Nii enne jõule kui ka jõulude ajal on varjupaigas alati sagimist, kuna on palju inimesi, kes soovivad anda oma panuse varjupaiga loomade heaolule. Niisiis käis enne jõule varjupaigas palju rahvast, kes soovisid annetada tekke, patju, toitu, mänguasju, kassiliiva jne. Leidus ka inimesi, kes lisaks kingikoti toomisele leidsid aega kiisudele pai teha ja mõne koeraga ka veel jalutada. Ühesõnaga kogu detsember on varjupaigas käinud palju rahvast, kes soovivad tuua midagi head. :) Ka täna toodi hulgaliselt aluspanu kassidele ja väikestele koertele, lisaks ka palju toitu. Vahepeal on varjupaika saabunud üks tore koer Morris, kes ei ole küll enam oma esimeses nooruses kuid sellest hoolimata on ta väga energiline ja rõõmsameelne. Otsustasin Morrisega tegelema hakata, kuna ta tundus nii helde ja hea iseloomuga koer. Varjupaika saabudes oli tal kaelas nii kaelarihma kui ka kirbu/puugi rihm ning jäi mulje, et ta on heast perest ja arvasime, et peremeest tuleb varsti järgi, kuid ei ole teda siisani keegi otsinud, pärit on ta Audru kandist ja hetkel on ta varjupaigas viibinud juba umbes 26 päeva. Ta annab väga hea meelega käppa ja mängib suurima rõõmuga palli! Tuusja sai steriliseeritud ja seetõttu pidi ta kandma uhket sinist vestikest. Tuusjaga aias mängides sa ta külastajatelt väga palju komplimente oma kauni riituse kohta. Kuid hoolimata operatsioonist oli Tuusja sama hüperaktiivne nagu kogu aeg, ei teinud ta sellest lõikusest erilist numbridki, hüppas ja kargas nagu Tuusja ikka. Tuusjaga olen saavutanud juba väga hea kontakti, ta reageerib oma nimele juba päris ilusasti ning ka käsklustele allub väga korralikult. Ainus mis veel väikeseks probleemiks on, on tema jõuline sikutamine jalutuskäikudel, kuid loodetavasti saame me ka selle uuel aastal kontrolli alla. Olen endamisi mõelnud milline võiks olla kunagi Tuusja uus kodu, olen aru saanud, et see koer jumaldab jooksmist ja sobib mängima ka teiste koertega, kuid kassid ei sümpatiseeri talle hetkel veel kohe üldse. Vahva koer Mäx on ikka ja alati sama vahva edasi. Käsklusi täidab ta juba põhimõtteliselt kinnisilmi :) Kohale saatmine edeneb ka meil järjest paremini, ootamine, istumine, lamamine ja käpp on meil juba suurepäraselt selged. Mäxiga jalutamine on samuti aina paremaks muutunud, nüüd on seda sikutamist ja ebamäärast sehkendamist minimaalselt. Ka mänguasjad tunduvad talle juba järjest rohkem ahvatlevamad, kuna neile järgi jookseb ta juba üsna tihti ja ära toob ta ka enamus pallid mis ma talle viskan :) Ka koer Reede on näidanud end ainult positiivsest küljest. Ta on jälle leidnud endas julguse ületad poomi ja A-tõket! :) Tõketest hüppab ta üle nagu vana professionaal ning ka A-tõke läheb üsna libedalt, kuid poom on nii ja naa, vahel viitsib vahel mitte, kuid ma usun siiski, et asi on poomis, kuna varjupaigas on see tõesti juba pikalt väljas niiskuse käes olnud ja mida ikka oodata, kui puit on aastaringselt õues. Aga eks suvel näis võib-olla muutub asi kuivemaks ja saame ka korralikult trenni tegema hakata :) Kuid ega ka hetkel nuriseda ei tohiks, Reede on väga tubli! Lisaks tõketele on ta ka väga tubli ka kuulekuses, allub väga korrektselt käsklusele istu ja siia, mis on juba minu meelest ikka väga fantastiline! :) Kassid Njuuton ja Nikolas teevad edusamme nagu kõik teisedki loomad! :) Jalutuskäigud on muutunud juba päris julgeks ning nüüd lisaks aia otsas ronimisele käivad ja nuusivad nad ka ümbrust, mis on väga suur edasiminek. Loomulikult on veel hirmutav koerte haukumine, kuid see kipub kähku ununema, kuna õues on niipalju muud teha kui neid koeri kuulata. :) Enne jõule sai kassidega ikka iga päev väljas käidud kuid nüüd on see tegevus väheke unarusse jäänud, kuid see viga saab juba homme parandatud! Täna sai tegeletud kartliku kassiga Ferru. Ferru on väga kaunis pika karvaline beez kass. Ta oli varjupaika saabudes väga hirmul ja konutas pidevalt oma nurgas, kui inimene lähenes siis kõhises. Olen soovinud teda juba pikalt silitada ja teda sülle võtta kuid pole kunagi varem õnnestunud kuna teda ümbritsesid teised kassid, kes kõhisesid veel kõvemini. Ükskord kui ta jäi päikese kätte peesitama ja unustas ära põgeneda, kui ma tuppa sisenesin siis sain talle pai teha ja koheselt oligi ta jälle kadunud kasti taha nurka. Kuid täna koos Hannaga suutsime ta ma rahustada ja ka päris pikalt paitada. Lisaks eraldasime ta teistest kassidest, kuna varasemalt on just üksi jäämine paljusid kasse aidanud ja nad on hakanud inimest usaldama. Nii siis saigi ta viidud üksikusse tuppa kus tegime ta olemise patjade ja tekkidega väga mõnusaks. Käisime seal veel mitu korda, iga kord võtsin ta sülle ja tegin pai, viimane kord võtsin ka kammi kaasa, et tema kaunist karva natuke ilusamaks siluda. Töö õnnestus ja ta lubas enda ilusasti kammida. Kuid hirmul on ta endiselt, tundub, et keegi on talle ikka väga haiget teinud, kuna iga järsem liigutus viib ta endast nii välja, et ta hakkab paaniliselt põgenemisteed otsima. Tema tost lahkumine on ka ikka suhteliselt suur katsumus, kuna ei taha looma hirmutada, siis paningi ta tasakesi padjale lamama ja tegin veel paar rahulikku paid ja läksin väga rahuliku ja aeglase kõnnakuga minema. Homme saab jälle temaga koos aega veeta! Kujutan juba ette kuidas varsti ta jookseb uksele vastu ja nurb ise suurt ja pikka paid! Kuid selleni jõudmine võtab ikka päris palju aega! Natuke ka pilte! Uuel aastal uute muljetaga!
Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|