Tänasest hakkab siin blogis jooksma uus postituste sari, mis hõlmab loomi, kes on endale kodu saanud ning kelle vahvad uued omanikud on võtnud vaevaks meile nende edasisest käpakäigust informeerida. Täna tuleb juttu lausa kolmest endisest varjupaiga asukast - Merkast, Priidikust ja Big-Riverist. Kõigil neil kolmel on tänaseks tänu Varjupaikade MTÜ võrratule ''koostööpartnerile'' Rekkurescuele uus ja võrratu elu Soomes. Alustan Merkast. Valget värvi rõõmupallist, kes saabus varjupaika 2013 aasta aprillikuus koos sama energilise isase koeraga Ermistu järve äärest. Tegu oli omavahel väga hästi läbi saavate ning ka sarnaste koertega, samuti olid nad heas toitumuses, lustakad juba esimestel varjupaigatundidel. Arvasime, et ju panid koos kodust plehku ja ehk ei leidnud enam tagasiteed. Nagu alati lisasime fotod kodulehele ja ootasime et keegi ühendust võtaks. Kahjuks ei tulnud mitte ühtegi neid koeri otsivat kõnet ja pärast kaht nädalat said koerad Varjupaikade MTÜ omaks ning omale varjupaiga poolt nimed - neist said Merka ja Volli. Sain minagi Merkaga kiirelt sina peale ja hakkasime nendega jalutamas käima. Mõlemad olid kui hullud! Küll nad hüppasid ja kargasid meie peale ja üle teineteise. Terve jalutuskäik möödus pooleldi kahe tagumise käpa peal. Volli ei jõudnudki eriti viisakamaks saada, sest juba tekkisid talle soovijad. Volli jättis Merkaga hüvasti juunikuus. Tema uued omanikud käisid mõned korrad ka kuulekuskoolitusel, kus ka mina ja Hetty tolleaegsete lemmikutega käisime. Merka jäi (oletatavast) vennast ilma, kuid kuna ta oli nii sõbralik ja sillerdav, siis sai ta varsti omale uued sõbrad: Big-Riveri ja Priidiku kellega oli mõnus jooksuaedikus sörkida. Möödusid veel mõned kuud, Merka sai steriliseeritud ning loomulikult said tehtud ka kõik teised protseduurid alatest kiibis lõpetades parasiiditõrjetega, oli saanud kübeke viisakamaks jalutuspartneriks ja äkki tekkis talle Soome hoiukojju vaba koht. 22 september jõudiski Merka Soome ning mõne nädala pärast leidis ta päris oma inimesed, kes mõni päev tagasi saatsid ka koduuudiseid. Kokkuvõtlikult võib öelda, et nad on väga-väga rahul kõigega, sest Merka on nende meelest maailma kõige armsam koer, käitub nagu ingel, saab kõikide inimestega hästi läbi ning et nad on alustanud ka agilityga, mida on Merkaga hea teha, sest tal on tung inimest õnnelikuks teha läbi koostöö. Lisan siia ka viimased pildid Merkast uues kodus. :) Samal ajal viibis varjupaigas ka samuti kevadisel ajal Pärnust, Suur-jõe tänavalt leitud koer, kes ristiti Big-Riveriks. Ka temale ei tulnud keegi järgi. Alguses üsna rõõmsameelne koer hakkas hääbuma, muutus kõhnaks ning närviliseks. Erandkorras sai tema boksiks päevasel ajal terve jooksuaedik kuid öisel ajal seal paiknev kuut ja seda ketis. Big-Riveri stressamist oli väga halb vaadata. Ta tormas aedikus edasi-tagasi, klähvis ja ta pilk oli kurblik. Big-Riverile mõjus varjupaiga elu, vähene tähelepanu ja üksindaolek halvasti. Ka Rekkurescue märkas seda ning hakkas veel aktiivsemalt talle kodu otsima. Samal ajal umbes hakkas varjupaiga veterinaar koeri klapitama ning sealtmaalt Big-Riveri olukord natuke paranes - ta sai omale seltsi teiste koerte näol - koos jooksis nii Merka, Priidiku, Cleidise kui ka Stellaga. Big-River muutus natuke rõõmsamaks ja ka meie Hettyga üritasime temaga rohkem tegeleda - näiteks puhkepausi ajal kontoris istusime temaga jooksuaedikus ning samuti võtsime ta kaugematele jalutuskäikudele kaasa. Big-Riveri leebe suhtumine teistesse koertesse tõi talle palju õnnelikke varjupaiga päevi. Lõpuks kodu leiti ja sealgi on Big-Riveril seltsiks teine koer, kellega kõik klapib. Big-River on peres õnnelik ja seda näeb ka tema kodu poolt saadetud piltidel. Kolmas tegelane selles postituses on põlvekõrgune koer Priidik. Tema saabus varjupaika samuti 2013 aasta kevadel, Vändra vallast pärast mõnd päeva seal ekslemist. Ka tema vastu ei tundnud vana omanik huvi ja nii sai tast varjupaiga koer. Priidiku tegi eriliseks tema urin. Sarnaselt Hetty hiljutisele hoolealusele Reedele urises ta siis kui tal oli mõnus. Näiteks kui ta sülle võeti või kui teda väga hoolikalt paitati. Alguses tegi see meid tema suhtes ettevaatlikuks, kuid et ta ei ilmutanud märkigi agressiivsusest, siis harjusime me sellega kui talle omase veidrusega. Priidik osales ka vabatahtlik Maarja-Liisiga 2013 aasta koerte Luitekrossil, mis toimus Rannametsas. Pärast umbes kuud varjupaigas tundis tema vastu huvi üks Eesti pere. Loovutusleping sai tehtud ning koer kolis uude koju. Ei möödunud kaht nädalatki kui Priidik toodi varjupaika tagasi, põhjenduseks, et koer ulub. Mina isiklikult uluks ja kriiskaks ka kui mind topitaks ketti (kuigi me ketikoerteks koeri ei loovuta on mõnel juhul vastuvõetav et koduga harjumisperioodil seda koera üksinda jäämise ajal rakendatakse), jäetakse äikesega välja, mida ma sarnaselt Priidikule ka päriselt kardan ja eeldatakse et ma võõras kohas kohe endast parimat versiooni näitaks.. Siis oli Rekkurescueligi selge, et Priidik tuleb Soome hoiukodusse viia ja sealt edasi talle tõeliselt head pere otsida. Nii ka tehti. Samal päeval Merka ja Big-Riveriga - 22.september - lahkus ka Priidik Soome hoiukoju. Oktoobris leidis Priidik päris omad inimesed, kellega on siiani õnnelikus kooselus selles mõttes, et kõik klapib, kuid Priidikul on tekkinud mõningad terviseprobleemid. Vahepeal saatis Soome vabatahtlik mulle teate, et on suur tõenäosus, et Priidikul on põrnavähk ja antud on erinevad analüüsid. Õnneks on tänaseks selgunud, et tal on lihtsalt põiepõletiku erivorm. Samuti sai selgeks, et Priidik pole 5 aastane, vaid ta vanus jääb kümne aasta kanti. Sageli võib tekkida juhuseid kus me ei oska vanust määrata, sest me ju ei tea mis elu loomad ja kui kaua elanud on. Seega määrame vanust sageli vanusest, käitumisest ning hammaste olukorrast väljaloetuna. Selleks korraks õnnelikult kodu saanud koertega kõik. Minu jaoks on loomade kodulood kõige rõõmustavamad uudised ja jagatud rõõm on kõige siiram rõõm. :)
Hanna
4 Comments
Evely
10/4/2014 01:28:13
Hei hei!Väga vahvad lood ja tore teada,et kõik koerad koju saanud :)
Reply
Hanna
10/4/2014 02:03:04
Hea Evely!
Reply
Evely
10/4/2014 12:38:12
Tere taas!
Reply
Hanna
10/4/2014 15:28:45
Vabandust, oleksin ise võinud ka mõigata juhtmed ühendada, sest siin ju Vollist juttu. :)
Reply
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|