Täna tuleb juttu kahest väga armasast koerapoisist, Akselist ja Ottost. Nad mõlemad sattusid Pärnu varjupaika erinevatel põhjustel ja veetisid seal täpselt parasjagu aega, et meile kõigile sügavasse südamesse pugeda ja, et me neid pikalt veel meeles peaksime! Täna toomegi teie ette mõlema poisi käpakäigu ja kuuleme, kuidas neil oma päris kodudes läheb! Mõnusat lugemist! Kust tuli mõte endale loom just varjupaigast võtta? Kuidas leidsite tee just Aksli juurde? Tegelikult jõudis Aksel meile üpriski kummalise juhuse tahtel. Vaatasime ühel õhtul niisama ajaviiteks varjupaikade lehelt kodu vajavaid loomi ning järsku turgatas, et miks mitte pakkuda kodu mõnele hädasolevale loomale. Meil oli mõlemal lapsepõlves olnud koer ning olime just kolinud oma korterisse Tallinnas vaiksemas rajoonis. Tundsime, et oleme valmis veel kellegagi oma elu jagama. Jõudsime Aksli pildini ning meid tabas äratundmisrõõm. Võtsime varjupaigaga ühendust ning samal ajal organiseerisime juba koju kõike tarvilikku Aksli vastuvõtmiseks. Oleme seisukohal, et ainuõige on loom võtta just varjupaigast ning sellega pakkuda kodu loomadele, kes meid vajavad ning juba koju ootavad, selle asemel, et toetada kutsikaäri. Lisaboonusena jäid sel moel ära kõik kinga närimised ja tuppa pissimised :) Kui kaua on Aksel tänaseks Teie peres olnud? Kuna me täpselt ei tea, millal Aksel sündis, tähistame tema 7. sünnipäeva (ehk 2. koju jõudmise aastapäeva) käesoleva aasta 16 veebruaril. Mis sai Aksli varjupaigast võtmise puhul otsustavaks? Miks just tema? Miski kõnetas meid tema olekus. Aksel jõudis varjupaigas kokku olla vaid nädalajagu ning tundus seetõttu ka piltidel veel kergelt shokis ning hirmunud olevat. Aga kui koju jõudsime, oli kohe rõõmus poiss! Milliseid muutuseid tõi koera võtmine teie ellu? Hetkel ei kujutaks enam oma elu teisiti ette. Aksel on ennast meie juures väga hästi sisse seadnud ning sobime elustiili poolest kolmekesi hästi kokku. Muuhulgas armastame kõik nädalavahetustel pikalt magada :) Aksel on pigem rahuliku natuuriga koer ning talle meeldib palju ka omakeskis aega veeta ning vahel päevaks kuskile sahtlisse või tekikuhja alla ennast sisse seada. Kui lähme reisile, siis on Aksel minu isa ning tema retriiveri juures - mõlemad suured lemmikud, kelle juures väga hea meelega aega veedab. Õhtused jalutuskäigud sunnivad ka ennast rohkem liigutama! Meil on väga vedanud, et kõik on nii kergelt laabunud ja paika loksunud. Kas olete Aksliga käinud trennides/koolides? Kuskil seiklemas? Oleme võtnud koerakasvataja juures eratunni, et õppida mõningaid olukordi paremini lahendama ning koera paremini õpetama. Igapäevaselt püüame ise ka kuulekustrenni teha, et omavahelist suhtlust paremaks lihvida. Aksel käib meiega üsna palju kaasas, eriti suvel. Tema kõige suurem reis on olnud ilmselt Kihnu saarele, mis sai ette võetud jalgratastega. Kas Aksel on teinud pahandust? Kurvastanud teid? Pahandust ega koerust ei ole Aksel küll kunagi teinud. Nagu takside puhul ikka, püüab ta aeg-ajalt pinnast testida ja oma jonni ajada. Siis tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda ning kinnistada, et kes siin boss on. Üldiselt on tegemist väga eeskujuliku härraga! Kuidas tuli mõte võtta Akslile veel üks seltsiline just varjupaigast? Pärast Aksli tulekut meie majja hakkasime rohkem tähele panema, kui palju on toredaid koeri, kes varjupaikades oma kodu ootavad. Tundsime, et oleme Aksliga juba kenasti ära harjunud ning jõuaksime hoolitseda veel ühe koera eest ning pakkuda Akslile ka seltsilist selleks ajaks, kui ise kodust ära oleme. Leidsime kuulutuse Otto kohta, pärisime varjupaigast lisainfot ning sõitsime siis Pärnusse koos Aksliga külla. Esialgne tutvus läks täitsa kenasti, käisime jalutamas ning koerad näisid teineteisega sobivat. Nad on mõlemad rohkem omaette hoidjad ning kumbki suures koerakarjas jooksmist eriti ei armasta. Järgmisel nädalal läksime siis juba Ottot koju tooma. Umbes nädal pärast koju saabumist läksime elukaaslasega reisile ja Aksel elas nädala minu isaga ning Otto ämmaga Loksal. Ämm on ammu endale koera igatsenud ning neil klappis omavahel väga hästi. Pärast reisilt tagasitulekut nägime, kui hästi on Otto ennast Loksal sisse seadnud ning otsus sai vastu võetud, et Otto alaliseks elupaigaks jääbki Loksa ning perenaiseks ämm Pille. Pille on üksinda elav õpetajanna ning tal on Otto jaoks rohkem vaba aega pühendada. Ottole sobib praegune elukeskkond ka palju paremini, sest ruumi ja loodust on ümberringi rohkem ning teiste inimeste ja koertega ei tule nii palju kokku puutuda, kui meie kodus Kalamajas. Otto nimelt oli seltskonna osas küllaltki valiv ja mitte igaüks ei pääsenud kohe tema siseringi :) Kuidas on Ottol siiani läinud? Mis on suurim rõõm, mida ta pakkunud on? Kas on suutnud ta kedagi kurvastada? Pahandust teinud? Kirjutab Otto perenaine Pille: Ottoga sain tuttavaks möödunud aasta kevadel. Pean tunnistama, et ta oli tõesti oma käitumiselt esialgu ettearvamatu. Ta ei lasknud oma keha katsuda ja kui ma temaga väikelinna tänaval kõndimas käisin, püüdis ta rünnata kõiki ja kõike, ka liikuvaid autosid. Kui juunikuu alguses Otto lõpuks päriselt enda juurde võtsin, oli selge, et ta vajab eelkõige stabiilset ja rahulikku õhkkonda – tundus, et tema sotsialiseerimisele ei ole varem piisavalt tähelepanu pööratud. Nii alustasimegi jalutuskäikudega metsaradadel ja mere ääres. Esimestel kordadel oli Otto rihma otsas, sest minagi pelgasin: mulle on usaldatud koer, aga kui ta metsas ära jookseb ja äkki tagasi ei tulegi, mis ma siis teen. Samal ajal kodus püüdsin leida temaga paremat kontakti: paitades teda, rääkisin samal ajal temaga rahustaval toonil. Tundub, et see mõjus, sest peagi võisin ma ta tagumisi jalgu katsuda, seejärel usaldas ta mulle oma kõhualuse ning lõpuks isegi sabaaluse. See võttis muidugi aega, aga need edusammud olid rõõmustavad. Jalutamas käieski julgesin peagi ta mere ääres lahti lasta – ta nautis seda ega jooksnud ära. Seejärel sai ta ka metsaradadel vabalt ringi joosta. Tundsin, et meil tekkis juba vastastikune mõistmine. Teekonnad rihmata pikenesid pidevalt. Kui olime saavutanud mingi stabiilsuse, hakkasime ka taas linnatänavatel kõndima – esialgu ikka väiksed tuurid, mida tasapisi pikendasin. Probleemid vähenesid iga korraga. Nüüdseks oleme jõudnud selleni, et ma ei pea tänaval tema käitumise pärast muretsema – ta möödub nii jalakäijatest, jalgratturitest kui ka autodest rahulikult. Muidugi on tal mõned „tuttavad“ hoovikoerad, keda tuleb „tervitada“, kuid need tervitused ei ole võrreldavad enam esialgsetega. Ta on rihmata mitmel korral koduuksenigi kõndinud – vaatab ainult aeg-ajalt tagasi, kas ma ka ikka tulen. Olen tundnud Otto arengust pidevalt rõõmu ning arvan, et ka tema elu kvaliteet on paranenud. Meil on muidugi veel palju õppida: eelkõige seda, kuidas jääda koduste külaliste puhul rahulikuks, aga ka seda, kuidas olla rahulik, kui ümbritseb seltskond inimesi, kes ei ole lihtsalt möödujad, vaid pööravad tähelepanu nii mulle kui talle. Mu lemmiktekk ja kaks patja on külaliste puhul tema emotsioonide ohvriks saanud, aga eks me õpime koos edasi. Tavaolukorras ei ole ette tulnud mingit närimist ega lõhkumist. Usun siiralt, et koerad, kellel on varem olnud keeruline saatus, oskavad hinnata seda, kui nad leiavad endale tõelise, hooliva kodu. Nii Aksli kui Otto puhul tundub mulle küll nii. Olen igati õnnelik, et Otto mu ellu sattus. Mida soovitaksite teistele varjupaigast looma võtta planeerivatele inimestele? Varjupaiga ja üldse täiskasvanud koerte puhul on see hea külg, et saate tutvust teha juba väljakujunenud isiksusega. Muidugi saab iga koera õpetada rihma otsas käima ja käppa andma, aga sel viisil on võimalik natuuri poolest just endale parim ja sobivaim kaaslane leida. Kas soovid sülekoera, kes soojendaks sind õhtuti diivanil või energiapallist spordikaaslast? Varjupaikades on võimalik käia koertega tutvumas, jalutamas ja mängimas, samuti saab personalilt infot koerte iseloomude kohta. Samuti saab varjupaiga töötajatelt uurida, mis konkreetse koera jaoks suurim präänik on ning siis juba esimeseks kohtumiseks piiksupalli või maiusega valmistuda. Kas julgustaksite inimesi samuti varjupaigast endale looma võtma? Muidugi, igal juhul! Karta küll midagi ei ole. Varjupaigast koju toodud looma tänulikkus on üks hindamatumaid emotsioone, mida kogeda võib. Suur-suur aitäh ühele fantastilisele perekonnale, kellel on nii suur süda, et on kodu pakkunud kahele varjupaiga koerale, kellel ei ole olnud üldse mitte lihtne minevik!
Kui ka sinul on kodus Pärnu varjupaigast võetud silmatera, siis saada meile temast pilte ja kirjuta, kuidas teile läheb! See on uskumatult suur rõõm näha kunagisi varjupaiga elanikke oma kodudes mõnulemas ja kuulda, kui hästi neil kõigil läheb! Aitäh Teile, et hoolite! Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|