Täna on aeg taas pajatada üks õnneliku lõpuga lugu ühest üsna pikalt varjupaigas viibinud koerast. Nagu kombeks saanud, alustame päris algusest. 2013 aasta esimestel kuudel sai Pärnu varjupaik väljakutse Härma kaubahoovi, kus pidavat inimestel sabas tolknema üks väike koer. Varjupaik sõitis välja ja korjas koera üles. Möödusid päevad ja nädalad, koera järgi ei küsinud keegi. Pärast 14-päevalist perioodi sai koerale leiukoha järgi nimeks Härma ning hakkasimegi talle uut kodu otsima. Seekord ikka sellist, keda huvitaks ka kui koer kaduma läheb... Härma oli selline veider koer, kes polnud küll kuidagi agressiivne või asotsiaalne aga samas polnud neutraalne ka. Ta võttis küll meid kõiki kiirelt omaks, kuid omajagu läks sellega et ta vabatahtlikult jooksuaedikus hiljem juurde tuleks. Ta kartis äkilisi liigutusi ning kuigi teatud tasandi usaldus oli võidetud ja säilis, siis oli lihtne Härmat niimoodi tahtmatult äkiliste liigutustega hirmutada, et ta enam järgmine kord juurde ei tulnudki.. Kuigi tavaliselt lähevad sellist kasvu koerad hästi 'kaubaks', siis Härma boksist möödusid pea kõik inimesed alati kiiruga. Jah, võib-olla ta tahtis olla nagu suured koerad ta ümber ja lõugas kui võõras boksi ees kõõlus, kuid seda tegid ka teised, kellest osa said ka kodu. Härma veetis aga oma jõulud varjupaigas. Aegamööda muutus tema käitumine üha enam manguvaks. Kohe kui jalutusrihm sai kätte võetud seisis tema boksi najale püsti ja tegi seda sama nunnut nägu nagu nad kõik kipuvad meil tegema.. Nii ma teda jalutama viima hakkasin ja võib öelda et mingilt maalt tekkis ka sügav vastastikune kiindumus. Härma armastas mängida palli, seda aga viisil, et pall on ta suus ja tema jookseb sellega inimese eest ära nii kaua kuni inimene enam lihtsalt ei viitsi. Sest Härma viitsis alati. Tema säravvalged hambad ja reibas olek andsid meile teada, et ega tal vanust üle paari aasta pole. Samamoodi ületas Härma lõbuga jooksuaedkusse seatud agilitytakistusi. 2013 suve lõpupoole, kui meile saabus uus veterinaar, kes ühtlasi ka loomapsühholoog hakkas ta koeri kokku klapitama. Nii sai Härma möllata paljude teiste koertega, muu hulgas ka minu lemmiku Cleidisega. Härma meeldis väga ka Rekkurescue vabatahtlikele, kes lisasid ta oma koerapanka. Pikka aega ei tulnud ühtegi Härmat puudutavat rõõmuudist, kuid äkitselt vabanes üks hoiukodu kuhu oodati üht väikest kasvu Pärnu varjupaiga koera. Valiku sai teha Pärnu varjupaiga endine juhataja Anni ning tema saatis Härma. Sest tema oli teistega võrreldes kõige kauem pidanud 'kannatama'. Härma veetiski pool aastat hoiukodus uute kahe-ja neljajalgsetest sõpradega. Sai tohutult julgemaks ja rõõmsamaks, kasvatas rasvakihti ja nautis ilusat elu. Pildid Härma esimesest vahepeatusest: hoiukodust SoomesNagu korraks mainisin sai Härma hoiukodus veeta rõõmsad pool aastat. Siis soovis teda endale päriseks hoopis teine pere kus Härma tänaseni õnnelikku elu elab. Härma uus pere on isegi nii usin, et harrastavad temaga edukalt ka Agilityt! Siin igal juhul lõppebki Härma õnnelik lugu. Iga kord kui ma neid postitusi kirjutan või juba siis kui ma lihtsalt mõtlen, et noh näiteks tollel Härmal, kes veetis pikki ja külmi päevi varjupaigas, kus oli sunnitud leppima umbes ühe jalutuskäigu ja mõne silitusega päevas, on nüüd oma inimesed vähemalt igal õhtul täiesti olemas, kelle asemeks pole enam kõle kuut vaid siseruumid, diivanid ja voodid ning kes ei pea ilmselt enam kunagi muretsema sellepärast, et keegi ta kaubanduskeskuse juurde poetab. Need 10 pikka kuud varjupaiga elu on elatud. Nüüd naudib Härma oma elupäevade lõpuni sellist paradiisielu nagu ta väärib. Ma ei saakski olla tema üle õnnelikum..
Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|