Jälle on möödunud üks põnev ja tore nädalavahetus. Laupäeval oli küll väga vihmane ja porine, kuid sellest hoolimata ei jäänud meil varjupaigas käimata. Laupäeva hommik algas minul ja Hannal ühe põneva väljakutsega. Nimelt külastasime üht hoiukodu, kus viibivad varjupaiga asukad, Black, Jack ja Karin, viisime neile liiva ja saime uudistada, kui palju on kiisud arenenud. Võrreldes varasemaga on nad palju julgemad ja rõõmsameelsemad. Kuid kassid üle vaadatud, võtsime me teekonna ette ühtede inimeste koju, kellel oli väga suur mure. Nimelt käib nende hoovis tohutult palju hulkuvaid (kodutuid) kasse ja kõik on üpriski metsikud. Nende hoovi oli varjupaik varasemalt paigaldanud puuri ning laupäeva hommikul oli kaks kassi sinna ilusasti sisse läinud ning sealt lahkudes jätsime kaks puuri veel sinna. Varjupaika tagasi jõudes hakkasime koristama nagu tavaliselt taastusravi soojakut. Maja on nüüdseks ainult kasside päralt. Ühes toas elavad endiselt Tom, Luna, Dexter ja Jansen. Nad on neljakesi koos juba täitsa tublid, kõigile saab pai teha ja kui rahulikult nendega olla siis ei pea kartma ka kriimustada saamist. Kõiki nelja saab rahulikult ka sülle võtta, kuid järske ja äkilisi liigutusi ei tasu teha. Teises toas elab kaks kassi, üks küllaltki suur ja teine üpris pisike. Kiisud on ise väga toredad ja julged, nende tuba sain koristada lausa nii, et uks oli lahti, kuna kumbki ei soovinud toast lahkuda. Kolmandas tos elab vahva Ron. Kui Ron varjupaika saabus oli ta karv kohutavas olukorras, kogu karv moodustas ühe suure tombu, nägi välja nagu vilt. Kuid sellel nädalal sai ta endale uue soengu, keha on nüüdseks täitsa paljas, käppadel, näol ja sabal on vaid karv. Meenutab vahvat lõvipoissi. Niikaua, kui mina koristasin, tutvus Hanna Roniga, tegemist on iseloomult väga rahuliku ja malbe, kuid pisut ka häbeliku kassiga. Kuid kui ta sülle võtta, siis keerab ta end koheselt kerra ja naudib mõnusat sügamist. Kuna laupäev oli suhteliselt vihmane, siis me Mäxiga väga pikalt trenni ei teinud. Kuid siiski põhilised asjad, istu, lama, oota, siia, kohale, poom, hopp (üle tõkke), saime me siiski üle korratud. Vaatamata porile, oli Mäx suures vaimustuses ja oma rõõmu meeldis tal kõige rohkem välja näidata minu peale hüpates. Eks tal võis tore olla küll vaadata, kuidas ma iga hüppe tagajärjel aina porisemaks ja märjemaks muutun. :) Kui Mäxi tuur tehtud, pääses väljakule Tuusja. Tuusjaga saime harjutatud istu ja lama. Kuna pinnas oli porine, siis ei sobinud preilil kõhtu maha panna ja otsustas lamada mingit veidrat moodi. (kõht maad ei puudutanud). Kui trenn tehtud oli pikalt aega ka aias ringi tormata. Ka Reede sai ringi hullata. Kuna oli vaikne ja rahulik hommik, sai ta territooriumil vabalt ringi joosta ja kõik nurgad üle vaadata, jooksutuuri lõpetasime varjupaiga aedikus, kus harjutasime tõkete ületamist, üle poomi ja a-tõkke jooksmist. Üle sai korratud ka käsklus istu. Antud sai ka käsklus lama, kuid Reede ei soovinud end ära määrida ning see käsklus jäi eile täitmata. :) Õues ja kontoris hullasid ka Njuuton ja Nikolas. Alguses varjupaiga territooriumil jalutades ja muru uurides tundusid vennad väga ärevil. Kontorini jõudes läks kõik veelgi põnevamaks. Poisid uurisid läbi kõik laua pealsed ja laua alused, läbi käidi ka kapi pealsed ja erinevad riiulid. Kui juba mitmendat korda olid riiulid läbi jalutatud, viskas Nikolas end põrandale pikali ja hakkas kasukat puhastama, kuid Njuuton otsustas kasukat puhastad riiulil, sealt oli ju kõrgem vaade. :) (Pilte näeb Nikolase ja Njuutoni enda lehelt) Pühapäeva hommik oli väga sarnane laupäeva omaga. Eile külastatud pere, kelle juurde jätsime kaks püügipuuri, helistasid ja teatasid, et kassid on taas sees. Nii siis läksimegi Hannaga kahele kassile taas järgi. Varjupaigas panime nad ilusasti pessa ning ette said nad puhta joogivee ja mõnusalt krõbisevaid krõbinaid. Nüüd nad ootavad veterinaari, kes nad ilusasti üle vaatab ja erinevad protsetuurid teostab (kiipimine, vaktsineerimine).
Taastusravi maja koristamine sujus sama kergelt nagu ka eile, kassid oli viksid ja viisakad ning teevad tublisid edusamme. Kuid mul jäi arusaamatuks mida korraldavad meie neli väikest põrgulist (Tom, Luna, Dexter ja Jansen), kõik padjad olid mööda tuba laiali visatud, tekid sassis nurka visatud ja liiva oli veetud igasse nurka kuhu vähegi mahtus :) Tundus, et kellelgi oli ikka väga suur mängutuju. Kõige naljakasm oli kogu loo juures see, et kui tuppa sisenesin, siis minu üllatunud nägu nähes istus Luna keset tuba ja lihtsalt vaatas mulle otsa, ka Tom jäi imelikult vaatama, tahtis ilmselt küsida, et miks nii üllatunud, me ju lihtsalt mängisime ;) Täna käisime Reedega metsas ja üle pika aja sai ta ka lahtiselt ringi kalpsata. Reede oli nii rõõmus ja tähelepanu hajus väga kiiresti ning sellepärast unustas ta ära, et mina ka temaga kaasas olin. Nii mul tuligi talle aina järgi joosta, kuni ta lõpuks ka mind märkas ja kergete hüpetaga taas minu poole jooksis :) Oh seda poissi. Kuna mul ei olnud enam erilist soovi talle järgi joosta, siis panin ta taas rihma otsa ja jalutasime tasakesi edasi. Varjupaigas tutvus Reede ka kutsikas Lucyga. Kõik sujus väga hästi. Reede liputas saba ja kurjusest oli asi kaugel. Kuid kuna Lucy oli väga aktiivne ja hüppas ringi, siis Reede oli sellise turtsaka näoga, kuna talle vist väga ei meeldinud, et mingi beebi oma poriste käppadega talle selga ronib. Kuid sellest hoolimata oli kõik suurepärane ning mitte ühtegi negatiivset nooti kummagi suust kuulda ei olnud. Aedikusse pääses ka Mäx, kes suutis end täiesti poriseks teha. Ning niikaua kui mina ringi toimetasin sai ka Mäxil jooksmisest isu täis ja nii ta siis otsustas mind oodata poomil istudes. Seal kõrgel istudes nägi ta väga hästi, kus keegi on ja kas ka tema poole juba keegi tuleb :) Hetty
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|