Nagu lubatud, siis kirjutan täna Tuusjast natuke pikemalt. Selline vahva koer, nagu seda on Tuusja, on jäänud imelikult kombel tõsiselt kaua oma uut kodu ootama. Eelmine aasta juuli kuus saabus Tuusja varjupaika. Ta loovutati omanike poolt, kes ei soovinud teda enam, kuna tal sündis kuus kutsikat. Tuusja oli äärmiselt tige ega lubanud kedagi enda lähedale. Ta näitas hambaid ja lõrises iga mööduva inimese peale. Kuid kui ta jäi üksi, ilma kutsikateta, muutus temas midagi. Ta suhtus kõigesse pisut vabamalt ja ei olnud enam seda pidevat kaitsja rolli. Tuusja sai paigutatud koeramajast õue aedikusse, seal ta haukus hirmsasti ja soovis kõik kätte saada, mis liigub. Algselt ei julgenud ma tema poole vaadatagi, kuna tegemist oli suure ja lärmaka koeraga. Saabus murdehetk ja ma võtsin sammud just tema poole, eelnevalt olin paar päeva korralikult läbi mõelnud, et kas saan hakkama ja mis võib juhtuda. Kui temani jõudsin oli mul sees päris suur ärevus ja hirm. Kui rihm kaelas ja värava uks avatud tormas sealt välja tõeline tiiger. Temas oli nii palju jõudu, et ta tõmbas mu koheselt pikali ja paarkümmend sentimeetrit sain kohe kindlasti ilusat liugu. Territooriumilt väljudes ei muutunud ta sugugi vaid oli samasugune rahmeldis edasi. Meil puudus igasugune kontakt ja tal oli minust täiesti suva. Aeg möödus ja iga nädalavahetus proovisin ma uuesti. Varsti kadus ka hirm ja mul oli täielikult ununenud kui kuri ta tegelikult olla suudab. Tasapisi alustasime ka kuulekusega ja hetkese seisuga on selgeks õpitud käsklused istu, lama, siia, oota, jäta, käppa. Temast on saanud minu suur-suur lemmik, kuna ta on täielikult muutunud ja meil on imeline kontakt. Korra oleme käinud ka autoga sõitmas ja plaanis on veel minna. Ta suhtub sõitu täiesti rahulikult kui keegi tema kõrval on, üksi pagasiruumis tal eri see sõitmine ei sobinud. Jalutuskäigud on muutunud täielikult. Ta kuuletub ja allub mu käsklustele ideaalselt ning rihma ta enam ei sikuta. Korra oli situatsioon kui rihm minu käest ära libises ja ta jooksis edasi, andsin käskluses siia ja ta jäi seisma, see oli lihtsalt nii imeline hetk! Ka teiste koertega saab ta väga ilusasti läbi. Tõesti hiljuti oli juhtum kui ta läks kallale Hugole. Pean tunnistama, et selles loos oli ka minul natuke süüd. Koerad jooksid rahulikult ja paistis, et kõik klapib. Oli näha, et Tuusja üritab mind kaitsta ega taha, et Hugo mulle läheneks. Aga siis otsustasin ma kraavist ära tuua ühe palli, millega nad mängida saaksid ja kui Hugo mulle järgneda soovis võttis Tuusja tal kratist kinni ja kaitses mind. Oli õnnelik õnnetus, kuna viga ei saanud keegi. Õnneks ei olnud Tuusja ka väga raske ja ma sain tal sabast kinni ja koerad ilusasti lahutatud. Eelnevalt on ta suurepäraselt läbi saanud kunagise varjupaiga elaniku Härmaga, neil kahel ei tekkinud iial mingit probleemi. Hetkel paistab tal kõik klappivat ka Rokiga, kuid hetkel ei ole nad veel koos aedikus jooksnud. Tuusjal ei ole kunagi tahtmist inimest rünnata ja inimesse suhtub ta väga austavalt ja oma inimest kaitseb ta kohe kindlasti väga truult. Pigem on probleem teiste loomadega. Näiteks ei salli ta üldse kasse. Varjupaigas olevast kassimajast möödudes soovib ta kohe sinna joosta ja kassidega pisut õiendada. Kuid koeri ta valib, osad sobivad osad mitte. Igal juhul pean tunnistama, et Tuusja on imeline koer. Ta oskab olla tõeline hellik, kuid ka tõsine murdja. Varem võisin ma vaid unistada sellest, et ma ta sülle võtaks. Aga nüüd ei ole tal midagi selle vastu, kui keegi teda tugevalt kallistada tahab või ümbert kinni võttes tõsta üritab. Talle lausa meeldib süles, kuna vaatamata oma suurele kehale, siis ta isegi vahel üritab sülle pugeda! Tuusja lemmiktegevusteks on jooksmine. Ta lihtsalt armastab joosta ja ta võiks teha seda tunde ja tunde. Ka ei ütle ta ära mänguasjadest, talle sobib kõik, mis kaugele lendab ja talle hambusse mahub. Muidugi on suureks lemmikuks ka varesed, kuna need lendavad ju just nii viimasel minutil eest, et jääb tunne, et kohe kohe ongi ta käes. Ja veel põnevam, on neid jälgida siis kui nad puude otsas istuvad! Tuusja on lihtsalt imeline koer! Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|