Nagu meie Facebooki lehelt võis lugeda, käisime me 16-18. juulil Hettyga veidike Eesti peal, nimetagem seda siis puhkuseks. Kirjutasime sellest ka postituse, kuid minu hingele jäi siiski veel midagi kripeldama. Leian, et hetkel meie varjupaigas elav Rocky väärib eraldi postitust, kuigi sõnad ei suuda iial ära kirjeldada minu vaimustust temast, mis võimendus tohutult ettevõetud retkega. Ma teadsin, et minu hoole all on üks suur ja imeline hing, muidugi teadsin. Kuid jalutuskäigud ja tegelemised temaga varjupaigas ei andnud mulle eales ette kogu pilti, sest pikemalt kui paar tundi järjest pole varjupaiga tasandil temaga võimalik ju tegeleda. Temas peitub kindlasti veel, aga kõik mis ma sellel reisil nägin oli ainult hea. Meil ei olnud päris tavaline reis, et sõidame kuskile, oleme seal, pakime asjad kokku ja tuleme tagasi. Meie reis hõlmas koertele mõeldes pidevaid peatuseid, jalgsi avastamist, hõlmas praamiga sõitmist, laada külastamist, telgis magamist, ujumist.. Kuid see, kuidas ta sellele kõigele vastu pidas – nagu see kõik oleks kõige normaalsem asi maailmas! See on uskumatu kui kiirelt Rocky ära harjus et nii, meil ongi selline seiklus ja pidevalt on uus olukord, uus ümbrus, kord lebame muru peal ja siis sõidame poolteist tundi järjest autoga. Nüüd läheme keset siginat-saginat ja praamimürinat kitsast järsust trepist praamile ja viibime seal terve sõidu Virtust Kuivastusse, siis kitsast trepist alla tagasi ja keset paljusid autouste matse ja lähedalt mööduvaid inimesi tagasi autosse. Ma ei arvanud, et Rocky agressiivne kuidagi on, vaid ma arvasin, et võib-olla on mõned minutid sel reisil tema jaoks ebameeldivamad kui nad tegelikult olid. Võib öelda julgelt et mina põdesin üle. Ka see polnud sellepärast nagu ma ei oleks juba siis teadnud et Rocky on imetore. See oli sellepärast, et alguses kui Rocky meile tuli ja ma temaga tegelema hakkasin, siis ta oligi arg. Kui me tänaval jalutades inimestest möödusime, siis ta polnud mitte uudishimulik, vaid alalhoidev, kõndis võimalikult vastasäärtpidi. Kui ühel korral üks mees Rockyga tutvuda soovis keset tänaval jalutamist, siis Rocky oli samuti arglikult ettevaatlik. Siis vedasin ta endaga kaasa Grillfestile ning Hansapäevadele, kus varjupaiga telki külastas sadu inimesi, kes ikka tahtsid koeri oma käega katsuda ja Rocky harjus ka selle tähelepanuga ilmaturuttu ning palavate ilmade survel ei teinud lihtsalt lõpuks enam inimestest välja, lasi end sealjuures ikka rahumeeli edasi silitada. Mitte kunagi pole Rocky olnud inimesega kuri. Mis temast siis veel kõneleda? Ta on võimeline saama läbi teiste koertega. Väikeste koerte puhul olen täheldanud, et ta jääb neid nö jahtima, kuid otsesel kokkupuutel pole halba kontakti olnud. Suurte koertega on samamoodi – Mäxiga on nad muidugi parimad semud, kokku oleme proovinud ka Pätuga – kuna mõlemad on parajad isased ja mingi pinge kehahoiakutes ja pilkudes on, siis kokku pole aedikusse lasknud, kuid kui tegu on samasuguse ignoreeriva isendiga nagu Mäx, siis ei tohiks ka teised koerad probleeme valmistada. Kassidega otsest kontakti pole olnud – jällegi, huvi on, aga ei saa ju teda kassiaedikusse teisi traumeerima lasta, kuid vabalt võib öelda, et kuna ta teab, mis tähendab EI, siis klapitamine pole võimatu. Käsklustest tunneb istu, lama, oota, käppa.. Siia on veel harjutamisel ja praegu pean ütlema, et lahtiselt ma teda jalutada ei saa, sest kuigi ta lühikese maa pealt veel korra vaatab tagasi, siis nii kui ta saab aru et ta päriselt lahti on, lülitab oma kuulmise välja ja lidub kaugustesse. Senised katsed näitavad, et ta tuleb tagasi, aga millegipärast kui teiste koertega saab kuidagi loomulikult selle asja paika, siis Rocky vajab tööd. Aga rihma otsas see eest on kukupai. Loomulikult siis, kui end korraks kehtestada. Muidugi oli Rocky pettunud, kui ta uuesti boksi panin. Muidugi oli minul nutt kurgus, kui ma ära kõndisin ja ta ulguvaid häälitsusi kuulama pidin kui ta aru sai, et ma võtsin ta vaid mõneks päevaks endaga kaasa. Nüüd katsuge minust õigesti aru saada - ma soovin kõikidele meie koertele alati kiiret heasse kodusse jõudmist, aga ma ei mõista miks raske iseloomuga taks saab kiiremini koju vaid seepärast et ta on taks kui minu imearmas hoolealune Rocky.. Ta on kõik head sõnad! Rocky on oodanud uut kodu, uut algust 2014 märtsist. Minu südamesoov on, et Rocky saaks nendeks jõuludeks koju. Tegelikult soovin, et juba täna või homme. Nii kiiresti kui võimalik. Sest ma ei saa lahti sellest tundest, et samal ajal kui Rocky saaks olla ühe väikese tüdruku või poisi kõige parem kaisuloom (sest seda ta tingimata on, Rocky armastab laiutada ja magada kõik jäsemed taevapoole), on ta varjupaigas ja lihtsalt raiskab oma aega siin ilmas. Rockyl on kõik mida mina ühelt koeralt soovin ja ootan ja kui mul oleks võimalus hetkel koera pidada, siis oleks ta minu koer. Ma niiiiii tahan, et keegi hea ka seda kõike temas näeks! Kus sa oled, Rocky inimene? P.S! Ma olen nõus igal ajal Rockyga seonduvatele küsimustele vastama!
Vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|