Meie blogi ning Facebooki lehekülg on toonud meile aeg-ajalt selliseid veidi teistsuguseid võimalusi ligi, mille üle on meil alati väga hea meel. Nii helistaski ühel jaanuarikuisel päeval mulle Äripäeva konverentside korraldaja ning palus kommentaari selles osas miks meil 2015. aasta lõpus ühtegi koera varjupaigas polnud. Mina, nii pool naljaga, mõtlesin et olgu, nüüd tuleb üks pikk küsitlus teemal kas me oleme nad kõik järgemööda eutaneerinud. Tegelikult oli teiselpool telefoni üks minu ja Hetty postitusi silkamini näinud ja meie tegemistst vaimustunud heasüdamlik inimene, kes juhtus korraldama Võtmetöötajate kogemusfestivali ning soovis meid ärihaide vahele positiivseks ja eriliseks näiteks. Meid kutsuti 6. mail Tallinnas, Erinevate Tubade Klubis toimunud kogemusfestivalile. Peale mõningaid infovahetusi ütlesime JAH-festivalile ka jah! Meie "eetriajaks" sai 15 minutit, millest viis küsimuste-vastuste tarbeks. Alguses ei võtnud me seda millegi väga hirmsana, aga kui juba aprilli lõpp ja maikuu paistis ning nende koduleheküljelt nägime milliste inimeste keskel peame nii lühikese ajaga oma jutuga lagedale tulema, siis võttis jala värisema. Telia, Swedbank, ABB, Tallink Grupp, Maksu-ja tolliamet, Saku Õlletehas.. Direktorid, osakonna juhatajad, arendusjuhid.. Mida teevad seal kaks tudengit ja mittetulundusühingu vabatahtlikku? Läks rabelemiseks. Meil on nii palju millest oleksimegi võinud rääkida, aastatejagu jutte, kogemusi ja kõike muud. Kuid kuna meile anti üpris täpselt ette mida nad soovivad - olukord varem, olukorra muutmine (mis hästi, mis läks valesti), olukord nüüd, nn õppetund siis hakkasimegi oma esitlusega tasapisi veerema, fookuses see, kuidas olime suur osa sellest, et aasta lõpp möödus ühegi kodu ootava koerata varjupaigas. Kuuenda mai varajasel hommikutunnil istusime bussi ja tuli kõne korraldajalt et kas saaksime ka koera kaasa võtta, et see mõte tuli tal nii äkki. Paraku oli veidikene hilja. Muidugi oleksime võinud sel juhul minna autoga, võtta kaasa superkoer Mäxi, kes oleks seal ka hakkama saanud, kuid nüüd, tagantjärgi mõtleme, et terve päev ühes ruumis vegeteerimist ei oleks olnud ühelegi koerale eriti mõnus. Jõudsime pärale, tegime väikese esitlusproovi ja asusime teisi ettekandeid kuulama. Kasum, tasuvusaeg ja väga palju ärialaseid termineid. Sellegipoolest tundsin ise ka, et võtsin sealtki näpunäiteid ja mõtteid kaasa ning oli väga-väga huvitav. Paus möödus toredalt, kuid siis tuli päeva hirmsaim osa - asuda ise lavale esitlema. Õnneks olime veidi saanud ka harjutada ning olime kenasti teineteisele toeks. Järgnevalt ülevaade meie esitlusest. Alustuseks tutvustasime end. Kuigi mõtlesime rääkida seal enda saabumisest varjupaika pikemalt, mõistsime, et meil ei ole selle jaoks seda minutit, ning seega sai sissejuhatuseks see, et oleme Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaiga vabatahtlikud ning saabusime varjupaika erinevatel aegadel, kuid samadel põhjustel - tegeleda koerte ja kassidega ning pakkuda kodututele versioonidele rõõmu, muuta nende igapäevaelu paremaks. Mainisime ära ka, et tulime rääkima sellest kuidas me olime suur osa sellest, et varjupaigas ei olnud enam 2015. aasta lõpuks mitte ühtegi kodu ootavat koera ning et see on lugu sellest kuidas koerad on meie tooted, meie nii öelda tootearendajad ning läbi oma loodud blogi teostame "müügitööd", et äriinimestega samastuda. Vajadus olla mõistetav: Kui olime varjupaigas juba mõnda aega ka külastajatega tegelenud kuulsime pidevalt (ja kuuleme vahel siiani) kommentaare, et "issand kui kurvad silmad sellel koeral on, ma ei saa aru kuidas siin saate toimetada, ma nutaks päevad läbi või et ühel päeval ma tulen päästan nad siit kõik ära". Tekkis arusaam, et inimesed ei mõista, mis toimub varjupaigas ning et see ei ole alati maailma õudseim koht, vaid vastupidi - koht kus hoolitakse ja armastatakse, kus on palju lootust ning kus kogu aeg püütakse areneda paremuse poole. Lõimegi blogi, et see kõik inimestele koju kätte tuua. Iga algus on raske: Alguses ei osanud me end aga kuidagi väljendada nii, et see jõuaks ka päriselt inimesteni. Meie kõlapind olid vaid sõbrad, pere ja tuttavad ning mõni üksik kes meid varjupaigas oli toimetamas näinud. Samas ega me nüüd enam ei imesta, et see nii oli, sest meie lood loomadest olid stiilis armas must isane kass otsib kodu, nelja aastane, palun kas keegi saab talle kodu pakkuda. Samal ajal oli selliseid armsaid musta värvi isaseid kasse kodu otsimas miljon. Me ei eristunud mitte kuidagi teistest loomadele kodu otsivatest organisatsioonidest ning oodatud tulemust ei tulnud mõnda aega. Püüdlus parema kvaliteedi poole: Saime sellest isegi aru ja tegime Hettyga koosoleku. Leppisime kokku, et me ei tee enam lugusid lugude kirjutamise pärast vaid tõesti ainult siis kui meil on vastav emotsioon, mille pealt kirjutada. Kui meil on looma kohta rohkem infot kui ainult et armas ja nii palju aastaid vana. Peagi hakkas ka varjupaika saabuma inimesi, kes olid varjupaiga ametliku kodulehe kaudu või üleüldiselt meieni jõudnud ning meid nn ära tundsid, piltlikud õlale patsutasid ja olid tänulikud et said huvipakkuva koera kohta teoreetiliselt rohkem teada enne kui varjupaika reaalset kontakti otsima tulid. Lisaks täitus unistus kvaliteetsematest fotodest, mis kindlasti väga suur faktor blogi üleüldises kvaliteedi ning seega ka populaarsuse tõusus. Liisu lugu: Liisu lugu oli läbimurre. Ühel tavaliselt varjupaiga päeval avastasin, et Liisu, varjupaigas juba kolm aastat veetnud koer, on nukker, äraolev ja ei reageeri enam millelegi, mis teda varem kogu aeg närvi ajas - ei muruniidukile, varestele kui möödakõndivatele külastajatele. See tekitas kurbust ja puges mulle nii hinge, et läksin õhtul koju, võtsin arvuti ning hakkasin trükkima välja kõike seda mida arvan sellest, et Liisu on juba nii kaua ilma oma inimeseta varjupaigas konutanud. Lugu läks paljudele hinge ning jõudis 33 000 inimeseni. Mõned päevad hiljem sõitis Liisu oma uude koju. Seega kolm aastat, ei ühtegi tõsist huvilist (mis ei tähenda seda, et talle koduleidmiseks poleks enne lugusid kirjutatud või midagi tehtud - kindel see et tehti!), üks siiras lugu ja peagi koer uues kodus.. Saime aru, et meil on võim aidata koerad kiiremini lähemale oma tulevikule. Nii kujuneski blogi vahendiks mille abil leidsid õiged inimesed omale kiiremini õiged loomad. Sest meie õppisime neid tundma, kirjutasime täpselt nii nagu on ning inimesed lugesid - süües kasvab isu=suurem, tõsiseltvõetavam huvi loomade vastu kes varjupaigas on. Eesmärgini jõudmiseks teeme peale koerte varjupaigas sotsialiseerimise ja nende läbi ja lõhki tundmaõppimise järgnevat: 1) Oleme pildis! Üritused nagu Luitejooks, Grillfest, Hansapäevad. Uus asi: kohvikukülastused koertega, linnamatkad. 2) Arendame iseend valdkonnaalaselt. Raamatud, nõuanded kogenud koeratreeneritelt ja sotsialiseerijatelt, YouTube'i videod, võimalusel koolitused. 3) Koostöö varjupaiga personali ja teiste vabatahtlikega. Mitte ainult me kaks pole selle kõige taga, vaid meil on hea koostöö varjupaiga personali ja teiste vabatahtlikega, kes teevad töös oma osa samuti imelise hoolega. Hetkeolukord on, et varjupaigas on aasta lõpust saadik olnud maksimaalselt kümme koduootavat koera, mis on vähemalt kolm korda vähem kui siis kui meie varjupaika jõudsime ning mis tähendab seda, et jõuame koos vabatahtlikega võimaldada neile piisavalt füüsilist ja vaimset trenni, et nad enamasti ei lange stressi ning mis kindlustab selle, et jõuame neid kõiki tundma õppida. Oma tegevuses suuname energia enim neisse kes seda vajavad - nn "mittekaubandusliku" välimusega loomad, loomad, kel mõni käitumishäire, asotsiaalsed loomad, mis ei tähenda, et nn puudusteta loomad jääksid tegelemata. Endiselt on blogi tähtis väljund meie tööle varjupaigas ning oleme üks suur põhjus paljude seas, miks koerad endale kiiremini kodu leiavad - tundmaõppimine, selle väljendamine, õige inimene leiab blogi kaudu endale uue sõbra. Lisaks täitus meil ka üks unistus - paljud varjupaiga loomad saavad omavahel läbi, mis aitab neil kiiremini sotsialiseeruda (Nova lugu sellest kuidas täiesti asotsiaalne koer õppis mõne nädalaga inimest usaldama tänu sellele, et viibis koos koertega, kes inimest usaldasid) ning mis annab neile võimaluse end välja elada, pakub rõõmu ning aitab meil samaaegselt tegeleda rohkematega, mis annab aega juurde individuaalseks tööks koertega. Tee seda kirega või üldse mitte: Kui meil ei oleks nii suurt kirge ja armastust selle vastu mida me teeme, siis ilmselt me ei pühendaks nii palju oma aega varjupaiga loomadele, mis tähendab, et ehk ei oleks selliseid tulemusi ja sellis blogi. Ole alati aus! Meie teame kui võrratud koerad meil on, kui andekad, kui palju läbi elanud, kui ülivõrdes ägedad. Meil on vaja et teised ka seda teaks, kuid me ei saa jätta märkimata oma postitustes või inimesi nõustades, et ühel või teisel koeral poleks mõningat viga, nn meesteviha või ta ei salli teisi koeri või lapsi. Seega lähtume aususe printsiibist väga palju. Lootus sureb viimasena! Meie organisatsioonis muudmoodi ei saagi kui loota. Loota imele, kui väärkoheldud loom on tõeliselt asotsiaalne või leida üks lootuskiir kõige raskemate juhtumite puhul. Lootust ei tohi aga kunagi kaotada, seda on kinnitanud meile kogemus. Ja lõpetuseks: Be the person your dog thinks you are. Mõelge selle peale! Esitlus läks meil suures osas hästi, mõned puterdamised ja veidike häälevärinat, kuid publik võttis meid hästi vastu ja seda oli tunda soojas aplodeerimises. Kuulasime veel nelja ettekannet enne kui programm läbi sai ning asusime siis koduteele. Öelda on lihtsalt veel seda, et ääretult kasulik kogemus, oli suur au olla kõigi nende seas üheks esinejaks, üheks heaks näiteks ning meeletult hea meel, et meid kutsuti ning kõik lõppkokkuvõttes hästi läks. Eriti vahva oli tore kingikott, mis peitis endast suurendust ka kodulehel kirjelduses olevast karikatuurist, millel mina ja Hetty. Niiii äge! Lõpetuseks tahan veel öelda suure tänu Äripäevale, et nad meid üles leidsid ja kutsusid ning Teile, meie imeägedate lugejatele, tänu kellele me rohkemate inimesteni jõuame, rohkem loomi kiiremini õigetesse kodudesse saadame ning üleüldse selliseid võimalusi elus kogeme. AITÄH!
kokkuvõtte kirjutas: vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|