Armas varjupaiga vabatahtlik!
See kirjatükk siin on mõeldud Sulle, kes Sa oled väga tubli ja noor loomaarmastajast vabatahtlikuhakatis, kes mõtleb või ehk on juba alustanud oma teed ja tööd vabatahtlikuna loomade varjupaigas. Toon välja punktid, kus loodan vastata mõningatele Su küsimustele ning sellele, et mõistad, mis mul Sulle öelda on. Hinda oma võimeid õiglaselt, vastavalt kogemusele: Paljud vabatahtlikud, kes tulevad soovivad esimestel päevadel jalutada kõige pirakamaid pähkleid, ehk koeri kellega on ka minul ja Hettyl kui kogenud vabatahtlikel tükk tegemist või on tegu loomadega, kes vajavad tugevat sotsialiseerimist. Teine asi - onn mõningaid koeri, keda võime mina ja Hetty jalutada kahekaupa, kuid enamikele teistele vabatahtlikele see lubatud pole. Siin tekib kui-sina-võid-siis-miks-mina-ei-või olukord. Jah, me oleme mõlemad vabatahtlikud ja seda samadel tingimustel, kuid ei saa võrrelda Sinu, minu ja Hetty kogemust. Tundub ebaõiglane? Ehk natukene ongi. Kuid palun mõtle enne kui esitad küsimuse, et miks meie võime aga Sina mitte. Alusta neist keda me Sul soovitame jalutada ning siis kui nendega imehästi hakkama saad on aeg liikuda edasi! Loobu mõtteviisist ''mul on kodus koer, ma oskan'': See on tore, et Sul on kodus koer ja Sa tunned end seepärast nendega enesekindlalt, kuid varjupaigas elav koer on natuke midagi muud. Ma ei taha väita seda, et varjupaiga koerad oleks justkui mingi eri liik koeri, keda Sa veel ei tunne või halvemad kui nn kodukoerad, kuid nad on kindlasti teistsugused seepärast, et nad ei saa nii palju seda mida neil vaja on - inimtähelepanu, füüsilist liikumist ja vaimset treeningut kui saab nn kodukoer ning see päädib energiast küllastunud koertega, kellel on boksist vabanedes tohutult palju seda mida välja elada. Nad võivad sellest tulenevalt käituda veidike ulakalt ning sel hetkel tajud isegi millest ma Sulle hetk tagasi enne koera üleandmist rääkisin. Usu neid, kes teavad millest nad räägivad! Kui ma leian, et see loom on Sinu jaoks jalutuspartnerina sobimatu, siis palun usu mind! Ma ei tee seda sellepärast, et Sind kiusata, mul on ausõna vaid head kavatsused ja tahan usaldada Sulle looma, kes on mulle tuttav ning kelle puhul olen kindel, et saate kenasti omavahel hakkama. Kui ma ütlen Sulle, et see koer ei ole hetkel ohutu ning palun ära topi oma näppe tema aedikusse, sest ta võib käituda ettearvamatult, siis palun usu mind! Anname sellele olevusele veidi aega ja usu mind, peagi on käes päev kui töötajad on selle looma usalduse võitnud ning saame kõik vaikselt panustama hakata! Usaldus tuleb võita: Varjupaigas toimetades ei ole Su ülesanne võita mitte ainult loomade usaldust, vaid ka personali ja teist vabatahtlike oma. See on normaalne, et esimesel paaril korral kui tuled tunned end veidike kimbatuses, ei oska midagi teha ning ei oska varjupaigas olevate inimestega eriti midagi rääkida, kuid see läheb üle! Ole ise avatud, kuula mis Sulle räägitakse, jälgi teiste pealt kuidas asjad käivad, käi järjepidevalt kohal - see kindlustab Sulle üsna pea hea vaba aja veetmise väljundi, uued tutvused teiste vabatahtlike näod ning varsti leiad selle tegevuse mida naudid ja mis Sind varjupaika tagasi toob! Iseseisvu: Kuigi iseseisvalt varjupaiga territooriumil toimetama saad asuda alles pärast mõnd korda koos minuga kohal käies ning pärast koolitust, siis tuleb kasuks see kui oskad omale ise tegevust leida. Kohtan tihti küsimust "mida ma teha saan" või "mida siin siis vabatahtlikud ka teevad" ning küsin vastu, et "mida Sa teha soovid?". Konkreetset tööd ei ole mul Sulle iga kord anda, pead lähtuma ikka sellest mida ise teha tahad - on see koerte jalutamine, koolitamine, kassidega mängimine. Ja kui üks koer on jalutatud, siis alati on võtta teine! Käi ringi lahtiste silmadega ning usu, Sa leiad tegevust! Varjupaigas ei saa töö kunagi otsa! Palun tee ikka üks korralik jalutuskäik: See on aamen kirikus. Kui ma annan Sulle koera, kelle boksist värava juurde toomine võttis kaks minutit ning Sina teed koeraga ühe kaheminutilise ringi ning mina panen teda taas kaks minutit boksi tagasi (või teed seda ise), siis on see koera suhtes julm käitumine, see ei anna talle midagi, see teeb ta pigem kurvaks kui rõõmsaks. Koeraga jalutada alla 20 minuti ei ole mõtet. Seega parem jäta see koer boksist võtmata ning ära narri teda kui Sa ei võta tema energia kulutamist ning temaga hea aja veetmist tõsiselt! Oma tahet, mis ei kao Sage on ka see, et alustad oma tööd varjupaigas väga entusiastlikult, kuid mõne kuuga on suurem soov taandunud ning hakkan küsimusi puudmiste kohta küsides saama pidevalt saama vastuseid et mul on olnud kiire, ma ei saa enam käia. Palun mõtle aga sellele ka, et mina olen võtnud aja Sinuga enne varjupaiga saabumist suhtlemisele, oleme leppinud kokku ühise aja, et Sulle varjupaika tutvustada ning loovutanud aja mil oleksin saanud tegeleda sellega mis mulle kõige enam varjupaiga juures meeldib - tegeleda koertega - Sinu kaasamisse varjupaiga vabatahtlike hulka, olen planeerinud oma aega vastavalt sellele mil Sinagi saad varjupaika tulla ning vahel olen ka teinud ära kaks tundi kestva loomadega tegelevate vabatahtlike koolituse ning seletanud Sulle pikalt ja laialt tingimusi, seda miks vabatahtlikud varem loobunud on ning sõlminud Sinuga lepingu kus oled allkirjastanud kõik punktid. Ning ikka leiad mingi hetk, mitte väga kaua pärast lepingu sõlmimist, et Sa ei saa oma tegevust vabatahtlikuna enam jätkata.. Planeeri oma aega: Valdav enamus vabatahtlikest käib alles põhikoolis või gümnaasiumis, mis tähendab, et varjupaika külastatakse vaid nädalavahetustel. See jätab üpris vähe valikuvõimalust nende päevade osas mis varjupaigas veedetud saavad. Sellise elu kõrvalt, kus on korraga kool, trennid, muud hobid, sõbrad, pere ja õppetöö, peab enne tulemist hoolega järgi mõtlema, kas miinimumnõue - kaheksa tundi kuus on täidetav. Paljud vabatahtlikud kellele graafikupõhist süsteemi seletan küsivad tihti, et aga ma ju ei tea kuidas mul siis kooli ja õppimisega on või mida minu pere ja sõbrad sel päeval planeerivad, kuid seda nimetataksegi ajaplaneerimiseks! Soovitan panna kuu alguses plaan paika, et oled miinimum kahel päeval varjupaigas ning kõik teised tegevused peavad end ehitama selle ümber, mitte vastupidi! See miinimumtundide nõue on köömes - minu ja Hetty tavaline kuu, kus me ei ole tõeliselt hõivatud kooli jms tegemistega (kuid ka siis saab alati miinimum täidetud) ei möödu kunagi alla kahekümne tunni varjupaigas. Mõtle sellele tõsiselt järgi enne kui avalduse esitad! Kui Sa neist asjadest aru saad, siis ongi valmis üks ülimalt tore vabatahtlik, kelle me oleme rõõmuga nõus vastu võtma oma tiimi ning kelle olemasolu aitab nii paljude kurbade vaheetappidega loomadel päevi paremaks muuta! Vabatahtlikuks saamisest loe: http://www.varjupaik.ee/#!tule-vabatahtlikuks/cpeq Aitäh et hoolid! vabatahtli Hanna
0 Comments
Need kes igapäevaselt loomadega kokkupuutuvad teavad, kui palju need sõbrad meid usaldavad ja meile annavad. Kuid leidub ka neid, kelle jaoks on osad kallid pereliikmed siiski tülikad ja rikuvad nende rahulolu. Varjupaikadesse sattuvad loomad ei ole kindlasti saabudes rahulolevad ja õnnelikud. Võõras koht, palju loomi, uued inimesed põhjustab närvilisust, stressi, hirmu. Loom, kes on kaotanud oma turvatunde, oma õige paiga ei saa kohe usaldada ja end kõigile avada, ta vajab aega. Varjupaigas vabatahtlikuna olles kogeme tihtipeale täielikku ahastust, et kas tõesti möödub taaskord sellel looma 14 päeva ja mitte keegi ei otsi oma kadunud sõpra. Kas ikka veel mõeldakse, et kui loom kaob ära, siis ongi kadunud, kui läinud siis läinud, paratamatus!? Oma mure sokutatakse kellegi teise kanda. Mida mõtleb see inimene, kes oma lemmiku autosse pakib ja ta kuhugile poetab, ei tea me vist keegi see tundub liiga julm. Ei tahaks küll võrrelda, kuid kas see inimene suudaks teha seda ka oma ema või isaga, kui need liiga vanaks ja tülikaks muutuvad, loodetavasti mitte... Aga miks tehakse ikka veel seda loomadega? Tänase teema mõtte algatajaks on üks tõeliselt noor, lustlik, kuid pisut kasvatamatu noor koerapreili, kes jooksis segaduses varjupaiga läheduses ringi. Oli näha, et koer on hoitud ja rõõmsameelne ning kindlasti saabub kohe varsti ka tema omanik, kes on teda juba ammu oodanud ja otsinud. Lootused purunesid ning omanikku ei saabunud, jäid vaid mõtted, miks nii läks? Mida suutis see koeraplika küll korda saata, et mitte keegi enam ei huvitunud ega oodanud teda? Tänaseks on ta leidnud endale hea kodu, kus ei jõuta ära imestada, miks enam nii head, sõbralikku ja truud koer ei vajatud. Kuid ega kõik loomad ka ise varjupaika ei tule. Tullakse ka koos omanikuga ning sõbrast loobumise põhjuseid on erinevaid. Küll kasvas koer liiga suureks või haugub liiga palju, ajab karva, ei kuula sõna, teeb pidevalt pahandust, tekkis allergia. Ka osad kassid ajavad karva, teevad pahandust, ajavad tüütult varakult üles ja ei lase rahus elada. Kuid, kas see on põhjus sõbrast loobumiseks? Või peaks see olema hoopis loomaomanikuks olemise rõõm ja kohustus, olla hea õpetaja oma lemmikule. Enne uue pereliikme koju toomist oleks kasulik enne rahulikult kogu perega rahus maha istuda ja kaaluda, kas tõesti on see aeg käes, kus võtta vastutus 15-20 aastaks, kas tõesti ollakse selleks vastutuseks valmis. Kui kõik meist teeksid kaalutletuid ja läbimõelduid otsuseid, siis jääks nii mõnedki õnnetud loomad olemata.. Kuid kui probleem on juba kohal ja ise enam sellega toime ei tule, siis on olemas paljusid loomasõpru, kes aitaksid alati hea nõu ja mõtetega. Alati ei pea loomast loobuma, teda kuskile poetama. Piisab lihtsalt enda käsilevõtmisest ja looma koolitamisest. Teadmine, et sa ei ole oma murega üksi on juba suur asi. Ei pea kartma muret jagada ja küsimusi küsida, probleemi lahendamine on palju hinnalisem, kui selle minema viskamine. Olen lugematu arv kordi kohanud kuulutusi, kus otsitakse vanale sõbrale uut kodu, sest tema truu peremees on surnud. Muidugi on loom elanud maal ja kohe kindlasti ei saaks ta hakkama linnas elamisega ja veel korteris. Isegi ei proovita, vaid arvatakse kohe, et loom ei kohane ning stressi tekitamisel pole mõtet. Kuid hoopis võõraste inimeste juurde kolimine on kõige parem lahendus. On äärmiselt kurvakstegev selliste kuulutuste lugemine. Kindlasti ei ole kõik lood mustvalged ning esineb erandeid, kus lihtsalt puudub muu lahendus. Kuid palju probleeme leiaks lahenduse, kui leiduks tahet ja julgust võtta endale vastutus ja mitte sellest nii lihtsalt kõrvale põigelda. Pildil on loomad, kes moodustavad ime pisikese killukese loomadest, kes on varjupaigas elanud. Neil kõigil on erinev minevik, kuid saatus sarnane. Varjupaika jõudes oli mõni kriitilises sisus ja vajas kiiret arstide abi, teised näljast ja väsimusest kurnatud ning kolmandad lihtsalt hirmul võõra koha ees, neljandad sügvalt inimkartlikult. Kuid neil kõigil on sarnane saatus. Varjupaigas elades, kohanedes ja õppides, leidsid nad endale uued kodud. Kodud, kus neil on hea, neid hoitakse ja armastatakse. Nad on nüüd täisväärtuslikud pereliikmed!
Kas poleks tore, kui loomi ei koheldaks tänapäeva maailmas mänguasjadena tahan siis võtan, ei taha siisi viskan minema. Selline maailm oleks imeline. Äkki pingutame üheskoos ning ei veeretaks oma tegemata tööd teiste kaela. Koos suudame palju! Aitäh, et hoolid. vabatahtlik Hetty Kui sinu eakamal sõbral, naabril, sugulasel on kaduma läinud kass/koer ning tal endal on lootus kadunud, siis aita teda ja otsige koos oma piirkonna varjupaiga koduleht läbi, võibolla keegi märkas ja pakkus loomale abi ning toimetas ta just sinna. Iial ei või teada. Tänasega algab meie blogis uus postituste sari "Üks päev loomade varjupaigas", mis on täpne ühe varjupaiga-päeva kirjeldus sellest mida me ühel kindlal päeval varjupaigas tegime, kellega tegelesime ning mis toimus. Oleme varasemaltki kirjeldanud mida me teeme, kuid see 'sari' erineb tavapärasest ülevaatlikust postitustest, sest toome teieni võimalikult erinevaid päevi: halva ilmaga, produktiivseid, erinevaid üritusi täis päevi, päevi, mil tuleb varjupaika uus vabatahtlik, päevi kus tegeleme koerte koolitamisega ja nii edasi.. Lõpuks peaks sellest kaardistuma välja see, mida me siis õieti vabatahtlikena näeme, kogeme ja teeme, sest ausalt öeldes kohtame mõlemad aeg-ajalt küsimust, et mida me varjupaigas siis ka teeme ja ei oska sellele kunagi eriti kompaktselt ja lühidalt vastata, sest päevad loomade varjupaiga vabatahtlikuna on täiesti seinast seina erinevad. 29.01.2016 9.44: Jõuame varjupaika. Tervitame töötajaid ja kuulame vahepealseid uudiseid. Hanna vahetab riided ilmakindlamaks. 10:02: Esimesed liuglemised jääl on tehtud, õnneks veel kukkunud pole, kuid tuleb olla ääretult ettevaatlik. Kõigepealt läheme kutsikate juurde, kes on vahepeal tublisti kasvanud ja vajavad juba esmast sotsialiseerimist - neile ja nende emale anti esimesed nädalad rahu. Et saaksime rahulikult kutsikaid ka pildistada viib Hanna nende ema Claire'i jooksuaedikusse, Hetty viib ka hommikusöögi-joogi. 10:08: Kutsikad on nagu ikka imearmsad!Mõned klõpsud: 10:38: Nunnutamisega on kõik! Kutsikate ema Claire ka juba igatseb. Toome ta tagasi ja võtame nende naabritüdruku väikese My endaga möllama. Väike My sattus varjupaika Kildemaa teelt, Tori vallast 18. jaanuaril. 29. jaanuari seisuga ootab veel oma vana omanikku talle järele. 10:20: Sellise märja ilmaga ei viitsi ka Väike My kaua plätserdada nii et viime ta peagi tagasi oma sooja pessa. 10:22: Hanna teeb ringkäigu tagumiste aedikute ümber, tervitab sealseid asunikke Dinat, Reksi ning Semu. Betoonibokside juures ka Pätut, Aleksit ning Fredy. Suundub kassimajja kass Aratoni silitama. 10:28: Saabub Hetty kes teatab, et veterinaar ning personal arvavad, et kuna kutsikad on piisavalt suured ja nende hammaste tõttu ei taha kutsuema Claire pikalt neid piimaga toita, siis otsime neile toidulaost kutsikatoidu ning proovime kas nad oskavad süüa ning mis sellest välja tuleb. Leiame mõne minutiga varjupaigale annetatud Royal Canini toidud, mis mõeldud koertele alates teisest elukuust, kuid veterinaariga konsulteerides leiame, et miskit paha toidus pole ning et sooja veega tuleb krõbinaid niikuinii leotada, siis peaks kutsikad, kes vaid kolmenädalased nendega ilmselt hakkama saama. Proovime! 10:40: Teatame kontoris ka neile keda laoruumis polnud, et hakkame kutsikatele leotatud kuivtoitu andma ning otsime välja kausid, valame arvatava koguse topsi ning asume kõiksugu kopsikutega taastusravimaja poole teele. 10:41: Jeeeeee! Kutsikad söövad isukalt, igaüks omast kausist. 11:02: Taas kutsikatega tegeletud! Võtame Fredy ning läheme teda jalutama ja pildistama - Mäx on ka. 11:52: Vajalikud pildid käes - pilte on veel, tõin siia üksikud, kuid pildid lähevad nii varjupaiga kodulehele kui Rekkurescue ehk ka meie varjupaiga koertele kodu otsiva organisatsiooni lehele - Fredy on Soome organisatsiooni põhimõtetele kvalifitseeruv - väga inimsõbralik esmakontaktil ja tore. 12:02: Paneme Pätu ja Dina koos jooksuaedikusse. Las need pöörased möllavad koos! 12:15: Uus fotosessioon! Ka Reks on selline koer, kellele antakse võimalus saada uus kodu Soomes - selleks vajalikud tingimused on, et loom oleks inimesega sõbralik ja poleks varjupaigas oldud perioodil inimese vastu mingit selget agressiivsust üles näidanud. Nii et Reks kvalifitseerub. 13:20: Ka see fotosessioon+jalutuskäik sai lõpu. Aeg taas kutsikaid toita. 13:31: Kui me juba seal oleme, siis mõtleme et vahetame ka nende pesamaterjali uuema vastu. Hanna otsib laost uue pehme madratsi, linu ja patju, Hetty koristab vana ära ning peseb selle ajaga ka põranda. Kuniks põrand kuivab veedame toredalt aega teises taastusravimaja boksis, mis hetkel veel tühi. Ka kutsikate ema Claire on meiega. :) 13:52: Kuna kutsikatel pole veel nimesid, siis arutleme, et millised nimed meie neile paneks. Kuna ema nimi on Claire, siis C-tähega nimed on eelistatuimad. Nii saab poisiklutt nimeks Charlie/Charles ning must-valge piiga saab Hetty poolt nimetatud Caitlyniks ning Hanna paneb pruuni värvi plikale nimeks Camilla. Eks näis mis neist tegelikult kunagi omades kodudes saab. :)
14:17: Paneme Pätu ja Dina tagasi oma boksidesse. 14:32: Kuna ilm on veidike niru, jalgealune tahab libeduse tõttu pidevalt ära kaduda ning oleme kõikide koertega (v.a Semu, kes ootab vana peremeest ning ei taha ise et temaga tegeletakse) ära tegelenud, siis otsustame tänaseks lõpetada. Tagasi puhtamatesse rõivastesse ning kodu poole! Selline oli üks meie päev varjupaigas! Tegelikult me nii sünkroonselt koos ei toimeta - mõlemal on erinevad hoolealused, kellega tegeleme individuaalselt, kellega jalutame erinevatel aegadel ning samuti ei ole meie ajad mil varjupaiga oleme ühtinud, kuid see päev sai ekstra varasemalt kokku lepitud, sest soov oli koos koertest pilte teha. Sel päeval ei tegelenud me näiteks ei koertega individuaalselt, ega ka külastajatega, sest olime kogu aeg ise tegevuses ning töötajaid jagus kenasti külastajatega tegelema. Kindlasti on järgmine päev mille teie ette toome hoopistükis erinev sellest. Nii kestuse kui iseloomu poolest. Ning kindel on see, et mõnel järgmisel korral kirjutame mõlemad eraldi oma tegemistest samal päeval. Kuid küll te peagi ise näete. :) Aitäh et hoolid! Hetty & Hanna. Kui enne kauneid pühi saime rõõmustada, et varjupaigas kolm aastat kodu oodanud koer Liisu sai koju, kus teda hoitakse ja armastatakse, oli see ülemõistuse pööraselt õnnelik aeg. Õnn ei olnud veel vaibunudki kui saabus teade, et ka minu hoolealusele Pätule on tekkindu huvilised, kes tulevad teda õige varsti vaatama. Olin ise sel päeval väga elevil, sest Pätule, kes oli selleks ajaks kodu otsinud aasta ja viis kuud, saabusid esimest korda huvilised, kes kaalusid koeravõttu. Pätust liiguti varasemalt lihtsalt mööda ja mitte keegi ei tundnud huvi, mis see sell seal üksi istub. Nii need vahvad inimesed saabusid, naeratus näol kuid ärevus hinges. Pätu läks rahumeelselt jalutama, nagu igapäevane tegevus, kõik sujus suurepäraselt ja klapp uute inimestega oli kohe olemas. Kuid siiski tekkis väike aga, neil inimestel oli autos ootamas üks perelige veel, vahva koerake. Kuidas nemad küll klapivad? Vastus on lihtne, suurepäraselt. Koerad said kohe hästi läbi ja tehti veel üks jalutuskäik. Tagasi varjupaika jõudes möllati jooksuaedikus ja otsus sai langetatud. Pätu läheb uude koju! Kas pole mitte imeline! Oli tõesti... Pätu on tagasi varjupaigas. Ta otsib taas uut võimalust ja uut kodu! Pätul oli esimest korda võimalik tunda kodusoojust, õnne, hoolivust ja armastust, kuid kahjuks ei suutnud Pätu oma minevikku unustada. Ei ole saladus, et Pätu minevik pole olnud kerge, teda on väärkoheldud ja seetõttu on ta ka meeste suhtes ettearvamatu. Kodusoojust nautides ei taibanud Pätu, et minevik ei kimbuta teda enam ja ta võib selle kõik unustada. Kuid kahjuks ühe pereliikme liigutus või olek tõi Pätu mällu äratundmise minevikust ja nii ründaski Pätu seda meest, teadmata, et tegelikult ohtu ei olnud. Raske südamega ja mõnda aega kaaludes, perekond langetas otsuses ning peale jõulupühi tuli Pätu varjupaika tagasi. Otsus oli raske, kuid rohkem riskida ei soovitud. Nii ongi Pätu uue võimaluse otsingul, kuid kindel on see, et midagi sellist enam lihtsalt juhtuda ei tohi. Pätu vajab enda kõrvale kogenud, stabiilset ja asjatundlikku inimest. Pätu on väga suure kaitse instinktiga ja oma territooriumi hoiab ta väga, kuid väljaspool seda ta võõrastest ei huvitu. Seda näitas ta ka siis, kui käisime aasta alguses Pärnu jõe äärse jalutama koos Pätu ja Mäxiga. Vastu tulid nii mehed, kui naised, kuid Pätul oli muud tegemist kui neid jälgida. Pätu armastab mängimist, hellust, soojust ja kallistusi. Lisaks ei ole ta ära unustanud kuidas meeldiva musiga tervitada ja tuju tõsta. Pätu on üle saanud stressist ja valmis vastu võtma uusi võimalusi. Ta ei vaja n-ö füüsiliselt väga palju tegelemist, kuid vaimse poole pealt on tal vaja kindlat tuge ja osavat pereliiget, kes oskab olla juht ja juhtida nii, et Pätu ei pea enda turvalisuse pärast muretsema. Pätu ootab ja loodab, et talle ei keerata selga tema mineviku tõttu vaid antakse uus võimalus tuleviku tarbeks. Nii Varjupaikade MTÜ kui ka meie usume, et igal loomal on kuskil oma õige inimene, tuleb anda lihtsalt võimalus ja lubada neil kahel kokku saada. Aeg on näidanud, et loomad jõuavad oodata. Oodata oma ja õiget! Leiame üheskoos Pätu inimese üles!?
Aitäh, et hoolid! Vabatahtlik Hetty Taas oleme teie ees ühe nüüdseks õnneliku koera looga. Seekordne peategelane on rotveilerit meenutav koer Rolf, kes sattus varjupaika 18. detsember 2014 ning sai uue kodu 10. august 2015. Rolf leiti suvaliselt uitamas ja kuigi arvasime, et ehk on koer tõesti kogemata kellelgi kaduma läinud, sest ta oli krapsakas, sotsiaalne ja sõbralik, siis tema endist omanikku ei tulnud. Egas midagi - varjupaik teostas protseduurid ja Rolf jäi uue kodu ootele. Detsembrist augustini oodata on pikk-pikk aeg, üle poole aasta ning Rolf kuulub nende koerte kategooriasse, kel kõrgem energiatase kui mõnel teisel ning kes seetõttu üpris ruttu närviliseks muutus ja stressi langes.. Stressi väljendas ta oma boksis ringiratast jooksmisega ning ka jalutuskäikudel polnud tal eriti inimesest asja, oli vaid edasi vaja sammuda. Rolfist hakkas mingi hetk meil kõigil kurb, sest oli näha kuidas loom kannatab selle all rängalt, et ta vajab palju enam tegelemist ja tähelepanu kui me talle varjupaigas võimaldada suutsime. Rolf sai varjupaiga ajal hästi läbi tollase koera Sällyga, kuid isaseid ei talunud ka distantsilt. Vabatahtlik Jennifer proovis temaga ka varjupaiga koertekooliga ühineda, lihtsalt et distantsilt proovida harjuda teiste isaste olemasoluga paarikümne meetri pealt, olles temaga juba eraviisiliselt kuulekust ja tähelepanu harjutusi edukalt katsetanud, kuid see oli Rolfile sellel hetkel liiga suur väljakutse ja temaga tegeles Jennifer edasi eraviisiliselt. Rolf sai tänu Jenniferile selgeks käsklused istu, käppa, vaata, siia, kõrvalkõnni ning õppis ka kenasti rihma otsas jalutama. Juuli lõpus tekkisid aga Rolfile huvilised ning peale paari tutvumise korda nii uute kahejalgsete kui pere teise koeraga sõitis Rolf uut elu elama, oma uue perega, oma uude koju. Detsembris võtsin Rolfi perega ühendust, et teada saada kuidas kogu pere end tunneb ja kuidas neil läheb. Kust tuli mõte endale koer just varjupaigast võtta? Meie mõte võtta koer just varjupaigast oli peres mõlema täiskasvanu salajane mõte - nimelt olime mõlemad vaikselt ikka piilumas käinud ja mõelnud sellele. Kuid mitte sellest veel selleks ajaks ehk nii palju rääkind. Eelmisel kevadel saime endale ka lõpuks Soomes maja. Siis oli asi selge, et teine koer peab tulema lisaks. Miks? Eks oma suur osa oli ka meie teisel koeral Steffil kes näitas välja igatsust, et tal võiks ikkagi olla sõber. Lugedes päevast päeva kurbasid lugusid koertest kes on koduta oli selge,et ühele vähemalt pakume meie kodu. Nii ma siis hakkasin vaikselt uurima Pärnu varjupaiga lehelt ja ega ma pikalt otsima ei pidanudki. Mis sai Rolfi varjupaigast võtmise puhul otsustavaks? Miks just Rolf? Nähes Rolfi pilti polnud enam edasi vaja vaadata sest temas oli olemas kohe see miski.Näitasin pilti elukaaslasele, pikka juttu polnud ning kiri kästi teele panna. Rolfi vaatama tulles oli väheke siiski hirm kuna kokkupuude lastega tal puudus ja see mis oli olnud, polnud ka nii positiivne. Kuid teda nähes teadsime, et tema lihtsalt on see õige. Tema reaktsioon meiega kohtudes rääkis enda eest. Rolf oleks nagu meie perre loodud. Samuti sai ta kohe algul läbi ka meie teise koeraga. Või õigemini ei teinud ta teist nägugi temaga kohtudes, nagu nad oleks terve elu koos elanud. Kuidas on pärast Rolfi perre võtmist teie pereelu muutunud? Pereelu muutus ju ikka nii palju, et on rohkem kohustusi ja tegevust. Rolf vajab palju tähelepanu. Ja ta on ka tunduvalt elavam kui algul meile paistis. Ka Steffist on ta teinud jälle ühe rõõmsa ja elava koera. :) Kas koolitate Rolfi omal käel või osalete/olete osalenud mõne koertekooli programmis? Eraldi koertekoolitusel me ei käi ja Rolfi õpetame omal käel. Kuna ta pole üldse mitte rumal siis polegi see nii keeruline. Milliseid rõõme ja muresid on Rolf Teie ellu toonud? Rolf on toonud meie ellu ikka rohkem rõõme kui muret, seega polegi kirjutada midagi muredest. Ainuke asi mis ehk on raske on see, et ta muutub väga, väga elavaks ja ülemeelikuks mängides kuid sellega oleme harjunud ja teame juba kuidas toimida. Läbi saab Rolf kõigiga. Meie poissi hoiab ta väga. Naabri lapsedki käisid teda tervitamas ja konte toomas kui koju temaga tulime. Kassidest ta ka ennast häirida ei lase, ei meie endi omadest ega ka teistest. Mida soovitaksite teistele varjupaigast looma võtta planeerivatele inimestele? Kas julgustaksite inimesi samuti varjupaigast endale lemmikut valima? Mina ei näe põhjust miks mitte võtta endale loom varjupaigast. Neil on pakkuda väga palju armastust ja seda tingimusteta. Samas peab arvestama looma enne läbielatuga ja peab olema kannatlik. Meie pere on oma otsusega väga rahul ja kui oleks võimalik siis kindlasti võtaks veel ühe loomakese. Selle looga on nüüd siis kõik! Soovime Rolfile ja tema toredale perele kõike kõige paremat ning oleme väga õnnelikud ja tänulikud, et Rolf on just seal kus ta on. Aitäh!
Jutu komplekteeris vabatahtlik Hanna. Kuna varjupaika ei sattunud mõnda aega eriti koeri, siis viis teekond meid tihti kasside tubadesse. Nii õppisime neid kavapalle lähemalt tundma ja saime nendega tunde ja päevi koos veeta. Ei ole saladus, et vabatahtlikud veetsid pühade ajal ühe toreda õhtupooliku varjupaigas koos mõnusalt aega veetes ja vahvaid mänge mängides. Pisikese lustliku pundiga liitusid ka kaks iseseisvat ja seltskondlikut kassi - Agnes ja Saluut. Iseloomuga kassid - taibukad, asjalikud, iseseisvad, inimesest hoolivad ja kaunid. Need sõnad iseloomustavad osaliselt neid kahte kaunist kassi. Saluut ja Agnes ei ole enam kiisupoja kasvu ning neis puudub ka mässav ja pöörane käitumise soon. Tegemist on parajalt pehmete ja mõnusas eas kaunite kassidega, kes juhtuvad mõlemad olema need ''tavalised triibikud'', kes jäävad tavalisuse tõttu sageli kodupakkujatele nähtamatuks. Natuke lähemalt Saluudist. Ta on kass, kellel on iseloomu, teab täpselt mida soovib ja annab sellest märku hooleka nurrumise ja lustliku käpalt-käpale tammumisega. Hetkel elab ta varjupaiga kasside uues toas mitme kauni neiuga, kes sobivad talle hästi kaaslasteks. Igal hommikul on tema esimene, kes tuleb tervitama, kurrudes ja kräunudes nõuab süüa ja hellitusi. Saluut on ilus poiss, kes ei varja tundeid ja oskab neid väljendada. Ta ootab uut võimalust alates 13. novembrist 2015, võib-olla ei tundugi see nii pikka aeg, kuid sellisele seltskondlikule ja hoolivale kassile on see lausa piin, istuda ilma oma inimeseta üksinduses. Ta vajab uut võimalust, ta lihtsalt väärib seda! Saluut on uueks võimaluseks valmis, nii on talle tehtud sise- ja välisparasiiditõrje, kiip, marutaudi- ja kompleksvaktsiin, kastratsioon, FIV/FeLV test. Saluut ootab oma inimest iga päev, tihti veedab ta aega aknast välja vaadates või ukse juures istudes. Ta soovib tähelepanu ja olla hellitatud. Kuid liigset solgutamist ja nunnutamist ta ei talu. Teda sülle haarates, siis kui tal on parasjagu filosoofiliselt sügav mõttekäik pooleli, annab ta oma pahameelest pehme käpahoobiga märku ja eemaldub. Eriti põhjalikult hoolitseb ta oma kasuka eest, ei meeldi talle väga ka see, kui keegi seda liigselt silitab, sest hetkel on õhus palju särtsu ja ei ole meeldiv pidevalt säriseda. Mossitades istub ta nurgas ja mõnusa nohinaga korrastab taas oma karvastiku. Saluuti varjupaiga kodulehel saab vaadata siit. Teine kena tegelane on ilus preili Agnes. Ta on ääretult tark ja arukas kass. Erinevalt Saluudist ei esita ta oma nõudmisi, ta lihtsalt ootab ja eeldab, et inimene ise taipab, mis preili Agnes soovib. Tavaliselt eelistab ta käia oma rada ja teha mida ise soovib. Agnes on iseseisev ja asjalik kass, tuleb siis kui tahab ja läheb siis kui soovib. Inimesest peab lugu ja teab täpselt kelle poole hoida- ikka selle juurde, kes süüa pakub. Agnes on mõnus tegelane, eriliselt teistest kassidest ei huvitu, st oma isiklikku kassGabrieli ei vaja, sest iseendaga ajaveetmine on ikka kõige parem tegevus. Lisaks on Agnes ka parajalt pirtsakas ja huvitavate põhimõtetega, seda kõike muidugi heas mõttes. Agnes on tõeline daam, kes üleliiksete liigutuste pärast vaeva ei hakka nägema, sest muidu võib küüneke viga saada või soeng sassi minna. Agnes alustab hommikut enda eest hoolitsemisega, kosutava hommikusöögi ja meeldiva pesa otsimisega. Nii ta sätib end rahulikult istuma ja ootama, ikka uksele kõige lähemale, sest ükskord peab mõni sõber ju tulema ja ta koju kaasa võtma. Agnes ootab uut võimalust alates 12. novembrist 2015. Ka tema ootamise lugu ei ole ülemõistuse pikk, kuid ühele hellale hingele mõjub see siiski kurnavalt. Agnesele on tehtud kõik protseduurid, mis eeldavad koju saamise luba. Agnesest varjupaiga kodulehel. Kui sulle tundus Agnese või Saluudi lühikirjeldus huvipakkuv, siis võid meiega julgelt ühendust võtta ja alati lisaküsimusi esitada. Varjupaigas elab palju erinevaid kasse, kõigil oma lugu ja saatus. Kuid võib-olla õnnestub selle pisikese loo levitamise tõttu meelitada nii mõnigi kassisõber varjupaika, kes saaks leida oma truu kaaslase just sealt. Ehk tunneb keegi ära oma õige just nüüd ja nii on võimalus kokku viia kaks üksteisele väga lähedast. Kõike kaunist ja mõnusat nädala jätku!
Aitäh, et hoolid. Vabatahtlik Hetty Veel võib soovida head uut aastat ja seda me teile, me kallid sõbrad, soovimegi! Kadusime justkui veidikeseks orbiidilt, sest siin on olnud üpris vaikne, kuid ka sellel on omad, meile nii omased põhjused. Me filmisime mitu tundi Teile ühte jõulust, aastat kokkuvõtvat videot, kuid erinevatel põhjustel see teie ette ei jõua (natuke nagu ära hõiska enne aasta lõppu), nii et tegin sellest videost lihtsalt hetktõmmised, mille postitan pärast tõsisemat juttu, kõige lõpuks.
Millega üllatas 2015?
Mida toob 2016? Keegi ju täpselt ei tea, kuid oleme ikka enne uut aastat maha istunud ja mõelnud selle üle, mida ootame oma uuelt varjupaiga aastalt ning oma e-tegevusest.
Ei ole eales nende aastate jooksul mil me varjupaigas oleme toimetanud olnud sellist seisu, et loovutamiseks valmis, uut kodu ootamas pole mitte ühtegi koera.. Me oleme harjunud varjupaika minnes kuulma meie tulekust vaimustunud koeri klähvimas ning olema päeva lõpus veidi nukrad kui mõni neist koerte paljususe tõttu eriti palju tegelemist ei saanud. Nüüd on seis vastupidine - meie 2015 on varjupaiga jaoks olnud siiani aga uskumatu aasta. Nii palju meie lemmikuid on uued head kodud saanud. Mitmed pikad ootamised said sel aastal läbi. Kindlasti on jaanuari tähtsaim sündmus see, et Mäxist sai pärast üht aastat ja nelja kuud varjupaigas Hetty päris oma koer. Nähes nende tegemisi lähedalt kõrvalt ei kujuta Hettyt ilma Mäxita või Mäxi ilma Hettyta enam ettegi. Varjupaika külastab see kooslus loomulikult tihedalt siiani. Läksid mõned kuud edasi ning uue kodu leidis mais 2015 minu hoolealune, varjupaika koos kutsikatega septembris 2014 sattunud Emma, uue nimega Enna. Enna kolis küll Soome, kuid sellegipoolest olen teda saanud kahel korral ka näha - tema pere on imetore ja tal läheb suurepäraselt. Läks mööda kuu ning minu teine hoolealune, Aadu lähetati Läänemaa varjupaika kust ta samal päeval omale soovija leidis ning mõni aeg hiljem ka sinna koju kolis. Varjupaigas viibis ta pool aastat - üpris pikk, aga samas kahjuks ka üsna tavaliseks kujunenud ooteaeg. Umbes Aadust alates saab öelda, et kojuminekud hakkasid toimuma üllatavalt tihti. Kui meil sellel hetkel oli veel ca 20 koera, siis juuni tõi uued kodud veel ühele mu hoolealusele Muhtarrile, vahvale vanurile Murile, Hetty hoolealusele Maksile ning toredatele Popile ja Sällyle. Augustis sai uue kodu pisut stressi langenud Rolf ning kolm minu hoolealust - kodu leidsid umbes pooleaastase varjupaikastaažiga Sulli, mõned kuud oodanud Bosse ning väga pikaaegne koduootus sai läbi ühel väga armsaks saanud koeral Rockyl. On üpris tavapärane, et mida kauem hoolealune varjupaigas on, seda kallimaks ta saab. Ning kuna Rockyl oli ootamist pea poolteist aastat, siis on loomulik et see et ta uude koju kolis tõi mulle peale ülevoolava rõõmu ka mõned grammid kurbust. Aga ainult mõneks ajaks ja natuke. Lihtsalt meie, vabatahtlike jaoks, tähendab küll mõndade eranditega , et me neid enam mitte kunagi ei näe ja loomulikult on veidi aega ka pisut nukker ja harjumatu olla. Seda erilisemad on hetked koertega varjupaigas. Nii jäingi augustist kõikidest hoolealustest ilma. Koerad tolleks hetkeks polnud otsa saanud, kuid iga algus uue koeraga on raske ning esmakontakti tekkimine sõltub küll koerast - mõnega läheb üpris ruttu, teisega mitte, kuid mingi aja võtab see ikka. Septembri alguses saabus elavaloomuline Morgana ja ma 'omastasin' ta oma hoole alla, kuid ta leidis endale väga kiiresti, vähem kui kuuga, uue kodu. September oli pommkuu selles osas, et uue kodu leidis algselt probleemse käitumisega, varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud proovile pannud ning eutaneerimiskatse üle elanud Beton. Betoni uskumatu looga saad tutvuda meie varasemas postituses: http://hettyhanna.weebly.com/blogi/betoni-imeline-lugu . Oktoobris kolisid uutesse kodudesse veel Hetty hoolealune Blacky, muhe Ricky Martin ning elavaloomuline ning peamiselt seetõttu mitme kodu vahel pendeldanud Jacky. Novembrikuu oli imeline seetõttu, et pärast kolme aastat varjupaigas elamist sai uue kodu Lii ehk Liisu. Liisu hakkas juba lootust kaotama, ei olnud enam niivõrd aktiivne kui me teda olime varasematel aastatel harjunud nägema, kuid nüüd ei pea me enam tema pärast muretsema, sest tal on elus lisaks ülimalt toredale perenaisele sõbraks ka küülik nimega Hautis. Pärast Liisut said uued kodud veel Robin Kuuki ja Kuusalu loomavabrikust pärit Ronja ning 12.12 oli see maagiline päev mil kolis uude koju aasta ja viis kuud varjupaigas veetnud Pätu ning novembris hoiukoju kolinud Drontali hoiupere otsustas samal päeval, et koer jääb neile päriseks. Nii saigi Pärnu varjupaik loovutusvalmisolekus koertest tühjaks. Vana peremeest ootamas on veel Uus-Sauga tänavalt leitud must-valge koer, kelle ristisime omakeskis Boboks ning loovutada ei saa veel ka 1. detsembril Lottemaa lähedalt leitud kutsikat, kelle nimeks sai Klaus. Kui keegi tunneb ära oma koera, siis varjupaik ootab teid oma lemmikule järele! Oma tegevuses oleme mõlemad küll koertele pühendunud, kuid kui Bobo ja Klaus on saanud oma päevase tähelepanuannuse nii meie kui teiste vabatahtlike käest, siis tuleb võtta sammud kassimajade poole. Mida rohkem aega seal veeta, seda rohkem õpib neid tundma ja seda rohkem hakkab nendega aja veetmine meeldima. Praegused lemmikud on Häädemeeste vallast pärit kolm pikakarvalist kassi: Araton, Lauriin-Madeliin ning Äbby. Nad on tagasihoidlikud, Araton on ka veidi pelglik, kuid kui neid sülle võtta hakkavad kõik üsna pea end inimese käte vahel mõnusalt tundma ja ka nurrumootor läheb tööle. Äbby ja Lauriin hõõruvad end ise käte vastu ning ka Araton näitab aina kiiremini pinges kehahoiakust vabanemisega et inimene on tema jaoks samuti tegelikult rõõm mitte hirm. Äbbyl sõidab juba neljapäeval uude koju! Veel elavad kolmikuga samas toas vigurvänt Pähkel ning pisut inimese ees hirmul Sabrina. Ka nende näol on tegu toredate kassidega. Pähkel on väljanägemiselt küll tavaline triibik, kuid kasvult on armsalt pisike ning selliseks ta ka jääb. Sabrina kasukas on kolmevärviline ning kuigi hirm on tõesti veel suurem kui nauding mis sellest tuleb kui teda sügan, siis agressiivsust kui sellist temas ei ole. Lihtsalt hirm. Ka teistes kassitubades on lahedaid olendeid. Näiteks kiisupreili Susanna. Väljanägemiselt peent joont hoidev kiisu on tulihingeline koerte fänn. Mil iganes ta mõne kasside väliaedikust mööduvat koera silmab jääb ta igatsevalt ja kräunuvalt teda vaatama. Lisaks koeralembusele on ta usin rihma otsas jalutaja. Ühest jalutuskäigust panin kokku ka pisikese video. Nii me siis toimetame! Jagame kümne vabatahtliku ja kuue töötaja peale kaht koera ning sõbruneme aina enam kassidega. See on koerte koha pealt läbi aegade parim seis ja see on nii töötajate kui vabatahtlike suure töö tagajärg. Iga hea pilt, iga koeri õpetades ja lõbustades veedetud tund, iga vestlus potensiaalse loomavõtjaga on neid kodule lähemale aidanud. Et see üldse võimalikuks sai paneb mind nii lootma, et äkki saame me kunagi, kas või paariks päevaks hõisata sest varjupaigas pole ühtegi kassi, püüdmist pole ootamas ükski koloonia ega tänavapildis pole ühtki hulgusena näivat kiisut..
Kuid selle seisu üle millega võib öelda et täna magama lähen olen siiski rõõmus. Mis sest, et 'tööd' koerte näol pole. See on ainult hea ja kõige parem asi kui igal koeral on oma kodu. Hanna Nuri oli kass, kes elas varjupaigas lihtsalt ja rahulikult oma elu. Ta jäi silma kui omaette mõtisklev kiisupreili, kes ei huvitu millestki. Kuid kui talle tähelepanu pöörata, siis läks ta sügav pilk särama. Nuri võis istuda tunde süles sealt kordagi lahkumata, ta soovis lihtsalt üht rahulikku kohta kus olla. Ta suutis jätta endast kustumatu mulje, olles lihtsalt üks võrratu kass! Külastajatele jäi ta märkamatuks oma „tavalise” musta kasuka, tasase iseloomu ja rahuliku oleku tõttu. Kuniks saabus üks tore perekond, kes avastasid Nuri, kellele ta meeldis ja kes meeldisid ka Nurile. Nii sõitiski Nuri juba samal päeval oma uude koju ja annab nüüd meile kõigile teada, kuidas tal vedanud on ning millega ta tegeleb. Mõnusat lugemist! Mõni päev peale uude koju kolimist sai ristitud Nuri Kurri-Nurriks, kuna kurrub ja nurrub. Uude koju sisseelamine läks suhteliselt kiiresti, peremehe sai paari tunniga omaks, võiks öelda et isegi karjajuhiks. Ülejäänud pereliikmeid aktsepteeritakse seetõttu, et ei jää lihtsalt muud üle. Lastega harjumine oli kõige aeganõudvam, eks nad kippusid liialt nunnutama ja poputama, kuid ega üks endast lugupidav kass saa seda taluda. Nüüd on õnneks lapsed paikapandud, teavad täpselt millal ja kui kaua võib paitada ning millal on just see kõigeõigem aeg mängida. Peale seda on nüüd elu ikka ülimõnus ja nauditav......kui saaks vaid õue ringi hiilima ka. Kui seda päris ei saa, siis on mõnus lahtisest aknast nina väljapista ja värsket õhku nuusutada. Suur lootus on varsti-varsti kolida koos pererahvaga uude koju-maale elama, siis saab jälle ringikolama hakata. On olnud palju õppimist ja peamurdmist, mida Kurri söögist soovib, vajab ning mis ei meeldi. Alguses sobis krõbin mida pakuti, peale söömist kraapis igakord toidule nähtamatut mulda peale. Nüüd kraabib ainult siis, kui on midagi väga maitsvat ja ei jaksa kõike ära süüa. Oli aeg kus ei söönud eriti midagi, katsetasime erinevate kuiv- ja muude kassitoitudega. Õnneks leidsime hea koosluse mis talle sobib ning siiani see toimib. Vahva on vaadata milline omaette isiksus ta on, kasvõi söögiga-kui tal ei ole hetkel kuivtoidu isu, siis palub kurrudes pehmettoitu. Meile meeldibki see, et ta on jutukas, eriti peremehega. Minu lapsepõlves on koguaeg kassid olnud, kuid sellist kiisut näen esimest korda. Ta on üks tark kass. Näiteks kui on hammustanud või kriimustanud, siis mõne aja pärast tuleb palub vabandust. Oma pahameelt väljendab sellega, et astub mõned sammud sinust eemale ja keerab selja, mõnda aega ei vaata üldse su poole, kuid siis hakkab vaikselt piiluma ning peagi tuleb jälle paijahile. Armukade on ka, alguses oli nii, et kui peremees oli üksi diivanil, siis Kurri läks tema juurde, sai mõnda aega paitatud, kui ta enam ei tahtnud, keeras kõrvale või jalgadele kerra. Kui mina juhtusin minema mehe juurde, läks Kurri kohe eemale ning keeras meile selja ja nii ta istus tükk aega. Tänaselpäeval tuleb vahest meie juurde, kui koos diivanil istume. Hommikuti tuleb meid äratama, kui kuuleb äratuskellahelinat. Terve öö magab teises toas, kuid kui kell helisenud, siis hüppab voodisse. Nurrub kõrvaääres ning kõditab vurrudega, et uuesti magama ei jääks. Kurri käib koguaeg peremehega kaasas, läheks isegi tualetti ja vannituppa kaasa, kui võiks. Kuna ei või, siis tuleb ukse taga oodata. Kui peremees koju tuleb, kuuleb Kurri ta sammud trepilt ära, siis jätab kasvõi enda pesemise pooleli ja jookseb uksepeale vastu. Vahest on tunne nagu oleks kassikehas koera hing, kui oskaks vaid saba liputada. Kurrile meeldib vaadata televiisorist loomade loodussaateid ning lastega multifilme vahest vaadata. Tänu temale on meil kodu putukavaba(kärbsed, sääsed), hingelt tõeline jahtija. Vahva on vaadata, kuidas haarab sitika käpa sisse ja siis nosib seda seal. Oleme väga rõõmsad sellise iseloomuga kiisu üle ning tundub, et ka tema on siin rahul ja õnnelik. Palju rõõmu ja kauneid toimetusi Kurrile ja tema perekonnale!
Aitäh kõigile, kes pakuvad kodu hüljatud või varjupaigast pärit loomadel hoolivat ja armastust täis kodu! Hetty Tegemist on Pärnu kodutute loomade varjupaigas elava Pätuga. Ilmselt olete Te juba tema looga tuttavad ja teate täpselt, kuidas ta varjupaika sattus. Kuid neile, kes veel ei tea, siis lühike tutvustus: Pätu ei ole saanud elada tavalist lustliku ja armastust täis koera elu. Ei ole ta nautinud ka kutsikapõlves rõõmu ja muresid. Pätu elas aastaid, mis oleks pidanud olema tema elu parimad ja rõõmsamad, hoopis kurvalt lühikese keti otsas, keset hoolimatust ja halba kohtlemist. Kõige halvematel päevadel suunati õhupüssi toru ka tema suunas ning kõige valusamad ja kibedamad lasud suundusid otse Pätu poole. Kuniks selle ajani, mil ta saabus varjupaika. Kui Pätu aasta ja kolm kuud tagasi varjupaika saabus helistas mõni päev hiljem tema endine omanik, sooviga teada saada, kas kõik töötajad on ikka elus ja tundis muret kuidas sellise murdjaga hakkama saadakse. Kurb tõsiasi on see, et n-ö omanik ei tundnudki oma koera. Pätu ei ole varjupaiga personali ega tuttavate inimeste osas mitte kunagi agressiivsust üles näidanud. Tema esimene kokkupuude loomade hooldajaga oli väga lustlik ja sõbralik - ta tõmbas kohe keelega üle hooldaja näo ning seepärast on tal ka hüüdnimi - musikoer. Minevikus tulenevalt vajab ta rohkem aega meesterahvaste usaldama õppimisega, kuid viimasel ajal sujub uute tutvuste sobitamine väga lihtsalt. Kuna Pätu on vaatamata umbes seitsmele eluaastale energiline ja rõõmsameelne, siis eeldab ta, et tulevasel kodul on aega ja tahtmist temaga tegeleda. Pätu tahab näidata kui palju ta suudab jagada ja anda. Temas kiirgab ahastus, sest peagi täitub pooltest aastat varjupaigas ja mitte keegi ei vaata tema poole, mitte keegi ei oota teda, mitte keegi ei tunne huvi. Ja kui isegi vaatab, siis kaob kähku ning ei naase enam iial tagasi. Pätu ei ole tavaline koer. Tegemist on ääretult targa ja tähelepanelik koeraga. Ta teab täpselt kui inimene vajab lohutust, abikäppa või sõbralikku müksu. Lisaks on ta suurepärane kallistuste ja põsemuside jagaja. Ta armastab aidata ja tunda, et teda vajatakse. Pätu ei taha olla üksi, ta tahab olla koos inimesega, kes teda armastab, temast hoolib. Pätu naudib ka mängimist, eriti jumaldab ta piiksuvaid palle. Vahepeal unustab ta ennast nii pikalt mänguasjade keskele, et isegi söömine ja joomine ununevad ära. Lisaks saab ta läbi nii emaste kui ka isaste koertega, viimastega vajab natuke harjumist ja kohanemist. Veel on ta kohati ka tormakas ja jõuline, mis tähendab seda, et temaga peab olema kannatlik ja olema valmis õpetusi mida talle jagame ja kodus jätkama. Kohe kindlasti ei sobi Pätu perre, kus elab mõni kass, sest nendega ei klapi ta kohe üldse - juba kaugelt läheb karv turri. Pätu on selgeks õppinud põhilised kuulekuskäsklused ning korralikult külastanud veterinaari ning teostanud vajalikud protseduurid koju minemiseks. Ta on kastreeritud, vaktsineeritud, omab isiklikku passi ja kiipi, saanud ussitõrje ja on ka välisparasiitidest vaba. Pätu soovib koju! Ei saaks olla midagi paremat, kui veeta jõulud oma esimese tõelise kuusepuu juures, oma päris tõelise perekonnaga! Muudame meie džentelmeni jõulud eriti valgeks ja säravaks. Koos suudame me kõike, Pätu lugu jagades võime leida üles inimese, kelle jaoks on Pätu ideaalne sõber ning kaaslane. Videod Pätust: I video: Pätu käis jõeääres lustimas koos Hannaga! https://vimeo.com/146553835 II video: Pätu möllav varjupaiga aedikus Palun jagame ka Pätu koju! Sest meile tundub, et sellest on muidu saamas jälle üks igavesti pikk ootamine!
Aitäh, et hoolid! vabatahtlik Hetty! |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|