Tänasest hakkab siin blogis jooksma uus postituste sari, mis hõlmab loomi, kes on endale kodu saanud ning kelle vahvad uued omanikud on võtnud vaevaks meile nende edasisest käpakäigust informeerida. Täna tuleb juttu lausa kolmest endisest varjupaiga asukast - Merkast, Priidikust ja Big-Riverist. Kõigil neil kolmel on tänaseks tänu Varjupaikade MTÜ võrratule ''koostööpartnerile'' Rekkurescuele uus ja võrratu elu Soomes. Alustan Merkast. Valget värvi rõõmupallist, kes saabus varjupaika 2013 aasta aprillikuus koos sama energilise isase koeraga Ermistu järve äärest. Tegu oli omavahel väga hästi läbi saavate ning ka sarnaste koertega, samuti olid nad heas toitumuses, lustakad juba esimestel varjupaigatundidel. Arvasime, et ju panid koos kodust plehku ja ehk ei leidnud enam tagasiteed. Nagu alati lisasime fotod kodulehele ja ootasime et keegi ühendust võtaks. Kahjuks ei tulnud mitte ühtegi neid koeri otsivat kõnet ja pärast kaht nädalat said koerad Varjupaikade MTÜ omaks ning omale varjupaiga poolt nimed - neist said Merka ja Volli. Sain minagi Merkaga kiirelt sina peale ja hakkasime nendega jalutamas käima. Mõlemad olid kui hullud! Küll nad hüppasid ja kargasid meie peale ja üle teineteise. Terve jalutuskäik möödus pooleldi kahe tagumise käpa peal. Volli ei jõudnudki eriti viisakamaks saada, sest juba tekkisid talle soovijad. Volli jättis Merkaga hüvasti juunikuus. Tema uued omanikud käisid mõned korrad ka kuulekuskoolitusel, kus ka mina ja Hetty tolleaegsete lemmikutega käisime. Merka jäi (oletatavast) vennast ilma, kuid kuna ta oli nii sõbralik ja sillerdav, siis sai ta varsti omale uued sõbrad: Big-Riveri ja Priidiku kellega oli mõnus jooksuaedikus sörkida. Möödusid veel mõned kuud, Merka sai steriliseeritud ning loomulikult said tehtud ka kõik teised protseduurid alatest kiibis lõpetades parasiiditõrjetega, oli saanud kübeke viisakamaks jalutuspartneriks ja äkki tekkis talle Soome hoiukojju vaba koht. 22 september jõudiski Merka Soome ning mõne nädala pärast leidis ta päris oma inimesed, kes mõni päev tagasi saatsid ka koduuudiseid. Kokkuvõtlikult võib öelda, et nad on väga-väga rahul kõigega, sest Merka on nende meelest maailma kõige armsam koer, käitub nagu ingel, saab kõikide inimestega hästi läbi ning et nad on alustanud ka agilityga, mida on Merkaga hea teha, sest tal on tung inimest õnnelikuks teha läbi koostöö. Lisan siia ka viimased pildid Merkast uues kodus. :) Samal ajal viibis varjupaigas ka samuti kevadisel ajal Pärnust, Suur-jõe tänavalt leitud koer, kes ristiti Big-Riveriks. Ka temale ei tulnud keegi järgi. Alguses üsna rõõmsameelne koer hakkas hääbuma, muutus kõhnaks ning närviliseks. Erandkorras sai tema boksiks päevasel ajal terve jooksuaedik kuid öisel ajal seal paiknev kuut ja seda ketis. Big-Riveri stressamist oli väga halb vaadata. Ta tormas aedikus edasi-tagasi, klähvis ja ta pilk oli kurblik. Big-Riverile mõjus varjupaiga elu, vähene tähelepanu ja üksindaolek halvasti. Ka Rekkurescue märkas seda ning hakkas veel aktiivsemalt talle kodu otsima. Samal ajal umbes hakkas varjupaiga veterinaar koeri klapitama ning sealtmaalt Big-Riveri olukord natuke paranes - ta sai omale seltsi teiste koerte näol - koos jooksis nii Merka, Priidiku, Cleidise kui ka Stellaga. Big-River muutus natuke rõõmsamaks ja ka meie Hettyga üritasime temaga rohkem tegeleda - näiteks puhkepausi ajal kontoris istusime temaga jooksuaedikus ning samuti võtsime ta kaugematele jalutuskäikudele kaasa. Big-Riveri leebe suhtumine teistesse koertesse tõi talle palju õnnelikke varjupaiga päevi. Lõpuks kodu leiti ja sealgi on Big-Riveril seltsiks teine koer, kellega kõik klapib. Big-River on peres õnnelik ja seda näeb ka tema kodu poolt saadetud piltidel. Kolmas tegelane selles postituses on põlvekõrgune koer Priidik. Tema saabus varjupaika samuti 2013 aasta kevadel, Vändra vallast pärast mõnd päeva seal ekslemist. Ka tema vastu ei tundnud vana omanik huvi ja nii sai tast varjupaiga koer. Priidiku tegi eriliseks tema urin. Sarnaselt Hetty hiljutisele hoolealusele Reedele urises ta siis kui tal oli mõnus. Näiteks kui ta sülle võeti või kui teda väga hoolikalt paitati. Alguses tegi see meid tema suhtes ettevaatlikuks, kuid et ta ei ilmutanud märkigi agressiivsusest, siis harjusime me sellega kui talle omase veidrusega. Priidik osales ka vabatahtlik Maarja-Liisiga 2013 aasta koerte Luitekrossil, mis toimus Rannametsas. Pärast umbes kuud varjupaigas tundis tema vastu huvi üks Eesti pere. Loovutusleping sai tehtud ning koer kolis uude koju. Ei möödunud kaht nädalatki kui Priidik toodi varjupaika tagasi, põhjenduseks, et koer ulub. Mina isiklikult uluks ja kriiskaks ka kui mind topitaks ketti (kuigi me ketikoerteks koeri ei loovuta on mõnel juhul vastuvõetav et koduga harjumisperioodil seda koera üksinda jäämise ajal rakendatakse), jäetakse äikesega välja, mida ma sarnaselt Priidikule ka päriselt kardan ja eeldatakse et ma võõras kohas kohe endast parimat versiooni näitaks.. Siis oli Rekkurescueligi selge, et Priidik tuleb Soome hoiukodusse viia ja sealt edasi talle tõeliselt head pere otsida. Nii ka tehti. Samal päeval Merka ja Big-Riveriga - 22.september - lahkus ka Priidik Soome hoiukoju. Oktoobris leidis Priidik päris omad inimesed, kellega on siiani õnnelikus kooselus selles mõttes, et kõik klapib, kuid Priidikul on tekkinud mõningad terviseprobleemid. Vahepeal saatis Soome vabatahtlik mulle teate, et on suur tõenäosus, et Priidikul on põrnavähk ja antud on erinevad analüüsid. Õnneks on tänaseks selgunud, et tal on lihtsalt põiepõletiku erivorm. Samuti sai selgeks, et Priidik pole 5 aastane, vaid ta vanus jääb kümne aasta kanti. Sageli võib tekkida juhuseid kus me ei oska vanust määrata, sest me ju ei tea mis elu loomad ja kui kaua elanud on. Seega määrame vanust sageli vanusest, käitumisest ning hammaste olukorrast väljaloetuna. Selleks korraks õnnelikult kodu saanud koertega kõik. Minu jaoks on loomade kodulood kõige rõõmustavamad uudised ja jagatud rõõm on kõige siiram rõõm. :)
Hanna
4 Comments
Kõlab uskumatuna, aga just sel nädalavahetusel, kui Rekkurescue meid Reedest ja Roometist ''vabastamas'' on, pole mind ja Hettyt varjupaigas. Paraku läks sel nädalal nii, et mõlemad oleme kinni oma ülikoolilinnades - mina Viljandis, Hetty Tallinnas. See eest jätsime oma armsatega eelmisel nädalavahetusel hüvasti. Vähemalt on lootus neist edaspidi pilte ja sõnumeid saada. Mõlemad koerad on vapustavad hinged. Reede natuke julgem, Roomet arglikum, kuid omadega on mõlemad erakordselt vinged. Reede leiti teadupärast lihtsalt ühel suvalisel 2013 kevade reedesel päeval Pärnu linnast hulkumas. Inimsõbraliku ja heas toitumuses koerale peale vaadates oli suhteliselt kindel, et ju keegi ikka talle järgi tuleb. Pärast 14-päevast perioodi, millekohaselt on vanal omanikul õigus ja võimalus loomale järgi tulla saigi Reede ametlikult Pärnu varjupaiga koeraks, sest mitte keegi ei tundnud tema vastu huvi. Nii sai poiss kastreeritud ning talle teostati ka vet.protseduurid. Kuigi alguses elas Reede sarnaselt teistele suurtele nii öelda õuekoertele taga õueboksis, siis seal talle ei meeldinud ning pärast paarikuist boksi puitosade peenestamist paigutati ta ketiga kuudi külge, kus kõigi üllatuseks meeldiski talle palju rohkem - ei mingit kuudi purustamist või üleliigset rahmeldamist. Nii jäigi Reede varjupaiga ainsaks vabatahtlikuks ketikoeraks. Mõned teisedki on küll suvisel ajal ning ruumipuuduse tõttu samuti ketikoerad olnud, kuid seda pigem siiski lühiajaliselt ja samuti vaid siis kui nad seal õnnelikumad. Mingil hetkel, pärast seda kui Hetty tolleaegne number 1 koer Bima uue kodu sai hakkas ta tasapisi Reedest huvituma. Koos käidi jalutuskäikudel ning aedikus mängimas. Kohutavalt tugev ning energiline koer osutus maailma kõige ohutumaks kaaslaseks inimesele, sest teda võib tõepoolest tõsta või temaga mürada ja ta ei tee selle peale midagi muud kui mängib kaasa. Viimasel ajal olin minagi Reedesse nagu armunud, sest ta lihtsalt on selline võrratu härra hurmur, kellel on niiiiii suured ja ilusad silmad, poisiklutilik mänglev olek ja ta on ja oli alati nii rõõmus ning teotahteline. Võiiiimatuuu tema peale vihaseks saada. Talveks oli Reede täitsa taltsutatud poiss. Hettyga koos käisid nad rihmastamata metsas möllamas ning samuti nägi Reedega tegelemise esimene faas välja selline, et Hetty lasi ta ketist vabaks ja siis ta lihtsalt jooksiski varjupaiga territooriumil, soojakute vahel kuniks Hetty otsustas, et nüüd võiks minna kas jalutama või aedikusse. Oeh Reedest võiksin isegi mina, kes ma temaga otseselt ei tegelenud rääkima jääda, imeline, kõigisõber, rõõmurull. Nüüd aga minu enda hoolealuse Roometi juurde. Tema varjupaigale eelnev elu oli üsna nukker. Jumal tänatud, et ühel hetkel (2013 suvi) tema eelmise omaniku surm ilmsiks tuli ning politsei varjupaiga koerte väljaviimiseks kohale kutsus. Vaatepilt oli jahmatav ja väga inetu. Ühes väikeses toas, koeralaipade vahelt leiti siis kaks hingevaakuvat olendit - valget värvi isane koer, kelle ristisime Roometiks ja temaga veel üks emane koer, kes sai nimeks Roosi. Nad olid ülimalt nõrgad, närvilised ning arad. Esimestel päevadel nad lihtsalt värisesid ning näitasid kergelt ka hambaid. Kui nad natuke juba olid kosunud jõudis neile ilmselt kohale, et siin neile liiga ei tehta. Tasa ja targu, iga päevaga üha enam hakkasid mõlemad meid usaldama, Roomet isegi veidi enam kui Roosi. Siiski olid nad veel väga arad ning nendega tuli ümber käia äärmise rahu ning sujuvate liigutustega. Umbes kaks kuud hiljem sõitis Roosi Rekkurescue vahendusel Soome hoiukoju et areng oleks kiirem. Kahjuks lisakohta Roometi jaoks polnud ning seetõttu jäi tema meile siia. Roosi aga on siiani hoiukodus, täielikult taastunud ning üsna reibas plika. :) Roometi võtsin ma nii öelda enda peale siis kui minu hoolealune Cleidis uue kodu sai ning mul polnud enam seda üht ja ainust. Sel hetkel hakkas meil Hettyga peas keerlema idee uuest, meie toimetusi kajastava blogi/lehekülje loomisest ning samuti arvasime, et pole aus kui vaid üksikud koerad meie poolt kajastatud saavad. Laiendasime hoolealuste arvu ning Roomet rändas minu nimistusse. Selle üle on mul siiamaani väga hea meel, sest ta on lihtsalt nii armas. Ta on küll veidike närviline ja uutes olukordades kohmetu, kuid see teebki temast väikese putukRoometi, kes kaob lume taustal täiesti ära. Roometki osutus rõõmsaks ning omapäraselt vahvaks koeraks ning üsna pea sai hoopis temast ''liider'', sest varjupaika saabus veel arglikum koer Nupsu. Need kaks said lahutamatuteks kaaslasteks. Koos võisid nad aedikus tunde ja tunde hullata ning et neil oli omavahel nii lõbus ja hea siis oli nende uuesti rihma otsa saamine omamoodi lugu. Vahepeal kutsun ma neid põrgukoeradeks, seda ainult heas mõttes, sest nii mõnigi kord andsin ma alla ja lasin neil ise tagasi koeramajja joosta, mida nad ka otsejoones ja kibekiirelt ka tegid senini, kui ükskord avastasid, et lisaks koeramajale ja aedikule on varjupaiga territooriumil ka muud nii palju huvitavat teha, et oma boksi otsejoones enam minna ei tahtnud.
Roometist polnud kojusaamiseni saanud ideaalset koera ning samuti ei õppinud ta ära ühtegi käsklust, kuigi ma alustasin mitmeid kordi, siis tema ja minu kärsitus kokku andsid summaks nulli. Sellegipoolest muutus Roomet palju-palju sõbralikumaks, rõõmsameelsemaks ning armastusväärsemaks koeraks kui ta saabudes oli. Nii nagu teistel on ka temal minu südames üks kindel ja eriline koht. Oh seda pisikest Roometit.. Mul on niiiii hea meel, et te mõlemad saite endale vapustavad uued kodud ja päris oma inimesed Soomes, sest jätkuv varjupaiga elu oleks teie suhtes niiii ebaõiglane. Pikki elupäevi suurepärased Roomet ja Reede! Hanna |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|