Kui enne kauneid pühi saime rõõmustada, et varjupaigas kolm aastat kodu oodanud koer Liisu sai koju, kus teda hoitakse ja armastatakse, oli see ülemõistuse pööraselt õnnelik aeg. Õnn ei olnud veel vaibunudki kui saabus teade, et ka minu hoolealusele Pätule on tekkindu huvilised, kes tulevad teda õige varsti vaatama. Olin ise sel päeval väga elevil, sest Pätule, kes oli selleks ajaks kodu otsinud aasta ja viis kuud, saabusid esimest korda huvilised, kes kaalusid koeravõttu. Pätust liiguti varasemalt lihtsalt mööda ja mitte keegi ei tundnud huvi, mis see sell seal üksi istub. Nii need vahvad inimesed saabusid, naeratus näol kuid ärevus hinges. Pätu läks rahumeelselt jalutama, nagu igapäevane tegevus, kõik sujus suurepäraselt ja klapp uute inimestega oli kohe olemas. Kuid siiski tekkis väike aga, neil inimestel oli autos ootamas üks perelige veel, vahva koerake. Kuidas nemad küll klapivad? Vastus on lihtne, suurepäraselt. Koerad said kohe hästi läbi ja tehti veel üks jalutuskäik. Tagasi varjupaika jõudes möllati jooksuaedikus ja otsus sai langetatud. Pätu läheb uude koju! Kas pole mitte imeline! Oli tõesti... Pätu on tagasi varjupaigas. Ta otsib taas uut võimalust ja uut kodu! Pätul oli esimest korda võimalik tunda kodusoojust, õnne, hoolivust ja armastust, kuid kahjuks ei suutnud Pätu oma minevikku unustada. Ei ole saladus, et Pätu minevik pole olnud kerge, teda on väärkoheldud ja seetõttu on ta ka meeste suhtes ettearvamatu. Kodusoojust nautides ei taibanud Pätu, et minevik ei kimbuta teda enam ja ta võib selle kõik unustada. Kuid kahjuks ühe pereliikme liigutus või olek tõi Pätu mällu äratundmise minevikust ja nii ründaski Pätu seda meest, teadmata, et tegelikult ohtu ei olnud. Raske südamega ja mõnda aega kaaludes, perekond langetas otsuses ning peale jõulupühi tuli Pätu varjupaika tagasi. Otsus oli raske, kuid rohkem riskida ei soovitud. Nii ongi Pätu uue võimaluse otsingul, kuid kindel on see, et midagi sellist enam lihtsalt juhtuda ei tohi. Pätu vajab enda kõrvale kogenud, stabiilset ja asjatundlikku inimest. Pätu on väga suure kaitse instinktiga ja oma territooriumi hoiab ta väga, kuid väljaspool seda ta võõrastest ei huvitu. Seda näitas ta ka siis, kui käisime aasta alguses Pärnu jõe äärse jalutama koos Pätu ja Mäxiga. Vastu tulid nii mehed, kui naised, kuid Pätul oli muud tegemist kui neid jälgida. Pätu armastab mängimist, hellust, soojust ja kallistusi. Lisaks ei ole ta ära unustanud kuidas meeldiva musiga tervitada ja tuju tõsta. Pätu on üle saanud stressist ja valmis vastu võtma uusi võimalusi. Ta ei vaja n-ö füüsiliselt väga palju tegelemist, kuid vaimse poole pealt on tal vaja kindlat tuge ja osavat pereliiget, kes oskab olla juht ja juhtida nii, et Pätu ei pea enda turvalisuse pärast muretsema. Pätu ootab ja loodab, et talle ei keerata selga tema mineviku tõttu vaid antakse uus võimalus tuleviku tarbeks. Nii Varjupaikade MTÜ kui ka meie usume, et igal loomal on kuskil oma õige inimene, tuleb anda lihtsalt võimalus ja lubada neil kahel kokku saada. Aeg on näidanud, et loomad jõuavad oodata. Oodata oma ja õiget! Leiame üheskoos Pätu inimese üles!?
Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|