Neljapäev ja reede rõõmustas kõiki varjupaiga nelja- ja kahejalgseid oma soojade ja mõnusate ilmadega. Neljapäev jääb meelde koertele väga pikaks ajaks, kuna just sellel päeval said jalutad ja aedikus joosta kõik varjupaiga koerad! No loomulikult mitte kolm pisikest kutsikat, kes alles aru hakkavad saama, mis asjad need silmad ja jalad on! :) Aga siiski said tähelepanu kõik koerad ja kassid. Hetkel minu kõige pikaajalisema hoolealuse Tuusjaga, tegime pika jalutuskäigu. Püüdsin teda õpetada, kuidas normaalse koera moodi jalutada võiks. Asi areneb ja ta võtab kiiresti õppust. Hetkel on ta seisus, kus ta saab aru, et sikutada ei tohi, kuid siiski vahel üritab, kuna nii suur soov on kiiremini edasi jõuda. Lisaks on suured edusammud ka käskluse, lama, juures. Kui ikka käsklus tuleb, siis ei jää muud üle kui seda täita, harva ta siiski üritab ikka istuda ja käppa anda, kuid kui ta näeb, et sellest abi ei ole, siis ei jää muud üle, kui lamada. Käsklus oota on samuti aina paremaks läinud. Kui puuduksid segavad faktorid, varesed, siis võikski ta mind vist ootama jääda :) Minu uus hoolealune koer Roki, on tõsiselt võrratu! Tema leebe, kuid samas mänguhimuline iseloom on lihtsalt nii ideaalne, et temaga on lausa lust koostööd teha. Olema harjutanud käsklust istu ja see sujub meil väga hästi. Roki saab ka suurepäraselt läbi teiste koertega, hetkel tema suurimad sõbrannad on Donna, Lucy ja Bella! Bella on koer, kes tuli kodust, kuna omanikud kolisid Soome ja neil puudus võimalus oma neljajalgne pereliige kaasa võtta. Nii ma siis otsustasingi Bella ka oma hoolealla võtta. Ta on väga leebe ja rahulik koer, sobib suurepäraselt laste ja teiste koerte/kassidega. Hetkel oleme käinud vaid jalutamas ja tõsist trenni veel ei tee, kuna on näha, et Bella on segaduses ja ei mõista, miks ta nüüd siis varjupaigas on. Kassid Njuuton ja Nikolas on tõsiselt paras paar. Koos jõuavad nad korraldada nii palju, et tekkib lausa raskusi nende jälgimisegagi. Poisid võtavad kõik külalised vastu sooja kallistuse ja lõbusa nurrumisega. Loomulikult tuleb neil ka esineda ja minema saata oma teised konkurendid. Nii nad siis möllavadki kahekesi ja üritavad võimu enda kätte saada, kuid ega see lihtne neil ei ole :) Eks aeg näitab ja küll nad varsti maha rahunevad ja mõistavad, et üks päev tuleb see õige inimene, kellele nemad meeldivad ja kes neile meeldib on ju täiesti mõistetav, et kõikidele ei saagi meeldida. Ja veel. Kass Pärlike on samuti minu uus ja armas hoolealune. Kiisu on selline õrn ja habras. Hetkel näeb ta suurt vaeva enda tervisega ja selle parandamisega. Nimelt on ta külge saanud endale tõsise nohu, kuid ravi käib ja eelmise nädalaga võrreldes on kiisu teinud suuri edusamme - käib tos ringi, mjäub ja nurrub, tuleb uksele vastu ja ootab suurt ja pehmet paid ning mis peamine, ta sööb! Eelmine nädal võisin ma vaid unistada sellest, et näha teda söömas, kui nüüd juba lähevad nii krõbinad ja konserv, küll ükshaaval ja väikestes kogustes, kuid siiski. Varjupaigas sai valmis ka aiamööbel, kus saavad töötajad vahel jalga puhkamas käia. Ning mis võiks olla veel parem, kui soojal päeval istuda õues päikese käes kass süles ja koer kõrval lamamas! :) Lisaks on kätte jõudnud kutsikate tuleku/leiu aeg! Viola kutsikatest olen juba varem juttu teinud ja tänaseks on kõigil kolmed silmad avanenud ja pisikesed tutvuvad oma ümbrusega. Lisaks toodi reedel varjupaika pisike emane kutsikas, kes oli kuskile oma kahe kaaslasega poetatud ja head leidjad toimetasid nad varjupaika. Õnneks leiti enne sinna jõudmist kahele kutsikale hooliv kodu ja nii jõudiski ainult see üks pisike varjupaika ja hakkab nüüd otsib oma uut ja õiget kodu Pärnu varjupaigas. Uued seiklused nädalavahetusel!
Hetty
0 Comments
Laupäev algas väga ärevalt ja ootusrikkalt, kuna kuulsime hommikul, et üks perekond on huvitatud Mäxsist ja nad tulevad teda vaatama. Kui see aeg kätte jõudis oli päris hea tunne sees. Perekond läks jalutama ja tagasitulles leidsid nad, et Mäx on neile just see õige koer. Nii siis reisiski Mäx kaunil naistepäeval oma uude koju!!! Nädalavahetus oli õnnelik ka Hugole, kuna ta leidsi endale uued sõbrad ja mängukaaslased. Nimelt kaks noort plikat Lucy ja Donna on suurest Hugost väga vaimustatud ja koos mängimine sujub kolmel sellil väga lustakalt.
Lisaks sai tegeletud ka uue hoolealuse Rokiga. Alustasime käskluse istu õppimisega ja esimese korra kohta võib öelda, et täitsa tubli poiss! Tuusjast niipalju, et tema suutis olla meil nii tubli, et valiti isegi selle nädala loomaks! Eks ta on ikka tublisti vaeva ka näinud ja hoolega õppinud. Nädalavahetus oli lausa nii kasulik, et ta õppis natuke korralikumalt jalutama. Nimelt, kui muidu oli meie jalutuskäik väga hoogne ja ta kippus ära unustama, et mina ka tal järgi jooksen, siis nüüd käsklust, ei, kuuldes võtab ta tuure väheke maha! Ja veel! Homme (teisipäeval) algab meie facebooki lehel Pärnu varjupaiga loomade lugude jutustamine. Kellel huvi siis kindlasti kiigake ka sinna! Nagu ikka siis esimestena juttustavad oma loo need, kes varjupaigas kõige kauem elanud ja teavad asja paremini! Iga nädal saab sõna üks koer ja üks kass. :) Hetty Kuna ma polnud ammu varjupaigas käinud, siis ei olnud ka midagi postitada. Kuid nüüd olen seal juba kaks päeva mütanud, kuna oli lühika kooli nädal. Tegemist on olnud mõlemal päeval päris palju. Neljapäeval oli vahva päeva, kus said enamus meie koeri ja kasse mängida modelle. Mäx sai endale väga vinge Harley-Davidsoni särgi selga, Sull leidis enda garderoobist šiki kikilipsu ja ega ka Hugo oma lipsuga Sullile alla ei jäänud. Morris võttis pildile kaasa oma lemmik mänguasjad jne jne..Kõiki pilte näete täpsemalt kodulehel ja varsti jõuavad need ka siia üles, kuid hetk kannatust! :) Muidugi poseerisid uhkelt ka meie kaunid kiisud, küll patjadega, siis jälle mänguasjadega ja lõpuks ei jäänud pildilt välja ka peen vihmavari. Kuna Reede on nüüd oma uues kodus mõnusalt mõnulemas, siis jäi mul neljapäeval päris palju vaba aega üle :) Selle võrra said Mäx ja Tuusja kauem ringi möllata. Tuusjaga tegime me päris pika jalutuskäigu ja harjutasime korralikku kõndimist. Tagasi tulles hakkas ta asjast juba tasapisi aru saama ja enam nii ei sikutanud, ühesõnagu lootust on. Paar meetrit lonkis ta mul isegi kõrval. :) Varjupaigas jooksis ta aedikus natuke ringi ja siis hakkasime taas trenni tegema. Meelde said tuletatud käsklused istu, käppa, lama, oota. Kõik sujust fantastiliselt. Ka Tuusja ei jäänud pildistamisest ilma ning ka tema sai endale uhke kaunistus elemendi külge. Selleks oli imeilus punane kaelarätik. Mäx alustas oma päeva riiete valimisega, küll ta mõtles üht ja siis teist, kuni lõpuks leidis ta endale just selle õige. Riided seljas ja jooksuga pildile. Küll ta istus, hüppas jooksis ja ületas erinevaid tõkkeid. Jäi mulje, et ta lausa nautis poseerimist. Kuna tal on ka kõik käsklused selged, siis oli teda lausa lust pildistada. Mäxiga sai siis meelde tuletatud käsklused, istu, lama, oota, käppa, kohale, hopp (üle tõkke ja poomi). Päev aina veeres ja veeres, kuni tuli aeg lahkuda. Reedel sai korraldatud päris palju. Hommikut alustasin taastusravi koristamisega. Taas on igas toas keegi. Ühes toas elab Ron, kes ootab ikka veel seda aega, kui lõpuks ta uhke kasukas tagasi kasvab. Kuid ilmselt järgmisel nädalal läheb ta hoiukoju, mis mõjub talle kindlasti väga hästi. Teises Toas on Bauhof, kes on teistest kassidest eraldatud, kuna ta mõtles soome kolida ning seetõttu peab ta igaks juhuks teistest hoiduma, et mitte haigeks jääda. Kolmandas toas oli hommikul viis kassipoega ja õhtuks jäi neid alles kolm, kuna kaks neist rändasid koos hoiukoju. Ning viimases, neljandas, toas on pelglik koer Viola, koos oma kolme kutsikaga. Kui taastusravi korras, siis tuli aeg suunduda kontorisse, kuna seal oli täna hulgaliselt abikäsi tarvis. Nimelt vahetati sealne mööbel välja ja toodi uus sisse. Kellel huvi, milline kontor nüüd välja näeb, siis tulge aga varjupaika ja varuge aega, et ka mõnele kiisule pai teha või mõne koeraga jalutada! :) Ahjaa! Täna oli ka päev, kui valisin endale uue hoolealuse. Nimelt toodi eile varjupaika 1,5 aastane koer Roki, keda omanik enam ei soovinud, kuna koer olevat liiga suureks kasvanud. Täna temaga jalutades oli ta lihtsalt nii võrratu, et patt oleks teda mitte koolitada ja temaga mitte tegeleda. Rokist saab täpsemalt lugeda tema enda lehelt. Neljapäevast ja Reedest nüüd siis kõik, nüüd jääme laupäeva ja pühapäeva ootele. :) Hetty Piltidel - Tuusja, Mäx, Viola ja kutsikad, kutsikad, Sull, Hugo.
Kõlab uskumatuna, aga just sel nädalavahetusel, kui Rekkurescue meid Reedest ja Roometist ''vabastamas'' on, pole mind ja Hettyt varjupaigas. Paraku läks sel nädalal nii, et mõlemad oleme kinni oma ülikoolilinnades - mina Viljandis, Hetty Tallinnas. See eest jätsime oma armsatega eelmisel nädalavahetusel hüvasti. Vähemalt on lootus neist edaspidi pilte ja sõnumeid saada. Mõlemad koerad on vapustavad hinged. Reede natuke julgem, Roomet arglikum, kuid omadega on mõlemad erakordselt vinged. Reede leiti teadupärast lihtsalt ühel suvalisel 2013 kevade reedesel päeval Pärnu linnast hulkumas. Inimsõbraliku ja heas toitumuses koerale peale vaadates oli suhteliselt kindel, et ju keegi ikka talle järgi tuleb. Pärast 14-päevast perioodi, millekohaselt on vanal omanikul õigus ja võimalus loomale järgi tulla saigi Reede ametlikult Pärnu varjupaiga koeraks, sest mitte keegi ei tundnud tema vastu huvi. Nii sai poiss kastreeritud ning talle teostati ka vet.protseduurid. Kuigi alguses elas Reede sarnaselt teistele suurtele nii öelda õuekoertele taga õueboksis, siis seal talle ei meeldinud ning pärast paarikuist boksi puitosade peenestamist paigutati ta ketiga kuudi külge, kus kõigi üllatuseks meeldiski talle palju rohkem - ei mingit kuudi purustamist või üleliigset rahmeldamist. Nii jäigi Reede varjupaiga ainsaks vabatahtlikuks ketikoeraks. Mõned teisedki on küll suvisel ajal ning ruumipuuduse tõttu samuti ketikoerad olnud, kuid seda pigem siiski lühiajaliselt ja samuti vaid siis kui nad seal õnnelikumad. Mingil hetkel, pärast seda kui Hetty tolleaegne number 1 koer Bima uue kodu sai hakkas ta tasapisi Reedest huvituma. Koos käidi jalutuskäikudel ning aedikus mängimas. Kohutavalt tugev ning energiline koer osutus maailma kõige ohutumaks kaaslaseks inimesele, sest teda võib tõepoolest tõsta või temaga mürada ja ta ei tee selle peale midagi muud kui mängib kaasa. Viimasel ajal olin minagi Reedesse nagu armunud, sest ta lihtsalt on selline võrratu härra hurmur, kellel on niiiiii suured ja ilusad silmad, poisiklutilik mänglev olek ja ta on ja oli alati nii rõõmus ning teotahteline. Võiiiimatuuu tema peale vihaseks saada. Talveks oli Reede täitsa taltsutatud poiss. Hettyga koos käisid nad rihmastamata metsas möllamas ning samuti nägi Reedega tegelemise esimene faas välja selline, et Hetty lasi ta ketist vabaks ja siis ta lihtsalt jooksiski varjupaiga territooriumil, soojakute vahel kuniks Hetty otsustas, et nüüd võiks minna kas jalutama või aedikusse. Oeh Reedest võiksin isegi mina, kes ma temaga otseselt ei tegelenud rääkima jääda, imeline, kõigisõber, rõõmurull. Nüüd aga minu enda hoolealuse Roometi juurde. Tema varjupaigale eelnev elu oli üsna nukker. Jumal tänatud, et ühel hetkel (2013 suvi) tema eelmise omaniku surm ilmsiks tuli ning politsei varjupaiga koerte väljaviimiseks kohale kutsus. Vaatepilt oli jahmatav ja väga inetu. Ühes väikeses toas, koeralaipade vahelt leiti siis kaks hingevaakuvat olendit - valget värvi isane koer, kelle ristisime Roometiks ja temaga veel üks emane koer, kes sai nimeks Roosi. Nad olid ülimalt nõrgad, närvilised ning arad. Esimestel päevadel nad lihtsalt värisesid ning näitasid kergelt ka hambaid. Kui nad natuke juba olid kosunud jõudis neile ilmselt kohale, et siin neile liiga ei tehta. Tasa ja targu, iga päevaga üha enam hakkasid mõlemad meid usaldama, Roomet isegi veidi enam kui Roosi. Siiski olid nad veel väga arad ning nendega tuli ümber käia äärmise rahu ning sujuvate liigutustega. Umbes kaks kuud hiljem sõitis Roosi Rekkurescue vahendusel Soome hoiukoju et areng oleks kiirem. Kahjuks lisakohta Roometi jaoks polnud ning seetõttu jäi tema meile siia. Roosi aga on siiani hoiukodus, täielikult taastunud ning üsna reibas plika. :) Roometi võtsin ma nii öelda enda peale siis kui minu hoolealune Cleidis uue kodu sai ning mul polnud enam seda üht ja ainust. Sel hetkel hakkas meil Hettyga peas keerlema idee uuest, meie toimetusi kajastava blogi/lehekülje loomisest ning samuti arvasime, et pole aus kui vaid üksikud koerad meie poolt kajastatud saavad. Laiendasime hoolealuste arvu ning Roomet rändas minu nimistusse. Selle üle on mul siiamaani väga hea meel, sest ta on lihtsalt nii armas. Ta on küll veidike närviline ja uutes olukordades kohmetu, kuid see teebki temast väikese putukRoometi, kes kaob lume taustal täiesti ära. Roometki osutus rõõmsaks ning omapäraselt vahvaks koeraks ning üsna pea sai hoopis temast ''liider'', sest varjupaika saabus veel arglikum koer Nupsu. Need kaks said lahutamatuteks kaaslasteks. Koos võisid nad aedikus tunde ja tunde hullata ning et neil oli omavahel nii lõbus ja hea siis oli nende uuesti rihma otsa saamine omamoodi lugu. Vahepeal kutsun ma neid põrgukoeradeks, seda ainult heas mõttes, sest nii mõnigi kord andsin ma alla ja lasin neil ise tagasi koeramajja joosta, mida nad ka otsejoones ja kibekiirelt ka tegid senini, kui ükskord avastasid, et lisaks koeramajale ja aedikule on varjupaiga territooriumil ka muud nii palju huvitavat teha, et oma boksi otsejoones enam minna ei tahtnud.
Roometist polnud kojusaamiseni saanud ideaalset koera ning samuti ei õppinud ta ära ühtegi käsklust, kuigi ma alustasin mitmeid kordi, siis tema ja minu kärsitus kokku andsid summaks nulli. Sellegipoolest muutus Roomet palju-palju sõbralikumaks, rõõmsameelsemaks ning armastusväärsemaks koeraks kui ta saabudes oli. Nii nagu teistel on ka temal minu südames üks kindel ja eriline koht. Oh seda pisikest Roometit.. Mul on niiiii hea meel, et te mõlemad saite endale vapustavad uued kodud ja päris oma inimesed Soomes, sest jätkuv varjupaiga elu oleks teie suhtes niiii ebaõiglane. Pikki elupäevi suurepärased Roomet ja Reede! Hanna Jälle on möödunud üks põnev ja tore nädalavahetus. Laupäeval oli küll väga vihmane ja porine, kuid sellest hoolimata ei jäänud meil varjupaigas käimata. Laupäeva hommik algas minul ja Hannal ühe põneva väljakutsega. Nimelt külastasime üht hoiukodu, kus viibivad varjupaiga asukad, Black, Jack ja Karin, viisime neile liiva ja saime uudistada, kui palju on kiisud arenenud. Võrreldes varasemaga on nad palju julgemad ja rõõmsameelsemad. Kuid kassid üle vaadatud, võtsime me teekonna ette ühtede inimeste koju, kellel oli väga suur mure. Nimelt käib nende hoovis tohutult palju hulkuvaid (kodutuid) kasse ja kõik on üpriski metsikud. Nende hoovi oli varjupaik varasemalt paigaldanud puuri ning laupäeva hommikul oli kaks kassi sinna ilusasti sisse läinud ning sealt lahkudes jätsime kaks puuri veel sinna. Varjupaika tagasi jõudes hakkasime koristama nagu tavaliselt taastusravi soojakut. Maja on nüüdseks ainult kasside päralt. Ühes toas elavad endiselt Tom, Luna, Dexter ja Jansen. Nad on neljakesi koos juba täitsa tublid, kõigile saab pai teha ja kui rahulikult nendega olla siis ei pea kartma ka kriimustada saamist. Kõiki nelja saab rahulikult ka sülle võtta, kuid järske ja äkilisi liigutusi ei tasu teha. Teises toas elab kaks kassi, üks küllaltki suur ja teine üpris pisike. Kiisud on ise väga toredad ja julged, nende tuba sain koristada lausa nii, et uks oli lahti, kuna kumbki ei soovinud toast lahkuda. Kolmandas tos elab vahva Ron. Kui Ron varjupaika saabus oli ta karv kohutavas olukorras, kogu karv moodustas ühe suure tombu, nägi välja nagu vilt. Kuid sellel nädalal sai ta endale uue soengu, keha on nüüdseks täitsa paljas, käppadel, näol ja sabal on vaid karv. Meenutab vahvat lõvipoissi. Niikaua, kui mina koristasin, tutvus Hanna Roniga, tegemist on iseloomult väga rahuliku ja malbe, kuid pisut ka häbeliku kassiga. Kuid kui ta sülle võtta, siis keerab ta end koheselt kerra ja naudib mõnusat sügamist. Kuna laupäev oli suhteliselt vihmane, siis me Mäxiga väga pikalt trenni ei teinud. Kuid siiski põhilised asjad, istu, lama, oota, siia, kohale, poom, hopp (üle tõkke), saime me siiski üle korratud. Vaatamata porile, oli Mäx suures vaimustuses ja oma rõõmu meeldis tal kõige rohkem välja näidata minu peale hüpates. Eks tal võis tore olla küll vaadata, kuidas ma iga hüppe tagajärjel aina porisemaks ja märjemaks muutun. :) Kui Mäxi tuur tehtud, pääses väljakule Tuusja. Tuusjaga saime harjutatud istu ja lama. Kuna pinnas oli porine, siis ei sobinud preilil kõhtu maha panna ja otsustas lamada mingit veidrat moodi. (kõht maad ei puudutanud). Kui trenn tehtud oli pikalt aega ka aias ringi tormata. Ka Reede sai ringi hullata. Kuna oli vaikne ja rahulik hommik, sai ta territooriumil vabalt ringi joosta ja kõik nurgad üle vaadata, jooksutuuri lõpetasime varjupaiga aedikus, kus harjutasime tõkete ületamist, üle poomi ja a-tõkke jooksmist. Üle sai korratud ka käsklus istu. Antud sai ka käsklus lama, kuid Reede ei soovinud end ära määrida ning see käsklus jäi eile täitmata. :) Õues ja kontoris hullasid ka Njuuton ja Nikolas. Alguses varjupaiga territooriumil jalutades ja muru uurides tundusid vennad väga ärevil. Kontorini jõudes läks kõik veelgi põnevamaks. Poisid uurisid läbi kõik laua pealsed ja laua alused, läbi käidi ka kapi pealsed ja erinevad riiulid. Kui juba mitmendat korda olid riiulid läbi jalutatud, viskas Nikolas end põrandale pikali ja hakkas kasukat puhastama, kuid Njuuton otsustas kasukat puhastad riiulil, sealt oli ju kõrgem vaade. :) (Pilte näeb Nikolase ja Njuutoni enda lehelt) Pühapäeva hommik oli väga sarnane laupäeva omaga. Eile külastatud pere, kelle juurde jätsime kaks püügipuuri, helistasid ja teatasid, et kassid on taas sees. Nii siis läksimegi Hannaga kahele kassile taas järgi. Varjupaigas panime nad ilusasti pessa ning ette said nad puhta joogivee ja mõnusalt krõbisevaid krõbinaid. Nüüd nad ootavad veterinaari, kes nad ilusasti üle vaatab ja erinevad protsetuurid teostab (kiipimine, vaktsineerimine).
Taastusravi maja koristamine sujus sama kergelt nagu ka eile, kassid oli viksid ja viisakad ning teevad tublisid edusamme. Kuid mul jäi arusaamatuks mida korraldavad meie neli väikest põrgulist (Tom, Luna, Dexter ja Jansen), kõik padjad olid mööda tuba laiali visatud, tekid sassis nurka visatud ja liiva oli veetud igasse nurka kuhu vähegi mahtus :) Tundus, et kellelgi oli ikka väga suur mängutuju. Kõige naljakasm oli kogu loo juures see, et kui tuppa sisenesin, siis minu üllatunud nägu nähes istus Luna keset tuba ja lihtsalt vaatas mulle otsa, ka Tom jäi imelikult vaatama, tahtis ilmselt küsida, et miks nii üllatunud, me ju lihtsalt mängisime ;) Täna käisime Reedega metsas ja üle pika aja sai ta ka lahtiselt ringi kalpsata. Reede oli nii rõõmus ja tähelepanu hajus väga kiiresti ning sellepärast unustas ta ära, et mina ka temaga kaasas olin. Nii mul tuligi talle aina järgi joosta, kuni ta lõpuks ka mind märkas ja kergete hüpetaga taas minu poole jooksis :) Oh seda poissi. Kuna mul ei olnud enam erilist soovi talle järgi joosta, siis panin ta taas rihma otsa ja jalutasime tasakesi edasi. Varjupaigas tutvus Reede ka kutsikas Lucyga. Kõik sujus väga hästi. Reede liputas saba ja kurjusest oli asi kaugel. Kuid kuna Lucy oli väga aktiivne ja hüppas ringi, siis Reede oli sellise turtsaka näoga, kuna talle vist väga ei meeldinud, et mingi beebi oma poriste käppadega talle selga ronib. Kuid sellest hoolimata oli kõik suurepärane ning mitte ühtegi negatiivset nooti kummagi suust kuulda ei olnud. Aedikusse pääses ka Mäx, kes suutis end täiesti poriseks teha. Ning niikaua kui mina ringi toimetasin sai ka Mäxil jooksmisest isu täis ja nii ta siis otsustas mind oodata poomil istudes. Seal kõrgel istudes nägi ta väga hästi, kus keegi on ja kas ka tema poole juba keegi tuleb :) Hetty Tänane hall pühapäev algas nagu ikka taastusravi maja koristamisega. Kuna nüüdsest on kõik neli tuba täis, siis ei sujunud puhastustööd enam nii kiiresti kui tavaliselt. Esimeses toas elas kuni täna pärastlõunani koer Axel. Nimelt leidis ta endale vahvad pereliikmed, kellega hakkab koos elama ja järgnevat elu nautima. Kui tema tuba puhtaks sai suundusime koer Lucy juurde, kes saabus varjupaika alles eile ning ootab ikka veel oma kaduma läinud peremeest. Tegemist on väga noore ja rõõmsameelse kutsikaga, kellest ilmselt kasvab üsna suur plika. (Pildil on koer Lucy) Kassidel, Dexter, Tom, Luna ja Jansen, läheb iga päevaga aina paremini. Kõigil on silmad juba peaaegu korras ning sülle lubavad nad ka end võtta. Isegi Luna, kes tavaliselt esimesel võimalusel plehku tahab pista oli täna nõus väga rahulikult süles istuma. Ka Jansen, kes varasemalt inimest nähes ära joosta üritas ning end kerra keeras ja kõhises oli täna täitsa tore. (Pildil Dexter, Tom ja Jansen) Ta vaatas otsa ja oli nõus süles istuma, ta küll ei nurrunud, kuid pai lubas teha ja kõhinat täna enam me ei kuulnud. Kogu koristamise aja oli Dexter kõige tublim, ta ei jooksnud toas ringi ega hakanud ka kartma. Ta istus rahulikult akna juures ja jälgis meie tegevust, kui põranda pesemiseks läks jälgis ta suure hoolega moppi ning soovis ka ise käpaga natuke kaasa aidata, kuid julgust jäi täna veel natuke vajaka. Tom oli samuti tubli, me ei saanud ei ühtegi käpahoopi ega ka hammustust. Teda rahulikult sülle võttes oli kuulda küll väike kõhin kuid rahulikult silitades jäi vakka ka see ning süles rahus mõnuledes vajus ka silm kinni. :) Kass Singapur, kellest varasemalt juttu on olnud, leidis endale hoiukodu, kus teeb suuri edusamme ja läheneb juba vaikselt ka inimesele, küll seljatagant ja aeglaselt, kuid siiski. Reedega tegi Hetty mõnusalt pika jalutuskäigu ning teel olles harjutasid nad käsklusi istu, käppa ja kõrval. Reede oli täna lihtsalt nii tubli. Ta oli väga rõõmsameelne ja otsis pidevalt tähelepanu ning seda ta ka sai. Kuna on lootust, et ta varsti koju läheb, siis kasutame seda aega, mis meil veel jäänud on maksimaalselt ära. :)
Ka Rommiga sai tehtud palju põnevat! Täna oli Hannal käsil käskluste istu, lama ja vaata harjutamine. Rommi sai suurepäraselt hakkama siis, kui puudusid segavad fakotrid - isegi Cleidis ei õppinud nii ruttu kontaktharjutust 'vaata' ära, kuid kui eemal jalutas koer Axel või siis Reede,hajus ka tähelepanu ja siis jäi hetkeks harjutamine soiku. Tuleb veel tööd teha just selle tähelepanu kallal, kuid muidu oli Rommi väga tubli ning edasiminek on märgatav. Joosta said ka Nupsu, Muska ja Lucy. Me soovisime vaadata, kuidas klapib uus koer Lucy teiste koertega - kõik sujus. Muska soovis temaga koheselt mängima hakata, kuid kuna Lucy jaoks oli kõik alles uus ja võõras, siis oli ta natuke pelglik. Kui Nupsu meiega liitus läks kõik kohe palju lõbusamaks. Nupsu soovis Lucy tähelepanu ja Muska soovis Nupsu oma. Kolmekesi puu ümer tiirutades ja läbi lompide tormates sai nalja kui palju. Nupsu ja Muska on väga vahvad kaaslased ja kui Lucy veel natuke julgust juurde saab on see kamp kokku loodud. Tähelepanuta ei jäänud ka Mäx. Peale jooksmist sai üle korratud käsklused istu, lama, käppa, oota ja kohale. Ületatud sai ka poom, mis oli suurepärane nimelt tema väga suure kiiruse juures oli tunne nagu ta lendaks üle poomi. :) Peale trenni tagasi pessa naastes suutis ta ära napata ka kõik maiused, mis olid Hetty topsis.Tema kavalus ei suuda enam vist kedagi üllatada, hajutades tähelepanu oma rahmeldamisega, pistis ta läbi boksi pea ja haarast topsi hambusse tühjendades selle sekunditega. Sellised lood sel pühapäeval! Loodame, et järgmine nädalavahetus on veidi kuivem ning päikselisem ilm! Hetty ja Hanna ..algas taastusravimaja koristamisega (teeme ka vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt). See tähendas loomulikult seda, et Hetty koristas ja mina istusin Dexteri, Tomi, Luna ja Janseniga teises toas ning üritasin neid kõiki ükshaaval nunnutada. Neist kõige pohhuistlikum on Dexter, kes ei kähise üldse. Samas ei ole mina teda veel nurruma saanud. Ta laseb end vabalt sülle võtta, kuid võimalusel poeks ikkagi peadpidi jaanalinnu kombel kuhugi sisse või millegi taha. Jansen, ilvese moega kiisuke oli võrreldes eelmise korraga palju ee talutavam. Ta kähiseb küll korralikult ning üritab end igal võimalusel lahti rabeleda, kuid täna leppis ta minuga üllatavalt kiiresti. Võib vabalt väita, et ta tegelikult nautis silitusi, sest kui järgmist kiisut 'ahistama' asusin ei jooksnud ta kohe minema. Järgmiseks sai Tom, kes pole küll nii arg kui Jansen, kuid temaga tuleb ka aega varuda. Ja viimaseks haarasin Luna, kellega väga pikka juttu polnud - võrreldes eelmise korraga küll natukene parem, kuid usalduseni on veel pikk tee.
Veel oli taasturavimajja paigutatud kaks kartlikku täiskasvanud kiisut - üks üleni must ja teise värvi ei oska määrata - temas oli oraanži, musta, pruuni, nii tumedaid kui heledaid toone. Nimesid kiisudel veel pole, sest neil sai äsja 14 päeva varjupaigas oldud, mis tähendab, et järgmise nädala jooksul paigaldatakse neile kiip, nad vaktsineeritakse, teostatakse parasiiditõrje ning opereeritakse sigimisvõimetuteks et me saaksime neile uusi kodusid otsima hakata. Lisaks kassidele elab taastusravimajas ka taksikoer Axel, kelle loovutas varjupaigale tema omanik väga mõjuval põhjusel. Koer on sügavas siiani kerges šokis ja ei usalda kedagi varjupaiga personalist, kuid pole ka otseselt agressiivne. Õnneks tullakse juba homme teda vaatama, loodame väga, et pere ei kohku tema praegusest seisundist ning otsustavad Axeli endaga kaasa võtta, algul kas või hoiukodulepinguga, sest koera niisuguses õnnetus olekus näha on piin meile kõigile ja talle endale ka. Viimasesse vabasse tuppa kolisime ühe suure koera kutsika, kes samuti hetkel nimetu. Ta leiti täna hommikul Rohu tänavalt, Pärnu linnast ning siiani pole tema kohta uuritud. Tegime temast telefoniga pildid ja saatsime administraatorile, et ta Lemmikuleidjasse tema kohta postituse teeks, sest äkki keegi tõesti otsib seda armast olevust. Kolisime ta koeramajast taastusravimajja, sest oma lolluses surus ta oma pea boksivõrest läbi ning iseseisvalt enam sealt lahti ei saanud. Tema õnn, et ta seda siis katsetas kui me kohal olime. Kartuses, et ta proovib seda veel (seda on teiste koertega ennegi juhtunud, kuid rohkem kui korra nad ei ürita) viisime ta taastusravimajja, kus sääraseid võresid ei ole. Üleüldiselt läks päev kohutavalt kiiresti, sest kogu aeg oli midagi teha. Neljast tunnist varjupaigas ilmselgelt ei piisa, sest näiteks ei jõudnud ma kordagi kassimajja või Cramo vabapidamistubadesse ning samuti ei jõudnud ajaliselt ka Rommiga jalutada. Üks pere tuli koos oma emase koeraga meilt kedagi talle seltsi vaatama, nad jalutasid nii Morrisega kui Mäxiga ning otsustasid Mäxi oma koeraga klapitada proovida. Sellest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest esimene tutvumine lõppes kergelt negatiivselt ja kuna pinget maha ei saanud jäi esimene katse ka viimaseks. Mäxi puhul huvitav reaktsioon, sest mitte kaua aega tagasi olid nad Stellaga parimad sõbrad, jooksid mitmed tunnid koos aedikus ilma ühegi negatiivse noodita. Pere mõtet päris maha ei matnud ja lubasid varjupaiga lehti jälgida. Saime teada, et Reede ja Roomet on kindlalt Soome broneeritud ning lahkuvad veebruari lõpus, Nupsu koha pealt on veel küsimusi, kuid hiljemalt aprillis peaks temagi uude kodu Soome riigi näol leidma. Loomasooviavaldusi on samuti üksjagu täidetud nii kasside Sabiine, Njuutoni kui Sveta kui ka koer Jaqueline'i kohta. Loodame et nemadki varsti oma koju saavad. :) Tänaseks kõik! Homme oleme mõlemad jälle platsis ja üritame ka digikaamerat kasutada, ikka ja jälle unustame tegemisi pildistada - kulupead. Hanna. Video on tehtud umbes kaks nädalat tagasi, kui lund oli rohkem kui küll ja külmakraade samuti. Selles videos on näha ka koera Carrot, kes aga nädalajagu juba uut kodu nautimas on. :) Video postitan hilinemisega, sest esiteks avastasin ma selle olemasolu alles teisipäeval ja Viljandis pole mul nii hea internetiühendus kui kodus et seda üles laadida. Mõnusat sõbrapäeva ning ärge unustage oma armsaid neljakäpalisi. :) Tänane päev oli eilsega võrreldes palju rahulikum. Varjupaiga õuel möllasid varesed ning kuni kella poole kaheni ei külastanud varjupaika mitte keegi. Ilm oli väga soe ja päikseline. Kui minu termomeeter nüüd ei valetanud siis oli hommikul 4 kraadi sooja! Kuna täna olime varjupaiga töötaja, Lilianiga kahekesi, siis kasutasime sellist vaikset aega ära soojakute koristamiseks ning koertega jalutamiseks. Reedel oli täna väga hea päev. Kuna ta on ainuke ketis olev koer, siis sai ta varjupaiga õuel lahtiselt ringi sibada. Kuna ta ei ole ka tülinorija, siis ei teinud ta teistes loomadest väljagi. Nii ta siis nuuskis kõik territooriumi nurgad läbi ning kui suur ring tehtud, võttis ta sammud aediku poole. Koos Reedega korjasime kokku kõik mänguasjad, mis lume alt välja sulanud ning tõstsime ka tõkkeid ringi, et rada põnevamaks muuta. Mõned korrad tegime ka uut rada läbi ning siis võtsime suuna meie lemmiku a-tõkke suunas. Seal üleval istudes näeb reede väga kaugele ning mina sain mõnusalt näo päikese suunas keerata. :) Tähelepanuta ei jäänud ka taastusravi majas olevad viis kassi (Tom, Luna, Dexter, Singapur ja Jansen) ning mõnusale jalutuskäigule sai ka pisike taks Axel. Mustad kassid teevad juba ilusaid edusamme. Nimelt on nende kõigi silmad juba märksa paremad. Lunal ei olnud täna isegi mitte rähma silmas ning Dexteril oli eilsega võrreldes juba päris kaunid silmakesed. Kõige kehvemad silmad olid Tomil, kuid kuna nad saavad ravi, siis ilmselt saab nendega kõik korda. Räägin siis natuke ka nende iseloomudest. Ükski kass ei tule uksele vastu, ega ole ka suures vaimustuses inimese nägemisest, ilmselt on olnud nende elus midagi traumeerivat, mis ei luba inimest kohe usaldada. Dexter on siiski üks tublimatest. Kui teda sülle võtta, siis ei hoia ta oma tekikesest, kus ta peal lamab, kramplikult kinni vaid tuleb rahulikult sülle. Samas otsib ta igat võimalust, et sealt taas ära joosta. Kuid ta ei jookse kaugele, vaid jääb lähedale istuma ja lubab pai teha. Täna teda süles hoides ja rahulikult silitades tegi ta suure-suure ohke ja peale seda hakkas nurruma! :D Luna on natuke pelglik ja kui temale liiga julgelt läheneda, siis kähiseb ta hoiatavalt, kuid kordagi ei ole ta käpaga löönud ega hammustanud. Kui kõik protseduurid tehtud, siis jookseb ta kohe peitu. Talle järgnedes saab talle väga hästi pai teha ning õige pea vaibub ka kähin. Tom on neist kolmest kõige kartlikum ning inimese süles ei püsi ta üldse. Varasemalt oleme saanud temaga täitsa rahumeelselt läbi, kui täna tüütasin ta vist oma seal olekuga täitsa ära ning siis otsustas ta end oma käpaga kaitsma hakata. Temal on vaja lihtsalt rohkem aega, et inimest jälle usaldama hakata ning küll me ka varsti tema nurrumist kuuleme! :) Ka Tuusja pääses jalutama. Käisime koos ühe väikesel jalutuskäigul ning siis mängisime natuke aedikus. Tuusjal tuli ju ikkagi üle vaadata, mida me Reedega seal korraldanud olime. Kuna soojad ilmad jätkuvad, siis lume sulamine on tekitanud väga palju vett. Suur ja sügav lomp oli kogunenud ka Tuusja aediku ette. Kahjuks tegime me mõlemad oma jalad läbimärjaks, kuid ega see ei takistanud meil lõbutsemast :) Kuna koer Lii on pandud koeramajja sooja, siis sai täna laenuks tema aediku endale Tuusja, kuna selle esine oli palju kuivem ning kuutki oli uuem. :) Niikaua, kui toas veel ruumi on, et Lii seal elada saab, võib Tuusja tema aedikus rahulikult elada. Nimelt on Lii väga lühikese karvaga ning külmade ilmadega sai ta sooja koeramaja tuppa endale toakese. Jalutuskäigule sai ka vahva koer Sull, kes algselt võib tunduda kuri, kuid tegelikult on ta väga sõbralik ja kuulekas koer. Ta vaid kaitseb oma territooriumi ning ei luba võõrastel sellele läheneda, kuid aedikust väljaspool käitub ta väga viisakalt. Piltidel on kassid kellest täna juttu oli ning mõned klõpsud suutsin teha ka Tuusja tänastest toimetustest! Pilt Reedega ongi tehtud siis kui me istume a-tõkkel, mitte küll täna, kuid siiski oleme suutnud selle jäädvustada! Paistab, et uued pildid tuleb teha ka Sullist, kuna tegemist on väga lõbusa selliga. :)
Kuna kell aina lendas, siis tuli ka minu suunduda koju jalgu kuivatama ja taas Tallinnasse naasta. Järgmine nädalavahetus siis jälle! Hetty Tänane päev oli vesine just sellepärast, et Pärnus on +3 kraadi ja igal pool on jube märg. Soojakraadid tegid head ka mu autole ja nii saimegi Hannaga ilusasti varjupaiga värava juurde ilma mingite viperusteta sõita. Oma päeva alustasime kolme musta kassi turgutamisega (Luna, Dexter ja Tom), nimelt puhastasime nende silmi ja panime ka rohtu.Arst arvas, et silmad nii hullud ei ole, natuke ravi ja varsti saab ehk korda. Kuna nad elavad kolmekesi taastusravi majas, siis otsustasime ka juba kogu maja ära koristada. Nende kõrval elavad Jansen ja Singapur, kes inimesest eriti vaimustuses ei ole ja eelistavad olla kuskil kahekesi peidus. Kaks kassituba sai ilusasti puhtaks ja igasse kasti ka värske liiv ning uued puhtad linad maha. Kolmandas toas elab koer Axel, kes mind veel väga ei usaldanud ja nii otsustasin teda mitte tüüdata. Töötajad, kellega ta väheke paremini läbi saab koristasid tema tuba ise. Pärast koristamist, said kõik kiisud, kes soovisid ka pika pai. Peale kasside juures sehkendamist hakkasime tegelema Roometi, Nupsu, Jacqueline ja Muskaga. Kõik neli koera saavad omavahel väga hästi läbi ning jooksevad aedikus sõbralikult koos. Carrot läks eile oma uude koju ning seetõttu teda tänasest enam meiega ei ole : ! Nupsu ja Muska on koos väga mängulised ja vahest kaasavad oma mänguhoogu ka Roometi. Jacqueline oli täna väga asjalik, soovis igaühelt tähelepanu. Oma soliidsele eale vaatamata on ta väga mänguline ja rõõmus. Kui koerad tagasi sai viidud külastasin ka Njuutonit ja Nikolast, kahjuks kadus täna aeg nii käest ära, et õue me ei jõudnudki. Kuid sellest vaatamata jooksid nad mulle koos Saamueliga kolmekesi vastu ja üritasid kõik koos sülle ära mahtuda. Njuuton oli veel eriti hellas tujus nurrus, pöörles ja sülest ta lahkuda ei soovinudki. Kui kassid said silitatud siis tuli Reede aeg. Algul mõtlesin temaga lihtsalt jalutada. Kuid terve see nädal, kui olin Tallinnas koolis, siis unistasin päevast kui Tuusja ja Reede koos jalutavad ja omavahel hästi läbi saavad. :) Kui Hannale ideest rääkisin, siis läksimegi neljakesi, Tuusja, Reede, Hanna ja mina, jalutama. Algselt jalutasime varjupaigast veidike eemale ja lasime neil üksteist nuusutada ning rahumeelselt tutvuda. Tundus et mingit konflikti keegi ei soovi ja jätkasime oma kõndi. Kuna Reede muutus väheke armukadetaks siis võtsin ma Reede endale ja Hanna jalutas Tuusjaga edasi. Reede üritas mind küll vahel takistada, et ma Tuusjale väga lähedale ei kõnniks, näiteks asutus mulle ette. Kuid siiski said nad Tuusjaga päris hästi jalutatud. Arutasime, et kui veel harjutada ja koos jalutada, siis võib-olla nad saavadki koos läbi ja on nõus ka koos mängima, kuna kumbki koer ei otsi tüli ja on suhteliselt rahuliku iseloomuga. See oleks küll super unistuse täitumine! :) Hetty |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|