Ammu pole ma kirjutanud postitust oma hoolealustest ja sellest, mis üleüldse varjupaigas toimub, kuid nüüd on ka selle aeg käes. Terve suvi oli täis üritusi ja tegemisi, kuid varjupaika jõudsin ma sellest hoolimata. Enamus vaba aega olingi ma varjupaigas ja selle tõttu ei ilmunudki midagi. (Pilt on kevad/suvest kui varjupaigas oli ülemeelik Donna, leebe Nora ja krutskeid täis Simona, viimane neist ootab endiselt uut omanikku) Kui mina oma südasuvisest ning salapärasest viirushaigusest taastusin ruttasin ma taas varjupaika oma armsaks saanud neljakäpalisi uudistama. Tänaseks on minu hoolealused Mäx, Beton ja Ott ehk kolm vahvat musketäri väga sotsiaalsed ja ootvad igatsevalt uut ja hoolivat kodu. Märkasite, et kunist Bellat ei nimetanudki? Seda just sellepärast, et Bella on juba oma imetoredas kodu ja naudib just sellist rahulikku ja suurepärast elu nagu ta väärib meie vabatahtliku Annely juures. (Palju rõõmu ja õnne teile teie tegemistes) Kolmest musketärist esimene ehk Mäx on teinud suuri edusamme ja muutunud aina kuulekamaks. Suvel sai käidud temaga nii Pärnu kesklinnas, kui ka jõe ääres jalutamas. Varjupaigas oleme sobitanud teda teiste koertega ning läbisaamine on väga hea. Hetkel enamvähem hea klapp on Rebella ja Simonaga. Enne oli üks parimaid sõpru tore Hugo, kes tänaseks on oma uues ja kaunis kodus. Minu suureks ja meeldivaks üllatuseks oli see, et Mäx suhtub väikestesse lastesse väga hästi, ta arvestab nende olemasoluga ja ei ole üldse agressiivne. Teine musketär Beton teeb samuti väga tublisid edusamme, ta suhtub teistesse koertesse ja võõrastesse inimestesse sõbralikult ja on nõus kohe esimesel kohtumisel nendega pikemat jalutuskäiku ette võtma. Hetkel ainsaks probleemiks on see, et kõiki võõraid tervitab ta korraliku kõva haukumisega ning sellega ehmatab paljud endast eemale. Suurimaks sõbrannaks ja mängukaaslaseks on Betonil koer Arabella. Ning kolmas musketär Ott on alati rõõmsameelne ja vahva sell. Haugub vaid siis kui näeb, et selleks on ka põhjust ning kuuletub käsklustele kui leiab, et selleks on vajadust. Üldiselt on Ott vaatamata oma vanusele väga energiline ja lustlik koer. Kõige enam meeldib talle joosta ja ringi tormata. Varjupaika saabudes oli ta ülekaaluline, kuid nüüd on ta kaotanud paar kilo ja hakkab tõesti välja nägema nagu tõeline Norra põdrakoer. Lisaks veel saabusid suvel meile ka Kurena koerad, lähemalt saab neist lugeda vanemast postituses. Kuid Kurena koerad Potsataja ja Berta on toonud meile kahepeale kokku kuus imearmast kutsikat. Berta omad on juba nii suured, et astuvad oma esimesi samme uues kodus ning Potsataja omad avavad tasapisi oma tillukesi silmakesi. Lisaks paljudele teistele koertele saabus varjupaika ka üks üli sõbralik ja tore suur koer (kes varjupaigas sai endale nimeks Zeus). Kohe esimesel vaatlusel oli märgata tagumise vasaku jala juures kasvajat. Arstid kinnitasid, et seda saab opereerida ja kõik saab korda. Kuna tegemist oli väga toreda koeraga, siis olime kindlad, et talle tullakse järgi ja juhatatakse tagasi oma kallisse koju. Tänaseks on see tore koerake varjupaigas veetnus 12 päeva ja mitte keegi ei ole tema vastu huvi üles näidanud. Miski ei luba minus siiani uskuda, et koer võidi kasvaja pärast kodust minema ajada. Loodan siiralt, et ta on kogemata eksima läinud. Kui juhuslikult sinu tutava tutava tutaval on kodus sarnane koer, siis küsi kindlasti üle ega tema kutsa kaduma ei ole läinud! Vahepeal olema Hannaga alustanud tagasiside küsimisega uue kodu leidnud kasside ja koerte omanikelt ja tasapisi toome ka teieni rõõmsad pildid ja meeldivad jutukesed. Esimest lugu kass Ferrust olete saanud juba lugeda. Veel üks uskumatu seik juhtus päev pärast tagasiside kogumist, mul oli aeg minna autokooli lõppastme koolitusele, kus tuli väike tiir ka autoga. Jõudsin Haapsalu maanteele ja teeääres jalutas minu endine hoolealune Bima koos oma uue peremehega. Üritasin jälgida neid nii pingsalt kui vähegi suutsin, see oli lihtsalt uskumatu (kahjuks jäi õpetaja jutt sel hetkel tähelepanuta, vabandan). Eemalt paistis, et mõlemad olid väga õnnelikud ja teineteisega rahul. Ning ühel õhtupoolikul kohtasime me koos Hannaga samuti varjupaiga endist elanikku ja minu hoolealust Sandrat, kes oli koos peremehega jalutuskäigul. Siis astusime me julgelt nende juurde ning Sandra tundis meid koheselt ära. Peremees muljetas, et on Sandraga väga rahul ja õhtuti käivad nad koos pikal jalutuskäigul. Sandra olevat tubli ja truu koer! Lisaks kassidele ja koertele on varjupaika saabunud ka erinevad linnud ja muud närilised. Ühel kenal päeval saabus haige jalaga vares, kes tänaseks juba paranenud ja taas varese elu naudib. Lisaks juhtus väike äpardus vahva rotiga. Mõnusalt pika heina sisse oli paigaldatud maitsva konserviga püügipuur, et tagasi meelitada plehku pannud koera, kuid kogemata läks puuri maias rott ja jäi sinna lõksu. Ka rott sai päästetud ja kindlasti naudib ta mõnusat roti elu ja ilmselt varjupaika niipea enam ei külasta. Hoidke kindlasti silm peal ka tulekul olevatel postitustel, siis on teada mida põnevat oodata! Lisaks on ka Mäxiga paar uut ettevõtmist plaanis, kuid kõik juba omal ajal.
Tundub uskumatuna, et juba saabki suvi läbi ja taas tuleb sammud seada teise linna kooli poole. Uute postitusteni! Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|