust, et uute ja võõraste inimestega käitub ta esialgu pööraselt ja erinevatest käsklustest ja keeldudest ta välja ei tee. On vaja pisut tööd ja usalduse võitmist ning Reks on kui kuulekuse tšempion. Ta on nii tark ja asjalik ning suudab kindlasti veel üllatada, õppida ja areneda. Tule Reksile külla ja muuda tema päev natuke erilisemaks! Pärnu varjupaik ootab Sind T-R 12-17 ja L-P 12-14. Palun tule! Kui Reksi lugu läheb sulle natukenegi hinge, siis jaga tema käpakäiku ka oma sõpradega, võib-olla juhtub ime! Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|