Kuna hetkel talvevaheaeg veel kestab, siis oleme usinalt ka varjupaika külastanud.
29. jaanuar, kolmapäev: Oli erakordne päev selles mõttes, et absoluutselt kõik koerad said jalutatud! Varjupaiga kõige staažikam elanik Sämmi (Lord) ilmutas sel päeval korraks kergeid vananemismärke, mis ehmatas Hannat päris korralikult. Läksime jalutama ja äkki hakkas ta tagumist paremat käppa lonkama. Sama tegi ta hetkepärast ka vasema jäsemega, kuid arvasin alguses et see on vast külmast pinnasest (nii teeb näiteks ka Carrot kui oleme aedikus nad kõik jooksma lasknud). Siis aga laskus Sämmi paremale küljele maha ja niuksatas ning jäi sellisesse asendisse umbes kümneks sekundiks, tõusis siis püsti, lonkas veel korra ja kõik oli tagasi normaalne. Vägaaaaa imelik. Rääkisime sellest muidugi ka hooldajale ning veterinaarile kes tol päeval õnneks kohapeal oli. Arvame, et see on lihtsalt sellest, et Sämmi on soliidses eas härra, kuid kui selline asi peaks jätkuma hakkab ta kindlasti ravi saama. Loodame, et Sämmi kestab veel kaua! Käisime veel kassidega jalutamas. Hettyl Njuuton ja Nikolas, Hannal Saamuel, kelle ta peagi siia lehelegi paigutab, sest oma hea käitumisega teenis ta plusspunkte. Korrastasime ka varjupaiga tavaari. Üsna tihti on kellelgi vaja rihmade-trakside kastidest midagi otsida ja siis lendavad tavaliselt asjad kahte lehte laiali. Võtsime siis kastid põhjalikult ette. Et ajaga on kogunenud väga palju Flexisid (tagasikerivad jalutusrihmad), kaelarihmasid, jalutusrihmasid ja trakse, siis said mõned katkised, kohe katki minemas, jäigad ja vanad ka ära visatud. Saime kastid korralikult korda ja personalilt ka kõvasti kiita. :) 30. jaanuar, neljapäev: Kohe hommikupoole saabusid Lilian ja Age koeraga, kes oli esmaspäeval ilmunud Are valla metsatukka. Ka teisipäeval olid kohalikud teda näinud. Kolmapäeval õnnestus kohalikul ta toiduga tuppa meelitada kuid kuna tööaeg oli selleks kellaajaks läbi saanud mindi järgi neljapäeva hommikul. Kui Lilian ja Age selle piiiiiisikese ja üliarmsa külmast kange koeraga kontorisse tulid, läks nunnumeeter taevani. Sättisime talle taastusravi majja sooja pesa, pakkusime süüa ja juua ning soojendasime süles. Et tegu oli nii väikese koeraga ja meile on toodud ka väikeste koerte riideid, sai temagi endale vahva tšempri selga ning seega ka nimeks Gucci. (Lisan pildid hiljem) Saime tutvuda ka opijärgselt kollase maja väiksesse tuppa paigutatud kiisudega. Nüüdsest on seal lisaks Pumale, Mirtelile, Indigole ja Ferrule ka Sveta, Leena, Mozart ja Fabian, kelle kohta ilmub informatsioon peagi varjupaiga kodulehele. :) Aaaaa ja kõige parem uudis! Meie väike armas Ferru sõitis uude koju! :) 31. jaanuar, reede: Jällegi varjupaigas. Tundub et Gucci oli sooja sisse saanud. Ta tuli uksele vastu sillerdavas meeleolus, tundis väga seltskonnast rõõmu. Ta on tõeline sülekoer. Nupsu ja Roometiga tegi Hanna eraldi ''õppetunni''. Nupsu muutus julgemaks, kuid Roomet oodatule vastupidiselt oli väga-väga alandlik ja ei julgenud ise süllegi tulla.. See näitas vaid seda, et tulebki nendega ka eraldi tegeleda, mitte grupina jooksuaedikus. Viineripakid kaasa! Hetty ja Reede vallutasid tõkked, poomi ja A. Reede on tohutult rõõmus ja lausa ootab, et saaks poomi ja tõkkeid ületada. Temas on taas seda viitsimist ja tahet teha tööd. Enneolematu kiirusega jookseb ta üle poomi, ise nii rõõmus ja "pöörane" :) Ka Tuusjaga tegi Hetty põhjalikult tööd. Nimelt sai tehtud pikem jalutuskäik tänaval ja seal harjutatud korraliku kõndi. Algselt oli Tuusja pöörane, kuid pidevalt seisma jäädes ja tema hoogu pidurdades muutus ta rahulikumaks. Tagasi tulle kõndis ta juba ilusasti kõrval ning puudud igasugune rahmeldamine. Kui kellelgi peaks olema küsimusi ükskõik millise teise, ka siin konkreetsel veebilehel kajastamata koera/kassi kohta, siis võib nii Hanna kui Hetty käest küsida! Oleme alati valmis aitama ning küsimustele vastama. :) Andmed leiad lehelt ''kontaktid'', vajadusel jagame privaatvestluses ka oma telefoninumbreid ning loomulikult ka Facebookis. :) Hanna & Hetty!
0 Comments
Täna oli jälle meil mõlemal Hettyga piisavalt aega, et varjupaika minna. Kuna mõlemad polnud paar päeva käinud (noh välja arvatud see, et Hetty laupäeval väljakutsel käis) siis otsustasime minna eriti vara - kell 9 olime juba varjupaigas. Alustasime seekord kassimajast, kus lõpuks on jälle rahu maa peal. Seoses 15 kassi lahkumisega Pesaleidja kassitubadesse said uued kassid, kes olid kas sinise maja kassitoas (varjupaiklastele Cramo buduaar) või puurides suurde kollase maja kassituppa - toimus suur rahvasteränne, sest ruumi tuli ju juurde. Nii tuli uutel kassidel omavahel piirid paika panna ja see tähendab tavaliselt seda, et kõik hoiavad omaette (eriti need, kes pole teiste kassidega vabapidamistoas enne olnud), sest kõik on võõras ja teised kiisud tunduvad jubedad. Nüüd on aga kõige hullem nurrumootor Saamuel taas uksel vastas, mitte ei kössita kartlikult asemel ja teisedki tunnevad end piisavalt hästi, et toas ringi kooserdada. Hetkel pesitsevad siis suures kollases kassitoas kiisud Njuuton, Nikolas, Norman, Klaara, Annabella, Cassandra, Emma, Sabiine, Bauhof, Marleen, Sofi, Müstika ja Saamuel. Kuna taastusravimajja kolisid uued elanikud pidi Ferru 'üksindusravilt' naasema kollase maja väikesesse tuppa. Aga ta ei ole enam pooltki nii metslane kui enne, mille üle on meil hea meel - saavutasime oodatud tulemuse. Koos oma uue sõbranna Indigoga nad täna küll kössitasid puukastis, kuid sülle lasi Ferru end võtta ja kui ta juba süles on siis laseb end täiesti lõdvaks ning ei soovigi enam mujal olla. Täna ta küll ei nurrunud, kuid ometigi lasi endal näiteks karvapulstid kaelapiirkonnast ära lõigata. Ta on tõeline väike lummav prints! Kui kollase maja väikeses toas oli hommikul veel viis kiisut - Puma, Indiana, Indigo, Ferru ja Mirtel, siis äraminekuajaks jäi neid sinna vaid neli - Indiana lahkus loodetavasti uude koju - see sõltub sellest kui hästi klapib ta teise, täiskasvanud kassiga. Ka Njuutonil on potensiaalne kodu olemas, kuid kurb on sellest, et vennad koos sellesse koju ei saa. Nad on lahutamatud sõbrad, teineteise mängukannid ja kus on üks, sinna läheb ka teine. Nad on mõlemad tohutult veidrad, komistavad iseendi jäsemete otsa ja on samal ajal ka võrratult pehmed sülekiisud. Pere aga soovib vaid ühte kassi ja kuna Njuuton ronis esimesena sülle otsustatigi Njuutoni kohta loomasoovija küsimustik täita. Loomulikult on hea kui Njuutongi uue kodu saab, aga et vennad on harjunud algusest saadik koos eksisteerima, magama, mängima, teineteist jälitama ja lihtsalt veidrad olema, siis on see ikka veidike kurb. Saime teada, et vennad Black ja Jack on vahepeal hoiukodusse sotsialiseeruma viidud. Ühtlasi koos nendega ka kiisupreili Karin, kes tegelikult on väga sotsiaalne loom, aga ju ta siis hakkas kellelegi meeldima. :) Hoiukodus on kiisudel kordades parem seal jagatava rohke tähelepanu ja stabiilsema keskkonna tõttu. Koer Reedest on üleval uus video, samuti on lisandunud mõned uued pildid. Lisaks on mõned klõpsud tehtud ka Roometist, Nupsust. Pärast iga ilmunud blogipostitust soovitan kiigata kõikide meie hoolealuste lehtedele - uuendame nii tihti kui võimalik. :) Täna said kõik koerad peale Morrise ja Liisu mõnusa jalutuskäigu. Ka varjupaiga pikaajaline elanik Sämmi ning teine jõujunn Sull. Morris ja Liisu jäid lihtsalt ootama külastajaid, keda täna ei olnudki. Samuti jäid tulemata teised vabatahtlikud. Samas Liisu külmakartliku loomana ei tihkanud üle minuti boksi väliosas tiirutada. Vaikselt hakkab varjupaik jälle täituma. Küll tasa ja targu ja ühe looma haaval, kuid ikkagi. Ferrugi pidi taastusravimajast tagasi kassituppa kolima just sellepärast, et tema tuppa kolis Raba tänavalt leitud kurt vanem koer. Veel on üksindusravil kiisu Singapur, kelle puhul edusamme täheldanud veel kahjuks pole - tegemist on psüühiliselt rikutud loomaga. Iga kord kui tema juures käin ja näen kuidas ta hirmust/teadmatusest, sest kokkupuude inimesega on olnud napp või negatiivne, agressiivsena toas edasi-tagasi libab, mõtlen, et mida kurja on temaga küll tehtud. Lisaks kolisid äsja alles tühjana seisvasse taastusravi kambrikesse kiisud Jansen, Lenna, Dexter ja Tom. Neljandas toas elab hetkel kastratsioonist taastuv Carrot. Koeramaja bokse täidavad lühikarvaline ja seetõttu õueboksist sissekolitud koer Liisu, Lepakülast mõned päevad tagasi leitud kartlik koer Muskaat ehk Muska ning Roomet, Jaqueline ja Nupsu. Uute käimisteni!
Hanna Varjupaika pole ma nüüd juba kolm päeva jõudnud ning otsustasin kirjutada edusammudest mida märkasin pühapäeval ja esmaspäeval. Kuna minu tore puhkus hakkab läbi saama ja koolitööd vajavad tegemist ning järgmise nädala alguses tuleb taas sõita Tallinnasse kooli, siis kahjuks enam nii tihti varjupaika ei jõua, kui sooviks.
Mõtlesin teada anda Reede suurepärastest edusammudest! Nimelt olen Reedele püüdnud lisaks tõkete ületamisele ka kuulekust õpetada ja edusammud on juba märgata. Reede oskab nüüd lisaks istumisele ka lamada ja käppa anda. Reede sai peale tublit õppimist käija taas metsas. Tegime seekord lühikese tiiru, kuna oli väga külm. Natuke aega sai ta ka lahtiselt joosta, kui ilmad jälle soojemaks lähevad teeme jälle pikemaid tiire. Lisaks metsas käigule jooksis ta veel pikalt ka varjupaiga aediks. Seal proovisin ma korrata ka tõkete ületamist ja olin meeldivalt üllatunud. Nimelt jooksis Reede lahtiselt ringi ning kui teda kutsusin ja tal mõnd tõket ületada käsikisin, siis ei jooksnud ta minema, nagu varem on ette tulnud, vaid täitis korrektselt mu käsku. Kiiruga sai ületatud poom, a-tõke ja mitu korda sai üle hüpatud ka tõketest. Ka Tuusja edusammud ei jäänud märkamata. Nimelt on Tuusja selgeks saanud istumise, lamamise, käpa andmise ja nüüd tegeleme ma käskluse oota kallal. Ta on väga tubli õppija ning hetkel saan temast juba paari meetri kaugusele minna. Nimelt annan Tuusjale käskluse istu, seejärel tuleb preemia, järgneb käsklus oota ja kõnnin umbes kahe meetri kaugusele. Tuusja ootab umbes 15 sekundit ja siis lähen ta juurde tagasi ja annan preemia. Iga korraga pikendan ma aega, kui kaua ta mind ootama peab ning järk-järgult pikeneb ka vahemaa. Ka Ferru teeb ikka edusamme. Terve viimsae nädala, kui tema tuppa olen läinud, ei ole ma pidanud otsima teda kuskilt kasti tagant ja tekkide alt. Ta julgeb juba magama jääda palju nähtavmale kohale. Eks ikka keerab ta end kerra mõne tekikese alla, kuid alati on tema kaunis näoke paista. Samuti on ta väga uudishimulikuks muutunud, süles olles uurib ta hoolega oma ümbrust, vaatab paitajale otsa ning ei pelga ka süles kerra keerata ja magama jääda. Lisaks julgeb ta ka inimese juuresolekul toas liikuda ja sööma minna. Kui inimene lahkub jääb ta hoolega teda jälgima ja mõned korrad on isegi järgi jooksunud! Tubli Ferru! Eks kõik koerad, kassid teevad edusamme ja on uskumatult tublid, kuid nendest edaspidi! :) Hetty Tänane hommik oli lootusrikas ja ärevust täis. Varjupaika jõudes avastasime Hannaga, et me ei ole kunagi sinna nii kaua sõitnud :D Nimelt vedas mu kallis volks meid jälle alt - pidime ootama töömehi, et nad teda jälle hellalt paitaksid ja ta tööle viitsiks minna. Kuid lõpuks me siiski kohale jõudsime ja tegus päev sai alata. Kuna hommik oli suhteliselt külm otsustasime Hannaga esimesed tunnikesed veeta koos kassidega. Esimesed paid sai Ferru. Ta on juba nii tubli ning kuulsime ka tema esimest nurrumist, mille üle on meil uskumatult hea meel! Ferru on muutunud väga uudishimuliseks ja kui käsi jätab pai tegemise järgi, siis tõstab ta pead, et uurida kuhu see käsi nüüd siis jäi :) Ferru edusammud on juba märgata, veel on vaja natuke aega, et ta saaks selle viimase kindluse, et siis inimesi jälle usaldama hakata. Kõigil kellel huvi soovitan ma kindlasti vaadata ka Ferru lehele, et nähe temast pilte ja ka videot, mis valmis täna :) Loomulikult ei jäänud tähelepanuta ka teised kassid. Hellust said nii kassimaja väikesed kui ka suured elanikud. Alla aastaseid kasse on jälle kogunenud nii palju, et kõigi jaoks korraga käsi ei jagunudki. Ka suuremaid kiisusid on nii palju, kes soovisid pai ja ronivad sülle. Kui seal majakeses said kassid hellitatud võtsime sammud kolmandasse kassituppa. Seal ootasid meid Nikolas ja Njuuton koos oma teiste sõpradega. Kuna õues oli küllaltki külm otsustasin neid täna mitte õue jalutama viia, las mõnulavad soojas toas. Toas saime koos mängida ning kõik kassid said ohtralt ka paiga üle silutud :) Kuna oli väga ilus ilm, siis panime rõhku loomade pildistamisele. Esmalt pääsesid õue neli väikest hullukest - Jacqueline, Nupsu, Roomet ja Carrot. Vaatamata külmale ilmale pidasid kutsad end ilusasti üleval ja mängisid lumes kõik sõbralikult koos. Roomet on väga tore ja rõõmsameelne. Kohe kui tema juurde kummarduda on ta kõigi oma nelja käpaga mul süles. Vahva on ka Carrot, kes on uskumatult kaunis ja ka väga tark. Koos Hannaga teevad nad erinevaid naljakaid trike, nimelt on Carrotil kombeks käia vahest kahel jalal :) Ka Nupsu on juba nii tubli, kui tavaliselt hoidis ta ikka Hanna lähedale, siis nüüd täna tuli ta ka minu juurde, loomulikult mitte kauaks, kuid paar paid jõudsin talle siiski teha. Nupsu on tõesti suuri edusamme teinu ja väga julgeks muutunud. Jacquliine on tore koerake, kes valib välja endale inimese, keda lootusetult usaldama hakkab ja talle uskumatult truuks saab. Nimelt on ta selleks inimeseks valinud varjupaiga töötaja Age, kellele jookseb ta järgi igal võimalusel kui vähegi õnnestub. Ühe korra oli tal nii suur soov Agele järgi jõuda, et puges läbi aediku värava. Tõesti tal see õnnestus ja kohale ta ka jõudis :) Tuli Mäxi kord poseerida. Täna oli ta üpris rahuta ja soovis rohkem lumes hullata kui minuga tegeleda. Kuid kui otsustasin maiused tuua hakkas ta mu parimaks sõbraks :) Nii siis lisaks pildistamisele saime harjutada ja meelde tuletada ka juba õpituid käsklusi. Ideaalse kiirusega täidab ta kõik käsud, mis teeb meele ülimalt rõõmsaks. Ta istub, lamab, annab käppa, ootab ja läheb ka kohale, muidugi teab ta ka käsklust siia. Ka Tuusja ei jäänud tähelepanuta. Tuusja sai lumes möllata ja püherdada päris pikalt. Ning kui pildistada otsustasime oli ta maailma kõige tublim sülekoer :) Vaatamata oma tugevale ja suurele kehaehitusele on tal hell ja pehme hing, mis suudab alati naeratuse suule tuua. Tuusja on varjupaigas olles palju muutunud loomulikult ainult paremuse poole. Tuusjas saab samuti videot vaadata tema enda lehe pealt! :) Reede jäi täna kõige viimaseks, kuna soovisin temaga kõige pikemalt tegeleda. Ta on uskumatult tubli ja armas. Üle pika aja harjutasime ka tõkete ületamist ning muidugi ei olnud ta neid käsklusi unustanud. Tubli Reede! Lisaks aias möllamisele tegime me pisikese tiiru ka väljaspool aeda, kui tal sai tuttavad põõsad üle vaadatud pöörasime tagasi varjupaiga poole. Viimasel ajal ei ole ma teda enam lahtiselt jooksma lasknud, kuid täna tuli jälle soov seda teha. Võib-olla homme teeme me siis jälle ühe pikema tiiru metsas :) Reedest tehtud video on ka tema enda lehel! :) Veel pilte saab vaadata koerte ja kasside endi lehekülgedelt! Selleks laupäevaks siis saigi kõik, homme jälle uute uudistega!
Hetty Väike kass Ferru sai ka endale nüüd uue lehe, kuhu laekub temast pilte ja loomulikult saab sinna kirja ka tema suurepärased edusammud. Vaadake kindlasti! :) Ferru on kass, kes on väga ettevaatlik ja inimese lähedusest vaimustatu pole. Kuid ta teeb edusamme ja julgeb juba toas liikuda, kui keegi teda jälgib. Lisaks kardab ta ka inimese kätt juba märksa vähem. Ta on tubli! Ka Njuuton ja Nikolas on väga vahvad. Inimest nähes on nad väga sõbralikud ja soovivad ronida kohe sülle. Kui ma polnud varjupaigas pikalt juba käinud ja nüüd eile neid külastasin siis üritasid nad korraga mulle sülle ära mahtuda, lisaks pidid nad veel tiirutama, nurrama ja nuuskima. Ning loomulikult ei jäänud mul nägemata ka karva pesu. Reede sai eile väga palju jalutada. Ta oli väga tubli kuna tegi Pärnu toimetulekukooli lastega pika jalutuskäigu ja pidas enda korralikult üleval. Ka Tuusjal ei jäänud lumes möllamata. Müttas lumes nagu õnnelik plikake. Selleks korraks kõik ja varsti jälle! Hetty Saime täna Hettyga taas varjupaigas pilte teha, sest Hetty leidis oma autot koristades mu vana kompaktkaamera üles. Jei!
Uued pildid on Nupsust, paar tükki Roometist ja veidi ka Rommist. Samuti on nii Rommi kui Nupsu profiililehele lisatud täna neist tehtud videod. Minge vaatama! Varjupaigas käis täna Pärnu toimetulekukool, kes tõi koerte- ja kassitoitu ning kassiliiva. Nende poolt jalutatud said koerad Morris, Reede ja Carrot ning paljud kassid said pai. Aitäh vahvatele lastele ja nende õpetajatele! :) Täna mõtlesin selle peale kui vahva on see, et neli koera (Carrot, Nupsu, Roomet ja Jacky ehk Jaqueline) omavahel läbivad ning seetõttu neljakesti aedikus joosta-mängida saavad. Neil ja meil lõbusam, ühtlasi saab koeri kiiremini jalutatud-jooksutatud, sest aega läheb ju ka nendega 3 korda vähem. Tegelesin ka Rommiga kes hetkel veel on nii võimatu jalutaja. Tal on nii palju jõudu ja tahet joosta ja nuuskida.. Täna me jalutamas ei käinud, kuid see eest aedikus jooksmas ja ka temast saime mõned uued pildid ning video. Nupsu areneb tasa ja targu. Mõnel päeval nagu täna polnud minu juurde tulek tema jaoks hirmus, kuid kord enne tänast oli ta täitsa tõrges. Üks vastik komme ka tal tekkinud - kui kõnnin siis ta hüppab mu toele ja võtab mu käe oma hammaste vahele. Mitte üldse agressiivselt või halvas mõttes, vaid lihtsalt justkui annab märku ja väljendab oma rõõmu. Hetkel ma ei saa talle seda kuidagi selgeks ka teha sest üks vale liigutus Nupsuga ja oleme jälle tagasi alguses. Roomet on nagu Roomet ikka. Rõõmus valget värvi turbojänes, kes muutub aina vallatumaks ja sülekoeramaks. Peaksin temaga nüüd eraldi tegelema hakkama, sest üldiselt on mingi kontaktipõhi mul temaga olemas. Viisime koos Hetty ja Kariniga kõikidele õueboksikoertele kuutidesse põhku. Igaüks sai suure 200l kotitäie pesamaterjali, Sämmi, Mäx ja Sull said veel pool kotti peale. Nüüd on neil palju-palju soojem ja kuivem küljealune. Rohkem midagi märkimisväärset täna ei toimunudki. Mainin lihtsalt ära, et pühapäeval lahkuvad 14 miisut Pesaleidja Tallinna kassituppa, kus neile aktiivsemalt kodusid hakatakse otsima. :) Hanna. Hei taas!
Möödunud on juba mõned nädaladki, on aeg kirjutada uus postitus. Pole isegi aimu kui paljudest varjupaigapäevadest ma kirjutamata olen jätnud, kuid üritan nii igast oma hoolealusest kui üldiselt toimuvast kirjutada, samas ei korda väga seda millest Hetty juba kirjutada jõudis. Kõige parem mis vahepeal juhtunud on: CLEIDIS KÄIS VARJUPAIGAL KÜLAS!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :))) Kujutage ette minu rõõmu kui ma koer Rommiga jalutuskäigult naasedes läbi värava nägin üht tuttavat ja eriti armast lõusta. Minu kallis kallis Cleidu tuli oma uue vahva perenaisega meid korraks vaatama. Loomulikult tundis ta mind ära, rõõm oli tohutu, sest ta nägi nii õnnelik ja hea välja - karv oli pehme ja läikis, silm säras. Süda on niiiiiiiiiii rahul, et Cleidisel on suurepärane kodu ja omanikud teevad kõik selleks, et tal oleks hea, turvaline ja huvitav elu. Loodame et nad külastavad meid varsti jälle, Cleidu nägemine tegi minu aasta lõpu eriti imeliseks. :) Ahjaa, uus koerake on varjupaigas: noor, umbes aastane Rommi, kes loovutati omaniku poolt. Tegemist väga vahva koerapoisiga, kes hetkel rakendab oma jõudu liiga palju, kuid ma teen temaga tööd ja tänasel metsajalutuskäigul oli käsi suures osas lõtv. Kui oma kaamera garantiihooldusest kätte saan hakkab pilte lendama - praegu kahjuks Rommist häid pilte pole, seega lehekülg tema kohta tuleb hiljem. Nupsu käis vahepeal steriliseerimisel. Tänaseks on temaga kõik korras, plastikkrae kaelast võetud ning tagasi koeramajas, kuid nädalakese veetis ta uhkes üksinduses taastusravimajas, oli kraega kohmakas ning seljas oli kõhuvest. Ta on nii hämmastavalt arenenud - tuleb ise minu juurde, jälitab ja jõllitab küll kaugelt, kuid kohe kui kuhugi liigun tuleb ja hüppab mu käeni et pai saada. Roometist on saanud sülekoer. Millal iganes kui Elton, Jacky, Nupsu ja tema aedikus ka ei jookse, kui mina kuhugi istun on Roomet 80% ajast süles. Võõrastega on ta samuti julgemaks läinud, kohe esimesel korral liputas ühele tänasele külastajale näiteks saba ja ei haukunud arglikult nagu tavaks oli saanud. Hoiukodus on koer Nässu oma kutsikatega, keda on kolm. Koju on läinud vahepeal minu hoolealune Rhodos, lisaks varjupaigast armas koer Lilleke, väike beebikutsikas TukTuk, kauaaegne elanik (1.5 aastat) Pontu ja kassid Latte, Jasmiine, Andorra, Siim, Tikker, Nilsson ja Liisi. Homme on plaan taas minna ja selleks aastaks koertega hüvasti jätta. :) Ilusat vana-aasta lõppu ja õnnelikku uut! Nii enne jõule kui ka jõulude ajal on varjupaigas alati sagimist, kuna on palju inimesi, kes soovivad anda oma panuse varjupaiga loomade heaolule. Niisiis käis enne jõule varjupaigas palju rahvast, kes soovisid annetada tekke, patju, toitu, mänguasju, kassiliiva jne. Leidus ka inimesi, kes lisaks kingikoti toomisele leidsid aega kiisudele pai teha ja mõne koeraga ka veel jalutada. Ühesõnaga kogu detsember on varjupaigas käinud palju rahvast, kes soovivad tuua midagi head. :) Ka täna toodi hulgaliselt aluspanu kassidele ja väikestele koertele, lisaks ka palju toitu. Vahepeal on varjupaika saabunud üks tore koer Morris, kes ei ole küll enam oma esimeses nooruses kuid sellest hoolimata on ta väga energiline ja rõõmsameelne. Otsustasin Morrisega tegelema hakata, kuna ta tundus nii helde ja hea iseloomuga koer. Varjupaika saabudes oli tal kaelas nii kaelarihma kui ka kirbu/puugi rihm ning jäi mulje, et ta on heast perest ja arvasime, et peremeest tuleb varsti järgi, kuid ei ole teda siisani keegi otsinud, pärit on ta Audru kandist ja hetkel on ta varjupaigas viibinud juba umbes 26 päeva. Ta annab väga hea meelega käppa ja mängib suurima rõõmuga palli! Tuusja sai steriliseeritud ja seetõttu pidi ta kandma uhket sinist vestikest. Tuusjaga aias mängides sa ta külastajatelt väga palju komplimente oma kauni riituse kohta. Kuid hoolimata operatsioonist oli Tuusja sama hüperaktiivne nagu kogu aeg, ei teinud ta sellest lõikusest erilist numbridki, hüppas ja kargas nagu Tuusja ikka. Tuusjaga olen saavutanud juba väga hea kontakti, ta reageerib oma nimele juba päris ilusasti ning ka käsklustele allub väga korralikult. Ainus mis veel väikeseks probleemiks on, on tema jõuline sikutamine jalutuskäikudel, kuid loodetavasti saame me ka selle uuel aastal kontrolli alla. Olen endamisi mõelnud milline võiks olla kunagi Tuusja uus kodu, olen aru saanud, et see koer jumaldab jooksmist ja sobib mängima ka teiste koertega, kuid kassid ei sümpatiseeri talle hetkel veel kohe üldse. Vahva koer Mäx on ikka ja alati sama vahva edasi. Käsklusi täidab ta juba põhimõtteliselt kinnisilmi :) Kohale saatmine edeneb ka meil järjest paremini, ootamine, istumine, lamamine ja käpp on meil juba suurepäraselt selged. Mäxiga jalutamine on samuti aina paremaks muutunud, nüüd on seda sikutamist ja ebamäärast sehkendamist minimaalselt. Ka mänguasjad tunduvad talle juba järjest rohkem ahvatlevamad, kuna neile järgi jookseb ta juba üsna tihti ja ära toob ta ka enamus pallid mis ma talle viskan :) Ka koer Reede on näidanud end ainult positiivsest küljest. Ta on jälle leidnud endas julguse ületad poomi ja A-tõket! :) Tõketest hüppab ta üle nagu vana professionaal ning ka A-tõke läheb üsna libedalt, kuid poom on nii ja naa, vahel viitsib vahel mitte, kuid ma usun siiski, et asi on poomis, kuna varjupaigas on see tõesti juba pikalt väljas niiskuse käes olnud ja mida ikka oodata, kui puit on aastaringselt õues. Aga eks suvel näis võib-olla muutub asi kuivemaks ja saame ka korralikult trenni tegema hakata :) Kuid ega ka hetkel nuriseda ei tohiks, Reede on väga tubli! Lisaks tõketele on ta ka väga tubli ka kuulekuses, allub väga korrektselt käsklusele istu ja siia, mis on juba minu meelest ikka väga fantastiline! :) Kassid Njuuton ja Nikolas teevad edusamme nagu kõik teisedki loomad! :) Jalutuskäigud on muutunud juba päris julgeks ning nüüd lisaks aia otsas ronimisele käivad ja nuusivad nad ka ümbrust, mis on väga suur edasiminek. Loomulikult on veel hirmutav koerte haukumine, kuid see kipub kähku ununema, kuna õues on niipalju muud teha kui neid koeri kuulata. :) Enne jõule sai kassidega ikka iga päev väljas käidud kuid nüüd on see tegevus väheke unarusse jäänud, kuid see viga saab juba homme parandatud! Täna sai tegeletud kartliku kassiga Ferru. Ferru on väga kaunis pika karvaline beez kass. Ta oli varjupaika saabudes väga hirmul ja konutas pidevalt oma nurgas, kui inimene lähenes siis kõhises. Olen soovinud teda juba pikalt silitada ja teda sülle võtta kuid pole kunagi varem õnnestunud kuna teda ümbritsesid teised kassid, kes kõhisesid veel kõvemini. Ükskord kui ta jäi päikese kätte peesitama ja unustas ära põgeneda, kui ma tuppa sisenesin siis sain talle pai teha ja koheselt oligi ta jälle kadunud kasti taha nurka. Kuid täna koos Hannaga suutsime ta ma rahustada ja ka päris pikalt paitada. Lisaks eraldasime ta teistest kassidest, kuna varasemalt on just üksi jäämine paljusid kasse aidanud ja nad on hakanud inimest usaldama. Nii siis saigi ta viidud üksikusse tuppa kus tegime ta olemise patjade ja tekkidega väga mõnusaks. Käisime seal veel mitu korda, iga kord võtsin ta sülle ja tegin pai, viimane kord võtsin ka kammi kaasa, et tema kaunist karva natuke ilusamaks siluda. Töö õnnestus ja ta lubas enda ilusasti kammida. Kuid hirmul on ta endiselt, tundub, et keegi on talle ikka väga haiget teinud, kuna iga järsem liigutus viib ta endast nii välja, et ta hakkab paaniliselt põgenemisteed otsima. Tema tost lahkumine on ka ikka suhteliselt suur katsumus, kuna ei taha looma hirmutada, siis paningi ta tasakesi padjale lamama ja tegin veel paar rahulikku paid ja läksin väga rahuliku ja aeglase kõnnakuga minema. Homme saab jälle temaga koos aega veeta! Kujutan juba ette kuidas varsti ta jookseb uksele vastu ja nurb ise suurt ja pikka paid! Kuid selleni jõudmine võtab ikka päris palju aega! Natuke ka pilte! Uuel aastal uute muljetaga!
Hetty Oodatust ja loodetust varem leidsin ma aega, et minna varjupaika. Reedene päev möödus Tallinnast Pärnu sõitmisega ning see tõttu jõudsingi ma alles laupäeval varjupaika. Ilm oli mõnusalt talvine ning umbes 30 minutiline jalutuskäik sinna ei tundunud üldsegi mitte nii pikk. Varjupaigas sain tegeleda kõigi oma hoolealustega! Esmalt siis Mäx. Temaga möllasime natuke aega aias kuniks tuli tõsisem hetk, nimelt tõin ma välja maiused, et see andekas koer enda oskuseid ära ei unustaks. Nimelt on tulnud Mäx kodust, kus nähti temaga eelnevalt palju vaeva ja tehti korralikult trenni. Ta on selgeks saanud lamamise, istumise, käpa andmise. Lisaks nendele harjutustele tegime me veel ka ootamist ja kohale minekut. Ootamine tuleb iga nädalaga aina paremini välja ja esimese korrakohta võis rahule jääda ka kohale minekuga. Mäx on pisut kärsitu ja seetõttu tahab ta kõik hästi hästi kiiresti ära teha ja juba uue asja juurde minna. Peale trenni tegime me pisikese jalutuskäigu väljaspool varjupaiga territooriumi. Tuli Tuusja kord! Tuusjaga tekkis alguses pisike probleem, kuna lumi oli vahepeal maha sadanud ja pinnas oli ikka suhteliselt libe, siis ta ei olnud veel sellega arvestanud ja soovis ikka, et ma tal järgi jookseksin. Kahjuks ei saanud ma ta soovidega nõustuda, kuna minu sooviks oli siiski kahe jala peale jääda. :) Kuid esmasest rahmeldamisest hoolimata suutsime me ilusasti aediku juurde jõuda. Kuna seal ootas meid Hanna koos vahva koera Eltoniga, siis tegime ilusa jalutuskäigu. Pühapäeval sai Tuusjaga ka aias joostud ja siis sai ka tema preemiat, nimelt ilusa istumise, ootamise ja käpa andmise eest. :) Lõpuks jäi veel tegeleda vahva Reedega! Temaga sai ka ikka tavapärane jalutuskäik metsas ette võetud, kuid kuna talle on saanud harjumuseks juba kindel rada mida mööda me käime, siis ta ei suvatsenud mind enam oodata. Mis mul siis üle jäi - jooksin talle järgi, õnneks oli värske lumi maas ja käppajälgede järgi leidsin ta ilusasti üles. Nuuskis üht põõsast ja vaatas mind üllatunud näoga, et mida ma jooksen nii kiiresti. Panin talle siis rihma kaela tagasi ja jalutasime edasi. Vahepeal tegime ka väikeseid peatuseid, et karjutada erinevaid käskulus, istu, lama, oota. Tagasi varjupaika jõudes viisin ta ilusasti oma pessa tagasi, et ta pühapäevaks end ikka korralikult välja puhkaks. Pühapäeval me metsas kaua ei olnud, rohkem aega olime aedikus ja varjupaiga territooriumil. Nimelt vajas tema ilus karvake natuke hooldust ja seetõttu võtsime ette korraliku kammimise. Ning lõpuks on jäänud vahvad kassid! Njuuton ja Nikolas. Kuna see oli alles nende teine kord väljas käia, siis võib nendega ikka väga rahule jääda. Jah, nad olid natuke hirmul, kuid neil ei olnud plaanis traksidest lahti rabeleda ja plehku pista. Pigem hoidsid nad minu lähedale ja uurisid maad. Käisime mõlemal päeval nendega väljas. Nad tutvusid ka Hanna hoolealuse Rhodosega - Nikolasele paistis ta täitsa meeldivat, kuid kuna Njuuton oli natuke ärevuses ja segaduses siis ei tahtnud ta mitte ühtegi teist kassi näha, peale oma venna. Pühapäeval kui oli õues käidud viisin nad tagasi oma tuppa ning enne varjupaigast ära minekut käisin ka neile lehvitamas, nimelt magasid nad koos korvikese, külg külje kõrval. See oli ilus vaatepilt lahkumieks. Kuna nüüd tulevad jõulud ja pikk vaheaeg, siis jõuan ma ilmselt ka tihedamini varjupaika. Hetkel tuleb üleelada ja hoolega õppida viimasteks eksamiteks, et uuesti varjupaika jõuda juba vähem kui kahe nädalapärast! :) Siit tuleb ka üks Hanna imeline foto sellest nädalavahetusest: Nikolas ja Njuuton! Veel fotosi saab vaadata kiisude lehekülgedelt! :)
Hetty Eelmisel nädalavahetusel ei saanud ma kahjuks varjupaika minna, seega juba esmaspäevast saadik oli täielik minemise tuhin hinges. Kui siis laupäeva hommikul sai lõpuks mindud..
Nädalavahetus seal läks nagu ikka kiiresti. Koos aedikus said möllata seekord mu Nupsu ja Roomet koos Nässu ja Lillekesega. Saime teada, et koer Nässu toob varjupaika jõuludeks beebibuumi! Nimelt oli ta juba varjupaika saabudes järelikult tiine, sest ultraheli tuvastas, et umbes pool tiinusest on kantud ning samuti pole varjupaigas olnud kokkupuudet kastreerimata isastega. Ilmselt jääb seetõttu Nässu meile ka pisut kauemaks kui oodatud, sest kui reeglina leiavad väikesed, allapõlve sõbralikud koerad üsna ruttu uued kodud, siis ei saa ju tiinet ja imetavat koera kellelegi loovutada. Kõige parem oleks uuel pesakonnal kasvada muidugi hoiukodus, mitte varjupaigas, kuid kindlasti teeme pisipõnnidel ja nende emmel elu võimalikult mugavaks. Juba järgmise nädala lõpus kolibki Nässu taastusravimajja, kus jääb üksi poegi ootama, sest seal on paremad tingimused kui koeramajas - põrandaküte, 100% tuulekindel ning hügieenilisem. Nüüd Nupsust ja Roometist.. Nupsu on arenenud tasa ja targu, kuid see nädalavahetus nägin ma tema pilgus siirast rõõmu ja tänutunnet. Ta kepsutas koos teiste koertega ning tuli vahepeal ka ilma Roometita minu juurde pai nuruma. Järjest paremaks läheb ja mul on selle üle lihtsalt niiiiiii hea meel! Natuke veel koos Roometiga, kuniks saan mingile maale kontakti ning siis üritan Nupsuga kui indiviidiga toimetada. Üldiselt on need kaks parimad sõbrad. Kui aedikust tagasi boksidesse hakkasime neid viima polnud neid rihmastada vajagi - kohe kui aediku uks käis padavai koeramaja ukse juurde ja boksi! Vot kus kasvatus! Laupäeval käisin ka kassimajades ringi, et omale uus 'ohver' välja valida. Aega läks, aga asja sai. Vaja oli leida kass, kes talub nii piisavalt väntsutamist, et kui temaga traksidega jalutama minna ta üleliia ei tõmbleks - mission impossible. Algul mõtlesin, et Aramis, kuid tema läks kohe närvi. Leidsin armsa kassikese Loore, kes tundus rahulik ja vahva. Käisime väljas, tegime mõnusaid pilte ja esimese korra kohta on hea et ta ära ei jooksnud.. Tunni aja pärast tulid aga inimesed, kes olid korduvalt käinud kasse vaatamas kedagi endaga kaasa võtma ning otsustatigi just Loore kasuks.. Jäingi kiisust ilma. Nuuks. Hah, tegelikult on muidugi suurepärane, et kiisu kodu sai. :) Kollasest kassimajas leidsin Hetty soovitusel endale uue kassist sõbra - Rhodose, kes potsatas mulle sülle ja jäigi nurrudes sinna pikkadeks minutiteks. Pühapäeval viisin ta jalutama ja oiiii kui hea et Rhodos osutus valikutks! Ei teinud tema üldse mitte välja ka koerte klähvimisest või kui näiteks kuskil keegi uksest käis, samuti ei hakanud ta hüsteeriliselt ringi jooksma ja trakse ära kakkuma vaid ta oleks nagu miljon aastat juba traksidega jalutamas käinud - nagu aeglane koer - toimus pidev aeglane liikumine. Samuti ei läinud ta hetkekski närvi kui me teda pildistamiseks mitmeid kordi ühe koha peale seisma panime - no niiiii vahva kass!! Üks kurb asi juhtus ka tehnilisest poolest vaadatuna - mu väike kompaktkaamera hakkas streikima. Alguses kaotas imelise päikesevalgusega tehtud üliilusad pildifailid ära ''FAILI TÕRGE TO THE MAX'' ja siis hakkas suum juksima.. Lõpuks ei saanudki enam rohkem pilte teha - alatiiiiiiii, lihtsalt alati peab mingi jama olema. Õnneks Hetty kiisudest Njuutonist ja Nikolasest saime ühe vapustava klõpsugi.. Loodan kaamera garantiisse ruttu viia ja sealt ka kätte saada, et siis enne Rhodose või teiste kojuminekut nad ajalukku ikkagi pildistada. :) Veel käisin kiisupoiss Latte juures, kes on ilus valge kasuka ja jah, tõesti piimakohvivärvi laikude ja sabaga noor kassipojaohtu kiisu, kes elas koos teiste alla aastaste kassidega kassipoja toas, kus ta oli vägagi tõrges ja vihkas kõige enam inimtähelepanu. Vaikselt ma teda seal ka terroriseerisin paidega ja kuigi talle ei meeldinud siis ta kannatas ikkagi vaikselt ära ja enam nii hullult ei perutanud. Nüüd umbes 1.5 nädalat tagasi terviserikke tõttu tõsteti ta teistest eraldi taastusravi majja, kus kahjuks pidi viibima üksinda toas. Mõtlesin täna, et lähen teda vaatama ja minu üllatuseks Latte karjus õnnest! Tal oli nii hea meel et ma tulin! Ta hõõrus end minu vastu, nurrus mis kole, hakkas uuesti karjuma kui ma ta paitamise sekundiks lõpetasin ja oli täiesti normaalne sõbralik kassipoeg. Mul oli nii hea meel! Ilmselt võtan ka Latte oma tiiva alla, loodan vaid, et varsti saab ta tagasi kassipojatuppa.. :) Oeh, vist ongi kõik sellest nädalavahetusest. Ootan reedet, et jälle minna saaks!!! |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|