Kätte on jõudnud aeg, kui mul on võimalus teha ka oma esimene sissekanne! :) Minu varjupaiga külastus sai alguse juba reede, kuna kool lõpes juba enne lõunat, siis jõudsin ilusasti kella kaheks Pärnusse ja kohe ka varjupaika. Kohale jõudes nägi asi välja päris hull, kuna hoovis möllas üks suur kopp, mis oli hoovi suured vaod kaevandanud, nimelt sai varjupaik endale korraliku kanalisatsiooni. Mis on tegelikult ju ainult hea ning sellel mudal on aega kaduda küll :) Reedel tegin ma tavapärase jalutuskäigu metsas koos kalliks saanud Reedega. Meil on juba küllaltki hea kontakt ja suudame üksteist piisavalt usaldada, et ma saan teda ka rihmaotsast lahti lasta. See on maailma kõige parem vaatepilt, kui näha, kuidas koer jookseb suurest rõõmust edasi ja tagasi ning jälle edasi! Kuna see mets, kus me käime, ei asu varjupaigast kuigi kaugel, siis kulub meil metsas aega umbes 15 minutit, peale seda läksime me aedikusse. Kuna ilm oli küllaltki niiski, siis ega me midagi erilist teha ei saanudki. Reede ületas paar tõket ja siis jooksis ka A-tõkke peale, aga seal oli nii libe, et ta pööras end kohe tagasi ja poomi ta ka ei soovinud ületada. Lisaks otsustasin ma teda veel natuke kammida, et poiss ikka ilus välja näeks. Talle täitsa meeldis see mõtte ja nautis igati seda tegevust. Reedel sai veel tegeletud Mäxi ja Stellaga, käisime ka nendega koos metsas jalutamas, siis tuli meile seltsi varjupaiga töötaja Karin. Ka Stellat suutsime me piisavalt usaldada, et lasta tal natuke vabamalt joosta. Mäx on veel piisavalt uljas, et otsustasime ta siiski rihmaotsa jätta. Mõlemaga sai harjutatud istumist ja käpaandmist. Kahjuks läheb juba päris varakult pimedaks, et ega meil tagasi jõudes ei jäänudki muud üle kui koertele ilusta õhtut soovida ja sammud kodu poole seada. Kuna laupäeva hommik oli mul tõsiselt tegus, siis jõudsin varjupaika natuke enne kahte, töötajad hakkasid juba kõik sellel ajal ära minema, kuid õnneks saime me Hannaga kauemaks jääda. Esmalt hakkasingi tegelema Reedega, mängisime aedikus ja käisime ka metsas jalutamas. Õhtul sai veel tegeletud Roometi, Nupsu, Lillekese ja Xenaga. Varjupaigas olid külas ka soomlased reccu rescue'st, kes käisid koertega jalutamas ja pildistamas. Lisaks tõid nad veel palja süüa ja mänguasju, mida kulub ikka hoolega. Pühapäeval jõudsin tegeleda kõigi oma hoolealustega, ka Tuusjaga. Tuusja sai pikalt hullata ja mängida aedikus koos Härmaga. Lisaks sai lühidalt meelde tuletatud ka käsklust istu. Enne Tuusjat said aedikus olla Mäx ja Stella. Kuna nad mõlemad omavahel hästi läbi saavad, siis saavad nad ilusasti ka koos mängitud. Mõlemad koerad istusid, lamasid ja andsid käppa juba nagu vanad meistrid :) Mul on juba harjumuseks saanud, et varjupaika jõudes on esimeseks koeraks Reede, nii ka seekord. Läksime koheselt metsa jalutama, otsustasin teha tavapäraselt pikema tiiru ja veetsime natuke kauem aega metsas, kuna ilm oli mõnusalt päikseline, siis olime mõlemad väga õnnelikud. Metsas jalutades sai reedega ka harjutatud siia ja istu käsklust. Võib öelda, et läheb aina paremaks! :) Umbes kell 12 hakkasid soomlased tagasi koju minema ningvõtsid endaga kaasa ka Rommi kes viidi Somme päris koju ning Härma, kes viiakse kaunisse hoiukoju, kus ta siis edasi hakkab otsima omale enda päris kodu. Alates 17. novembrist on siis mõlemad meil uhked soome poisid :) Selleks korraks saigi nädalavahetus läbi. Tuleb taas Tallinnasse minna, et siis jälle järgmine reede tagasi tulla :) Pilte nädalavahetusest! :)
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|