Need kes igapäevaselt loomadega kokkupuutuvad teavad, kui palju need sõbrad meid usaldavad ja meile annavad. Kuid leidub ka neid, kelle jaoks on osad kallid pereliikmed siiski tülikad ja rikuvad nende rahulolu. Varjupaikadesse sattuvad loomad ei ole kindlasti saabudes rahulolevad ja õnnelikud. Võõras koht, palju loomi, uued inimesed põhjustab närvilisust, stressi, hirmu. Loom, kes on kaotanud oma turvatunde, oma õige paiga ei saa kohe usaldada ja end kõigile avada, ta vajab aega. Varjupaigas vabatahtlikuna olles kogeme tihtipeale täielikku ahastust, et kas tõesti möödub taaskord sellel looma 14 päeva ja mitte keegi ei otsi oma kadunud sõpra. Kas ikka veel mõeldakse, et kui loom kaob ära, siis ongi kadunud, kui läinud siis läinud, paratamatus!? Oma mure sokutatakse kellegi teise kanda. Mida mõtleb see inimene, kes oma lemmiku autosse pakib ja ta kuhugile poetab, ei tea me vist keegi see tundub liiga julm. Ei tahaks küll võrrelda, kuid kas see inimene suudaks teha seda ka oma ema või isaga, kui need liiga vanaks ja tülikaks muutuvad, loodetavasti mitte... Aga miks tehakse ikka veel seda loomadega? Tänase teema mõtte algatajaks on üks tõeliselt noor, lustlik, kuid pisut kasvatamatu noor koerapreili, kes jooksis segaduses varjupaiga läheduses ringi. Oli näha, et koer on hoitud ja rõõmsameelne ning kindlasti saabub kohe varsti ka tema omanik, kes on teda juba ammu oodanud ja otsinud. Lootused purunesid ning omanikku ei saabunud, jäid vaid mõtted, miks nii läks? Mida suutis see koeraplika küll korda saata, et mitte keegi enam ei huvitunud ega oodanud teda? Tänaseks on ta leidnud endale hea kodu, kus ei jõuta ära imestada, miks enam nii head, sõbralikku ja truud koer ei vajatud. Kuid ega kõik loomad ka ise varjupaika ei tule. Tullakse ka koos omanikuga ning sõbrast loobumise põhjuseid on erinevaid. Küll kasvas koer liiga suureks või haugub liiga palju, ajab karva, ei kuula sõna, teeb pidevalt pahandust, tekkis allergia. Ka osad kassid ajavad karva, teevad pahandust, ajavad tüütult varakult üles ja ei lase rahus elada. Kuid, kas see on põhjus sõbrast loobumiseks? Või peaks see olema hoopis loomaomanikuks olemise rõõm ja kohustus, olla hea õpetaja oma lemmikule. Enne uue pereliikme koju toomist oleks kasulik enne rahulikult kogu perega rahus maha istuda ja kaaluda, kas tõesti on see aeg käes, kus võtta vastutus 15-20 aastaks, kas tõesti ollakse selleks vastutuseks valmis. Kui kõik meist teeksid kaalutletuid ja läbimõelduid otsuseid, siis jääks nii mõnedki õnnetud loomad olemata.. Kuid kui probleem on juba kohal ja ise enam sellega toime ei tule, siis on olemas paljusid loomasõpru, kes aitaksid alati hea nõu ja mõtetega. Alati ei pea loomast loobuma, teda kuskile poetama. Piisab lihtsalt enda käsilevõtmisest ja looma koolitamisest. Teadmine, et sa ei ole oma murega üksi on juba suur asi. Ei pea kartma muret jagada ja küsimusi küsida, probleemi lahendamine on palju hinnalisem, kui selle minema viskamine. Olen lugematu arv kordi kohanud kuulutusi, kus otsitakse vanale sõbrale uut kodu, sest tema truu peremees on surnud. Muidugi on loom elanud maal ja kohe kindlasti ei saaks ta hakkama linnas elamisega ja veel korteris. Isegi ei proovita, vaid arvatakse kohe, et loom ei kohane ning stressi tekitamisel pole mõtet. Kuid hoopis võõraste inimeste juurde kolimine on kõige parem lahendus. On äärmiselt kurvakstegev selliste kuulutuste lugemine. Kindlasti ei ole kõik lood mustvalged ning esineb erandeid, kus lihtsalt puudub muu lahendus. Kuid palju probleeme leiaks lahenduse, kui leiduks tahet ja julgust võtta endale vastutus ja mitte sellest nii lihtsalt kõrvale põigelda. Pildil on loomad, kes moodustavad ime pisikese killukese loomadest, kes on varjupaigas elanud. Neil kõigil on erinev minevik, kuid saatus sarnane. Varjupaika jõudes oli mõni kriitilises sisus ja vajas kiiret arstide abi, teised näljast ja väsimusest kurnatud ning kolmandad lihtsalt hirmul võõra koha ees, neljandad sügvalt inimkartlikult. Kuid neil kõigil on sarnane saatus. Varjupaigas elades, kohanedes ja õppides, leidsid nad endale uued kodud. Kodud, kus neil on hea, neid hoitakse ja armastatakse. Nad on nüüd täisväärtuslikud pereliikmed!
Kas poleks tore, kui loomi ei koheldaks tänapäeva maailmas mänguasjadena tahan siis võtan, ei taha siisi viskan minema. Selline maailm oleks imeline. Äkki pingutame üheskoos ning ei veeretaks oma tegemata tööd teiste kaela. Koos suudame palju! Aitäh, et hoolid. vabatahtlik Hetty Kui sinu eakamal sõbral, naabril, sugulasel on kaduma läinud kass/koer ning tal endal on lootus kadunud, siis aita teda ja otsige koos oma piirkonna varjupaiga koduleht läbi, võibolla keegi märkas ja pakkus loomale abi ning toimetas ta just sinna. Iial ei või teada.
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|