Nii uskumatuna kui see ka ei tundu hakkab tõesti juba esimena aasta kõrgkoolis läbi saama ja sellega kaasneb hulgaliselt eksameid ja nendega omakorda kaasneb väga vähe vaba aega. Kuid täna oli see meeletult tore ja õnnelik päev kui leidsin paar tunnikest aega varjupaigas veetmiseks. Otsustasin hommikul, et hüppan varjupaigast läbi ja vaatan oma hoolealused üle. Kuid nii lihtsalt ikka ei läinud, kuna varjupaigas on taas palju uusi koeri ja kasse, siis tuli ju juba ka nende vahvakestega tegeleda. Minu hommik algas mullegi ootamatult kahe meeletult armasa kassi pesemisega. Nimelt olid kaks kassi (emane ja isane) olnud ühes hoovis ja seal söömas käinud. Kuid nüüd otsustati nad siiski varjupaika tuua, et neile hea ja hoolitsev kodu leida. Kassid said koheselt ka veterinaari poolt üle vaadatud ja vaktsiinidki tehtud. Kuid kuna nad olid suhteliselt räpased, siis otsustasin ma neid natuke vannitada. Tegemist oli tõeliselt rahulike kassidega, kellele küll märjaks saada ei meeldinud, kuid kannatasid ilusasti ära ja ei küünistanud ega kähisenud kordagi. Lihtsalt tõeliselt leplikud kiisud! Järgmisena võtsin sammud Vioola juurde, kellest saab minu uus hoolelaune. Vioola kolm kutsikat on nüüd kõik endale kodu leidnud ja Vioola on täitsa üksi jäänud. Tema juurde minemine ja tema juures olemine osutus loodetust raskemaks. Tal ei olnud vahet kes ma olen, mida ma teen ja mida ma tahan, tema ainuke eesmärk oli mind minema peletada oma meeletult tugeva haukumisega. Kuid mina lihtsalt istusin ja vaatasin teda. Istusin temast u 2 meetri kaugusel ja tema lihtsalt haukus. Kui olin seal sedaviisi juba 15 minutit oodanud, siis otsusasin et tulen hiljem tagasi ja tegelen vahepeal teiste loomadega. Hiljem tagasin minnes oli seis juba oodatust natuke parem, ta lubas endale natuke rohkem läheneda ja mind vaadates ei värisenud ega haukunud ta enam nii meeletult. Lähemale kui 1 meeter mul siiski ei õnnestunud pääseda, kuna tal on ka suhteliselt väledad jalad ja minu eesmärgiks ei olnudteda kinni krabada ja ninnu-nännutama hakata, vaid ma lihtsalt soovisin, et ta mõistaks, kes ma olen ja, et ma ei tee talle liiga. Kui nii me siis istusime ja vaatasime üksteist taas paarkümmend minutit. Vahepeal läksingi siis koos Tuusjaga jalutama. Ta oli mind nähes puhta totu, ei osanud oma rõõmu kuhugile valada ja nii haaras oma mänguasjad suhu ja tõi kõik korraga mulle ukse ette! Kui märkas et mul ka jalutusrihm kaasas siis oli mul ikka tükk tegemist, et teda maha rahustada ja normaale kõnnakuga liikuma hakata. Tegime mõnusa jalutuskäigu ja teepeal harjutasime käsklusi istu, siia, lama, oota. Ta on fantastiliselt tubli tüdruk, sai kõigega ilusasti hakkama. Järgmisena läksin Mäxi juurde. Aedikus olles oskas ta täitsa ilusasti käituda ja ma juba unistasin sellest, et kui ilus jalutuskäik meil tuleb. Kuid aediku ukse avanedes tormas sealt välja tõeline karu - ta hüppas, urises, rahmeldas, üritas kaelarihma üle pea sikutada, lisaks haukus ta kõikide koerte peale, ma olin alguses nii ehmunud, et ei osanudki kohe temaga midagi peale hakata. Sellise rahmeldisega lõpuks kontori juurde jõudes panin talle kaele poova rihma, mis hoidis teda natukenegi ohjas ja me ei pidanud kartma, et äkki saab ta plehku. Suureks üllatuseks rahunes ta varjupaigast eemal olles maha ja temast sai taas täitsa tore koer. Mäx jalutas küll väga tormakalt ja sikutas kohutavalt, kuid eks me hakkame siis tasapisi taas harjutama, kuidas normaalse koera moodi käija tuleb. Teel harjutasime me ka käsklusi istu, oota ja siia. Mäx oli lihtsalt nii tubli ja armas. Teda enda juurde kutsudes tuli ta rahuliku sörgiga minuni ja toetas oma külje vastu mind. Oli näha, et ta on rahul ja rõõmus. Tagasi aedikusse oli ta ka täitsa nõus ise minema. Kohe kui rihm kaelast ära sai võetud, hüppas ta kuudi katusele ja nautis mõnusat päeva edasi. Kassides on minu hoolealla jäänud vaid Nikolas, kes oli täna mõnusalt mängutujuline ja reibas poiss! Tuppa sisenedes oli tema mul kohe esimesena vastas ja sekund hiljem ka juba süles. Oma peakest vastu mind siludes ja mõnusalt nurrudes nautis ta igat paid. Kui ta ennast minu sülle kerra keeras ja mõnusat und nautima hakkas, tuli meile seltsi ka vahva kass Hershey ja otsustas natuke Nikolase kasukat ja kõrvu puhastada. Kahjuks ei õnnestunud mul seda meeldivat hetke pildile saada, kuid siiski oli tore näha, kuidas üksteise eest hoolimine ja hoolitsemine käib ka kasside vahel. Täna ma Bellaga ei tegelenud, kuna varjupaigas oli ka Annely, kes tegi Bellale väga toreda päeva. Koos käidi linnas jalutamas. Hiljem varjupaika naastes kammiti ka korralikult kasukas siidiselt pehmeks.
Kui eksamitega ühel pool, siis olen kindlasti taas varjupaigas! Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|