Kuna nii minul kui ka Hannal on seoses kooliga palju tegemist siis ei ole me see nädalavahetus varjupaika jõudnud. Kuid uudistega hoiame end kursis siiski! Tänane päev on täis huvitavaid sündmuseid, et tekkis soov kohe neid ka teiega jagada, head lugejad!
Minu hoolealune, Roki, leidis täna tee oma uude koju! Täna hommikul saabus varjupaika perekond, kellel oli suur soov enda uue pereliikmena näha Rokit! Loodetavasti kuuleme me ka varsti uudiseid kuidas uues kodus kohanemine sujub! Lisaks mahtus tänasesse päeva ka üks kurb uudis. Nimelt tuli minu endine hoolealune Mäx tagasi varjupaika. Hetkel ei oska ma veel öelda kuidas ta käitub ja kas ta on ka muutunud ning kuidas ta erinevate pingete ja stressiga kohanenud on. Kuid varsti varsti me siiski kohtume ja kindlasti panen ka kõik kirja! Nimelt leidis perekond, et Mäx siiski ei ole see koer, kes nende perekonnaga sobiks ja langetasid otsuse, mis ei olnud kindlasti kerge. Sellised uudised siis täna! Homme oleme me Hannaga luitekrossil koos Tuusja ja Hugoga ning kuidas meil seal läheb ja mida põnevat kogeme kuulete te kindlasti juba varsti! Imeilusat õhtu jätku teile kõigile! Hetty
0 Comments
2012 aasta detsembris saabus Pärnu varjupaika suurt kasvu, argustest tingitud natukene agressiivne koer Sindi linnast. Tema esimesed nädalad varjupaigas möödusid hooldajate, külastajate ja vabatahtlike peale haukumisega ning ähvardavate kihvavälgatustega saatmisega möödujate pihta. Kuna ta polnud esimene ega ka viimane koer, kes koheselt sõbralikkust üles ei näita andsime talle loomulikult võimaluse ja aega harjuda. Umbes kuu ajaga harjus Stella meie kõigiga ära. ''Kurja koera'' tagant tuli välja malbe ja leebe iseloomuga ülisõbralik ja inimlembeline koeraplika. Stella puges kiiresti meie kõigi südametesse, kuid oma tõrjuva suhtumise tõttu võõrastesse ei tundnud ükski koeravõtu sooviga külastaja tema vastu tõsist huvi. Stella sai aga Hetty üheks lemmikuks ning hakkas temaga süvendatult tegelema. Üsna pea oskas kuts rihma otsas kenasti jalutada. Tänu oma noorusele, krapsakusele ning tahtele teha inimesega koostööd said Stellale selgeks käsklused istu! lama! oota! siia!. Stella sai omale ka head koersõbrad - põhilised mängukaaslased aedikus olid Big-River ja Mäx. Stella sai vahepeal ka ühte Eesti perre, kus ei saanud läbi väikeste lastega ning ta toodi varjupaika tagasi. Novembris 2013 saabusid rõõmustavad teated Rekkurescue kontaktisiklult, kes teatas, et Stellale on pere! Detsembris 2013 reisiski Stella üle lahe Soome Vabariiki, kus elab õnnelikku uut elu koos oma vahva perega, kus muuseas on ka teisi koeri. Soome keelest tõlgitud kiri: Tere! Meil läheb väga hästi. Stella on kõigi vastu väga sõbralik, õrn ja vaikne, kuid samas väga mänguhimuline. Jõulude ajal olime paar nädalat suvilas ja kokkerspanjelid ja Stella said suurepäraselt läbi. Kuigi külas oli palju inimesi ei tekkinud konflikte ei inimeste ega koertega. Stella on ka väga kuulekas ning õpihimuline. Loeb paljusid käske juba pilgustki välja. Käime koertepargis temaga mängimas - Stella ei väsi vist kunagi pallile järgi jooksmisest. Stellaga on kõik väga hästi. Oleme väga rahul! Aasta aega varjupaigaelu ning täitunud unistus - Stellagi leidis omale uue ja hea kodu.
Hanna. Nagu lubatud, siis kirjutan täna Tuusjast natuke pikemalt. Selline vahva koer, nagu seda on Tuusja, on jäänud imelikult kombel tõsiselt kaua oma uut kodu ootama. Eelmine aasta juuli kuus saabus Tuusja varjupaika. Ta loovutati omanike poolt, kes ei soovinud teda enam, kuna tal sündis kuus kutsikat. Tuusja oli äärmiselt tige ega lubanud kedagi enda lähedale. Ta näitas hambaid ja lõrises iga mööduva inimese peale. Kuid kui ta jäi üksi, ilma kutsikateta, muutus temas midagi. Ta suhtus kõigesse pisut vabamalt ja ei olnud enam seda pidevat kaitsja rolli. Tuusja sai paigutatud koeramajast õue aedikusse, seal ta haukus hirmsasti ja soovis kõik kätte saada, mis liigub. Algselt ei julgenud ma tema poole vaadatagi, kuna tegemist oli suure ja lärmaka koeraga. Saabus murdehetk ja ma võtsin sammud just tema poole, eelnevalt olin paar päeva korralikult läbi mõelnud, et kas saan hakkama ja mis võib juhtuda. Kui temani jõudsin oli mul sees päris suur ärevus ja hirm. Kui rihm kaelas ja värava uks avatud tormas sealt välja tõeline tiiger. Temas oli nii palju jõudu, et ta tõmbas mu koheselt pikali ja paarkümmend sentimeetrit sain kohe kindlasti ilusat liugu. Territooriumilt väljudes ei muutunud ta sugugi vaid oli samasugune rahmeldis edasi. Meil puudus igasugune kontakt ja tal oli minust täiesti suva. Aeg möödus ja iga nädalavahetus proovisin ma uuesti. Varsti kadus ka hirm ja mul oli täielikult ununenud kui kuri ta tegelikult olla suudab. Tasapisi alustasime ka kuulekusega ja hetkese seisuga on selgeks õpitud käsklused istu, lama, siia, oota, jäta, käppa. Temast on saanud minu suur-suur lemmik, kuna ta on täielikult muutunud ja meil on imeline kontakt. Korra oleme käinud ka autoga sõitmas ja plaanis on veel minna. Ta suhtub sõitu täiesti rahulikult kui keegi tema kõrval on, üksi pagasiruumis tal eri see sõitmine ei sobinud. Jalutuskäigud on muutunud täielikult. Ta kuuletub ja allub mu käsklustele ideaalselt ning rihma ta enam ei sikuta. Korra oli situatsioon kui rihm minu käest ära libises ja ta jooksis edasi, andsin käskluses siia ja ta jäi seisma, see oli lihtsalt nii imeline hetk! Ka teiste koertega saab ta väga ilusasti läbi. Tõesti hiljuti oli juhtum kui ta läks kallale Hugole. Pean tunnistama, et selles loos oli ka minul natuke süüd. Koerad jooksid rahulikult ja paistis, et kõik klapib. Oli näha, et Tuusja üritab mind kaitsta ega taha, et Hugo mulle läheneks. Aga siis otsustasin ma kraavist ära tuua ühe palli, millega nad mängida saaksid ja kui Hugo mulle järgneda soovis võttis Tuusja tal kratist kinni ja kaitses mind. Oli õnnelik õnnetus, kuna viga ei saanud keegi. Õnneks ei olnud Tuusja ka väga raske ja ma sain tal sabast kinni ja koerad ilusasti lahutatud. Eelnevalt on ta suurepäraselt läbi saanud kunagise varjupaiga elaniku Härmaga, neil kahel ei tekkinud iial mingit probleemi. Hetkel paistab tal kõik klappivat ka Rokiga, kuid hetkel ei ole nad veel koos aedikus jooksnud. Tuusjal ei ole kunagi tahtmist inimest rünnata ja inimesse suhtub ta väga austavalt ja oma inimest kaitseb ta kohe kindlasti väga truult. Pigem on probleem teiste loomadega. Näiteks ei salli ta üldse kasse. Varjupaigas olevast kassimajast möödudes soovib ta kohe sinna joosta ja kassidega pisut õiendada. Kuid koeri ta valib, osad sobivad osad mitte. Igal juhul pean tunnistama, et Tuusja on imeline koer. Ta oskab olla tõeline hellik, kuid ka tõsine murdja. Varem võisin ma vaid unistada sellest, et ma ta sülle võtaks. Aga nüüd ei ole tal midagi selle vastu, kui keegi teda tugevalt kallistada tahab või ümbert kinni võttes tõsta üritab. Talle lausa meeldib süles, kuna vaatamata oma suurele kehale, siis ta isegi vahel üritab sülle pugeda! Tuusja lemmiktegevusteks on jooksmine. Ta lihtsalt armastab joosta ja ta võiks teha seda tunde ja tunde. Ka ei ütle ta ära mänguasjadest, talle sobib kõik, mis kaugele lendab ja talle hambusse mahub. Muidugi on suureks lemmikuks ka varesed, kuna need lendavad ju just nii viimasel minutil eest, et jääb tunne, et kohe kohe ongi ta käes. Ja veel põnevam, on neid jälgida siis kui nad puude otsas istuvad! Tuusja on lihtsalt imeline koer! Hetty Kuna tervis ei ole viimastel päevadel eriti kiita, siis otsustasin laupäeval mitte varjupaika külastada vaid kodus enda rahulikult ravida. Kuid kuna pühapäeval ärgates oli enesetunne juba nii hea, siis otsustasin siiski sealt enne Tallinnasse minekut läbi hüpata. Kuna ilm oli lihtsalt nii võrratult ilus, siis kasutasin aega maksimaalselt väljas olemiseks. Esmalt võtsin ette taastusravi koristamise. Hetkel elavad seal Viola koos oma kolme kutsikaga, varjupaigas hoiul olev pisike koer Supsu, Audrust pärist koer Arabella ja siis ikka uude koju sõitmist ootav kass Bauhof. Õnneks ei pea ta enam seda kaua ootama, kuna just täna, esmaspäeval, algas tema teekond Soome. Pühapäeval toodi talle ka üks seltsiline, Valgast, kes samuti uude koju Soome sõita soovis. Tegemist oli väga kauni ja rahuliku kiisuga, igal juhul Bauhof oli temast väga huvitatud. Siiski ei pannud me neid mõlemaid lahtiselt tuppa ringi jooksama, kuna mine sa tea mis juhtuda võib, äkki uuele kiisule ei meeldi liigne pealetükkivus ja soovib pisut privaatsust. Nii siis sai uus kiisu Bauhofi tuppa endale suure puuri, üle sai visatud ka väike tekike, et kõik küljed lahti ei oleks, ja ta end ikka turvaliselt uues kohas tunneks. Naljaks oli see, et kui ma neid tunnikese pärast taas vaatama läksin, siis oli Bauhof teki pealt maha visanud ja mõlemad kiisud magasid külg külje kõrval mõnusalt päikese käes, ainult puuri sein lahutas neid :) Igal juhul soovin ma neile kahele pikka ja mõnusat elu uutes ja hoolivates peredes! Kui taastusravi majas toad korda said ja ravimid ära jagatud, läksin jalutama ma Bellaga. Ta on juba päris julgeks muutunud ja soovib jubedalt tähelepanu. Aias joostes selgus, et tegemist on krutskeid täis kutsaga. Küll ta oli vaimustuses erinevatest pallidest ja mänguasjadest ning kepsutas ja jooksis mööda aeda ringi nagu üliarmas plikake. Hetkel oleme harjutanud käsklust siia ja istu. Tema õpetamine on oodatust raskem, kuna ta on nii alandlik ning minuni jõudes tahab ta kohe lamada ja roomata. Kuid siiski läheb tal juba päris hästi. Kui Bellaga said põhilised asjad üle korratud, siis tõin talle seltsi ka Roki. Koos said nad väga ilusasti mängitud. Vahel kippus Roki pisut ülemeelikuks muutuma ja tahtis Bella tähelepanu äratada jalast näksates, kuid ega see tal ei õnnestunud. Rokiga sai ka tehtud kuulekust. Käsklused istu, lama, siia ja oota tulevad juba päris hästi välja. Vahest kipub ta liiga hoogu minema ja ei viitsi oodata, kuid kui asja rahulikult teha ja mitu korda korrata siis hakkab talle ka tasakesi kohale jõudma, mida ma temalt soovin. Natuke ka kassidest. Pärlike oli taas pisut tõbine ja kuni reedeni sai ta jälle rohtu, kuid nüüd paistab, et kõik läheb jälle ülesmäge. Päikese käes mõnuledes ei tundnud ta erilist huvi ka inimeste vastu. Kui pai tegin siis korraks piilus, et kes teda nüüd jälle katsuma tuli ja magas rahus edasi. :) Vennad Nikolas ja Njuuton on ikka sama vahvad nagu alati. Korra käisime ka jalutamas, kuid ega me kaugele ei jõudnud, kuna nad leidsid endale kohe kassimaja läheduses mõnusa koha kus pikali visata ja sooja ilma nautida! :)
Lisaks käisin jalutamas ja aedikus mängimas Tuusjaga. Siiani on sujunud kõik päris hästi ja iga päevaga üllatab ta mind aina rohkem. Ükspäev kirjutan ma temast natuke pikemalt! :) Kellel vähegi aega on, siis ma soovitan soojalt seda varjupaigas veeta, mis saab olla veel parem, kui koertega jalutamine ja kasside nunnutamine! :D Päikselist kevadet teile kõigile! Hetty Lisaks väga positiivsele ja meeleolukale nädalavahetusele lisandus minule veel ka vaba esmaspäev ja teisipäev! See tähendas veel kahte päeva varjupaigas. Kuna Hanna tegi juba väga põhjaliku ülevaate nädalavahetusest, siis sellest mina enam ei kirjuta, vaid räägin hoopis tõsiselt lahedast esmaspäevast! Mul on tõsiselt häid uudiseid, nimelt võtavad osa KÕIK minu kolm hoolealust, Bella, Roki, Tuusja, osa luitekrossist. Õnneks või kahjuks ei jookse ma nendega üksi vaid, Bellaga jookseb väga meeldiv uus vabatahtlik Annely, kes on alustanud juba Bellaga kontakti loomisega ja vaikselt teevad ka juba trenni. Rokiga võtab osa meie suur abiline ja tõsiselt tore varjupaiga administraator Karin. Ja mina osalen ikka Tuusjaga. Esmaspäeval alustasime ka meie Kariniga trenni. Otsisime ka väga sobivad traksid Rokile ja leidsime mõnusa raja, mida mööda kulgeda. Tuusja ja Roki said fantastiliselt hästi läbi! Mitte kordagi ei olnud ebameeldivaid olukordi või ohtu, et nüüd äkki juhtub midagi. Tuusja oli lihtsalt nii tubli! Roki otsis ikka Tuusjaga kontakti ja soovis tema tähelepanu ja kui plika otsustas talle mitte reageerida, siis üritas ta teda tasakesi näksata, kuid see oli lihtsalt mäng, mille üle oli mõlemal hea meel ja kõik klappis ideaalselt. Olen tõsiselt õnnelik Tuusja üle, kuna on märgata juba imelisi edusamme. Ta kuuletub juba lihtsalt nii hästi. Jalutuskäigud on meeletult toredad, kuna ta on õppinud minuga juba arvestama. Tõsi ta on, et aedikust pääsedes on tal nii palju energiat ja tal lihtsalt ununeb, et saab ka aeglasemalt. Kuid varjupaiga väravast väljudes on ta just kui teine koer. Nii rahulik ja kuulekas. Käsklusele siia reageeris ta ka siis kui üht suurt kraavi ületades pääses ta mult käest, alguses võttis küll suure jooksutuuri sisse, kui käsklus siia kuulates jäi ilusasti teeäärde ootama. Lihtsalt super! Oleme juurde õppinud käskluse vaata ja see mulle meeldib kõige enam. Kuna see on lihtsalt nii võrratu, kui ta mulle oma kaunite pruunide silmadega täpselt otsa vaatab ja mõistab, mida ma temalt ootan! Oh seda rõõmu! :) Ka Rokist on ainult häid uudiseid rääkida. Ka temaga alustasime trenni ja hetkel sujub kõik väga hästi. Hetkel on õppimisjärgus käsklused istu, lama, oota, siia. Kui ikka hea preemija käes on siis ei ole kahtlustki, et midagi võib sassi minna. :) Lisaks on Roki tõeline pugeja. Kui talle väheke tähelepanu pöörata siis ta tuleb ja poeb lihtsalt sülle. Karin ja Roki Neljapäeva õhtul osaleme me ka trennis, kus saame vaadata kuidas varjupaiga koerad käituvad võõras keskkonnas ning milline on nende suhtumine võrastesse koertesse ja inimestesse. Meiega (minu ja Tuusjaga) otsustasid liituda ka Hanna ja Hugo ning Karin ja Roki. Tulemustest saate kuulda ilmselt reedel! Ise ootan juba suure põnevusega, kuidas möödub autosõit ja milline on koerte suhtumine väljaspool varjupaika! Ei ole ma ära unustanud ka oma kolme kassi, kellega aktiivselt tegelen. Vennad Nikolas ja Njuuton on tõsiselt muhedad sellid. Taas käisime me jalutamas ning pärast pisikest tiiru tänaval võtsime sammud kontorisse, kus otsustati vallutada kõik kapid ja lauad. Njuutonil on tõsiselt suur huvi lillede ja veega täidetud vaaside vastu. Kahjuks ei jõudnud ma jäädvustada seda hetke kuidas poiss oma pisikese ninaga lilledevahel uurib, kuna kartsin, et see vaas lihtsalt lendab maha. :) Muidugi meeldib kõigil olla soojal kevadisel päeval õues ja nii näitasid oma pahameelt ka need poisid, kui said aru, et jälle tuleb tagasi tuppa minna. Njuuton keeldus lausa trepist alla tulemast ja tegi näo, et tal mingi tähtis asi pooleli. Nikolas ei olnud rõõmus kui nägi enda ees kassimaja ust ja soovis otsa ümber pöörata, kui ma olin temast pisut kiirem ja sain ta ilusast sülle krabada. :) Lisaks poistele, teeb ka pisike Pärlike hiiglaslikke edusamme! Juba on ta kolinud kassimajja ja on kõige sõbralikum plikake, pisikeses toas. Hetkel on ta küll natukene kõhna, kuid küll ta kosub ja jõudu kogub. Tähtis on see, et ta on taas terve! Ja mis veel! Suurepäraseid uudiseid kuulsime me ka Reedest, mis tegi meele veel kohe eriti rõõmaska. Nimelt oli poiss alguses paar päeva olnud segaduses ja stressis, kuid nüüd on juba kõik korras. Talle pidi meeletult meeldima magada diivanil ja voodis! :D Lisaks saab ta suurepäraselt läbi ka pere pojaga! Seda kõike kuuldes tekkis lihtsalt meeletult hea meel! Loodetavasti näeb varsti ka pilte või videosid! Ootan suure huviga!!
Kuna see nädal on mul pisut rohke vaba aega, siis neljapäevani! Hetty Järjekordne mõnus nädalavahetus pooleldi varjupaigas mööda saadetud. Laupäevane Ilm oli natuke kõle ja vahepeal sadas mingit.. ee.. asja(?) taevast alla ning siis oli kõik korraga hästi sopane, siis päike ja jälle mingi niiskuselaviin.. Hetty hakkas kohe taastusravimaja kallal lammutama ja mina vaatasin kähku üle kutsikad ning lohutasin kass Bauhofi, kes peab Soome saamiseks veidi aega eraldi karantiinis viibima, et tagada tema tervislik valmisolek reisiks üle lahe. Ta oli nii rõõmus et keegi tuli teda sügama, et ronis kohe kui ta korraks maha panin mööda jalgu üles tagasi. Kindlasti on see ohverdusaeg seda väärt ning Bauhof saab selle kuhjaga päris oma kodus tagasi igavese hellitamise näol uute pereliikmete poolt. J Viivuks vaatasin ka Vioola kutsikad üle. Kõigil olid just kui minu auks silmad lahti tulnud. Nad on sellised armsad tuduvad vorstikesed, kuid ilmselt nädala pärast vudivad juba veidi rohkem ja siis lähevad nunnumeetrid kohe eriti põhja, sest enda jäsemete otsa koperdavad kutsikad on lihtsalt nii siiralt armsad totukesed. J Nupsuga ma sel nädalavahetusel tegeleda ei jõudnudki. Ma ütlen see varjupaik on nagu must auk – aeg kaob käest ära. Joosta ta teiste koertega igatahes sai, lihtsalt minu-tema kontakti jäi olematuks. Osa laupäevasest ajast veetsin kas kassimajas kasside juures või jagasin koertele maiuseid, mida taaskord kogunenud oli. Koos Hettyga käisime Thori ja Bellaga jalutamas. Nende vahel tekkis lühikese ajaga pingevaba klapp. :) . Käisid ka mõned külastajad, kellele tuli tuure teha ning siis tulid inimesed, kelle sooviks oli leida omale kaitseinstinktiga õuekoera maale omadele sõbraks aga võõrastele veidigi hirmuäratavaks, sest elatakse maal metsatukas. Pärast iga boksi juures peatumist jõudsime tiiruga Rommi boksi juurde, kes neile silma hakkas. Võtsin Rommi rihma otsa, sest boksis lõugas ja märatses ta võõraste peale nagu tal kombeks, sest noh ikkagi tema territoorium kuhu ’teised’ tulid. Kõndisime kontori poole, et ta natuke rahuneda saaks. Alguses polnud tutvus väga lubav, sest minulegi imestuseks käitus Rommi rihma otsas samamoodi nagu aedikus – klähvis ähvardavalt. See oli just seepärast imelik, et kui varemgi on võhivõõrad temaga jalutamas käinud siis pole probleemi olnud. Kuna Rommi ei lõpetanud kiuslikku käitumist, siis viisin ta aedikusse jooksma ja rahunema, kui samal ajal läksid inimesed Rokit ’’proovima’’. Et kuts oli nende jaoks liiga rahulik ning et nad tulid otsima natuke suuremat ning hirmuäratavamat kuju, siis proovisime uuesti. Sel hetkel lõi mul pirn veidike hõõguma – et äkki oli Rommi minu suhtes kaitsev ja hakkasin märke lugema. Ilmselt nii see oligi, sest kui hakkasin koos temaga inimeste poole uuesti kõndima, siis astus ta mulle ette, mida ta pole varem teinud. Nad tahtsid veelkord proovida ning seekord soovis meesterahvas, kelle peale Rommi kuri oli tema rihma enda kätte võtta, et kaugemale jalutada. Ma ütlesin, et olen nõus kaasa jalutama Rommiga, et vältida võimalikku uut halba kokkupuudet, kuid et mees oli endas kindel ka pärast seda kui ütlesin et üksnes omal vastutusel, siis jäi mul üle ainult kaugelt valmisolevalt vaadata. Üsna pea kadus paarike Rommiga võsa vahele ning mina jäin ootama. Umbes kümne minuti pärast astusid mees ja naine rõõmsalt võpsikust välja, Rommi läks mehe juurde kutsumise peale sabaliputades pai nuruma ning naine teatas mulle rõõmsalt, et just sellist sütikut neil vaja ongi. Et eelnevalt olid nad juhatajaga telefonitsi tingimuste osas vestelnud täideti paberid, vahetati rihmad ning Rommi läks rõõmsalt tagaistmele, et alustada pikka autosõitu Järvamaale. Selline ilus lõpp siis Rommile. Mulle vägagi ootamatu, kuid mul on tema üle superhea meel – poiss hakkaski veidi närviliseks minema varjupaiga õhkkonnas. Laupäev sai eduka lõpu ning pühapäev algas samamoodi nagu eelpool kirjeldatud – taastusravimaja, Bauhof, Viola kutsikad.. Siis jalutasin Liisuga ning lisasime tema kuuti uut põhku, sest ta ikkagi lühikarvaline koer ning kuudis oli põhk ära lamatud – või noh mina tõstsin katust ja Hetty sebis kiirelt põhuhunniku sinna kus vaja. Sealt edasi said asjad aga veidi keerulisema käigu. Viisin jalutama ja mängima uue asuka – laika moodi koera, kelle ristisin Thoriks ning kes leiti kolmandal märtsil Pärnu linnast, Mai rajoonist Olerexi tankla juurest uitamas. Kiipi tal tol hetkel ei tuvastatud ning homme oleks saanud 14 päeva täis ehk ametlikult Varjupaikade MTÜ asukaks, kui poleks juhtunud kõige hullemat juhuste kokkulangemiste sarja. Esiteks, et kuna Rommi sõitis laupäeval koju, siis pühapäeval mõtlesin, et kuna Thori aediku kuut on vana ja vilets ning üpris väike võrreldes uute kuutidega, mis saime eelmisel aastal, kuid mida täpselt kolme aedikboksi ei jagunud, siis liigutan ta kõrvalaedikusse, mis kuulus ennist Rommile. Kraamisin aediku ära ning panime koos Hettyga tallegi põhku juurde. Kõik sai korda ja läksin midagi muud tegema, endal mõtteis, et kuna Rommi aediku ukse kohal olev ava oli katmata ja vabatahtlik Marko käepärast, siis peaks tal laskma selle kinni võretada. Olin ära maksimaalselt 15 minutit kui äkki kõik teised koerad lõugavad külaliste peale, aga keda pole on Thor. Läksime siis Hettyga aedikusse sisse, et ehk mõnnab kuiva põhuga kuudis, aga seal polnud teda. Paanika! Et aega oli tõesti nii vähe möödas, siis võtmed, autosse ja otsima. Jõudsime Raba tänava keskele kui äkki märkasin tuttavat beežikat selli. Pidasime auto kinni ja mul tarvitses vaid häält teha kui Thor tuli veidi alandlikult minu juurde. Mul oli nii hea meel, et me ta kätte saime ja ma lihtsalt kiitsin ja paitasin teda. Hops autosse ja ots ringi. Marko parajasti parandas aedikut ja ma ei julgenud teda üksi jooksuaedikusse ka enam jätta. Ise ei tahtnud ka seal olla, sest just sellel hetkel hakkas tulema väga visalt kõige ehtsamaid lumelärakaid. Olime siis kontoris ja sügasin teda kui äkitselt mõtlesin et o kiibilugeja siin ja võiks ju lihtsalt kontrollida nii pulli pärast. Lugeja tegi vajaliku piiksu ja äkki oli seal kirjas kiibinumber! Lemmikloomaregister andis kellegi telefoninumbri, kes olevat selle koera vana omanik, jändasime umbes tunnikese, et leida õige kontakt ja lõpuks saime kätte! Thori pärisnimi on Jacky ning tegemist Lääne-Siberi laikaga. Imelik on see, et nii hooldajad kui juhataja kontrollisid mitmeid kordi kiipi ja tol hetkel ei leitud midagi. Samamoodi pärast minu leidu uuesti kontrollides ei andnud kiibilugeja enam vastust. Soovitasime omanikul kliinikusse kiipi kontrollima minna, et äkki juhuslikult on tegemist praagiga ning tagastasime looma. Veidi uskumatu lugu, aga ometi on seegi võimalik.
Pärast ThorJacky juhtumit oli minul toss väljas ja oli ka aeg koju minema hakata. Viis tundi varjupaigas olid läinud nagu pool tundi. Kes soovib värskes õhus aega veeta nii et ise ka aru ei saa kui ruttu tunnid mööduvad, siis soovitan! Uue nädalavahetuseni! Hanna Neljapäev ja reede rõõmustas kõiki varjupaiga nelja- ja kahejalgseid oma soojade ja mõnusate ilmadega. Neljapäev jääb meelde koertele väga pikaks ajaks, kuna just sellel päeval said jalutad ja aedikus joosta kõik varjupaiga koerad! No loomulikult mitte kolm pisikest kutsikat, kes alles aru hakkavad saama, mis asjad need silmad ja jalad on! :) Aga siiski said tähelepanu kõik koerad ja kassid. Hetkel minu kõige pikaajalisema hoolealuse Tuusjaga, tegime pika jalutuskäigu. Püüdsin teda õpetada, kuidas normaalse koera moodi jalutada võiks. Asi areneb ja ta võtab kiiresti õppust. Hetkel on ta seisus, kus ta saab aru, et sikutada ei tohi, kuid siiski vahel üritab, kuna nii suur soov on kiiremini edasi jõuda. Lisaks on suured edusammud ka käskluse, lama, juures. Kui ikka käsklus tuleb, siis ei jää muud üle kui seda täita, harva ta siiski üritab ikka istuda ja käppa anda, kuid kui ta näeb, et sellest abi ei ole, siis ei jää muud üle, kui lamada. Käsklus oota on samuti aina paremaks läinud. Kui puuduksid segavad faktorid, varesed, siis võikski ta mind vist ootama jääda :) Minu uus hoolealune koer Roki, on tõsiselt võrratu! Tema leebe, kuid samas mänguhimuline iseloom on lihtsalt nii ideaalne, et temaga on lausa lust koostööd teha. Olema harjutanud käsklust istu ja see sujub meil väga hästi. Roki saab ka suurepäraselt läbi teiste koertega, hetkel tema suurimad sõbrannad on Donna, Lucy ja Bella! Bella on koer, kes tuli kodust, kuna omanikud kolisid Soome ja neil puudus võimalus oma neljajalgne pereliige kaasa võtta. Nii ma siis otsustasingi Bella ka oma hoolealla võtta. Ta on väga leebe ja rahulik koer, sobib suurepäraselt laste ja teiste koerte/kassidega. Hetkel oleme käinud vaid jalutamas ja tõsist trenni veel ei tee, kuna on näha, et Bella on segaduses ja ei mõista, miks ta nüüd siis varjupaigas on. Kassid Njuuton ja Nikolas on tõsiselt paras paar. Koos jõuavad nad korraldada nii palju, et tekkib lausa raskusi nende jälgimisegagi. Poisid võtavad kõik külalised vastu sooja kallistuse ja lõbusa nurrumisega. Loomulikult tuleb neil ka esineda ja minema saata oma teised konkurendid. Nii nad siis möllavadki kahekesi ja üritavad võimu enda kätte saada, kuid ega see lihtne neil ei ole :) Eks aeg näitab ja küll nad varsti maha rahunevad ja mõistavad, et üks päev tuleb see õige inimene, kellele nemad meeldivad ja kes neile meeldib on ju täiesti mõistetav, et kõikidele ei saagi meeldida. Ja veel. Kass Pärlike on samuti minu uus ja armas hoolealune. Kiisu on selline õrn ja habras. Hetkel näeb ta suurt vaeva enda tervisega ja selle parandamisega. Nimelt on ta külge saanud endale tõsise nohu, kuid ravi käib ja eelmise nädalaga võrreldes on kiisu teinud suuri edusamme - käib tos ringi, mjäub ja nurrub, tuleb uksele vastu ja ootab suurt ja pehmet paid ning mis peamine, ta sööb! Eelmine nädal võisin ma vaid unistada sellest, et näha teda söömas, kui nüüd juba lähevad nii krõbinad ja konserv, küll ükshaaval ja väikestes kogustes, kuid siiski. Varjupaigas sai valmis ka aiamööbel, kus saavad töötajad vahel jalga puhkamas käia. Ning mis võiks olla veel parem, kui soojal päeval istuda õues päikese käes kass süles ja koer kõrval lamamas! :) Lisaks on kätte jõudnud kutsikate tuleku/leiu aeg! Viola kutsikatest olen juba varem juttu teinud ja tänaseks on kõigil kolmed silmad avanenud ja pisikesed tutvuvad oma ümbrusega. Lisaks toodi reedel varjupaika pisike emane kutsikas, kes oli kuskile oma kahe kaaslasega poetatud ja head leidjad toimetasid nad varjupaika. Õnneks leiti enne sinna jõudmist kahele kutsikale hooliv kodu ja nii jõudiski ainult see üks pisike varjupaika ja hakkab nüüd otsib oma uut ja õiget kodu Pärnu varjupaigas. Uued seiklused nädalavahetusel!
Hetty Laupäev algas väga ärevalt ja ootusrikkalt, kuna kuulsime hommikul, et üks perekond on huvitatud Mäxsist ja nad tulevad teda vaatama. Kui see aeg kätte jõudis oli päris hea tunne sees. Perekond läks jalutama ja tagasitulles leidsid nad, et Mäx on neile just see õige koer. Nii siis reisiski Mäx kaunil naistepäeval oma uude koju!!! Nädalavahetus oli õnnelik ka Hugole, kuna ta leidsi endale uued sõbrad ja mängukaaslased. Nimelt kaks noort plikat Lucy ja Donna on suurest Hugost väga vaimustatud ja koos mängimine sujub kolmel sellil väga lustakalt.
Lisaks sai tegeletud ka uue hoolealuse Rokiga. Alustasime käskluse istu õppimisega ja esimese korra kohta võib öelda, et täitsa tubli poiss! Tuusjast niipalju, et tema suutis olla meil nii tubli, et valiti isegi selle nädala loomaks! Eks ta on ikka tublisti vaeva ka näinud ja hoolega õppinud. Nädalavahetus oli lausa nii kasulik, et ta õppis natuke korralikumalt jalutama. Nimelt, kui muidu oli meie jalutuskäik väga hoogne ja ta kippus ära unustama, et mina ka tal järgi jooksen, siis nüüd käsklust, ei, kuuldes võtab ta tuure väheke maha! Ja veel! Homme (teisipäeval) algab meie facebooki lehel Pärnu varjupaiga loomade lugude jutustamine. Kellel huvi siis kindlasti kiigake ka sinna! Nagu ikka siis esimestena juttustavad oma loo need, kes varjupaigas kõige kauem elanud ja teavad asja paremini! Iga nädal saab sõna üks koer ja üks kass. :) Hetty Kuna ma polnud ammu varjupaigas käinud, siis ei olnud ka midagi postitada. Kuid nüüd olen seal juba kaks päeva mütanud, kuna oli lühika kooli nädal. Tegemist on olnud mõlemal päeval päris palju. Neljapäeval oli vahva päeva, kus said enamus meie koeri ja kasse mängida modelle. Mäx sai endale väga vinge Harley-Davidsoni särgi selga, Sull leidis enda garderoobist šiki kikilipsu ja ega ka Hugo oma lipsuga Sullile alla ei jäänud. Morris võttis pildile kaasa oma lemmik mänguasjad jne jne..Kõiki pilte näete täpsemalt kodulehel ja varsti jõuavad need ka siia üles, kuid hetk kannatust! :) Muidugi poseerisid uhkelt ka meie kaunid kiisud, küll patjadega, siis jälle mänguasjadega ja lõpuks ei jäänud pildilt välja ka peen vihmavari. Kuna Reede on nüüd oma uues kodus mõnusalt mõnulemas, siis jäi mul neljapäeval päris palju vaba aega üle :) Selle võrra said Mäx ja Tuusja kauem ringi möllata. Tuusjaga tegime me päris pika jalutuskäigu ja harjutasime korralikku kõndimist. Tagasi tulles hakkas ta asjast juba tasapisi aru saama ja enam nii ei sikutanud, ühesõnagu lootust on. Paar meetrit lonkis ta mul isegi kõrval. :) Varjupaigas jooksis ta aedikus natuke ringi ja siis hakkasime taas trenni tegema. Meelde said tuletatud käsklused istu, käppa, lama, oota. Kõik sujust fantastiliselt. Ka Tuusja ei jäänud pildistamisest ilma ning ka tema sai endale uhke kaunistus elemendi külge. Selleks oli imeilus punane kaelarätik. Mäx alustas oma päeva riiete valimisega, küll ta mõtles üht ja siis teist, kuni lõpuks leidis ta endale just selle õige. Riided seljas ja jooksuga pildile. Küll ta istus, hüppas jooksis ja ületas erinevaid tõkkeid. Jäi mulje, et ta lausa nautis poseerimist. Kuna tal on ka kõik käsklused selged, siis oli teda lausa lust pildistada. Mäxiga sai siis meelde tuletatud käsklused, istu, lama, oota, käppa, kohale, hopp (üle tõkke ja poomi). Päev aina veeres ja veeres, kuni tuli aeg lahkuda. Reedel sai korraldatud päris palju. Hommikut alustasin taastusravi koristamisega. Taas on igas toas keegi. Ühes toas elab Ron, kes ootab ikka veel seda aega, kui lõpuks ta uhke kasukas tagasi kasvab. Kuid ilmselt järgmisel nädalal läheb ta hoiukoju, mis mõjub talle kindlasti väga hästi. Teises Toas on Bauhof, kes on teistest kassidest eraldatud, kuna ta mõtles soome kolida ning seetõttu peab ta igaks juhuks teistest hoiduma, et mitte haigeks jääda. Kolmandas toas oli hommikul viis kassipoega ja õhtuks jäi neid alles kolm, kuna kaks neist rändasid koos hoiukoju. Ning viimases, neljandas, toas on pelglik koer Viola, koos oma kolme kutsikaga. Kui taastusravi korras, siis tuli aeg suunduda kontorisse, kuna seal oli täna hulgaliselt abikäsi tarvis. Nimelt vahetati sealne mööbel välja ja toodi uus sisse. Kellel huvi, milline kontor nüüd välja näeb, siis tulge aga varjupaika ja varuge aega, et ka mõnele kiisule pai teha või mõne koeraga jalutada! :) Ahjaa! Täna oli ka päev, kui valisin endale uue hoolealuse. Nimelt toodi eile varjupaika 1,5 aastane koer Roki, keda omanik enam ei soovinud, kuna koer olevat liiga suureks kasvanud. Täna temaga jalutades oli ta lihtsalt nii võrratu, et patt oleks teda mitte koolitada ja temaga mitte tegeleda. Rokist saab täpsemalt lugeda tema enda lehelt. Neljapäevast ja Reedest nüüd siis kõik, nüüd jääme laupäeva ja pühapäeva ootele. :) Hetty Piltidel - Tuusja, Mäx, Viola ja kutsikad, kutsikad, Sull, Hugo.
Kõlab uskumatuna, aga just sel nädalavahetusel, kui Rekkurescue meid Reedest ja Roometist ''vabastamas'' on, pole mind ja Hettyt varjupaigas. Paraku läks sel nädalal nii, et mõlemad oleme kinni oma ülikoolilinnades - mina Viljandis, Hetty Tallinnas. See eest jätsime oma armsatega eelmisel nädalavahetusel hüvasti. Vähemalt on lootus neist edaspidi pilte ja sõnumeid saada. Mõlemad koerad on vapustavad hinged. Reede natuke julgem, Roomet arglikum, kuid omadega on mõlemad erakordselt vinged. Reede leiti teadupärast lihtsalt ühel suvalisel 2013 kevade reedesel päeval Pärnu linnast hulkumas. Inimsõbraliku ja heas toitumuses koerale peale vaadates oli suhteliselt kindel, et ju keegi ikka talle järgi tuleb. Pärast 14-päevast perioodi, millekohaselt on vanal omanikul õigus ja võimalus loomale järgi tulla saigi Reede ametlikult Pärnu varjupaiga koeraks, sest mitte keegi ei tundnud tema vastu huvi. Nii sai poiss kastreeritud ning talle teostati ka vet.protseduurid. Kuigi alguses elas Reede sarnaselt teistele suurtele nii öelda õuekoertele taga õueboksis, siis seal talle ei meeldinud ning pärast paarikuist boksi puitosade peenestamist paigutati ta ketiga kuudi külge, kus kõigi üllatuseks meeldiski talle palju rohkem - ei mingit kuudi purustamist või üleliigset rahmeldamist. Nii jäigi Reede varjupaiga ainsaks vabatahtlikuks ketikoeraks. Mõned teisedki on küll suvisel ajal ning ruumipuuduse tõttu samuti ketikoerad olnud, kuid seda pigem siiski lühiajaliselt ja samuti vaid siis kui nad seal õnnelikumad. Mingil hetkel, pärast seda kui Hetty tolleaegne number 1 koer Bima uue kodu sai hakkas ta tasapisi Reedest huvituma. Koos käidi jalutuskäikudel ning aedikus mängimas. Kohutavalt tugev ning energiline koer osutus maailma kõige ohutumaks kaaslaseks inimesele, sest teda võib tõepoolest tõsta või temaga mürada ja ta ei tee selle peale midagi muud kui mängib kaasa. Viimasel ajal olin minagi Reedesse nagu armunud, sest ta lihtsalt on selline võrratu härra hurmur, kellel on niiiiii suured ja ilusad silmad, poisiklutilik mänglev olek ja ta on ja oli alati nii rõõmus ning teotahteline. Võiiiimatuuu tema peale vihaseks saada. Talveks oli Reede täitsa taltsutatud poiss. Hettyga koos käisid nad rihmastamata metsas möllamas ning samuti nägi Reedega tegelemise esimene faas välja selline, et Hetty lasi ta ketist vabaks ja siis ta lihtsalt jooksiski varjupaiga territooriumil, soojakute vahel kuniks Hetty otsustas, et nüüd võiks minna kas jalutama või aedikusse. Oeh Reedest võiksin isegi mina, kes ma temaga otseselt ei tegelenud rääkima jääda, imeline, kõigisõber, rõõmurull. Nüüd aga minu enda hoolealuse Roometi juurde. Tema varjupaigale eelnev elu oli üsna nukker. Jumal tänatud, et ühel hetkel (2013 suvi) tema eelmise omaniku surm ilmsiks tuli ning politsei varjupaiga koerte väljaviimiseks kohale kutsus. Vaatepilt oli jahmatav ja väga inetu. Ühes väikeses toas, koeralaipade vahelt leiti siis kaks hingevaakuvat olendit - valget värvi isane koer, kelle ristisime Roometiks ja temaga veel üks emane koer, kes sai nimeks Roosi. Nad olid ülimalt nõrgad, närvilised ning arad. Esimestel päevadel nad lihtsalt värisesid ning näitasid kergelt ka hambaid. Kui nad natuke juba olid kosunud jõudis neile ilmselt kohale, et siin neile liiga ei tehta. Tasa ja targu, iga päevaga üha enam hakkasid mõlemad meid usaldama, Roomet isegi veidi enam kui Roosi. Siiski olid nad veel väga arad ning nendega tuli ümber käia äärmise rahu ning sujuvate liigutustega. Umbes kaks kuud hiljem sõitis Roosi Rekkurescue vahendusel Soome hoiukoju et areng oleks kiirem. Kahjuks lisakohta Roometi jaoks polnud ning seetõttu jäi tema meile siia. Roosi aga on siiani hoiukodus, täielikult taastunud ning üsna reibas plika. :) Roometi võtsin ma nii öelda enda peale siis kui minu hoolealune Cleidis uue kodu sai ning mul polnud enam seda üht ja ainust. Sel hetkel hakkas meil Hettyga peas keerlema idee uuest, meie toimetusi kajastava blogi/lehekülje loomisest ning samuti arvasime, et pole aus kui vaid üksikud koerad meie poolt kajastatud saavad. Laiendasime hoolealuste arvu ning Roomet rändas minu nimistusse. Selle üle on mul siiamaani väga hea meel, sest ta on lihtsalt nii armas. Ta on küll veidike närviline ja uutes olukordades kohmetu, kuid see teebki temast väikese putukRoometi, kes kaob lume taustal täiesti ära. Roometki osutus rõõmsaks ning omapäraselt vahvaks koeraks ning üsna pea sai hoopis temast ''liider'', sest varjupaika saabus veel arglikum koer Nupsu. Need kaks said lahutamatuteks kaaslasteks. Koos võisid nad aedikus tunde ja tunde hullata ning et neil oli omavahel nii lõbus ja hea siis oli nende uuesti rihma otsa saamine omamoodi lugu. Vahepeal kutsun ma neid põrgukoeradeks, seda ainult heas mõttes, sest nii mõnigi kord andsin ma alla ja lasin neil ise tagasi koeramajja joosta, mida nad ka otsejoones ja kibekiirelt ka tegid senini, kui ükskord avastasid, et lisaks koeramajale ja aedikule on varjupaiga territooriumil ka muud nii palju huvitavat teha, et oma boksi otsejoones enam minna ei tahtnud.
Roometist polnud kojusaamiseni saanud ideaalset koera ning samuti ei õppinud ta ära ühtegi käsklust, kuigi ma alustasin mitmeid kordi, siis tema ja minu kärsitus kokku andsid summaks nulli. Sellegipoolest muutus Roomet palju-palju sõbralikumaks, rõõmsameelsemaks ning armastusväärsemaks koeraks kui ta saabudes oli. Nii nagu teistel on ka temal minu südames üks kindel ja eriline koht. Oh seda pisikest Roometit.. Mul on niiiii hea meel, et te mõlemad saite endale vapustavad uued kodud ja päris oma inimesed Soomes, sest jätkuv varjupaiga elu oleks teie suhtes niiii ebaõiglane. Pikki elupäevi suurepärased Roomet ja Reede! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|