Varjupaika pole ma nüüd juba kolm päeva jõudnud ning otsustasin kirjutada edusammudest mida märkasin pühapäeval ja esmaspäeval. Kuna minu tore puhkus hakkab läbi saama ja koolitööd vajavad tegemist ning järgmise nädala alguses tuleb taas sõita Tallinnasse kooli, siis kahjuks enam nii tihti varjupaika ei jõua, kui sooviks.
Mõtlesin teada anda Reede suurepärastest edusammudest! Nimelt olen Reedele püüdnud lisaks tõkete ületamisele ka kuulekust õpetada ja edusammud on juba märgata. Reede oskab nüüd lisaks istumisele ka lamada ja käppa anda. Reede sai peale tublit õppimist käija taas metsas. Tegime seekord lühikese tiiru, kuna oli väga külm. Natuke aega sai ta ka lahtiselt joosta, kui ilmad jälle soojemaks lähevad teeme jälle pikemaid tiire. Lisaks metsas käigule jooksis ta veel pikalt ka varjupaiga aediks. Seal proovisin ma korrata ka tõkete ületamist ja olin meeldivalt üllatunud. Nimelt jooksis Reede lahtiselt ringi ning kui teda kutsusin ja tal mõnd tõket ületada käsikisin, siis ei jooksnud ta minema, nagu varem on ette tulnud, vaid täitis korrektselt mu käsku. Kiiruga sai ületatud poom, a-tõke ja mitu korda sai üle hüpatud ka tõketest. Ka Tuusja edusammud ei jäänud märkamata. Nimelt on Tuusja selgeks saanud istumise, lamamise, käpa andmise ja nüüd tegeleme ma käskluse oota kallal. Ta on väga tubli õppija ning hetkel saan temast juba paari meetri kaugusele minna. Nimelt annan Tuusjale käskluse istu, seejärel tuleb preemia, järgneb käsklus oota ja kõnnin umbes kahe meetri kaugusele. Tuusja ootab umbes 15 sekundit ja siis lähen ta juurde tagasi ja annan preemia. Iga korraga pikendan ma aega, kui kaua ta mind ootama peab ning järk-järgult pikeneb ka vahemaa. Ka Ferru teeb ikka edusamme. Terve viimsae nädala, kui tema tuppa olen läinud, ei ole ma pidanud otsima teda kuskilt kasti tagant ja tekkide alt. Ta julgeb juba magama jääda palju nähtavmale kohale. Eks ikka keerab ta end kerra mõne tekikese alla, kuid alati on tema kaunis näoke paista. Samuti on ta väga uudishimulikuks muutunud, süles olles uurib ta hoolega oma ümbrust, vaatab paitajale otsa ning ei pelga ka süles kerra keerata ja magama jääda. Lisaks julgeb ta ka inimese juuresolekul toas liikuda ja sööma minna. Kui inimene lahkub jääb ta hoolega teda jälgima ja mõned korrad on isegi järgi jooksunud! Tubli Ferru! Eks kõik koerad, kassid teevad edusamme ja on uskumatult tublid, kuid nendest edaspidi! :) Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|