Kuna varjupaik ikka saab uudiseid vahepeal meie endistelt elanikelt, siis mõtlesin, et oleks tore mõned ka siia lugemiseks lisada. Näiteks nii öelda vana-Rommi (sest meil on praegu ka üks kodust tulnud nimega Rommi) - ehk koer, kelle varjupaik leidis mullu varasügisel Tõstamaalt, Ermistu järve äärest ning kellele keegi vana omanik kunagi enam järgi ei tulnud. Temaga tegelesin ma samuti, kuid et teadsin oktoobris, et ta on broneeritud Soome, ei teinud talle siia lehekülge. Varjupaigas viibis ta umbes 3 kuud - novembri lõpus 2013 sõitis uude koju Soome RekkuRescue vahendusel. Temast oleme saanud mõned pildid ka, mille pealt on aru saada kui mõnus elu poisil nüüd Soomes on. :) Samuti üks minu peamise hoolealuse Cleidise exboyfriend Big-River, kes viibis varjupaigas 2013 varakevad kuni sügis. Oma eriskummalise nime sai ta sellepärast, et ta leiti Suure-Jõe tänavalt ringi uitamas. No ja personalile polnud ilmselt raske seda inglise keelde tõlkida. :) Big-Riveri pärast oli meil varjupaigas mure, sest ta jäi ajaga aina kõhnemaks ja kõhnemaks ning tormas ringi nagu segane. See leevendus natuke siis kui me temaga rohkem tegelema hakkasime ning ta teiste koertega joosta sai. Nüüd naudib temagi uut ja head elu Soomes, kus ta sai endale nimeks hoopis Varjo. Mõned pildid uuest kodust ka: Oh ja siis veel vahva chow-chow tõulaadne koerake Nora, kelle tõi meile üks rekkamees, kes leidis ta Pärnu tänavailt sihitult ringi jooksmas. Nora oli alguses varjupaigas väga apaatne, stressis ja teda vaevasid tõsised tervisemured, kuid mõne aja möödudes harjus ta meiega ära ja näitas üles rõõmsameelsust. 2013 aasta alguses sai ta omale ka uue hea ja armastava kodu, kes meile ka kirjutas: Noraga on hästi. Nahk on paranenud, nagu piltidelt näha on. Parim oli see, et ega me väga midagi ei teinudki selleks, sai seda rohtu, mis algselt kaasa tuli ja siis veel tablette meie arstilt, aga tegelik paranemine tuli siis, kui oli näha, et koer ei ole enam pinges ja tunneb ennast hästi oma kodus. Hülgamist ta kardab, see on päris kindel, sest käisime suvel nädalaks reisil ja õnneks lahendasime selle olukorra nii, et koer oli kodus ja teda käidi iga päev hooldamas. Algselt oli mõte ta viia hotelli, aga viimasel hetkel tuli järsku küsimus, et kuidas ta sellest aru saaks, sest hotellid ju suhteliselt varjupaiga sarnased. Noh ta oli kodus väga õnnelik kui tagasi tulime, aga tiba tusane kui meid polnud, ma ise arvan, et hotellis oleks ta olnud stressis, mitte tusane. Muidu neerud töötavad ja silmad on paremad,kuid on saanud jääva kahjustuse. Iseloomult on ta väga armas ja hästi kuulekas.Laps talle väga ei meeldi, aga vaenulik ta pole, lihtsalt ignoreerib teda. Vanuse osas on tänaseks kindel, et ta on eakam kui algselt arvatud. Seega steriliseerimist me talle tegema ei hakka, pole lihtsalt vajadust ja tekitaks ainult vaevusi ning oleks ka ohtlik. Songaga pole ka hetkel mõtet tegeleda, sest see ei tekita talle vaevusi ja on katsudes ka märkamatuks muutunud, hoiame seda lihtsalt jälgimise all. Muidu on ta väga hästi kohanenud. Ta võttis meid tegelikult kohe omaks ja juba kolmandast päevast jalutasime ilma rihmata. Kuigi jah toona ta pigem liikus vaevaliselt, nüüd on nii, et jalutades on tema enne kodus kui meie, sest talle on teada, et kodus ootab söök. Vahest harva tulevad ka mängutujud peale ja siis kepsleb nagu kutsikas. Isegi valvur on! Võõraid aeda ei luba, uriseb päris hirmuäratavalt. Rohkem ei oska midagi lisada, meie oleme temaga väga rahul ja tundub, et tema meiega ka! Pildid ka!: Ja siis veel Lola, kes õnneks pidi varjupaigas viibima vaid umbes 3 nädalat. Meelde jäi ta sellepärast, et tegemist on kurdi koeraga, kuid hoolimata sellest väga mänguhimulise, vahva ning lõbusaga. :) Uudised uuest kodust: Tere,mõtlesime, et saadame esimesest päevast mõned pildid ka. Muidu läheb meil hästi, kassiga saab läbi aga keeb natuke üle ja kass sellepärast pelgab Lolat natuke aga küll nad ära harjuvad. Süüa esialgu ei tahtnud sülitas kõik krõbinad välja, aga avastasime kui natuke veega toit ära leotada sõi juba suure isuga. Pildid: Vot nii! Selleks korraks kõik! Kui saabub materjal, panen uutest uue kodu lugudest samuti postituse kokku. :)
Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|